Püüa pilvi, sa ulatud nendeni

Relatiivsus

2011-12-14T23:48:00.003+02:00

Aeg on suhteline mõiste. Enamasti on tunne, et aega on kogu aeg vähe ja see lendab kiiresti. Aga siis kui sa ootad midagi, siis ei lenda see kuhugi. Venib. Nädal tundub igavikuna. Kaks nädalat on lausa kaks igavikku. Samas... 1 tund ja 44 minutit telefoni otsas kestaks nagu vaid hetke.

Igatahes jõudsin täna selgusele, et ma peaksin keskenduma sellele, mis olemas on, mitte sellele, mida parajasti pole. Ja ma olen kohe kindlasti tänulik selle eest, mis on. :)

Tunnen elus end

2011-11-21T12:52:00.005+02:00

Natuke veel ja olekski kuu aega viimasest postitusest möödas. Mõtlete, et elan nii igavat elu, et pole midagi postitada? Ei, seda mitte. Vaba aeg lihtsalt kulub ära muudeks asjadeks, nii et blogimine on väga tagaplaanil. Aga jah, tegevusi on olnud küllaga. Kinos olen käinud (Täitsa lõpp sai ära vaadatud (jah, ma nägin vilksamisi ennast ka :)), PÖFFil sai käidud, 4 D ja 5 D kinos kah), sporti olen vaadanud (nii publiku hulgas olnud kui ka telekast vaadanud), uisutasin üle pika aja, Lenna ja Märdi kontsert kuulatud, Aliast olen erinevate seltskondadega mänginud ja paljude uute inimestega kohtunud. Neid asju on muidugi veel, aga lihtsalt tõin välja mõned näited. Elu on ilus. :D

Melanhoolia

2011-10-27T21:58:00.003+03:00

Ei, ma ei ole langenud depressiooni või midagi säärast, hoopis kinos käisin. Athenas. Põhjus lihtne - sooduskupong tuli ära kasutada enne kuu lõppu. Vaatasin siis kinokava ja silma hakkas film nimega Melanhoolia. Olin sellest kiitvaid artikleid lugenud, nii et otsustasin ära vaadata.

Algus oli omapärane. Ja pikk. Tekkis juba mõte, et kui kogu film selline on (aegluubis liikuvad üksikud pildid taustaks üsna kriipiv viiuliheli), siis läks küll valikuga kehvasti. Aga õnneks hakkas siiski ühel hetkel nö õige film pihta. Lugu ise tundus esialgu tavaline. Mida rohkem asi edasi läks, seda kummalisemaks muutus peategelase käitumine ja hakkas tekkima tunne, et seal on miskit korrast ära, aga seda, mis siis viga on, vaatajale ei avaldatud. Lootsin endamisi, et teine osa annab mingid vastused esimeses osas tekkinud küsimustele peategelase vaimse tervise kohta, aga ei andnud. Hoopis juurde tekitas neid. Samas, läheneva maaimalõpuga sai tema palju paremini hakkama, kui tema õde, kes sellest üsnagi paanikasse läks. Aga lõpp tuli ja sellega lõppes ka film. Isegi lõputiitreid ei olnud (mis tekitas saalis natuke hämmingut, ei saanudki aru, kas film lõppes nüüd ära või tuleb veel midagi).

Koju minnes mõtisklesin omaette maailmalõpu teemadel. Kui teaks, et ta tõepoolest lõppeb, ega siis midagi parata olekski. Keegi ei jää sind taga nutma, sina ei jää kedagi taga nutma. Ilmselt teeks enne lõppu asju, mida praegu ei teeks tagajärgede pärast või siis neid asju, mida veel kindlasti elu jooksul ära tahad teha. Miskipärast tundub mulle kogu maailma lõpp vähem kurb kui vaid ühe elu lõpp.

Kraavid, kraavid, kraavid

2011-10-03T23:15:00.002+03:00

Te ilmselt teate, kuidas ma suhtun pealinnas autoga sõitmisse, aga kui algsest rogaini seltskonnast pooled ära langevad ja alles jäänud poolest ainult minul auto on, siis ei ole väga valikut, kelle autoga kohale minna. Crex meisterdas mulle valmis kaardi koos põhjaliku seletusega, kuidas tema maja juurde jõuda, nii et iseenesest möödus esimene etapp eriliste viperusteta ja jõudsin õigeks ajaks õigesse kohta (õigeks ajaks selle pärast, et meelitasin crexi Black Riderit vaatama).

Rogain algas vara. Ja toimus pealinnast üsna kaugel. Ehk siis - teele tuli asuda kui päike tõusis. Selle asjaolu suurimaks miinuseks oli see, et me itta liikusime. Seega otse päikesele vastu. Ma ei olnud vist kunagi varem nii otse päikesetõusu sõitnud. Igal juhul oli nähtavus alla igasugu arvestust. Et siis mine ja sõida 110-ga nii et sa mitte midagi ei näe. Metsad olid õnnistuseks - varjasid selle tõusva päikese kenasti ära ja oli võimalik näha, kuhu me sõidame.

Sihtkohale lähenedes hakkas minu taha saba tekkima. Esialgu paar-kolm autot, lõpuks oli paras rivi neid. Arutasime omavahel, et kui ma nüüd kuhugi valesti peaks minema, ei tea, kas sõidavad järgi. Aga ei läinud valesti. Sildid olid olemas ja leidsime stardikoha kenasti üles. Viimane ponnistus veel enne stardimaterjalide kätte saamist - tagurpidi liivase künka otsa sirgelt parkimine - ja saime asuda marsruuti nuputama.

Start oli seekord ühine, rahvas liikus nii umbes kolme eri suunda. Meiega sama suunda pidi (ehk siis oli valinud sama punkti esimeseks) liikus päris mitu inimest, nii et vaade sealt tagantpoolt oli päris vahva. Esimese punktiga polnud muret - läksime sinna, kuhu rivi ees läks ja mere kaldalt puu najalt selle esimese punkti leidsimegi (taustaks võimsad vahused lained). Edasi läks raskemaks. Teise punkti olid nad ikka sõna otseses mõttes kraavi käänakusse pannud, nii et esimesel korral sellest mööda läksime, lõpuks siiski leidsime sellegi võsast üles. Üleüldse armastasid nad seal jubedalt kraave ja ojasid ja jõgesid. Vastupidiselt meile. Meie neid ei armastanud. Eriti tänu sellele ühele punktile, mis vaatamata kolmele katsele lõpuks leidmata jäigi. Järeldus, kui on koos vana mittelemmik - orvand - ja uus mittelemmik - kraav - siis sellisest punktist tuleb heaga eemale hoida. Raiskasime selle pagana punkti otsimise peale rohkem kui tund aega ja tulemuseks vaid üldise moraali langus ja lisaks nendele saamata jäänud 4 punktile veel kaotatud punkte kaotsi läinud aja näol, sest esialgset punktivõtmise plaani tuli nüüd kõvasti korrigeerida (kahjuks muidugi kaugemal asunud 5-punktiste arvelt). Samas järgmine 2-punktine tähendas oskuslikku kraaviületust (sogase veega kraav tundus liiga sügav, et sinna sisse minna) mahalangenud puutüvede abil, nii et meie arvates oleks pidanud selle eest küll rohkem punkte saama. Kokku ületasime kraave puutüvede abil kolmel korral. Sisse ei kukkunud kordagi. Puutüvesid üle kraavide oli neil seal palju. Ja ka metsa all oli maha kukkunud puutüvesid palju. Liigagi palju. Nad võiksid mõnikord oma metsasid koristada ka. Vaid ühel korral kohtasime jalutamise metsa. Ülejäänud aja tähendas mets puutüvede otsas või alt turnimist. Kõikide punktide kallal siiski norida ei saa - mõned kahepunktised olid tõesti vaid ära võtmise vaev. Pärast leidmata jäänud punkti jama hakkas meil siiski natuke paremini asi edenema, nii et ülejäänud punktid, mida võtma läksime, saime siiski kätte ja skoor tuli natuke parem, kui 4 h enne lõppu tundus, et see tulla võib.

Finišeerisime isegi kümmekond minutit enne aega, nii et pääsesime suuremast söögisabast. Üks asi tekitas aga paraja hämmingu - meid oli võistkonnas kaks, mõlemad naisterahvad, SI-pulk oli minu käes (oli spontaanne valik, mitte kusagil registreeritud otsus) ja tulemuse väljatrükil oli vaid minu nimi. Ei saa siiamaani aru, kuidas nad teadsid, et see just mina olen, kes väljatrükki võtma läks. Ainus seletus on see, et nad lihtsalt trükkisid tähestikus eespool oleva nime sinna.

Tagasisõit oli umbes sama tore, kui sinna minek oli olnud - seekord päike loojus ja meie sõitsime läände. Pool teed jälle nagu pimepeast sõitmine (eriti vahva oli see koht, kus neljarealine tee algas... kui eespool poleks autosid olnud, mis sama manöövri tegid, siis ma oleks ilmselt mõne märgi küll maha sõitnud).

Õhtul valdas meid küll teatav väsimus, aga võrreldes suvise rogainijärgse liikumatusega, oli olukord üsna hea. Ühtegi villi jalale ei saanud (investeering korralikesse jalanõudesse tasus ära), vaatamata mõningatele valusatele lihastele ja sinikatele, oli siiski olemas piisav liikuvus, et veel poodi jalutada.

Kokkuvõtteks ütleks, et kuigi oli ilus sügisilm ja jalanõud olid head, ei olnud see minu lemmik rogain. Nõme maastik, kohati väga kiuslik rajameister ja natuke ebatäpne kaart andsid kokku ka kehvima tulemuse. Loodetavasti läheb libahundil paremini.

Maraton on rõõm

2011-09-18T18:00:00.003+03:00

Just selline reklaamlause, nagu selle postituse pealkirjas, ilutses mõningatel Tartu rattamaratoni reklaamidel. Ja nii see ongi - mõnus sõit ilusal Lõuna-Eesti maastikul suve viimasel pühapäeval päikese paistel. Ma tean, et eelmine aasta sadas rattamaratoni ajal vihma, aga siis ei saanud ma ise minna maratonile. Ja mulle ei meenu ühtegi korda, kui mina olen maratonil käinud, mil päike poleks paistnud. Aga maratonil käigu kordi oli mul juba hõbemärgi jagu kogunenud, nii et lisaks tavapärasele medalile sain ka hõbedase märgikese.

Seekord startisin küllaltki tagant. Ma ei tea, kas asi oli selles või milleski muus, aga esimestel kilomeetritel sai ikka päris palju jalgratast jalutatud. No mis sa teed, kui rahvas on ees ja läbi ei saa. Ja natuke oli teeninduspunktide korraldust ka muudetud - nüüd tuldi ratta seljast maha, et söögi-joogikraami võtma minna. Iseenesest tähendas see kindlasti pikemat TP-s viibimist, mida oli näha ka tulemusest. Üle-eelmisest korrast ikka paarkümmend minutit kehvem (eelmisega ei hakka võrdlema, siis oli nagu nii jokutamist rajal). Aga muidugi võis põhjus olla ka vormi vähesus. Ei ole ju erilist trenni teinud sel aastal.

Elu kui filmis

2011-08-29T16:04:00.002+03:00

Mõni päev tagasi sain teada, et 28.08 on Tartus filmitalgute filmi võtted ja sinna on massistseeni inimesi vaja. Otsustasin osaleda. Filmitalgute kodulehelt lugesin, et seljas peaksid olema tavalised riided või siis midagi sellist, mida kannaksid, kui oleks maailma viimane päev. Lisaks oli seal info, et kuigi on jõuluaeg on väljas suviselt soe. Nojah... ma siis mõtlesin, et jõulud seostub kenasti punasega ja mingeid väga igapäevaseid riided vast elu viimasel päeval ka selga ju ei paneks ja otsustasin punase kleidi ja kontsade kasuks. Nii kui ma hommikul võtteplatsile jõudsin (selleks oli Kroonuaia sild), jäin fotosilma ette, pildistajaks mees, kelle kaamerasilm mind ka varem oli tabanud (sellest on küll juba aastaid). Ja ka hiljem sain küllalt palju kommentaare oma välimuse kohta. Meestelt loomulikult. Aga tuttavad näod võtteplatsil ei piirdunud fotograafiga. Kuna ühel hetkel läks autode süütamiseks ja plahvatama panemiseks, olid kohal ka füüsikud, samuti oli seal inimene, kelle FB lingist ma üldse asjast teada sain, massis osales ka üks ema kolleeg ning hiljem lisandus veel üks tuttav.

Aga filmimine ise oli äärmiselt aeganõudev. Kell 10 algas kogunemine ja viimane stseen sai "purki" natuke enne üheksat õhtul. Meie aeg kulus suures osas ootamise peale. Kui tuli käsk, siis läksime, kuhu vaja ja tegime, mida vaja. Iseenesest oli üsna lõbus, kui just ootama ei pidanud. Esialgu oli ilm ilus ja hakkas juba üsna palav, aga siis tulid pilved ja vahele veidi vihmagi (sellisel juhul tehti vihmapaus, mina sain oma autosse varju minna ja vajadusel ka teistele varju pakkuda (minu auto osales samuti võtetel)). Kõige selle kokkuvõtteks valmis nii umbes paar minutit filmi. Päris aeganõudev töö, eksole. Kuna tegemist oli viimase võttepäevaga, oli pärast ka pidu Lodjakojas. Esimest korda kuulasin/vaatasin kollektiivi nimega Köömes. Vaadati ka natuke päeval filmitud materjali (ennast ma seal küll ei näinud esimese hooga... ilmselt oleks olnud vaja pausile panna ja siis oleks vast üles leidnud :p), aga päris kõike ei olnud veel kokku monteeritud. Pidu kestis päris pikalt, mina sain umbes poole kolme paiku koju. Õnneks on täna veel viimane puhkuse päev (muidu ma ilmselt nii kaua seal olnud ei oleks).

Lubatud, tehtud

2011-08-22T14:54:00.004+03:00

Ei ole vist kõige mõistlikum öösel 3,5 tundi maganuna sõita 200 km, kõndida pool päeva ringi ja sõita veel 230 km. Aga mis teha, suvel on nädalavahetused defitsiit ja tuleb lihtsalt erinevaid asju ühele nädalavahetusele mahutada.

Nii siis juhtuski, et laupäeva õhtul sai Kuressaares väljas käidud ja järgmisel hommikul vara tuli ärgata, et Paldiskisse sõita, et endine töökaaslane saaks meile seal väikese tuuri teha (lubasime kevadel, et suvel lähme külla). Esialgu tahtsid Lõuna-Eestist tulijad juba kell 10 seal kokku saada, aga mina keeldusin kella seitsmese praamiga pühapäeval üle tulemast ja surusin kohtumisaja kella 11 peale, nii sai asi natukenegi humaansem minu jaoks - 8.30 praamiga üle. Tegelikult jõudsin juba poole üheteistkümne paiku Paldiskisse, teised tulid üsna täpselt. Kõigepealt sõime kooki ja mitte roolisolijad maitsesid ka kaasatoodud veini. Seejärel hakkasime kohalikke vaatamisväärsusi läbi käima, esialgu rohkem autoga (sõitsime kohale, tulime korraks autost välja, vaatasime ära, tagasi autosse ja järgmisse kohta), aga siis jätsime oma neljarattalised tuuliku juurde seisma ja kõndisime jala. Vaated olid ilusad ja ilm samuti, nii et väga mõnus jalutuskäik kujunes sellest. Ühes kohas on ka trepp, mis pankrannikust alla viib (päris hästi peidetud teine) ja seal all olles tundus vesi nii kutsuv, et käisimegi ühe töökaaslasega ujumas ära. Muidu oli mõnus, aga sügavaks ei tahtnud üldse minna. Igal juhul oli väga lõbus kogemus, nii meile kui ka kaldalejäänutele. Pärast väikest kehakinnitust näidati meile ka kohalikke "mägesid" (väidetavalt orjade poolt rajatud). Adamsoni muuseumi juurde jõudes selgus, et see oli just kinni pandud. Piilusime natuke aia tagant. Lõpuks väisasime ka rongijaama, kus hulkuvate kasside toitmist keelav silt lausa kutsus sealsamas ennast rahulikult pesevale kassile süüa andma. Kahjuks ei olnud meil midagi kaasas, mida talle anda oleks võinud (jäätised olid juba otsa saanud). Märkamatult oli aeg õhtusse veerenud ja tuli taas rooli istuda ning Tartusse sõita.

Kuigi mul ei ole midagi mööda ilma ringi kolamise vastu, sai peale 9 päeva kodust eemal olekut siiski eile õhtul õndsalt õhata "Home, sweet home."

