Maraton on rõõm

Just selline reklaamlause, nagu selle postituse pealkirjas, ilutses mõningatel Tartu rattamaratoni reklaamidel. Ja nii see ongi - mõnus sõit ilusal Lõuna-Eesti maastikul suve viimasel pühapäeval päikese paistel. Ma tean, et eelmine aasta sadas rattamaratoni ajal vihma, aga siis ei saanud ma ise minna maratonile. Ja mulle ei meenu ühtegi korda, kui mina olen maratonil käinud, mil päike poleks paistnud. Aga maratonil käigu kordi oli mul juba hõbemärgi jagu kogunenud, nii et lisaks tavapärasele medalile sain ka hõbedase märgikese.

Seekord startisin küllaltki tagant. Ma ei tea, kas asi oli selles või milleski muus, aga esimestel kilomeetritel sai ikka päris palju jalgratast jalutatud. No mis sa teed, kui rahvas on ees ja läbi ei saa. Ja natuke oli teeninduspunktide korraldust ka muudetud - nüüd tuldi ratta seljast maha, et söögi-joogikraami võtma minna. Iseenesest tähendas see kindlasti pikemat TP-s viibimist, mida oli näha ka tulemusest. Üle-eelmisest korrast ikka paarkümmend minutit kehvem (eelmisega ei hakka võrdlema, siis oli nagu nii jokutamist rajal). Aga muidugi võis põhjus olla ka vormi vähesus. Ei ole ju erilist trenni teinud sel aastal.