Jälle puhkab

2011-08-18T00:14:00.003+03:00

Nojah... kui kogu puhkust ühe korraga välja ei saa võtta, siis juhtubki nii, et puhkad natuke ja siis jälle natuke. Seekord algas puhkus Viru Folgiga. Seetõttu jäi küll Pedassaar avastamata, aga mis parata, folgist ei saa loobuda. Seekord tundus kõik see veel lahedam kui eelmine aasta. Svjata Vatra, Blacky, Orelipoiss, Zetod, Paabel feat. Märt Avandi, Zorbas, Justament, Haydamaki, Sw(f)Est, Indigolapsed, Henri Laksile pühendatud kontsert, Ummamuudu ja Pantokraator feat. Jaan Sööt - kõik olid head kontserdid. Paar kontserti olid ka sellised, mis päris minu maitse ei olnud, aga maitse üle ei vaielda ja kindlasti oli inimesi, kes ka neid nautisid. Ja lisaks oli veel kontserte, kuhu ei jõudnud, kuigi oleks tahtnud, aga kaheks rebida ennast ei saa (iseenesest oleks mul olnud eelmine nädal ennast vaja nii vähemalt viieks rebida, kui arvestada erinevate ürituste arvu, kuhu mind kutsutud oli, aga mis parata, tuli valida). Lisaks kontsertidele vaatasin ka erinevaid filme ja multikaid, mida KÄFF pakkus. Kõigele sellele pani punkti väike järelpidu pühapäeva õhtul, mis kulmineerus ühislauluga päris arvestatava orkestri saatel - kitarr, lõõts, basskitarr, tšello ja natuke viiulit (viiuldaja lahkus küllalt ruttu). Sõnadega tekkis küll aeg-ajalt probleeme, aga see otseselt ei takistanud, salme võib ju ka korrata ja refrääni teadsime ikka.

Käsmust põrutasin otseteed Saaremaale. Nii nagu eelmiselgi aastal, oli mul sel teekonnal autos seltsiline. Seekord orgunniti mulle ta juba pühapäeva õhtul (esialgu loodeti, et ta minuga Tartusse saab, aga kui selgus, et ma hoopis Saaremaale lähen, kõlbas see ka :p).

Saarde jõudes tegin esiteks visiidi Maailmaparandaja ja Mpsi juurde. Kui Orissaares said enamus fotosid vaadatud (kaasa arvatud titepildid), siis läksime Kuivastusse. Minu soovil läksime ujuma ja pärast selgus, et saab ka paadiga sõita. Mulle loovutati käilakuju koht.

Eelmise nädala lõpus lugesin netist, et selleks nädalaks lubatakse kuumalainet, kuid seda tunda küll ei ole. Teisipäeva hommikul Kuivastus pilvisesse taevasse vaadates lootsin, et ehk Kuressaares on ilusam, aga selgus, et Kuivastu õigustab siiski oma nime - Kuressaares oli juba eelmisest ööst saadik sadanud. Niipalju pidas ilmaennustus siiski täppi, et õhtupoole läks selgemaks ja sadu lakkas. Nii sain õhtul võtta tädi ratta ja Laisiku juurde kimada. Juttu ajades, põrkse hävitades ja televusserit vaadates läks aeg kiirelt ja peagi tuli uneaeg kätte.

Täna pidime Laisikuga ühte poodi minema, aga selgus, et see pood pandi kell viis kinni. Tobedad. Lohutuseks läksime teise poodi. Ja lõpuks otsustasime ujuma minna. Nasvale (Titerannas on ju solk sees, sinna ei tohi minna). Ma polnud seal varem käinud. Päris hea põhi oli tõesti. Vesi tundus sisseminnes külm, seesolles täitsa ok ja välja tulles soe. Nagu ikka. Aga mõnus oli. Pärast oli vanaema juures grillimine. Olime tublid ja suutsime peaaegu kõike parajalt teha, nii et enamus asju sai otsa. Ainult seda va ketšupi-hapukoore kastet jäi üle.

Paar päeva Põltsamaa jõel

2011-08-02T20:47:00.003+03:00

Vaatamata meeletutele ponnistustele nii kanuude kui ka kanuutajate saamise osas, sai meie Põltsamaa jõe kanuumatk siiski edukalt teoks. Ilmateade hirmutas äiksega, aga meie seda ei näinud. Mõned piisad langesid ka meie peale, aga see ei sulatanud kedagi üles. Üldiselt oli kanuusõiduks hea ilm - pilvede all oli mõnusam olla kui lauspäikese käes.

Jõgi oli kohati küllaltki risune, aga enamus takistusi oli ümberpõigatav, kohati tuli ka hüplemistehnikat kasutada mõne puurondi otsa kinni jäädes. Kõige rohkem ronimist ja hüppamist ja kummardamist oli Räägu kanalis. Seal polnud paari meetritki vaba vett, aina puud risti-rästi. Kalamehed olid meid eelmine õhtu hoiatanud, et ilma saeta läbi ei saa. Noh, saime küll, aga jah, sõitmiseks seda väga nimetada ei saanud, rohkem ronimise moodi nägi asi välja.

Ööbimiskoht oli meil küllaltki rahvarohke. Terve õhtu ja öö saalisid kalamehed edasi-tagasi, üks suutis mulle korra paanika tekitada, et nüüd sõidab telki sisse, kui keset ööd autotuled väga lähedal tundusid olevat. Sisse siiski ei sõitnud, häiris vaid öörahu mõnda aega.

Seekord sai teekond küllaltki pikk mõlemal päeval, aga polnud hullu, elasime kõik kenasti üle. Eriti tublid olid minu meelest esmakordsed kanuutajad, kes vapralt kogu selle kadalipu vastu pidasid. Esimeseks korraks polnud see kindlasti mitte kõige lihtsam matk.

Ah jaa... see linnuteema, mis jõe peal üles kerkis, ei andnud rahu ja nii ma otsisingi üles jõgitilderist mõned pildid. Mina seda lindu väga hästi ei näinud, nii et ei oska öelda, kas oli tegu vihitajaga või mitte. Ja Umbusi raba jääb siiski Jõgevamaale, asub Alam-Pedja looduskaitseala põhjaosas (muide, Pedja jõe matkal möödusime me sellest õige lähedalt, nii et vedas, et krokodille ei kohanud).

Kauget kultuuri ja ekstreemsporti

2011-07-24T20:17:00.002+03:00

Väga pikalt ei saanud puhkuse puhul levist väljas Võrumaa metsade keskel viibida, sest oli vaja paari ürituse pärast Tartumaal käia.

Esiteks käisin reedel turult supikraami ostmas kaugete külaliste jaoks ja kui külalised lõpuks kohale jõudsid (väikse hilinemisega), siis viisin nad looduse rüppe. Päike säras nii palavalt, et tegi isegi itaallastele pisut liiga. Sellegipoolest olid nad ka pärast pisikest matka piisavalt energilised, et meile esineda, mis oligi kogu külaskäigu põhjus. Ärge nüüd arvake, et nad ainult selle pärast kaugelt maalt siia sõitsid, tegu oli Europeade raames toimuva Pisieuropeadega, mille käigus sai väljamaalasi kultuuri tooma kutsuda. Pärast seda, kui nad oma tantse olid meile näidanud, õpetasid ühte lihtsamat meilegi ja kui kultuurimaja juhataja hakkas nende lõõtsamängijaga jämmima, siis tulid ka mõned valsid ja polkad ja kaera-jaangi ära. Minu jaoks oli nendega suhtlemine pisut raskendatud, sest vaid üks inimene kogu grupist rääkis inglise keelt, aga mina kahjuks itaalia keelt ei räägi. See aga ei takistanud mul nendega õhtul Tartu ööelu väisama minna. Inglise keelt kõnelev noormees oli õnneks kaasas, nii et läbi tema saime kenasti suheldud.

Järgmisel päeval väga pikalt magada ei saanud, kuna tuli ratas autosse tõsta ja Elvasse kihutada. Rattamaratonile nimelt (poolmaratonile siiski). Oleks ma enne teadnud, milline see rada on, ei oleks ilmselt nii julgelt sinna starti roninud, aga vaatamata kõigele jõudsin siiski finišisse, nii et võin enda jaoks võistluse korda läinuks lugeda. See rada läbis kõiki kujutletavaid katendi liike ja pinnavorme - asfalt, kruus (enamjaolt treppis kruusatee), lahtine killustik, lahtine liiv, heinamaa, metsarada, porimülkad, suurte kividega kruusarada, sealjuures läks tee pidevalt üles või alla, mõnes kohas oli nii üles kui alla minekuid nii järske, et pidasin paremaks ratast käekõrval talutada (mitte et see asja väga palju kergemaks oleks teinud). Finišis sain ühe kogenud osaleja käest teada, et seda rada peetakse lihtsaks. Nojah.... kui järgmine aasta uuesti mõte minna tuleb, siis proovin enne trenni ka teha, ei tuleks kahjuks. Meestega sauna jäi pärast võistlust minemata, selle asemel hüppasin jupijumala juures duši alt läbi ja kimasin tagasi Võrru, et vanaema sünnipäevale jõuda.

Puhkan

2011-07-13T16:42:00.002+03:00

Nagu öeldud, puhkan. Mida teha puhkuse ajal? Ikka kodutöid. Muul ajal pole ju aega. Esmaspäeval polnud ka aega (kuigi oli puhkus). Eile asi väga ei edenenud, täna olen juba tublim olnud.

Kuna ma nädalavahetusel sattusin kurjade väikeste mustade putukate rünnaku ohvriks ja olin paar päeva preili Jämejalg, siis väga välja ei kipugi (nojah, tegelikult päris toas istudes jalgu ei ravitsenud, ikka oli vaja natuke mööda ilma ringi tuiata, aga riietuses tulid kõne alla ainult pikad püksid või pikk seelik). Tänaseks on küll paistetus alanenud, aga pahkluu ümbrus on endiselt punaseid suuremaid ja väiksemaid täppe täis. Tea, kas julgebki enam Peipsi ääres katmata säärtega käia...

Esmaspäeval oli Nõos valla aastapäeva puhul Bonzo kontsert. Natuke veider tunne oli istuda kohaliku kirikuõpetaja kõrval ja kuulata lugu mehest ja jumalast. Tekkis tahtmine küsida, mida tema sellest loost arvab, aga siiski ei küsinud. Peale kontserti väljendas kirikuõpetaja oma positiivset üllatust Bonzo kontserdi osas, nii et ju talle siis too mehe ja jumala lugu ka ikkagi meeldis.

Sinu oma on üksainus maa...

2011-07-04T23:16:00.003+03:00

Hakkab vist vaikselt traditsiooniks saama, et ma laulu- ja tantsupidudel kollase vestiga ringi tatsan. Igal juhul just nii jälle läks, et laupäeva ja pühapäeva veetsin piduliste seltsis. Mingi hetk tekkis tunne, et võiks vist selja peale sildi kleepida, et siit saab plaastreid. See oli põhiline mure. Ma ei mäleta, et eelmine kord tantsupeol nii palju plaastreid küsitud oleks. Seekord olid need igal juhul põhiline "kaup". Muidugi ei andnud me niisama uisapäisa ükskõik millist plaastrit - kõik küsijad pidid oma villid ette näitama ja siis vaatasime, millist plaastrit panna. Üldiselt sattusid mulle seekord rahulikud kohad (eelmise korra rongkäiguga ei anna võrreldagi), vaid laupäeval näituste hallis, kus söömine oli, läks mäsuks, kui see ühel hetkel lapsi tihkelt täis oli. Siis tuli mõnele lapsele kiirabi kohale kutsuda, aga meid vahetati ka seal õige pea välja, nii et ei teagi, kui kaua seal kiire aeg jätkus. Aga tuleb tunnistada, et tore oli. Kogu kontserti ma küll ei kuulnud, sest me olime pühapäeval mingi aeg jälle näituste hallis ja sõitsime sealt lõpuks ise kiirabiga tagasi lauluväljakule (asju oli vaja sealt ära viia ja meid lasti kah auto peale). Tegelikult ei olnud ma plaaninud pühapäeval päris lõpuni jääda, aga läks nii, et ikkagi lahkusin peale seda, kui plats juba peaaegu tühi oli. Vahepeal oli lausa hirm, et ei saagi enam samal päeval Tartusse, kuna bussid on kõik välja müüdud, aga selgus, et tädid kassas olid jama ajanud ja bussi pealt sai isegi veel pileteid osta. Koju jõudsin kesköö paiku ja täna oli jube raske hommikul tõusta, aga midagi polnud parata, tuli ennast tööle vedada.

Ja nii see jaan tuli

2011-06-26T14:32:00.003+03:00

Vahepeal on jälle pikk paus kirjutamisse jäänud. Toimunud on küll ja veel, aga aega (ja ka viitsimist blogisse kirjutada) on nappinud.

Kauneid kontserte käisin kahel nädalavahetusel kuulamas Käsmus. Muuhulgas sain avakontserdi peaesinejalt pühendusega plaadi, mida minu automakk mängimast keeldus. Selgus, et viga polnud autos, vaid plaadis, sest Inese plaati, mida õlledega kaasa antakse, mängis ilusti. Käsmus viibimise ajal sai tehtud ka muud huvitavat - väikseid rattamatku Sagadisse ja Palmsesse, meres ujumas käidud (jaa, vesi oli tõepoolest külm), viikingilaev Aimariga sõitu tehtud (nii kaua tüütasin oma laevasõiduga, kui saime paatkonna kokku) ja kuna selgus et ka Jupijumal oli vahepeal samas kandis, siis käisin ka temal korra siuhvilks külas. Olles õppinud eelnevate aastate kogemusest, olin soetanud endale mõnusa matkatooli, nii et seekord oli mul mugavustega istekoht.

Toomas Krall esinemas linnulaluõhtul

Kuna meie valla jaanipidu oli 22. juunil ja muuhulgas oli kavas ka kohaliku näitetrupi uuslavastuse esietendus, läksid juunis proovid üsna tihedaks. Vähe sellest, et kaks korda nädalas, ühes proovis tehti asja ka kaks korda läbi. Vahetult enne jaanipäeva oli vaja ära pidada ka mõningad külakoosolekud arengukava tarbeks, nii et pühadele eelnenud aeg läks väga kiireks. Hilja koju, vara tööle ja nii see väss tulebki. Aga õnneks jõudis see jaanipäev kätte enne, kui juhe päris kokku oleks jooksnud. Esietendus läks hästi (saal oli rahvast puupüsti täis), jaanipidu oli mõnus ja jaanilaupäev möödus ka väga toredalt. Pärast paar päeva tõelist puhkust kodumail.

Kahjurõõm

2011-06-01T22:17:00.002+03:00

Pole küll ilus teise ebaõnne üle rõõmustada, aga kui inimene ise oma rumala käitumisega selle on tinginud, siis pole midagi parata. Pealegi on kahjurõõm ju teadagi ikka see kõige suurem rõõm. Et mille üle ma siis niimoodi rõõmustasin? Noh, sõidan mina maanteel, püsikiirusehoidja ilusasti lubatud piirkiirusele sätitud (ehk siis 100 km/h), kui vastu sõidab auto ja vilgutab tulesid. Võtan teadmiseks, et ju on kusagil politsei passimas ja sõidan rahulikult edasi. Mõne hetke pärast märkan tahavaatepeeglis sebimist - ülejärgmine auto on alustanud möödasõitu. Sõidab enda ees olevast autost mööda ja asutab ka minust end mööda sõitma. Kaugemalt eest paistab üks hall sõiduauto, mis teeserva on pargitud ninaga meie suunas. Jõuan mõelda, et huvitav, kas see on nüüd politseiauto, kui autost väljubki helkurvestis mees ja näitab möödasõitjale käega teeserva suunas ja et kihutajal kahtlust ei tekiks, kes teda peatada üritab, lülitatakse vilkurid ka sisse. Ja vat selle koha peal oligi minu (kahju)rõõm suur - lõpuks ometi võeti minu silme all maha üks tüüp, kes lihtsalt ei suutnud sõita lubatud kiirusega ja kohe oli vaja minust mööda trügida (ilmselgelt oli selle tegevuse jaoks vaja kiirust ületada). Mulle on alati sellised tüübid närvidele käinud, see teisest mööda saamise maania on küllalt palju õnnetusi põhjustanud, liiklus oleks tükk maad turvalisem, kui eestlased oleksid rohkem võimelised teise auto taga sõitma, kui too normaalse kiirusega sõidab.

Prügikuninganna

2011-05-16T21:47:00.003+03:00

Just sellise tiitliga pärjas mind laupäeva hommikul üks rattaretke peakorraldaja. Aga jah, ega ta väga vale ole, arvestades, et ma reedest pühapäevani üsna suure osa ajast kättpidi prügi sees veetsin (ei ole retkelised veel seda sorteerimist selgeks saanud). Muidugi ei saa ma kogu prügis sobramise au enda peale võtta, mul olid tublid abilised ka. Eriti tublid olid need, kes vaatamata reedesele vihmasajule lõpuni vastu pidasid. Laupäeval ja pühapäeval oli täitsa hea ilm. Viisakalt oodati retke lõpuni enne kui uuesti vihma sadama hakkas (mina juhtusin sel ajal veel meie autoparklas olema, sest vihm jõudis enne kohale, kui viimased kotihoidjad, mis oli vaja ümber paigutada).

Aga sel aastal sai peale töö tegemist ka tantsu vihutud. Eelnevalt olin lubanud reedel Kihnu poiste saatel jalga keerutada, laupäeval püüdsime ka Ska Faktori järgi seda teha. Kihnu poiste saatel oli jalakeerutamine tükk maad vahvam, labajalaga tekitati lausa ussipesa, mitte ei tantsitud lihtsalt ussi. '

Eurovisiooni ma vaatama ei jäänud, sest selleks ajaks ei seisnud lõualuud enam koos, üks haigutus tuli teise järel. Kobisin magama ära, aga üks tolle öö toakaaslastest vaatas selle ära, nii et ma sain tulemuse teada öösel, kui ta magama tuli.

Üldiselt võib öelda, et sel aastal läks asi päris hästi korda. Mõningaid probleeme ja probleemikesi ikka ette tuli, aga kõik leidis lahenduse ning järgmine aasta saab juba tehtud vigu vältida (selleks tuleb endale kohe märkmeid teha, muidu läheb kõik meelest).

Remondirindelt

2011-04-18T19:38:00.002+03:00

Nii, nädala jagu on see remont nüüd kestnud. Üks tuba on põhimõtteliselt valmis, jäänud veel teine tuba, sanitaarruumid ja koridor. Ehk siis normaalsele elukorraldusele niipea lootust pole. Eile kolisime mind suurde tuppa. Kuna lasime ka uue diivani ära tuua, tekkis probleeme asjade mahutamisega, aga lõpuks sai nad nii asetatud, et liikuda saab, isegi diivanil saab istuda, aga on mõned kapiuksed, mille taga on need asjad, mida loodetavasti niipea vaja ei lähe.

Poodides tuulamine ei ole aga kaugeltki veel läbi. Mõningad mööbliesemed, mis välja visati on vaja uutega asendada, aga siinkohal on jällegi nii, et kui mul on üsna täpne ettekujutus, milline miski asi olema peaks, siis täpselt sellist asja kindlasti ei ole. Mugavam on muidugi netis kolada ja neid asju otsida, aga näiteks madratsi peal olevat kindlasti tarvis pikutada, et teada, kas on hea. No mina ei tea... ma olen mõne madratsi peal nüüd poodides pikutamas käinud, minu meelest on nad kõik üsna ühesugused. Aga näis, midagi tuleb ära osta.

Seoses selle ühekuuse uue pereliikmega tuleb ka vanemate juures väike tubade vahetus, sest minu tuba on suurem kui venna tuba. Neid aga on nüüd palju, kui Võrru tulevad ja nii otsustasime toad ära vahetada. Kuna sealgi on tapeet juba ajast ja arust ja mööbli poolt ära nühitud, tuli ka sinna uus tapeet otsida. Vaatasime üht ja vaatasime teist ja lõpuks nägime ühte nunnut elevantidega tapeeti. Kuna 50% tolle toa elanikest hakkavad moodustama lapsed, siis mina leidsin, et see just ongi õige tapeet ja nii hakkavadki tolle toa seinu kaunistama vahvad vantsid ja palmipuud.

Remondieelne seisund

2011-04-10T14:10:00.002+03:00

Ammu mõeldud-planeeritud remont on teoks saamas. Uskumatu, aga meil õnnestuski suur tuba tühjaks tõsta jaotades kogu kola väiksema toa ja rõdu vahel ära (ja imekombel ei saanudki ei rõdu ega väiksem tuba otsast otsani asju täis). Muidugi osad asjad viidi ka ära ja need enam siia tagasi ei tule - mõned asjad rändasid keskkonnajaama ja suht suur koorem maale (või kuhu iganes vanemad neid paigutada plaanivad).

Lisaks mööbli ümberpaigutamisele kammisime eile enam-vähem kõik suuremad ehituspoed Tartus läbi ja takkapihta mõne mööblipoe ka. Uskumatult aegavõttev tegevus. Oleks siis et ainult ühte asja otsid, aga ei, vaja umbes viite erinevat asja vaadata ja ausalt öeldes on hetkel tõsiseid probleeme meenutamisega, millises poes midagi oli, mida vaatasime, aga mingil põhjusel ära ei ostnud. Päris tühjade kätega meie poeretk ka muidugi ei lõppenud. Õnneks oli meil laenutatud käru, muidu poleks kogu kraami koju suutnud vedadagi (mul on küll universaalkerega auto, aga nii suur see ka ei ole).

Hetkel igatahes on pooled asjad kusagil kastides (loodame, et neid lähiajal vaja ei lähe) ja mõned on lihtsalt kapis, mille uksi lahti teha ei saa, kuna voodi on ees. Kui üks tuba ära saab, siis tuleb kogu krempel teise tuppa liigutada, nii et mööbli tassimisega pole asjad veel kaugeltki ühel pool. Eelmine kord, kui tubades remonti tegime, oli lihtsam - siis polnudki veel mööblit sees. Kui nüüd järele hakata mõtlema, siis see oli 10 aastat tagasi, 2001. aasta suvel ja sellest ajast pole tubades muud tehtud kui aknad ära vahetatud. Nii et oligi aeg.

Hammaste tuleku aeg

2011-03-25T19:01:00.002+02:00

Jõudsin lõpuks sellesse ikka, et mul hakkavad hambad tulema. Noh, tegelikult oli 28 neist juba enne olemas, aga need viimased, nn tarkusehambad (hambaarst nimetas neid kaheksandateks) olid siiamaani veel puudu. Tegelikult küll mitte päris puudu - kolm neist olid otsustanud rohkemal või vähemal määral nina igeme seest välja pista juba varem. Sel nädalal aga hakkas üks neist suurema hooga kasvama. Ning loomulikult saadab seda protsessi valulikkus ja paistetus. Käisin igaks juhuks asja ka hambaarstile näitamas, kes tõdes, et jah, antud olukord on tingitud kasvavast hambast. Ja et see võib kesta nii umbes 2 nädalat. No tore. Arvestades, et asi on juba mõned päevad kestnud, võib oodata veel umbes 1,5 nädalat sama nõmedat tunnet. Ja see on neist kõigest esimene, ülejäänud hakkavad ka tõenäoliselt millalgi aktiivselt kasvama. Püüdsin meenutada seda, kui need esimesed jäävhambad tulid... minu meelest siis küll sellist tunnet ei olnud (vähemalt ma ei mäleta). Igal juhul jääb mulle mõistmatuks, mille pagana pärast ei või need hambad kõik korraga ära tulla, miks peab neli neist kunagi 20 aastat hiljem tulema??? Ja hambaarst leidis ka, et mul poleks neid lisahambaid tegelikult üldse vaja, saaksin ka 28-ga ilusasti hakkama.

Ametlikult tädi

2011-03-20T16:54:00.003+02:00

Jõudis aasta siis jälle niikaugele, et sain aastakese vanemaks. Sünnipäev möödus kenasti, klassiõhtu heade sõpradega oli ka vahva. Aga üks lubatud sünnipäevakingitus ei tahtnud kuidagi tulla. Nimelt lubas vend mulle suvel, et sünnipäevakingituseks saan tädiks. Noh, olgem ausad, ega päris õigeks päevaks ei tahtnudki seda kingitust saada, sest niipalju egoist ma ikkagi olen, et peres sellel päeval ainus sünnipäevalaps olla tahaks. Ametlik aeg oli tegelikult päev hiljem, aga ei tulnud siis ka veel kippu ega kõppu. Päris mitu päeva läks ja siis lõpuks, nädal pärast õiget aega, sain oma kõige nunnuma sünnipäevakingi kätte. Praegu võin seda julgesti öelda, sest käisime koos vastsete vanavanematega maimukest vaatamas ja oli ikka nunnu küll. Põhiarutelu käis selle üle, et kellelt midagi on. Otseselt ühe või teise vanema nägu nagu ei olnud, pigem igaühelt midagi. Pilte sai ka päris hoolega klõpsitud, aga kuna mul enda fotokat kaasas ei olnud, siis pole mul hetkel ühtegi neist siia postitada. Võibolla kunagi hiljem lisan.

Tõeline eeskuju

2011-02-28T18:54:00.002+02:00

Minu vanaisa sai eile 90-aastaseks. Sel puhul peeti suuremat sorti pidu maha. Kuigi vanaisa oli peoseltskonnas kõige vanem, ei olnud ta sugugi mitte kõige vähem kõbus. Nii mõnigi sõber, sugulane, kes kutsutud oli, vaevles suuremate tervisehädade käes. Vanaema sõnul ei olnud isegi arst peale vaadates arvanud, et tegu 90-le läheneva mehega on. Ja tagatipuks on vanaisa oma maja ette jäävat kõnniteed talvel nii hästi korras hoidnud, et linnavalitsus saatis lausa kiituskirja talle. Nii et mehed, võtke eeskuju ja tehke järgi. :)

Talverõõmud

2011-02-13T17:17:00.002+02:00

Kuigi põhimõtteliselt sai paar nädalat tagasi suusahooaeg avatud (loe: suusad üle pika aja alla pandud), siis tõeliselt avatuks võib selle hooaja vast eilsest kuulutada (eelmisel korral sai heal juhul mõned sajad meetrid sõidetud, sest siis oli peaeesmärk mäest alla laskmine).

Käisime nimelt pundi rattaretke vabatahtlikega Valgehobusemäel. Võtsin oma suusad kaasa ja tegin mõned ringid. 3+3+5 km, kui nüüd täpne olla. Neil on seal mingi kiiks kurviliste mägedega. Kui mäest alla klassikajälg läks, ei olnud probleemi, aga sellel mäel, kus jälg suht ruttu ära lõppes ja pöörangu koht täitsa sile oli, sai küll esimene kord väike hädamaandumine taguotsale tehtud. Järgmistel kordadel suutsin siiski tasakaalu säilitada. 3 km rajal rohkem kurvilisi laskumisi ei olnud, ülejäänud olid nad 5 km rajale toppinud. Ja mäega kaasas käib loomulikult tõus. Jäin oma mäest üles sammumisega päris mitmel korral kiiretele rühkijatele ette (püüdsin muidugi rajalt kenast kõrvale tõmmata, kui tagant kedagi lähenemas kuulsin). Siis oli mõnus, kui kedagi teist läheduses ei olnud, hea rahulik omas tempos sõita.

Peale lõunat enam suuski alla panna ei tahtnud ja nii ma võtsingi laenutusest natukeseks lumelaua. Mõned aastad tagasi olin sõitnud pisikesest mäest lumelauaga, aga ega sellest suurt meeles olnud (ja ega siis vist keegi väga tehnikat õpetanud ka). Kuna mõned inimesed, kes kaasas olid, olid kõvad lauatajad, siis jäin nende õpetusele lootma. Esialgu ei olnud sellest väga suurt abi, sest nende suus kõlas kõik nii lihtsalt, mina aga ei suutnud kuidagi seda õiget tasakaalu leida. Muudkui potsatasin jälle istuli (nii oli hea kindel olla). Poole mäe peal tuli J. mulle appi - hoidis minust kinni, et ma kohe mäest alla ei libiseks ja mul õnnestus natuke asjale pihta saada. Järgmised sõidud läksid juba pisut edukamalt ja kui ma suutsin ilma "vahepeatusteta" (st istuli kukkumisteta) alla jõuda, olin endaga juba rahul. Muidugi oli see sõit "mäe silumine" ehk siis tulin otse alla, mitte külg ees nagu need, kes sõita oskavad. Esialgu pidi see tunnetuse kätte saamiseks parem olema. Päris jalamil proovisin natuke ka külg ees, aga lõpuks tuli ikka hädamaandumine taguotsale. Igal juhul tuleb tunnistada, et täitsa hea elamuse jättis, kui kunagi selle õige sõidu ka selgeks saan, siis võiks täitsa meeldima hakata. Loodetavasti küll mitte nii nagu J.-le, kes äsja opilt tulnud rangluuga (mis murdus lumelauaga hüpates) endiselt mäest alla tuiskas (seekord küll lisamurdusid ei tulnud).

Mida toob aasta 2011

2011-01-23T17:37:00.003+02:00

Minuni jõudis alljärgnev ennustus alanud aasta kohta (ennustaja pole kahjuks mulle teada).

Jaanuar

Narkarid murravad Tallinnas sisse eurosid vedavasse autosse ja varastavad CD-mängija.

Swedbank võtab üle Toidupanga ja hakkab inimestele toitu liisima.
Keskerakonna tõekomisjoni otsus – Päike tiirleb ümber Maa – tekitab Ene Ergmas pahameelt.

Veebruar

Juudi kogukond protestib Gazpromi otsuse vastu tarnida Eestile odavat gaasi.
Presidendi vastuvõtt peetakse kokkuhoiu mõttes Skype’is. Savisaar laseb Hundisilmalt interneti eemaldada.
Tallinna loomaaia lõvid muudetakse vabakäiguvangideks – öösiti võivad nad puuridest lahkuda, et endale linnast ise toitu hankida.

Märts

Rahvaliit saab valimistel kaks häält. Juhatus algatab sisejuurdluse, et teha kindlaks, kes need kaks lolli olid.
Uus lindiskandaal. Raivo Aeg esitab Janika Mölderi iluvõimlemisklubis Miss Valentine lindi ja kurika vabakava.

Aprill

Kultuuriminister Laine Jänes vallandab Eesti viimase kultuuritöötaja – kultuuriministri.
Avo Viiol maksab Kultuurkapitalile tagasi veel 50 senti.

Mai

Lumesadu lakkab.
Eesti mobiilioperaatorid lõpetavad tasuta kõned ja hakkavad rääkimise eest peale maksma. Töötukassa jagab töötutele tasuta välja 70 000 mobiiltelefoni. Tööpuudus Eestis langeb viimase 1500 aasta madalaimale tasemele.
Maadevahetus jätkub. Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo üritavad vahetada Maa kas Veenuse või Marsi vastu.

Juuni

Euroopa Liidu otsusega lähevad kõik liikmesriigid üle rooma numbritele, kuna araabia numbreid kasutades toetatakse islamiäärmuslasi.
Politsei tabab sarimõrtsuka, kes tappis sarjades “Meeleheitel koduperenaised”, “CSI Miami” ja “Kondid”.

Juuli

Eesti kaotab sõja karuputkele.
Eesti Skype’i meeskond loob uue antiviiruse, mis kaitseb arvutite kõvaketast programmi “Windows” eest.
Valitsus alustab tselluliiditehase rajamist, kuna kõigile naistele ei jätku tselluliiti.

August

Otepääl sulab viimane hang talvel maha sadanud lund.
Soomes töötavate eestlaste arv ületab Eestis töötavate eestlaste arvu..
Evelin Ilves valitakse taas presidendiks.

September

Lõuna-Eesti maapiirkondadesse jõuavad esimesed eurod.
Rahapuuduses ETV koondab viimased 200 000 vaatajat.
Armin Karu lendab esimese eestlasena Kuule. Tuhanded hasartmängusõltlased hoiavad pöialt, et ta sinna jääks.

Oktoober

Algab riigiametnike sundkiibistamine. Lõpuks ometi selgub, kus nad tööajal viibivad ja millega tegelevad.
Kaitseminister Aaviksoo sõidab tankiga Afganistani, et Eesti poisid jõuluks koju tuua.

November

Eestist lahkuvad viimased 8 talenti.
Mööblivabrik Standard alustab kampaaniat – igaüks, kes ostab kapi, saab kapis oleva homo pealekauba. Kappide müük langeb enneolematult madalale tasemele.
Eesti jalgpallikoondis lööb mängus Fääri saartega viis väravat ja kaotab 0 : 5.

Detsember

Somaalia piraadid kaaperdavad Tätte ja Matvere jahi Nordea. Pardal olnud 100 000 “Tuulevaiksel ööl” plaati muutuvad piraatplaatideks.
Suusataja Andrus Ansip valitakse aasta parimaks sportlaseks.
Raketiskandaal. Savisaar küsib Põhja-Korealt rakette Lasnamäe ilutulestikuks. Kapo sekkub, kuna rakettide tegevusraadius ulatub Lasnamäelt Toompeale.

Aasta vahetus, lumi jäi

2011-01-07T21:21:00.005+02:00

Seda aastat juba pea nädalake tiksunud, aga ei ole jõudnud blogimiseni. Parandan siis nüüd selle vea.

Uus aasta tuli toreda seltskonna ja ufodega. Käisin pealinnas pidus ja natuke enne 12 vedasime ennast ka teatriväljakule (kui aus olla jõudsime suht napilt enne uut aastat kohale, sest seltskond koosnes enamuses sellistest kuumaverelistest inimestest, kellega kuhugi minek alati kole palju aega kipub võtma). Nägime maavälised külalised ära, jõime nii mõnedki šampusepudelid tühjaks ja tantsisime natuke Kukerpillide saatel. Üldiselt oli vahva olemine seal rahvamassis, ainus mis häiris oli see, et juba presidendi kõne ajal hakati seal ilutulestikku taeva poole lennutama, nii et presidendi jutt mattus paukudesse. Hiljem suundusime tagasi peopaika. Tiksusime seal päris kaua, nii et magama sain umbes kell 7 hommikul (kuna 31. jaanuar oli tööpäev, mis tähendas ärkamist enne 7, siis tuli üleval oldud aega 24 h ära). Järgmisel päeval sai mõnusasti poole päevani põõnatud ja siis millalgi kodinad kokku korjatud ja ennast bussile sätitud. Pühapäeval lasin jällegi Une-Matil nii kaua külas olla, kui sel tuju oli. Uni on hea :)

Aasta algust on ilmestanud lumised teemad. Maja ees kinni istumine on juba praktiliselt igapäevane teema, eile oli probleem mitte hommikul liikuma saamise vaid just õhtul parkida saamisega. Kahjuks jäin kinni nii, et enamus autost oli tee pealt eest ära, mis tähendas seda, et autod said minu selja tagant mööda ja sellisel puhul juba naljalt appi ei tõtata (samas on ka selliseid, kellel sa kinni istudes teed tõkestad, aga nemad vahivad sind vaid pahaselt autost, et miks sa juba ometi eest ära ei lähe). Kui olin ca pool tundi mässanud ja oma jõududega hakkama saada üritanud, helistasin viimases hädas tb-le ja kutsusin ta appi. Enne kui ta välja jõudis, oli tulnud üks meesterahvas omale labidaga parkimiskohta lumest puhastama ning tema oli nõus mind aitama. Nii et kui tb koos oma meespere pisema osaga välja jõudis, oli minu auto juba pisut paremas kohas ja aitasin abivalmil majanaabril natuke lund kühveldada, et ta oma bussi pargitud saaks. Kuigi see koht, kuhu ma oma auto lõpuks pargitud sai, oli hea ja tasane, istusin täna hommikul jälle kinni - tee oli lihtsalt nii lumepudrune, et välja tagurdades õnnestus ennast kapitaalselt kinni jätta.

Täna õhtul otsustasin, et ma ei hakka enam selle lumesodiga maadlema ja jätsin auto hoopis Säästuka juurde. Näis kas see sula tuleb siis nädalavahetusel ja mida see kõik teeoludele tähendab.

Lisaks sellele, et lumi otsest probleemi liikuma saamisel ja liiklemisel tekitab, on ta endiselt uudiste teemana suht kuum. Kolmapäeval helistati ERRist ja taheti kommentaari olukorra kohta. Mind natuke üllatas, et nad just meilt seda küsisid, aga ei tundunud viisakas ka keelduda, nii et ma siis vastasin küsimustele. Millalgi detsembris helistati Tartu Postimehest ja küsiti, et kas teed on ikka lahti (see oli enne Monikat, siis polnud asi hull). Lisaks kogus andmeid lumelükkamiseks kulunud rahade kohta meili teel sel nädalal ka Õhtuleht. Nii et jah, kuum teema. Meenutades eelmise aasta kevadet, kui lumekogused vist olid isegi pisut väiksemad, on aimatav, mis nii umbes aprilli alguses kuum teema olema saab.

Jõulud

2010-12-26T20:54:00.003+02:00

Tänavused jõulud on kohe-kohe läbi saamas. Sel aastal jäi kahjuks see õige jõulutunne olemata. Kuigi tegime emaga isegi piparkooke veel 23. detsembri õhtul ja jõululeiba tegin ka. 24ndal oli tegemist suht palju, sest ma polnud jõudnud ei kaarte valmis teha ega kingitusi pakkida. Samuti vajasid vanad salmid pisut üle kordamist.

Kahjuks ei õnnestunud sel aastal jõulude ajal kogu perel kokku saada. Vennanaine jäi nimelt haigeks ja nii nad ei saanudki Võrru sõita. Võibolla oli ka sellel oma osa, et seda õiget tunnet nagu ei olnud sel aastal.

Eelmine nädalavahetus oli ka traditsiooniline kambakese jõulupidusööming, mis seekord oli saksa traditsioonide kohane. Väga maitsev oli, veelkord suur aitäh kokkadele ja koka abilistele. Kahjuks jäi seekord ära mööduva aasta meenutusring. Kuigi tuleb tõdeda, et kui ma enne pidu sellele mõtlesin, siis nagu ei tulnudki midagi väga erilist pähe, mida selle aasta kohta rääkida. Õhtu lõpuks revideerisime majas olevat vinüülikogu. Oh seda äratundmisrõõmu. Kahju ainult, et me saksakeelsete jõululaulude plaadi alles hommikul avastasime, see oleks kindlasti atmosfäärile kõvasti juurde andnud.

Selle nädala üks jõulusemaid elamusi minu jaoks oli Märt Avandi ja Liisi Koiksoni jõulukontsert, kus lauldi vanu häid lastelaule uues võtmes. Väga vahva kontsert oli. Ma loodan siiralt, et selle repertuaariga antakse plaat välja, sest neid laule just selles esituses kuulaks veel ja veel ja veel. Kel veel võimalust Raplasse või Kuressaarde kuulama minna, siis soovitan soojalt.

Kassiarmastajatele

2010-12-13T22:23:00.003+02:00

Mulle näidati ühte huvitavat linki, ei saa seda jagamata jätta. Kõige parem soovitus selles loos oli minu meelest see, et kui kass läheb ülekäte, tuleb tema magamisasemele oma väljaheited jätta, siis saab ta aru, kes siin boss on. :) Aga keda huvitab, lugege ise lähemalt - 6 Adorable Cat Behaviors With Shockingly Evil Explanations

Monika möllas

2010-12-13T21:58:00.005+02:00

Tuli ja tõi see Monika siis meile ka rohkelt lund (enne seda oli täiesti ideaalne talveilm - maa oli valge, aga teed puhtad). Lumelükkajad rõõmustasid, et lõpuks saavad tööd ka teha (seda, kas nad ka järgmise päeva õhtuks enam rõõmsad olid, ei tea praegu kommenteerida).

Minul oli neljapäeval vaja naabervalda koosolekule sõita. Noh, asusin siis aegsasti teele. Põhimaantee oli täitsa ok, aga tugimaanteele jõudes muutus asi hullemaks. Tee oli lund täis ja konarlik, mina üle 50 km/h sõita ei julgenud. Minu taga olev auto oli julgema juhiga, kihutas mingil hetkel minust uljalt mööda. Koosolekupaika jõudes tekkis järgmine probleem - kohas, kus võiks olla normaaltingimustes parkimiskoht, laiutab suur lumehang. Jätsin oma auto lõpuks tee äärde, loodetavasti ei jäänud otseselt ette kellelegi. Pärast koosolekut oli muidugi parasjagu tegemist, et sealt ära välja manööverdada, aga sain siiski oma jõududega hakkama. Seda viimast aga ei saa öelda reedese ja täna hommikuse tööle mineku kohta. Kui head inimesed oma abikätt poleks ulatanud, polekski ehk autoga liikuma saanud. Homme on lootust iseseisvalt hakkama saada, kuna täna puhastati majaesist lumest. Mis tähendas ka, et auto sai ära parkida ilma, et oleks vaja olnud enne labidaga vastavat kohta ette valmistada. Seda viimast tegin ma näiteks reede öösel jõulupeolt tulles. Kuna kell oli 3 öösel, siis pealtvaatajaid ei olnud, aga ma usun, et selline seelikus lund kühveldav tibi oleks üsna koomiline vaatepilt olnud (aga vaatamata minu öistele jõupingutustele parkimiskoha ettevalmistamisel, oli (nagu juba eelpool mainitud) täna hommikul ikkagi auto lumes kinni).

Nädalavahetusel oli asja pealinna, nii et nägin oma silmaga ka ära, kuidas sealpool olud on. Linnapilt tundus üsna sarnane sellele, mis Tartus praegu toimub. Kõnniteed-teerajad, lumelükkamismasinad jne. Pühapäeval aga oli Tallinnas tunduvalt nõmedam ilm kui Tartus, siin ei sadanud enam lisa sellele lumele.

Valgrest ja talvest

2010-12-02T22:28:00.002+02:00

Täna sattusin eneselegi natuke ootamatult Valgre lainele. Ma usun, et eile, kui mind kontserdile kutsuti, küll ilmselt mainiti ka seda, mis teemaline kontsert on, aga kuidagi läks see mul kõrvust mööda. Meeles oli see, et Tõnu Raadik ja Henn Rebane ja TÜ aula. Sinna ma siis kohale läksin ja kui asi pihta hakkas, sai selgeks, et lisaks neile kahele on kambas ka Jüri Aarma, kes loeb katkendeid Valgrest kirjutatud raamatust. Nende vahele siis Valgre looming akordioni ja viiuli esituses. Paari laulu Tõnu Raadik ka laulis natuke ja ühe laulu puhul paluti publikul kaasa ümiseda. Ümiseti küll. Mulle ümisemine sobis, sest hääl mul veel päris laulukõlbulik ei ole, kuigi rääkimiseks teda juba on (nädal tagasi oli põhimõtteliselt pilt on, häält ei ole seis). Üldiselt jättis kontsert hästi sooja ja armsa mulje ja loomulikult oli nende kahe mehe ühist musitseerimist äärmiselt nauditav kuulata.

Tagasi koju tulles avastasin, et vahepeal on tuul julmemaks muutunud. Jõe ääres oli nii vali tuul, et koju jõudes oli mu üks kõrvalest külmast valge (kuigi mul oli müts ilusasti peas). Loomulikult hakkas see varsti, kui oli pisut üles sulanud, jubedalt valutama. Õnneks läks see siiski mõne aja pärast mööda. Kraadiklaas aga näitab - 14 kraadi. Polegi niiväga külm, aga tuul paneb hea mitu miinust kohe juurde.

Energiaahvid

2010-11-18T22:31:00.003+02:00

Ühes meie alajaamas olid täna öösel ahvid käinud ja elektri kaasa viinud. Kahjuks on selle alajaama taga nii kool kui kauplus ning lisaks ka eramaju. Päris mitu korda helistati meie majast Eesti Energia rikketelefonile. Selgeks sai üks - seal pool ei teata suurt midagi. Brigaad juba otsib viga, brigaad alles hakkab sõitma... seda kõike räägiti ühe kõne jooksul. Õhtuks oli brigaad kohal, aga selgus, et viga on suurem, kui arvata oskasime. Kui homseks tagasi ei ole, jääb lastel jälle kool ära (maaküte... ilma elektrita on maja külm).

Lisaks sellele, et elektrit tagasi tuli kaubelda, tekkis peale lõunat majas sidesulg. EMT-l polnud järsku pulkagi levi ja lauatelefonid ka ei funganud. Saatsin EMT-le meili ja küsisin, mis toimub. Vastuseks sain, et korraline hooldus tugijaamas (jälle EE) ja levi tuleb pool viis tagasi. Saatsin meili tagasi, et kas kliente korralistest hooldustest ei teavitatagi, sellele vastust veel õhtuks ei olnud (aga üks pulgake levi oli). Mis seda vallavalitsust ikka teavitada, kui nad helistada ei saa, eksole, kõigest ca 10 numbriga kliendike. Elioni ei kirjutanud, aga homme võiks tegelikult nende käest ka uurida, et mis värk oli. Sellistest asjadest võiks ikka teada anda.

Õhtul tahtsin kohalikust tanklast autole bensiini võtta, aga plaan jäi katki - ajutiselt ei saa kaardiga maksta.

Aastapäev

2010-11-17T21:43:00.002+02:00

Täna sai täis aasta selles ametis. Ega ma muidu võibolla polekski täpset kuupäeva mäletanud, aga kolleegide kingitud tindipliiatsi karbil on kuupäev kirjas. Kirjutusvahend ise ka veel kirjutab (kasutan seda põhiliselt allkirjastamiseks, niisama ei sodi sellega).

Aga mis ma siis oskan öelda... meelakkumine ei ole, kuigi probleemide kõrval on ka toredaid külgi. Õppida on veel palju ja arenemisruumi ka jagub.

Silte ei saa alati usaldada

2010-11-11T19:13:00.003+02:00

Eile oli mul vaja sõita Konguta vallamajja koosolekule. Kuna ma polnud seal kunagi varem käinud, olin natuke kaarti tudeerinud, et kus see asutus üldse paikneda võiks. Olin siis enam-vähem valmis vaadanud, et kuidas sinna saada võiks. Pärast lõputuna tundunud kruusateed jõudsin ristmikule, kust ma oma mõistusega oleks paremale pööranud, aga silt otse ees teatas, et Konguta jääb vasakule. Mõtlesin, et olgu siis peale, kui vasakule, siis vasakule. Sõitsin siis kahtluseuss hinges närimas, et kas ma ikka liigun õiges suunas, kuni märkasin vastutuleva auto roolis kolleegi, kes samale koosolekule suundumas oli. Seepeale otsustasin, et ilmselt tulin ikka vales suunas (lootsin, et ehk tema ikka teab, kuspool see vallamaja asub). Kui olin segadusttekitavast ristmikust uuesti mööda sõitnud, siis märkasingi umbes mõnesaja meetri pärast hoonet, mis tundus tõenäoline sihtkoha kandidaat. Majale lähenedes märkasin teisigi kolleege, nii et enam ei olnud kahtlust.

Hiljem kuulsin, et ma polnud ainus ekselnu, teisedki olid selle asutuse leidmisega parasjagu vaeva näinud. Enamus olid eeldanud, et mõnigi sildike ikka õige asutuse poole suunab, aga võta näpust. Vallavanemale sai igatahes märkus tehtud.

Loo moraal - usalda oma sisetunnet, mitte silte.

Miks vahel tasub astroloogilist abimeest kuulda võtta

2010-10-27T23:59:00.004+03:00

Astroloogilisest lauakalendrist on mõnikord kasu ka. Selle nädala esimese kolme päeva kohta oli seal muuhulgas kirjas, et soodne aeg kuulutuste avaldamiseks. Panin uuesti üles vahepeal aegunud kuulutuse Nissanile uue omaniku leidmise kohta. Täna natuke enne viit helistas üks huviline. Leppisime õhtuks autovaatamise kokku. Tuli noormees koos sõpradega. Vaatasid, uurisid, ostusooviga noormees tegi pisikese prooviringi, tingis natuke hinnas ja ütles, et võtab ära. Vormistasime kohe ka ostu ära ning läinud ta ongi. Loodan, et neil saab koos tore olema.

Näitusel käidud, mitte midagi nähtud

2010-10-25T23:25:00.002+03:00

Jupijumal reklaamis mõni aeg tagasi AHHAA Nähtamatut näitust. Olin pikalt planeerinud ja mõelnud, et jaa, peaks ikka minema. Eile otsustasin, et lähen käin ära.

Meid tuli kokku 8 - üks viieliikmeline seltskond, mina ja kaks koolipoissi. Natuke juhendamist ja meid lasti näituseruumi. Minu suurim probleem oli see, et pidevalt kobasin kellegi selga ja ei saanud liikuda selle juurde, mida giid meile näidata tahtis. Ja tuleb tunnistada, et üsna abitu tunne oli. Mingil hetkel siiski vajus kamp natuke rohkem laiali ja pääses liikuma. Mootorpaadiga sõidu osa oli täitsa vahva - tuul puhus ja vett pritsis ja mootor mürises ja kuhugi ei pidanud liikuma, sai vaikselt ühe koha peal istuda. Kui sõit läbi sai, tuli leida tee kohvikusse ja seal arveldada ja joogiga lauani jõuda (ma ei ole päris kindel, et ma istumispaika otsides kellelegi oma teevett peale ei kallanud). Lõpetuseks saime oma giidi küsimustega piinata.

Igal juhul mina soovitan ka omalt poolt kõigil ära käia. Huvitav kogemus olla ca tund aega pime. Kusjuures on hämmastav, et see asi tõesti terve tunni kestis. Oleks võinud arvata, et me polnud seal sees kauem kui pool tundi. Paistab, et pilkane pimedus moonutab ka ajataju.

Libahundi jälgedes

2010-10-25T22:48:00.003+03:00

Olles ennast jupijumala ja crexi orienteerumispisikust nakatada lasknud, ei olnud vaja pikka mõtlemist, et ka läinudlaupäevasele kergelt ekstreemsusele kalduvale orienteerumisele "jah" öelda. Muidugi ei teadnud ma seda jah-sõna öeldes, et ilm sel ajal nii talviseks kisub.

Kõige kehvem lugu kogu selle ootamatu talvega oli seoses transpordiga, mis olude sunnil oli võõras ja suverehvides. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga Keila oli laupäeva hommikul väga libe koht. Õnneks läks kõik hästi (roolis oli ikkagi kogenuim meie seast) ja jõudsime tänu kohaliku poemüüja juhatusele õigesse kohta. Seekord püüdsime olla tublid ja raja endale enne valmis joonistada, kui ummisjalu punkte püüdma tormame. Jupijumala kaardile sai õige mitu joont - õigeid ja valesid, aga puhtandit teha ei jäänud mahti. Tuli kiiruga kaarile kilekott pähe tõmmata ja starti rutata. Stardiülesande täitja sai otsustatud stiilis kes on vabatahtlik, astugu üks samm ette, mina ja crex astusime sammu taha... Kui stardipauk käis, panid kõik metsa alla plagama, jupijumal üritas veel meie käest kompassi saada, aga kuna meil ei õnnestunud seda piisavalt ruttu kotist leida, läks ilma teele. Ootasime seal tükk aega, jõudsime juba pisut muretsema hakata, sest metsaalune oli küllalt vaikseks jäänud ja ootajate read muudkui hõrenesid, aga lõpuks siiski nägime tuttavat kuju stardipunkti poole lippamas. Edasi läks asi juba kolmekesi.

Minu lemmik punkt oli muidugi see, kus sai trossi küljes maa ja taeva vahel liuelda. Niisama kahjuks liuelda ei lastud, tuli ka liivakotiga täpsusvise sooritada. Kuigi ma hoiatasin kaasvõistlejaid, et minu täpsus ei ole just kõige parem, õnnestus seekord ka märklauale pihta saada.

Kui eelmisel võistlusel sain alguses varba vaid niiskeks ja jalad päris märjaks alles viimase punkti juures, siis seekord said jalad üsna ruttu märjaks, kuna üle lumiste heinamaade tatsamist oli omajagu. Et sellest veel vähe ei oleks, avanesid peagi ka taevaluugid ja lumi/rahe/vihm või mis iganes ollus, hakkas sealt alla sadama. Õnneks mitte väga pikalt. Lisaks sellele, et jalad lumes sumbates märjaks sai, oli aeg-ajalt vaja ka üle kraavide kalpsata. See kõik aga taandus pühapäevaseks jalutuskäiguks, kui olime rinda pistmas kurikuulsa punktiga nr 40. Õigemini, selle punktini jõudmine ei olnudki maastiku mõttes nii hull, aga sealt järgmiseni mööda otseteed minek sisaldas vett ja lund ja muda ja pokusid ohjeldamatus koguses. Selline mätastel hüplemine ja jalale vähegi kindlama toetuspinna otsimine ja poolest säärest mutta vajumine võttis minu suht võhmale. Kui lõpuks seljandikule jõudsime, tundus edasine kõndimine kui jalutuskäik pilvedel. Ainus positiivne asi selle mudarännaku juures oli see, et muda oli tunduvalt soojem kui lumi, mille tulemusena jalad ei olnudki enam nii külmunud. Mööda seljandikku patseerides tundus juba, et üks jalg nagu ei olekski enam märg. Aga see tunne kadus varsti, sest tulid uued lumeväljad, uued kraavid ja muidugi ka uus sadu kaela, et me jumala eest ära ei kuivaks (minu jope unustas ära mõiste "ära kuivama", nii läbi ligunenuna ei olnud ma seda varem näinud, õnneks jäi sisemine pool siiski kuivaks). Jalgade märjaks saamises tegi jupijumal meile seegi kord ära (seekord vabatahtlikult) - kui tee viib ühele poole jõge ja punkt on teisel pool jõge, siis tuleb lihtsalt minna läbi jõe ja punkt ära võtta.

Võistluspäeva lõpuks jõudsime järeldusele, et sellel võistlusel oli põhiaur pandud sellele, et punktini viiv tee oleks võimalikult ekstreemne, punkt ise aga asus küllalt nähtaval kohal, kui juba õigesse kohta jõudnud olid. Orvandikke oli seekord vaid üks, aga kuna me oma teekonda käigu pealt lühendama olime sunnitud (mina ei saa aru, kuhu need 6 tundi ikkagi kadusid, nagu polekski õieti rajal olnud), siis jäi see välja. Poollagendikud olid ka täiesti mõistlikud, nii et punktide paneku ja nende kirjeldamise poolest plusspunktid selle võistluse korraldajatele.

Kuigi meie punktiskoor jäi küllalt tagasihoidlikuks, tundub nagu oleks vorm parem, kui eelmisel korral. Pole ei jalgadel ville, valutavaid alaselja lihaseid ega midagi muud erilist tunda. Pisut kange oli olemine pühapäeval, aga süvavenitus ja saun mõjusid hästi. Igal juhul, teinekordki (ehk siis saab ka torni ronida).

Sooja leiba, mõtelge*

2010-10-18T19:39:00.003+03:00

Olin ammu mõelnud, et võiks ju ka proovida leiba teha, aga siiamaani tegudeni jõudnud polnud. Eelmine nädal osalesin ühes leivategemise õpitoas ja sealt saime portsu poolvalmis leivatainast koju kaasa (üsna huvitav oli kauss seljas rattaga koju kimada :p). Esimese katsetuse tegin neljapäeva hilisõhtul - kuna vormi käepärast ei olnud, siis katsetasin pisikeste pätsikestega. Natuke nätsked ja liiga hapukad tulid (mul sai suhkur otsa, aga poodi minna oli juba liiga hilja). Viisin ühe pätsikese tööjuurde ka. Naiskolleegid sõid ja leidsid, et pole häda midagi, aga üks meeskolleeg väljendas oma arvamust sellesse katsetusse sellega, et peale esimest ampsu pani leivatüki tagasi. Nojah. Esimene vasikas läheb ju ikka rohkem sinna aia tagumise osa poole.

Natuke juuretist jätsin külmkappi ka, nii et nädalavahetusel otsustasin ennast korralikumalt varustada ja kodus käigu ajal ema elektripliidi abil uue katse teha. Ema keeksivormist sai leivavorm ja tuli täitsa selline vormileiva laadne toode. Maitse oli juba päris hea. Soola ainult jäi pisut väheks (kuna kasutasin jämesoola, siis ei panin igaks juhuks natuke vähem kui retsept ette nägi). Igal juhul katsetan edasi (unustasin küll õigel ajal uue juuretise võtta, aga õnneks jätsin külmkappi veel vanast portsust natuke).

* Need luuleread tulid ahjusooja leiba süües kohe meelde.

Viimne puhkus

2010-10-11T22:30:00.002+03:00

Puhkasin eelmisel nädalal oma viimase jupikese puhkust sel aastal (edasi tuleb vaid tööd rügada). Osa sellest ajast kulus siiski tööga seotud asjadele, aga ülejäänud aja kulutasin oma äranägemise järgi. Ühe päeva näiteks kulutasin täielikult koristamisele. Neljapäeval aga istusin üle pika aja Nissani rooli. Esialgu tundus, et see sidur ei liigu ju. Tegelikult liikus küll, lihtsalt rohkem jõudu oli vaja rakendada kui Kia puhul. Üsna ruttu harjus tegelikult ära jälle Nissaniga. Harjumiseks oli muidugi terve tee Tallinnasse aega. Venna juhiste järgi jõudsin iseseisvalt Mustamäele. Ei olnudki väga keeruline, kuigi ma korra suutsin juba arvata, et ma olen valesti läinud, aga siis avastasin, et täiesti kogemata olin ma ikkagi õige tee valinud, nii puhtjuhuslikult. Nissaniga Tallinnasse minemise mõte oli lootus, et ehk õnnestub talle uus omanik saada. Kahjuks see siiski ei õnnestunud.

Tegelikult oli Tallinna minekuks veel paar põhjust peale Nissani. Nimelt toimus Euroopa Roheliste kohtumine, kuhu olin ennast vabatahtlikuks kirja pannud ja üks ühissünnipäev kolme peaosalisega. Tulenevalt sellest, et ma nii kui nii Tallinnas olin, sobis mulle vägagi otsus see sünnipäev pealinnas pidada. Enamus saarlastest küll boikoteeris seda üritust, aga tublimad olid kohal. Õhtu möödus lobisedes ja kõnesid pidades ja veinikeldrit või mõnd kaasa toodud pudelit tühjendades. Ühel hetkel hakkas aeg lendama ja enne kui arugi sai, oli kell juba viiendat hommikutundi tiksumas, nii et otsustasime ikka silma looja ka lasta (ulguvate koerte ja mürisevate masinate kiuste).

36 000 sammu ühe päevaga

2010-10-04T16:37:00.003+03:00

Lasin end kaasa haarata jupijumala ja crexi orieneerumislembusest ja ühinesin nendega laupäevasel rogainil. Väike eelkogemus oli suvisest Tamsalu orienteerumisest olemas (ma juba teadsin mismoodi punkt välja näeb).

Ilm oli korraldajatel seekord ilus tellitud, nii et kui parajasti nina maas punkti ei otsinud, sai sekka ka ilusaid sügiskollaseid Lõuna-Eesti loodusvaateid imetletud. Kokku oli 40 punkti maastikule ära peidetud. Neid kõiki ära võtta me ei lootnudki (see oleks tähendanud märksa suuremat pingutust kui meie ettevalmistus lubas). Ma vargsi lootsin, et saame 20 täis (et siis oleks nagu pooled täpselt), aga lõpus läks pisut napiks ja otsustasime ühest loobuda ja pigem minna kindla peale õigel ajal finišisse, et mitte trahvipunkte saada.

Nagu öeldud, me väga hullusti ei pingutanud, st ei jooksnud ühest punktist teise, vaid pigem läksime kiirel sammul (vahepeal natuke ka jooksime, aga siis tuli jälle kaarti vaadata ja seda jooksu pealt teha ei saa). Nagu korraldajad olid lubanud, kuiva jalaga ei pääsenud meist keegi. Ma oleks peaaegu pääsenud ainult pisut märjaks saanud jalgadega, aga viimase punkti, mida me võtsime, toppisid nad märja metsa alla ja siis ei olnud enam pääsu. Kõige vingema soorituse jalgade märjaks saamisel oli jupijumal juba päeva esimeses pooles teinud - graatsiline hüpe mutta ja hetkeline paanika kadunud jalanõu pärast, mis siiski üles leiti. SI-pulga on nad ka õnneks veekindla teinud.

Päris palju punkte oli meie "lemmik" kohtades - orvandites. Seda moodustist on kohati ikka üsna raske tuvastada. Õnneks leidsime kõik orvandi punktid, mida võtma läksime siiski üles. Lagesoost aga on korraldajatel suht veider arusaam - minu meelest polnud seal lagedaga vähimatki pistmist. Suure otsimise peale leidsime selle punkti siiski üles.

Kokku tuiasime punkte otsides ca 7,5 tundi ringi ja käisime/jooksime selle ajaga läbi 36 km (nüüd võib 3,5 päeva mureta olla sammunormi pärast :p). Kõik meist said jalgadele ville ja mõningaid valusaid lihaseid mälestuseks. Minul hakkas mingil põhjusel alaselg tunda andma. Samas oleks kogu selle retke peale võinud hullemat karta :)

Külaskäik naabrite juurde

2010-09-24T19:16:00.005+03:00

Eelmisel pühapäeval oli äratus väga varajane. Kell 7 tuli olla juba kogunemiskohas, et istuda bussi ja põhjanaabrite juurde külla sõita. Läksime Jyvaskülla targemaks saama. Võõrustajad tahtsid meid kohe väga targaks teha ja kuulsime lugematul arvul ettekandeid. Kõik muidugi soome keeles. Kuigi meil oli tõlk kaasas, kes siis kogu info maakeeli edasi andis, tuleb tõdeda, et üsna raske oli niimoodi tarka juttu kuulata, aga midagi siiski kõrva taha jäi ja isegi paberile sai midagi kirja.

Pühapäevasest pikast sõidust ja varasest ärkamisest olime nii väsinud, et kell kümme oli juba Unemati platsis. Mõtlesin küll, et kui nii vara magama lähen, olen järgmine hommik juba ei tea kui vara üleval, aga ei. Kella helisedes oli ikka tunne, et tahaks veel voodisse jääda. Järgmised õhtud enam nii hästi ei läinud - õhtud sisaldasid ka meelelahutuslikku poolt ja magama sai järjest hiljem.

Ühel õhtul külastasime mingit baari, kus mängiti popjazzi. Kuna üks kolleeg, kes parajasti kaasas oli, on ise ka kõva laulumees, siis veensime teda esinema minema - saigi bändiga kokkuleppele ja kõlas Creedence Clearwater Revivali Have You Ever Seen the Rain. Hiljem, kui bänd otsustas pillid kotti panna, läks meie laulik uuesti lavale, tinistas pisut kitarri ja juba kõlas ühislaul. Ah jaa, pärast seda kui bänd läinud oli, ei jäänudki baari kedagi peale meie ja baarmani. Muide, neil on seal selline mojito konsentraat, millele vedelikku lisades saab maitse poolest täiesti korraliku kokteili, aga väljanägemiselt ei meenuta asi küll mojitot (ei mingeid piparmündilehti ega purustatud jääd).

Igal juhul oli tore reis hea seltskonnaga. Ilmselt jäi kõigi meie hinge kriipima kõige rohkem teadmine, et Soomes on näiteks 2000 elanikuga omavalitsuse eelarve 15 miljonit eurot (millest 3,8 milli eelmise aasta lõpus üle jäi) ja riik laseb rahulikult toimetada.

Ugrimugri

2010-09-13T22:03:00.004+03:00

Lugesin läbi Rein Siku raamatu "Minu Ugrimugri". Julgen soovitada ka kõigile teistele, kes vähegi tunnevad ennast ugrimugrid olevat.

Tuleb tunnistada, et ega ma hõimurahvastest eriti midagi enne raamatu lugemist teadnud, nüüd olen pisut targem. Samas kumab raamatust läbi, et nii mõnedki hõimurahvad teavad eestlasi ja Eestit hästi. Venemaa avarustes elavad rahvakillud vaatavad meie poole imetlusega, sest oma riik, kus riigikeeleks oma keel, on midagi sellist, millest paljud neist vist unistadagi ei julgeks.

Raamatu mõningad looduspiltide kirjeldused tekitasid tahtmise millalgi ise põhjapöörijoone taga ära käia. Küll ehk mitte nii ekstreemsetes tingimustes nagu autor seda kohati kogenud oli, aga siiski ehk leida ka endas see tõeline ugrimugri üles.

Laulmine on ugrimugridele alati hingelähedane olnud. Toon siinkohal ära mõned lingid hõimurahvaste muusikale YouTube'is.

Udmurdi memmed poplugusid udmurdi keeles laulmas - Buranovskie Babuški

http://www.youtube.com/watch?v=2n-7KCHFoqw&feature=related

Saami muusikat - Mari Boine

http://www.youtube.com/watch?v=YettpVCclNc&feature=related

Hõissa, pulmad!

2010-08-23T11:43:00.004+03:00

Ja jõudiski kätte see tähtis päev - 21. august - kui Maailmaparandaja ja Mps oma kooselu ametlikuks tegid. Pruut nägi imeilus välja ja ka peig oli kena (kui aus olla, siis mehed ülikonnas on alati kenad). Jah-sõna tuli kohe eriliselt kiirelt, pärast heietas paaripanija ikka pisut juttu ka.

Pärast grupipilti haarasime juba traditsiooniliselt pruutpaari oma piiramisrõngasse. Kuigi pruutpaari autot üritasid mõningad tüübid vahepeal ära vallutada, said nad siiski selle enda valdusesse ja varsti läks lahti sõit Sutu poole. Aeg-ajalt tundus, et mõnel autol on miskit seal väga suure lõtkuga, nii sinka-vonka käis see sõit. Aga kohale siiski jõuti. Nimi söödi seekord lihtsalt ära (väga maitsev oli). Lisaks istutati tammepuu, mille all kunagi lapsed ja lapselapsed võiksid istuda.

Sellel peol ei olnud pulmaisa, vaid olid pulmaõde ja pulmavend, kes said oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Lisaks jagati loomulikult palju ka teisi ameteid. Ühe neist sain endalegi. Põhimõtteliselt tuttav ameti, aga teise nimega (eelmine kord olin Pitsat, nüüd Musilane), töövahend oli endiselt huulepulk. Ja kitsi ma ei olnud. Kõik soovijad said jälje põsele, kaelale, suule või käele (muudesse kohtadesse huulejälje saamise soovi ei avaldatud), kel ära kulus, sai uue küsida.

Peolt ei puudunud ka vahvad üllatused - peigmehe romantiline "Mis värvi on armastus", kellamäng pruudi ristiisa pere esituses, hoogne tša-tša-tša peigmehe õe ja venna esituses ning lisada võib vast ka meie etteaste "Taburetilaul" (Tuukri laulu viisil) koos kolme eridisainiga taburetiga.

Loomulikult oli ka mitmeid võistlusi, oksjon, õnneloos jms. Ühe võistluse - soovilennukite lennutamise - panin kinni :) Kahjuks aga unustasin selle vahva kommikarbiümbrise peopaika (kui äkki keegi selle kaasa võttis, siis oleks äärmiselt tore, kui see taas minuni jõuaks).

Vaatamata vabade noormeeste vähesusele sai ka tantsupõrandal jalga keerutatud. Loomulikult oli plaanis ka ühislaulmine. Esialgu saalis, siis mingil hetkel kõlakojas ja siis jälle saalis. Lõpuks jäigi laulma osa meie kambakesest ning veel mõned tublid, kes olid nii kaua vastu pidanud.

Viimaks lasime pruutpaari pulmaööle ja lahkusime. Kaasa võetud vihmavarjust oli kasu - mõnus jalutuskäik vanaema juurde öömajale möödus vihmata.

Soovin teile veelkord palju õnne ja armastust ja pikki aastaid üheskoos, kallid vastabiellunud!!!

Kõigest, mis vahepeal olnud

2010-08-10T11:55:00.003+03:00

Vahepeal jälle auk postitamisse sisse tulnud, kuigi ainet ju oleks.

Kanuumatk sai pisut rohkem kui nädal tagasi tehtud. Sai vett nii ülalt kui alt. Ümber ei läinud keegi, aga kõik vist käisid vees ära. Mina käisin kolmel korral, üks kord neist päästevestiga (mind annab ikka veenda lollusi kaasa tegema :p). Ilmselt tõelises hädaolukorras ei läheks kogu aur päästevestiga hulpimise ajal itsitamise peale, seekord aga küll.

Tundus, et marsruut sai täitsa paras planeeritud ja jõgi oli mõnusalt vaheldusrikas. Meeri puhkekoht oli peaaegu ideaalne (vaablaste poolt vallutatud kuivkäimla ja vetteminemise redeli puudumine võtsid ideaalsest punkte maha). Üürgasin ka mina seekord poole ööni laulda.

Kuigi Ulilani jõudes tundus, et võiks veel vabalt edasi aerutada, andis autosse istudes tunda, et tegelikult on ikka vässu kallal.

Et mul hakkas eelmisest nädalast puhkus, siis otsustasin kolm päeva Võrumaal veeta. Seekord siis tõesti maal (pärast seda kui olin linnas pesu pestes natuke alumisi naabreid uputanud). Kohati tundsin ennast seal nagu väike laps, kes täiskasvanutel jalus siiberdab ja ka midagi teha tahab. Ma ikkagi ei suuda niisama peesitada, tahaks midagi teha kogu aeg. Enamasti leiti mulle ka tegevust. Loomulikult sai ka kohalikus järves ujumas käidud.

Väga kaua ma maal ei olnud, sest neljapäeval tuli üks asjalik päev puhkuse vahele teha. Ja neljapäeva õhtul oli ju Tätte kontsert. Siinkohal väidaks vastu kõigile neile Tätte-on-ikka-intiimsema-õhkonna-esineja väidetele. Minule jättis see laululavatäis publikut ja Tätte koos sõpradega päris võimsa mulje. Midagi puudu ei jäänud seetõttu, et ma nii kaugel istusin, aga kogu see mass Tuulevaikset ööd laulmas oli midagi sellist, mis jätab kustumatu mulje. Ja telefonidega tekitatud tähistaevas sealsamas lauluväljakul oli samuti erakordne. Igal juhul jäin kontserdiga väga rahule.

Reede hommikul pakkisin asjad ja võtsin suuna põhjarannikule. Mind ootas Käsmu ja Viru folk. Jõudsin kohale natuke hiljem kui olin plaaninud, nii et avakontsert jäi nägemata (panin sel ajal telki üles). Küll aga oli juba järgmine esineja laval, kui pealava juurde jõudsin ja sain seda mõnda aega nautida (eriti mõnus oli kontserti kuulata samal ajal kiikudes). Edasi kulges päev põhiliselt ühelt kontserdilt teisele kulgedes, vahele ka mõned muusikata etteasted raamatuesitluse (mille tulemusena omandasin ka raamatu ning autori pühenduse) ja luuletuste lugemise näol ning õhtul lõpetuseks ka pisut vene multikaid.

Järgmine hommik algas minu jaoks suht vara - päike ei lasknud üle kaheksa enam magada, küttis telgi liig kuumaks. Egas midagi, tuli seada sammud mere poole. Minu selle aasta esimene meres ujumine. Kõige selle asjatamisega läks piisavalt palju aega, et jõudsin just täpselt Turovski loengu alguseks kohale. Ühel hetkel jõudis kohale ka Jupijumal koos MacGuyveri teibiga (olin hommikul avastanud, et telk on pisut vigane). Lahastasime telgi ära ja läksime esiteks ujuma. Vahepeale kuulasime kontserti ning siis läksime jälle ujuma (märjad ujumisriided olid veel kotis ning välikäimlad on küll üsna ebamugav koht nende selga panekuks, aga saime siiski hakkama). Seekord valisime teise koha. Seal rannast pisut eemal kivil istudes tundus, et sinna võiks jäädagi. Aga seda me siiski ei teinud. Kobisime tagasi telgi juurde ja panime selga õhtuse tualeti (hiljem selgus, et tegelikult oleks võinud ka vahetamata jätta). Enne veel kui päeva peaesineja kontserdile jõudsime toimus intsident õllega, mille tulemusel Jupijumal levist mõnda aega väljas on. Hiljem selgus, et see on juba teine telefon, mille rivist välja langemisel kaudselt minu osa on. Peaesineja lõpetas pisut enne keskööd, aga kontsertkava ei olnud veel lõppenud. Sammusime koos massiga metsalava juurde ning kuulasime unega võideldes ära ka Indigolapsed (ärge saage valesti aru, kontsert ise oli hea, aga see vässu ei tahtnud rahule jätta). Peale seda oli rahvamajas veel üks kontsert, aga sellest me juba loobusime une kasuks.

Päike ei olnud ka pühapäeva hommikul armulisem ja küpsetas meid telgist varakult välja. Andsime alla ja suundusime mere äärde hommikust sööma. Hommikuksöök lõppes kerge suplusega. Järgmine siht oli pannkoogid. Neid pakuti päris mitmes aias. Valisime ühe koha välja ja nautisime imelisi pannkooke kellegi aias kirsipuu all. Päev läks järjest palavamaks ja nii tuli taaskord ujuma minna. Seekord otse merelava tagant. Mõtlesime korra ka sealt kontserti kuulama jääda, kuid otsustasime siiski lava ette murule istuda. Küll mitte kogu kontserdiks. Vaja oli jõuda Saatpalu etteasteks rahvamajja. Minu meelest oli selle ilmaga rahvamajas päris hea. Vähemalt ei kütnud päike pealage. Pärast proovisime ära ka suitsukala. Kuna Jupijumal pidi järgmisel päeval (erinevalt minust) tööl olema, siis seadis ta end minekule. Mina jäin festivali edasi nautima. Varsti aga tuli jälle tõmme mere poole. Seekord otsustasin õhtuks mitte pikki pükse jalga panna, kuna väljas oli endiselt lämbe (võtsin vaid kampsuni igaks juhuks ühes). Kaheksa paiku lava ees lõppkontserti oodates sai aga selgeks, et sel õhtul kuivalt ei pääse. Suur hall pilv liikus meeletu kiirusega meie poole. Teise loo ajal avanesid luugid ja hakkas kallama. Esialgu läks kontsert edasi (ega minagi lava eest lahkunud), kuid siis kadus elekter ja nii äkitsi see läbi saigi. Pagesime äiksetormi eest kohvikusse varjule. Seal hakkas ühel hetkel spontaanne kontsert pihta. Mingi seltskond võttis laulu üles ja nii päris mitu korda. Lõpuks tundus, et torm on vaibunud ja läksin välja. Kuid vihma endiselt kallas. Ootsain vee mõnda aega ühe telgi varjus ja vaatasin piksenoolte sähvimist. Lõpuks tundus, et vihm hakkab siiski järgi andma ja suundusin telgi poole. Minu üllatuseks oli telk täiesti normis, isegi asjad seal sees kõik kuivad. Panin kuivad riided selga ja läksin patseerisin pisut veel festivalialal ringi. Käisid jutud ka uue tormi tulekust. Seda siiski ei tulnud, nii et öö möödus rahulikult.

Järgmine hommik sai pisut pikemalt magada, sest pilved ei lasknud päikesel telki nii meeletult kuumaks kütta. Lõpuks hakkasin ennast minekule sättima. Kõige rohkem aega läks lahase lahtilammutamisega. Käsmust välja sõites võtsin peale kaks hääletajat. Ühe panin Tallinna piiril maha, aga teine otsutas minuga Muhuni kaasa sõita. Tänu sellele ei pidanud ma nina kaardis õiget teed otsima, sest ta teadis mind juhatada. Virtsus saime otse praamile. Sellele uuele. Liftiga ja puha.

Kelle nelja paiku jõudsin Kuressaarde kohale. Peatusin tuttava värava taga, aga maja polnud enam see. Teist värvi, teise kujuga... Pool maja on siiski endine, sest remondi käigus lihtsalt laiendati elamist, aga välispilt on küll täiesti muutunud.

Pritsib või ei pritsi?

2010-07-28T22:15:00.005+03:00

Mina, kes ma autode hingeelust siiski eriti palju ei tea, ei ole veel suutnud selgeks saada, kas minu vana Nissan on sissepritsega või karburaatoriga (mitte, et see teadmine mulle ka eriti oluline oleks). Siiski on inimesi, kellele see teadmine on oluline. Kahjuks on Nissan selline müstiline auto, et keegi pole suutnud mulle veel konkreetset vastust anda, kas ta siis on sissepritsega või ei. Vend surfas natuke netis ja leidis, et mootori koodi viimase tähe järgi saab teada. No läksin siis mina täna Nissani kapoti alla piiluma seda mootori koodi. Mida ma ei näinud, oli mootori kood. Võtsin siis manuaali välja ja sirvisin seda pisut. Seal oli noolekesega näidatud, kust seda vaatama peab. Tegin uuesti kapoti lahti ja hakkasin uurima. No ikka ei näe. Minu uurimine aga äratas mööduvas meesterahvas huvi ning ta küsis abivalmilt, et kas midagi kadus ära. Mina vastasin selle peale, et ei kadunud, ma otsin mootori koodi. Selle peale hakkas onu ka uurima. Juurde tuli veel kaks noormeest, kes samuti hakkasid uurima. Lõpuks otsiti välja üks tähtede ja numbrite jada, aga kuna selle viimane täht ei sobinud (seal oli B, aga mul oli vaja S-i või E-d), siis mul on kuri kahtlus, et see vist ikka ei olnud see õige kood, nii et küsimus on endiselt õhus.

Saalitäis higiseid naisi

2010-07-21T21:39:00.002+03:00

Kuna reisi tõttu tuli vahepeal pikk paus sisse, olen nüüd hoolega trennis käinud. Enamasti ikka pilateses ja Bodybalance'is, aga mõned korrad ka vähe hoogsamat liigutamist nõudvas trennis. Eelmine nädal mõtlesin muidugi enne hoolega järele, kas ma ikka tahan Bodyjam'i minna, kui isegi pilateses higi voolama hakkab (endine jahedus trennisaalis on asendunud paraja lämbusega... nagu igal pool). Lõpuks siiski leidsin, et vaja ennast natuke rohkem liigutada ja läksin. Väga mõnus tund oli, aga loomulikult oli särk ikka üsna märg pärast seda (aga mitte nii märg nagu treeneri oma).

Sel nädalal oli trennikavasse tagasi ilmunud Zumba. No sinna ei saanud ju minemata jätta. Ja nii ma siis veetsin jälle tunnikese tantsu vihtudes ning venituste ajal oli hästi tunda, kuidas kehast õhkus sellist kuumust, et radiaator kahvatunuks minu kõrval. Treeneri soovituse peale pärast trenni sauna minna tekkis tahes-tahtmata küsimus, et mismõttes minna... siin ju ongi saun. Praeguste ilmadega ei ole minul küll mingit soovi pärast trenni kuhugi veel soojemasse ruumi minna, saaks ainult parajalt jaheda duši alla.

Järvemaraton

2010-07-18T23:05:00.002+03:00

Eile tegime jupijumala ja M-iga Elvas järvemaratoni. Umbes kahe tunniga ujusime viies erinevas järves.

Vee soojuse järgi edetabelisse asetades oleks järjestus (alates soojemast) selline:

Vaikne järv (nagu oleks vannis ujunud)

Arbi järv

Verevi järv

Jaani järv

Elva paisjärv

Kõige selgema veega oli Jaani järv.

Kõige kiiremini läks sügavaks Arbi järves.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga mõnus oli.

Kes nihutas Eesti ekvaatorile?

2010-07-12T21:19:00.003+03:00

Kui nüüd päris aus olla, siis hetkel võtaks pigem Šotimaa vahelduvvihmase ilma selle põrgukuumuse asemel, mis meil siin valitseb. Päike on ka jube kuri sel aastal - vaid paar tunnikest linnas ja juba on ta su õlad ja käed ära kärsatanud. Aga jalad talle ei meeldi. Nii et õlad oleks nagu keedetud vähilt saadud ja jalad meenutavad värvilt luike (valget loomulikult).

Kolm korda võite arvata, kas tööjuures on praegu kohutavalt palav ja umbne. Aga loomulikult. Hommikupoole kannatab veel natukenegi olla, aga pärast lõunat hakkab päike mõnuga tuba kütma. Üks pisike puhurikökats üritab mulle leevendust pakkuda, aga ega ta väga ei aita. Korralikumat täna hankida ei õnnestunud, sest sellest poest, kuhu ma õhtul jõudsin, olid ventilaatorid otsa saanud (üllatus-üllatus). Aga samasugust kuumust lubab terveks nädalaks (ikka sinna 33 soojakraadi kanti), nii et homme peaks vist teistest poodidest ka proovima. Õnneks Kia konditsioneer töötab kenasti, nii et vähemalt autos on hea olla. Kodus pole ka väga viga (mul õnneks aknad lääne poole). Laual olev termomeeter näitab muidugi hetkel 28,2 kraadi. Säh sulle põhjamaad.

Back from the highland

2010-07-10T18:57:00.009+03:00

Kogu seda kahte nädalat siia ümber kirjutama ei hakka (ja noh, ega kõike enam nii täpselt ilmselt mäletakski, aga õnneks on meil matkapäevik, mis ehk kunagi ümber trükitud saab).

Kokkuvõtvalt niipalju, et tore oli. 4 naist Peugeotis seljakottidest rääkimata, aga üllataval kombel mahtusime ära (1 kott (enamasti Schumi, kui kõige suurem) kogu aeg salongis). Mingil hetkel kogunes autosse muidugi ka igasugu muud lahtist kraami, aga lõpuks tuli see siiski jälle kottidesse toppida.

Telkimist väga palju ei olnud, sest me ei tahtnud väga märjaks saada ja muutlike ilmade eest (mida oli enamus ajast) pagesime hostelitesse (ühe korra ka B&B-sse, kus saime tõelist Šoti

hommikusööki). Siiski saime uue elamuse ka telkimisest - kui telk lööma tuleb (uus sõna: tentslapping) ja see öösel natuke varjulisemasse kohta kolitakse (vat sellepärast on hea, kui telgis on neli inimest - evakuatsiooni puhul saab igaüks ühest nurgast võtta). Ja hostelis on hea telki kuivatada, kui ise toas ei ole (loodame, et keegi sinna koristama ei üritanud minna).

Hostelitest said meilt plusspunkte need, kus ise voodipesu ei pidanud paigaldama. Eriti kõrge hinnangu sai see bunkhouse, milles oli voodi juures õllepudelihoidja (mina küll torkasin sinna veepudeli, aga mõte jääb samaks).

Autosõit oli kõige harjumatum kätele - parem hakkas käigukangi otsima ja vasak ei olnud käiguvahetusega harjunud. Ühe sõidureaga teed olid elamus omaette, eriti siis,

kui nad mägisel maastikul olid. Enamusel neist kulusid siiski jupijumala närvirakud, mina läksin rooli vaid siis, kui alkohol oli mängus olnud. Punktist A punkti B jõudmisel oli Tom meile abiks. Enamasti küll oli sihtkoht tema arvates keset teed ja siis tuli ise leida lähim parkimiskoht või tuvastada, kus majas siis ikkagi see õige hostel on. Juhtus ka sedagi, et me teda ei kuulanud. eriti püüdlikult juhendas ta meid ümber keerama, kui ta ei tunnistanud meie soovitud sihtkohta ja panime talle lähimalasuva tuttava sihtkoha ning siis Tomi suureks hämminguks lõpetasime pisut teise kohas, tema meeleheitlikku "Esimesel võimalusel pööra ümber" lihtsalt ei võetud kuulda.

Mõningaid kummalisi asju, mis meile harjumatud olid:

- kaks kraani... jube tüütu, kui sa ei saa kraanist mõõduka soojusega vett, vaid on valida kuuma ja külma vahel, sest ei hakka kätepesuks kraanikaussi basseinikest tekitama.

- deep fri

ed asjad... mujal tegelikult seda nii palju ei olnud, aga Edinburghis võis pea kõike söödavat saada friteeritult. Marsi proovisime ära.. ei olnudki väga hull.

- ameerikalik söök... friikartulid kõige kõrvale, aga salatit

haruharva. Ja kui kellelgi on suuremat sorti kaloripuudus, siis söögist nimega macaroni&cheese saab neid kuhajaga (ja võibolla ka väikse infarkti

pealekauba)

- suletud (köögiga) söögikohad umbes kahest viieni.... just siis, kui meie oleks hea meelega lõunat söönud, oli nendel kas kogu asutus suletud või heal juhul sai ainult suppi ja saiakesi. Mingi veider variatsioon siestast?

- tõus ja mõõn.... nii nagu äike ja päike vaheldusid mitu korda päevas, nii kadusid

ja taastekkisid merega otse ühenduses olevad järved imekiirelt. Oli loch, enam ei ole lochi, nüüd jälle on loch... sellist asja Eestis juba naljalt ei kohta.

Loodus oli seal tõesti ilus. Mäed ja järved ja meri ja kaljud. Lõpuks muidugi muutusid mäed juba

igapäevaseks ja iga mäge ei pidanudki pildistama, aga kummalisel kombel olid erinevad mäed kõik isemoodi. Kõige kõrgema neist - Ben Nevise - vallutasime ära.

Esialgu tundus asi ikka päris lihtne, poole maa peal läks juba keerulisemaks (enam ei olnud kividest trepp, vaid lahtised kivid), aga no Rumeeniaga ei anna võrrelda, sest seljas ei olnud 20 kg. Üleval oli kahjuks pilves, nii et sinna me kauaks vaadet nautima ei jäänud. Ja lihased meenutasid veel pikalt seda vallutust.

Linnadest jättis kõige parema mulje Edinburgh. Väga kena koht. Kuigi ega Fort Williamil, Invernessil ja Portreel ka viga olnud. Mulje tekkimisel oli oma osa ka sellel giidiga tuuril, mis me Edinburghis võtsime. Parim neist, mida kogenud oleme.

Täna öösel ma ei maga

2010-06-23T19:17:00.002+03:00

Eile õhtul tegelesin pakkimisega. Kuidagi väga aeglaselt läks see, aga lõpuks sai kott kokku ja seekord isegi ühe korraga (ei pidanud kolm korda ümber pakkima, et asjad ära mahuks, nagu eelmisel aastal). Käisin checklisti üle, tundus, et kõik sai kaasa pakitud, mida vaja võiks minna.
Nüüd tuleb veel valla jaanituli maha pidada ja siis on bussile minek. Jaaniöö polegi ju magamiseks mõeldud.

Ilusat jaani teile kõigile!

Laul, tants ja laadamelu

2010-06-20T22:20:00.002+03:00

Reedel lõi hajameelsus jällegi välja. Keerasin rahulikult Turu-Riia ristilt Annelinna poole, kui töökaaslane tagaistmelt teatas, et ta tahaks ikkagi koju saada. Mis teha, tuli väikese ringiga üle teise silla sõita ja ta ikkagi kodule lähemale viia.

Laupäeval käisime emaga Vastseliina laadal. Jõudsime sinna tipptunnil - päris mitu kilomeetrit liikusime tigukiirusel enne kui parklasse jõudsime. Parklast oleks saanud ka rongiga laadaplatsile, aga me siiski loobusime ja läksime jala (mingil hetkel tuli meil rongi eest kõrvale hüpata, sest rong kasutas sama teed). Laat meie jaoks väga tulemuslik ei olnud - kulutasime 21 krooni murelitele (päris head olid) ja 3 krooni WC-le. Aega kulus seal umbes 2 tundi. Edasi läksime suvilasse, et midagi kasulikku ka teha. Kuigi ilm oli tuuline, ei häirinud see sääski - käisid ja kiusasid, nii et pidin ennast ikkagi Offiga pritsima.

Täna olin kutsutud Elvasse Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupeole. Enne pidu ringi jalutades nägin Mätta Räpsajat, aga kahjuks peo ajal laulukaare alt ei õnnestunud teda silmaga tabada. Küll aga nägin Mani jalga keerutamas ja puusa nõksutamas. Ilmaga vedas - kuigi kõiksugu ilmateated lubasid suure suuga vihma täna õhtuks, oli taevas selge ja päike paistis mõnuga lauljatele silma. Ja üllatus-üllatus - mitte ükski sääsk ei tulnud kiusama. Ma ei tea, mismoodi Elva linn neist lahti on saanud, aga seda nippi tahaks igal juhul teada.

Pisut pikemalt nädalavahetusest

2010-06-15T23:44:00.001+03:00

Reedel peale tööd panin taaskord põhja poole ajama. Seekord algas sõit nii tugevas vihmasajus, et väljavaade autost oli tõsiselt häiritud. Õnneks jäi vihm seda vaiksemaks mida lähemale sihtmärgile jõudsin. Ja see sihtmärk oli taaskord Käsmu, mis ka reede õhtul vihmata jäi. Seekord oli Crex nõustunud minuga kontserdile tulema. Ultima Thule ja Jää-äär sedakorda siis esinejateks. Esimene ei tahtnud küll kuidagi lavalt lahkuda, aga lõpuks lasti siiski Sööt & Co lavale.

Pärast kontserti võtsime suuna Salmistule. Kaardi pealt vaatasime kõige otsemana tundunud tee välja. Kahjuks puudus minu kaardil info selle kohta, et see tee suuremas osas remondis on ja seal vaid 30 km/h sõita saab. Nii me siis loksusime ikka väga pikalt sellel lõigul. Lõpuks jõudsime siiski asfaldini ja sealt edasi Narva maanteele. Viimasele jõudsime lausa kaks korda, teine neist juhtus peale ebaõnnestunud katset Kuusalu keskust leida. Egas midagi, tuli Kiiu kaudu Salmistule läheneda. Tegime küll ringi, aga kohale jõudsime. Jupijumal juba ootas meid lavaširullidega. Sõime, jõime, lobisesime ja märkamatult hakkas kell kolmele liginema. Väsimus võttis võimust ja kobisime ära magama.

Hommikul põõnasime meie Crexiga mõnuga. Umbes poole lõuna paiku ajasime kargu alla. Jupijumal oli küll imestunud, et me nii kaua magasime, aga mis sa teed, kui unevõlg nädala peale nõnna suur koguneb. Peale hommikusööki jalutasime mere äärde. Käega katsudes tundus vesi täitsa soe. Võtsin varbad paljaks ja läksin jalgupidi vette, aga siis tundus vesi oi oi kui külm. Merel paistis mitmeid süstasõitjaid. Imestasime, et miks neid küll nii palju sel päeval seal oli (õhtul saime teada miks ja ka seda, et see sõit päris mitmele traagiliselt lõppes…). Tagasiteed otsustasime huvitavamaks teha läbi metsa minnes, kus väidetavalt pidi olema tee. Esialgu oligi täitsa tee moodi, mõne aja pärast kiskus jalgealune väga märjaks. Otsustasin oma jalanõusid suuremast veest säästa ja paljajalu edasi minna, aga kahjuks teostasin oma mõtte vale koha peal. Just seal, kuhu ma oma palja jala toetasin, oli sipelgaid liikvel. Ei ole vist raske arvata, mida need putukad minu jalaasetusest arvasid. Arvatavasti annab see veel tükk aega ennast tunda (hetkel on esialgsest punetusest järel ca 20 sügelevat punni).

Lõunasöögi valmistasime gaasigrillil (ei lennanudki õhku), maitses väga hea. Pikalt leiba luusse lasta ei saanud, sest Käsmus ootasid meid Crexiga juba uued esinejad. Seekord otsustasime mugavusi nautida ja laenasime Jupijumala käest rannatoole. Hoopis teine tera oli nendel istudes Noorkuud, Uku Suvistet ja Birgit Õigemeelt nautida. Tuleb tunnistada, et mulle sümpatiseeris kõige enam neist Noorkuu. Nad on ikka tõsiselt vahvad.

Seekord jõudsime tagasi ilma suuremate ringide ja teeremontideta. Ja tuttu pugesime ka varem. Teada oli, et pühapäeval on äratus varem… palju varem. Põhjus oli lihtne – tahtsime minna Tamsallu orienteeruma. Ja läksime ka. Minu jaoks oli see esimene sedalaadi üritus. Otsustasime võtta asja rahulikult ja tegime raja läbi ilma aega võtmata. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli õige otsus. Kuigi iseenesest ei olnud asi kõige hullem – vaid üks punkt jäi tõesti leidmata, ülejäänud, mida võtta tahtsime, leidsime üles. Ja trahviringidest hiilisime ka kõrvale avatud raja vabandusega. Vihma tõttu tekkis ühel hetkel oht, et kaart laguneb käes ära, aga õnneks leidsime ühe kiletasku metsa alt, mis aitas säilitada seda, mis kaardist järele oli jäänud, kuni võiduka lõpuni. Et jalad olid mul läbimärjad ja teisi jalanõusid kaasas ei olnud, otsustasin sokkides autosõidu kasuks (kuivad sokid olid õnneks olemas). Täitsa mõnus oli.

Teisipäevaõhtu mustlasmuusikaga

2010-06-09T22:49:00.003+03:00

Eilsest algasid Käsmus kaunid kontserdid. Esimese neist esitas Marko Matvere koos Mustlasvankriga. Kuna mul on juhtumisi 2 kontsertsarja passi, siis ei saanud sellele kontserdile minemata jätta.

Kohe peale tööpäeva lõppu võtsin suuna Käsmu poole. Kahjuks olin ma teede atlase koju unustanud ja reisi esimene osa - Jõgeva maanteele jõudmine - osutus pigem kõhutunde järgi orienteerumiseks, aga jõudsime õigesse kohta välja (nüüd kaardi pealt vaadates tundub, et läksime isegi täitsa õigesti). Edasi teadis minu kaarditu kaardilugeja teed õnneks peast, nii et jõudsime ilusasti kohale. Selleks ajaks oli Käsmu kogunenud juba päris suur hulk autosid, esialgu liikusime edasi tigukiirusel ja vahepeatustega. Lõpuks jõudsime siiski parklani ja saime sammud kontserdipaika seada.

Väga palju inimesi oli tulnud kohale (matka)toolidega (kohalikke pinke jagus vaid esimestele), nii et meie ei nägime aeg-ajalt vilksamas Marko Matvere peanuppu, aga üldiselt erilist väljavaadet lavale ei olnud. Aga ega see kontserdi puhul väga oluline olegi. Olulisem oli muusika. Nagu arvata võite, oli tegu hea muusikaga. Nii et mina jäin küll rahule (ja mulle tundus, et mu kaaslane samuti).

Tagasiteel pakkus natuke elamust veel üks heinamaal lippav karu (mina vist polnudki varem looduses karu näinud).

Lillepotipõllumajanduse upgrade

2010-06-06T22:03:00.002+03:00

Hommikul äratas mind telefonihelin - jupijumal kutsus Tartu turule šoppama. Ronisin voodist välja ja läksin.

Kõigepealt ostsime jupijumala aeda taimi. Kui neid juba igasse kätte sai, viisime saagi autosse ja tulime järgmise satsi järele. Müügilettide vahel ringi käies ja kõiki neid taimi vaadates hakkas minulgi näpp sügelema ja tundus õige aeg realiseerida mõte laiendada oma lillepotipõllumajandust, nii et lillekaste ostsime juba mõlemad (mina piirdusin küll esialgu ühega). Kast oli tegelikult väga hea koht, kuhu asetada kõik need ostetavad taimed. Lehtsalat, tomat, amplimaasikad ja katsetuseks ka üks arbuus. Maasikad on lisaks sellele, et ma sealt mõne aja pärast punaseid marju noppida loodan, ka ilusad vaadata - sellised tumeroosade õitega.

Kui taimed olid ostetud, läks söögikraami ostmiseks (värsked hapukurgid olid juba varem ostetud, sest traditsiooniliselt tuleb neid süüa Turu silda ületades). Hispaania, Poola ja Leedu maasikate vahel valides osutusid lõpuks valituks Leedu maasikad. Päris nii head ei olnud nagu kõrghooaja maasikad, aga peaaegu. Ja üsna kiirelt said otsa ka :)

Koju jõudes istutasin oma saagi kasti ära ja hakkan nüüd saaki ootama :p

Enne kui sääsed kogu mu vere ära imevad....

2010-05-25T00:40:00.003+03:00

Täna* hommikupoole sain kutse minna kiiremas korras verd loovutama. Tuleb tunnistada, et see on esimene kord, kui mind on spetsiaalselt kutsutud (tavaliselt olen ikka oma algatusel sinna läinud). Aga kui kutsutakse, siis tuleb reageerida. Käisin õhtul siva läbi sealt. Isegi veri sai aru, et kell on juba palju ja verekeskuse töötajad tahavad koju minna ning voolas kiirelt kotikesse (on olnud juhtumeid, kui minu veri ei taha minust mitte lahkuda). Pärast sain taas allkirja vastu väikse kingituse. Neil olid seal taas uued kruusid, nii et nüüd on mu doonorikruuside seas ka musta värvi kruus. Olles oma kruusi kätte saanud, lahkusin kiirelt, et inimesi mitte liigselt peale tööpäeva lõppu kinni hoida. Õnneks pole vereandmine minus kunagi sellist enesetunnet tekitanud, et seal pärast istuma ja toibuma peaks.

* Kuna ma ei ole veel magama läinud, siis minu jaoks täna = esmaspäev.

Voortelt tagasi

2010-05-10T14:25:00.002+03:00

Selleaastane rattaretk läbi, Vooremaa elu-olu üle vaadatud (suurt osa sellest vaatasime tegelikult juba eelmisel aastal kambakese rattamatka ajal).

Sel aastal ei võtnud ise ratast kaasa, sest oli juba ette teada, et aega sellega liigelda mul ei oleks. Sebimist oli palju, asju tuli mõningatele inimestele 5 korda üle rääkida. Sel aastal anti mulle ka kempsufirmaga suhtlemine üle (tegelikult vedas prügi ja kempse sama firma, nii et ülemus oli sama), aga kahjuks saadeti see autojuht, keda korraldajad lootsid mitte enam kohata ja kuigi ma eelmine aasta temaga otseselt kokku ei puutunud, saan ma suurepäraselt aru, miks teda enam kohata ei tahetud.

Ma loodan, et sellest nüüd traditsiooni ei saa (kuigi teised juba irvitasid, et see mul traditsioon), aga suutsin jällegi enne retke külmetuse hankida. Kolmapäeva hommikul tervitas mind nohu ja reede hommikul lisandus sellele kurguvalu. Eelmise aasta kogemusele tuginedes ründasin juba retke alguses meedikuid sooviga midagi oma kurgu turgutamiseks neilt saada. Kuna hääl oli jõudnud juba pisut käredaks muutuda, ei olnud mul pikalt vaja seletada, mida ma soovin. Õnneks siiski seekord asi päris tummfilmiks ei muutunud, piirdus lihtsalt pisut käreda häälega.

Ilm oli alguses päris jube. Reede hommikul enne üheksat alguspaigas oli külm, tuuline ja kallas vihma. Retke ametlikuks alguseks oli vihm vaibunud, aga tuul oli endiselt ja rajameistrid nimetasid neid, kes selle läbida suudavad, imeinimesteks. Aga neid imeinimesi oli ca 2000. Järgmine päev tõusis temperatuur suht kõrgele ja poole kuue paiku õhtul taevasse kiigates seal pilvi ei paistnud. See pilt oli aga petlik. Nii umbes tunni aja jooksul kogunesid Laiuse lossivaremete kohale tumedad pilved ja ühtäkki olid taevaluugid valla ning äike võttis võimust. Kogu see möll oli suhteliselt lühiajaline, aga nii mõnegi inimese asjad said läbimärjaks (pakiautod olid mõnda aega tagasi avatud, aga paljud asjad vedelesid veel maas.... need kaeti küll presendiga, aga kõiki asju see päris kuivaks ei jätnud) ja roheline telk (mis tegelikult sinine oli) tegi õhulennu.

Kahju oli sellest, et seekord kambakesest kedagi retkel ei olnud, aga loodetavasti järgmisel aastal Saaremaal ehk mõni teist siiski lööb kaasa.

Kia, kass ja killerkotid

2010-04-24T18:52:00.005+03:00

Tänahommikune dialoog telefonis

- Tere, helistan politseist. Kas teie sõidate Kiaga?

- Jah, sõidan küll. Kas midagi on juhtunud? Ma usun, et kõik autoomanikud kujutavad ette, millised mõtted selle paari sekundi ajal peast jõudsid läbi käia.

- Teie auto alla jooksis kass ja omanikud ei saa teda sealt enam kätte. Kivi langes südamelt.

- Kahju küll, aga jõudsin just Lõunakeskusesse ja ei saa hetkel tagasi koju minna.

Põhjus, miks ma ei saanud tagasi koju kihutada kassi päästma, oli lihtne. Olin lubanud osaleda aktsioonis, mille käigus inimestele kilekoti vastu kaks riidekotti antakse - üks endale, teine sõbrale. Suundusingi Rimi juurde, et üles leida see täpne koht, kus Tartu aktsioon aset leiab. Eemalt nägin suurt inimmassi. Olin küll näinud pilte Tallinna aktsioonist, aga ei uskunud, et asi nii hull on. Aga oli. 15 minutit enne keskpäeva oli inimesi juba murdu ja selle laua juures, kust kottide jagamine pihta pidi hakkama, oli tõeline mäsu. Inimesed olid lausa arust ära. Ootasime kenasti kuni kell kukkus ja hakkasime asjaga pihta. Esialgu ei tahtnud asi üldse sujuda - lauda trügiti muudkui tahapoole, need inimesed, kes oma riidekotid kätte olid saanud, ei pääsenud enam välja. Õnneks lahenes see suurem tropp peagi ära ja edasi läks juba kenasti järjekorra alusel ja suht libedalt - allkiri kleepekale (seal oli lubadus, et inimene teise koti sõbrale annab), kleepekas kotile ja kaks kotti inimesele ning kil(l)e(r)kotid meile. Kahjuks olid korraldajad tartlaste huvi alahinnanud - kotte jagus vaid 300-le, sabas seisis aga rohkem inimesi, nii et viimastele jäi vaid oma kilekotist vabanemise rõõm. Igal juhul sai asi kiiremini läbi, kui arvanud olin - vähem kui 40 minutiga olid kotid jagatud.

Kui aktsioon läbi oli saanud, helistasin politseisse ja uurisin ärajooksnud kassi kohta. Selgus, et ta on endiselt minu auto all või auto kapoti all või kusagil sealkandis. Egas midagi, hüppasin ratta selga ja kimasin kodu poole. Tegelikult meenus mulle, et kodust lahkudes olin näinud küll paari inimest oma Kia juures, aga ei osanud sellest midagi tõsisemat välja lugeda. Maja ette jõudes ootasid seal noormees ja neiu. Tõin toast võtme ja avasime kapoti. Kohe sirutus noormehe käsi sinna ja haaras kapoti all olnud kiisul turjast. Oli teine selline kena karvane kass, nii et kapotialune oli kah pisut karvane. Tänutäheks kassi päästmisele kaasa aitamise eest kingiti mulle šampus. Tegelikult poleks seda vaja olnud, mul oli hea meel, et asi nii kergelt lahenes - olen lehest lugenud küll nendest kassidest, kes mootori vahele kinni jäänud on ja pärast neid päästeameti abiga tunde sealt välja aidatud on. Nägin juba vaimusilmas, kuidas Kial ka on vaja pool mootorit laiali lammutada, et kass kätte saada. Õnneks aga istus see kiisu kenasti kapoti all ja ei olnud ennast mootori vahele kinni käänanud.

Kevad on kenasti väes...

2010-04-11T23:48:00.002+03:00

Nädalavahetusel avasin rattahooaja. Eile ei arvestanud ilmaoludega ja panin pisut liiga paksu jope selga. Täna mõtlesin, et olen targem ja panin õhema jaki, aga ikka hakkas palav (täna oli vist veel soojem kui eile). Õhtupoole see-eest oli riietus täitsa sobilik ja kinnaste kaasavõtmine õigustas ennast.

Vesi on endiselt kõrge. Anne kanal üritab Emajõkke jõuda, palju puudu ei ole, et ka Eedenisse šoppama jõuaks. Kohe sealt silla juurest läheb tee, mis hetkel lõppeb kohe lainetes... kuidagi naljakas tundus see pisike teeotsake kohe veepiiril.

Kevad on enamasti ka suurpuhastuse aeg. Päris suurpuhastust ette pole võtnud, aga eelmine nädal koristasin ühte riiulit kapis, mis alatasa segamini läheb ja täna tuli selline mõte, et peseks aknad ära. Et asi ainult mõtteks ei jääks, tuli see kohe ära teha. Pilt sai selgem. Aga pakendiprügikast oli täna nii täis, et esialgu kahtlustasin, et pean teise kasti otsima. Siiski õnnestus suure vaevaga kogu oma kotitäis sinna pressida.

Maitsetaimed potis läksid sel aastal paremini kasvama kui eelmisel. Päris kena rohelus on. Aga poest ostetud sibul pealseid ajama ei hakanud (ega see mind eriti ei üllatanud, aga mõtlesin, et katsetan ikkagi).

Ekstreem-sünnipäev

2010-04-06T00:14:00.005+03:00

Töökaaslane otsustas oma kuldset juubelit tähistada ebatraditsioonilise matkaga soos. Laupäeva

hommikul aga ilmnes, et sõiduautodega matkaraja alguspunkti jõudmine ei tule kõne allagi. Džiipid aeti küla pealt kokku ja mahutati rahvas nendele, et jõuaks läbi üleöö teele tekkinud veekogu matkarajani. Minu meelest oli päris vahva läbi vee sõita, mõned inimesed autos aga olid hirmust kanged. Igal juhul ei olnud paanikaks põhjust ja jõudsime ilusasti kohale. Sünnipäevalaps oli läbi ookeani ATV seljas kohale tulnud, mistõttu tuli osa garderoobist ümber vahetada päris peo alguses. Kokku tuli päris palju rahvast, nende hulgas ka üks meie endine kursaõde, kes on sünnipäevalapse elukaaslase sugulane (Eesti on väike).

Kui rahvas oli koos, võis matk alata. Rada oli väga vaheldusrikas - lund, vett, kuiva maad, ühesõnaga kõike oli. Vahepeal tegime väikse peatuse vaatetornis. Sealt edasi läksid tublimad edasi ja laisemad tuldud teed tagasi. Mina tegin ringi ära. Mõnus matk oli.

Sellega pidustused ei piirdunud. Kui seltskond oli taas kokku kogunenud, võtsime suuna Palupõhja looduskooli poole. Ega sinna poleks ka ilmselt oma madala kliirensiga sõiduautoga jõudnud, sest tee peal olid kohati poolemeetrised mudarööpad. Nelivedu vedas sealt ilusasti läbi. Looduskoolis anti süüa, kuulasime kohalekutsutud pillimehe mängu-laulu (hästi mängis ja laulis, enamus repertuaarist oli tuttav) ja ühe seltskonnaga määrasime ka seinal istuva linnu ära.

Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna inimesi oli tükk maad rohkem kui autosid, pakiti see auto, mille peal mina olin, tihkelt inimesi täis ja ka taha käru peale jagus neid. See tingis aga äärmiselt aeglase sõidukiiruse, sest tee oli auklik ja kärus raputab korralikult. Sõitsime seda ca 12 km üle tunni aja. Ja loomulikult ei olnud ookean vahepeal sugugi mitte kahanenud, vaid ikka tõusnud (vihma oli ka jälle sadama hakanud). Vaatamata mõningate autosolijate oietele ja halale, jõudsime õnnelikult jällegi kuivale maale.

Ühte võib selle sünnipäeva kohta kindlalt öelda - meelde jääb ta kõigile osalejatele (allpool üks fotomeenutus sellest kõige meeldejäävamast teelõigust).

Laulu sees

2010-03-30T23:40:00.002+03:00

Mõnikord on ette tulnud arutelu selle üle, kelle nimi mis laulus kõlab. Siiamaani on minuga lihtne olnud - ei ole minu nime üheski laulus mainitud. Täna aga avastasin isa ostetud Koit Toome plaadilt, et tal on üks lugu, kus ka minu nimi sees on. Lõpuks ometi :)

Kui kuidagi ei saa....

2010-03-26T22:31:00.003+02:00

... siis kuidagi ikka saab. Ehk siis esimene reaktsioon ei tohiks olla "Ei saa", vaid peaks küsima "kuidas saab?". Seda on viimasel ajal näidanud isiklik kogemus ja eilsel vestlusel ootamatult läbi astunud riigikogu liikmega jõudsime tõdemusele, et see on tihtipeale probleemiks põllumajandustootjate mahemajandamisele üleminekul.

Eelmine nädal tundus olevat mingisugune kuu seis või midagi muud selline, et konfliktid olid kerged tekkima. Õnneks mitte otseselt minuga, aga siiski olin sunnitud vähemal või rohkemal määral sekkuma ja enamasti mõjuvad sellised olukorrad siiski häirivalt.

See nädal on mehed-on-etteaimatavad-nädal. Iseenesest on see muidugi hea, kui oskad inimeste käitumist ette prognoosida. Samas ei ole mul midagi ka üllatuste vastu.

Ja laupäeval siis on iga-aastane Earth Hour - kella 20.30 kuni 21.30 võiks elektriseadmed välja lülitada.

Elu 5 aasta pärast

2010-03-15T21:59:00.003+02:00

Komistasin eile juhuslikult ühe dokumendi otsa. Seal see oli küsitluse nr 9 kokkuvõte (kas mäletate veel neid vanu häid aegu, kui Maailmaparandaja iga natukese aja tagant mõne toreda küsimustikuga lagedale tuli?). Küsitlus sisaldas unistuste ametite kõrval ka küsimust, milles pidi ennast ette kujutama 5 aasta pärast. Kui ma natuke neid vastuseid uurisin ja dokumendi koostamise aastat vaatasin, siis selgus, et aasta siis oli 2005. Ehk siis see, mida me tolles küsimustikus ette pidime kujutama, on nüüd käes. Nii et oli päris huvitav lugemine. Mõningad olid oma ennustustes/unistustes täppi pannud, teised mitte nii täppi (mina kaasa arvatud). Kui kellelgi tekkis täpsem huvi ja endal seda faili alles ei ole, siis võin meilile saata selle kokkuvõtte.

Mere laulud ja Eesti laulud

2010-03-15T21:42:00.003+02:00

Neljapäeval käisin kontserdil. Marko ja Virve laulsid merelaule. Alguses Virve, siis Marko ja siis mõlemad koos. Täitsa vahva oli (muidugi olin mina rohkem Marko pärast läinud, aga teelikult olid Virve laulud ja eriti vahepalad ka väga vahvad). Aga saalis ringi vaadates tundsin ennast vähemuses. Nii umbes 90% kontserdikülastajatest oli 50+...

Aga muusikast veel rääkides, vaatasin pühapäeval ka seda Eesti laulu võistlust (reedel oli parematki teha sel ajal). Tuleb tunnistada, et parim osa sellest oli hoopis võistlus Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010. Märt ja Ott on lihtsalt geniaalsed tüübid.

Võiduloo kohta nii palju, et ega ta minu meelest midagi erilist ei ole. Laulja tundub kuidagi selline tavaline edevmees. Ja ma ei saa lahti tundest, nagu ma oleks seda tüüpi kusagil varem näinud (või ta lihtsalt meenutab mulle kedagi). Silma jäi ka see, et Eesti laulu finaalis oli päris mitu Superstaari saate finalisti.

Sünnipäeva järelkaja

2010-03-09T18:39:00.002+02:00

Sünnipäev on selleks aastaks möödas (nagu töökaaslane ütles, on nüüd keskiga käes :p).

Laupäevane päev möödus koristades ja kokates (muuhulgas keerasime Mätta Räpsajaga Kräsupea kokku). Õhtul oli pidu ja pillerkaar, seekord must-valge. Enamus oli päris kenasti stiili järginud. Alkoholi saabus kohale nii palju, et rõdu on siiamaani pudeleid täis, nii et peaks ka järgmise peo jaoks ehk jaguma. Pisut läbu oli ka, aga plekki järele ei jäänud (sellest on ikka kasu, kui plekki kohe töödelda :p).

Ühel hetkel otsustasime ööklubisse liikuda. Kuna Tallinnas oli naistele tasuta, siis diskrimineerisime meie ainsat meest, kes kaasa tuli ja läksime sinna. Rahvast oli palju ja muusika polnud päris kõigi meie maitse, nii et ühel hetkel seltskond jagunes - mõned jäid sinna, mõned liikusid Poolde Kuute ja meie jupijumalaga liikusime Maasikasse (väikese vahepõikega Atlantise ukse taha). Vahe oli väga tuntav, nii muusika kui rahva osas. Ja kui esialgu tantsisime kahekesi, siis ühel hetkel hakkasid mehepojad meid piirama - ühed läksid, teised tulid. Koju jõudsime nii poole kuue paiku.

Järgmiseks hommikuks planeeritud pannkooke me teha ei jõudnud, kuna uneaega jäi väheks. Kiire hommikusöök ja tuli võtta suund meeste määratud paika (esialgu ei tahtnud nad küll avaldada, kus see paik on). Meie ekipaaž jõudis kohale täpselt 11.30. Seal saime kõik lilled koos musiga. Edasi jätkus sõit meeste juhtimisel. Meil käis äraarvamismäng, et kuhu minek on. Tuleb tunnistada, et ära me ei arvanud. Nii et oli üllatus, kui nägime sihtkohas hobuseid ja regesid. Natuke sättimist ja võis kohad reel sisse võtta. Meie hobune küll üritas korra meid maha veeretada (minu puhul see ka õnnestus, aga ma hüppasin kiirelt tagasi), aga edasi läks sõit siiski nagu lepase reega. Metsas ootas meid lõkkease, kuhu tehti lõke ja mehed kraamisid kaasavõetud söögikraami välja. Kinnitasime keha ja asusime tagasiteele. Paremate fotojäädvustuste eesmärgil vahetati pisut kohti, nii et meie 100% naiste reest (ka hobune oli emane), sai enam mitte päris naiste regi.

Peale reesõitu toimus väike ümbersruktureerimine ka autodes - saarde sõitjad võtsid kohe suuna kodu poole ja ülejäänud autod suundusid tagasi Tartusse. Kuna hommikul ei olnud jõudnud koristamisega tegeleda, ootas mind kodus pesemata nõude hunnik, mida tuli pesta vannitoas, sest köögikraan oli laupäeval otsustanud koostöölepingu üles ütelda. Õnneks oli jupijumal nii hea ja aitas mul nõud ära pesta, nii et läks päris kiirelt.

Eile pidasin koos töökaaslasega, kellel oli pühapäeval õige päev, tööjuures sünnipäeva. Meestel oli muidugi hea - lauda katma ei pidanud, ainult lilled tuli muretseda. Ja meiegi töökaaslasega olime ülesanded ära jaganud - minu kanda jäi soolase hankimine ja tema tõi tordi ja šampuse. Õnnitlejaid (nii sünnipäeva kui naistepäeva puhul) oli päris palju, nii et lilli kogunes kenake hulk.

Õhtuks kutsusin parajasti Lõuna-Eestis paiknevad sõbrad uuesti külla, et ikkagi need pannkoogid ära teha. Kui kõht sai täis, asusime filme vaatama. Kõigepealt tutvusime filmilindi vahendusel mõnede Islandi vaatamisväärsustega ja siis vaatasime naistepäevaks tõelist naistekat - Bridget Jones'i päevikute teist osa.

Vot nii kulgesid sel aastal sünnipäeva/naistepäeva tähistamised.

Soliidses eas Nissan otsib uut omanikku

2010-02-25T21:29:00.005+02:00

Jah, täpselt nii. Nissanile on uut omanikku vaja. Ta on mul muidu selline tubli ja oma ea kohta täitsa krapsakas. Aga kahte korraga ei ole mõtet pidada. Täna vurasin oma uue Kiaga maja ette. Salongist anti paks raamat ka kaasa, mis tuleks läbi lugeda, et teda pisut tundma õppida. Esmane tutvus on küll väga hea mulje jätnud. Soe salong, suured peeglid, käigusoovitaja, roolil asuv CD mängija pult jne. Ise ei ole veel fotokaga teda jäädvustanud, aga põhimõtteliselt selline näeb välja (teist värvi ainult):

2-in-1

2010-02-14T21:43:00.003+02:00

Et täna on kohe kaks põhjust midagi ilusat soovida siis postitangi kohe korraga kaks soovi.

Head lõppevat sõbrapäeva, kallid sõbrad

head metall-tiigri aastat!!!

Terves kehas terve vaim

2010-02-12T21:52:00.000+02:00

Järgnevalt elav näide selle kohta, et kui natuke füüsilist teed, siis lõikab pea ikka paremini.

Läksin peale suhteliselt pikka tööpäeva trenni. Sain võtme, kuid kapi juurde jõudes selgus, et see ei tööta. Kuna aga kapp oli lahti ja aega ka nappis, panin asjad kappi, võtsin võtme trenni kaasa ja jäin lootma sellele, et klubis pikanäpumehi pole. Peale trenni panin riidesse ning olin juba mõttes administraatorile öelnud, et selle kapi lukk on katki, kui järsku vaatsin võtit pisut teise nurga alt. Ja siis sain aru milles viga. Vale kapp :) See ei olnud kapi nr 6 võti, vaid hoopis kapi nr 9 võti (proovisin järgi, nr 9 keeras). Hea oli, et keegi tegelikult kappi nr 6 ei saanud, muidu oleks sellest ilmselt paras segadus tulnud.

Teooria ja praktika

2010-02-11T22:16:00.002+02:00

Sel nädalal viisid töökohustused mind pooleteiseks päevaks Toilasse. Õnneks sai pärast teooria kuulamist ka praktikat - tegemist oli tervise edendamise seminariga ja õhtul lasti meid saunadesse tervist edendama. Edenes päris hästi :) Ühest saunast teise, vahepeal sulpsti mõnda basseini. Esialgu plaanis mõni mees pärast saunatuuri restoranis pidu korraldada, aga lõpuks vaatasime hoopis sealsamas seminari saalis filmi. Või noh, film mängis, enamus jutlesid niisama, mõni jälgis ka pidevalt filmi. Mina jälgisin rohkem seda, kuidas üks kolleeg oma uuest telefonist mänge avastab. Loomulikult ei loetud enne mängima asumist juhendit, vaid katse-eksitus meetodil tehti mäng endale selgeks. Lõpuks aga võeti Sudoku lahti ja siis võis filmi unustada :)

Järgmisel hommikul jätkus päevakava koosoleku ja aruteluringiga ning siis topiti viimased vaprad kohalejääjad bussi ja toodi Tartusse tagasi.

Inimesed on tegelikult ilusad ja head*

2010-02-06T00:01:00.003+02:00

Hommik. Üritan Sinilinnuga lumepudrust välja ukerdada. Väga ei edene. Järsku tuleb meesterahvas täpselt auto ette. Mõtlen, et mida ta nüüd sinna ronis, ma ju manööverdan parajasti. Hetk hiljem paneb mees käed kapotile ja siis saan aru, et ta tuli mind aitama :) Väiksest lükkest on kasu ja saan liikuma. Viipan heategijale tänuks.

Õhtu. Lähen telefonipoodi uurima, kas neil on kaablit, millega tekitada ühendus telefoni ja arvuti vahele. Selgub, et see on suht haruldane kraam ja Tartus on vaid üks pood, kus seda olla võiks. Tänan info eest ja valmistun juba lahkuma, kui müüja teatab, et tegelikult saaks ta mulle seda kaablit laenata. Lepime kokku, et esmaspäeval viin tagasi. Jalutan poest välja olles ikka veel kergelt hämmingus sellisest lahendusest.

* Täna töölt koju sõites ütles töökaaslane jutu sees selle lause. Iseenesest läheb see tänase päevaga suht hästi kokku.

Vot oli pidu

2010-01-30T17:20:00.004+02:00

Omavalitsuste uue aasta pidu jälle maha peetud. Bänd oli hea (seekord polnud süntekatega süldikas, vaid ikka kitarred ja trummid ja puha), tantsida sai (kuigi mõned mehed, kes tantsukaardile broneeringuid tegid, ei tulnudki lõpuks mind tantsima võtma) ja taaskord olime viimaste lahkujate seas. Seekord aga ei läinud peolt tulles koju, vaid suundusime Maasikasse. Tublimad meist jäid sinna kuni pidu läbi sai. Edasi võtsime suuna Poolde kuude. Koju jõudsin ma kell 7 hommikul. Ja otsustasin siiski hommikul trenni minna. Teinekord enam ilmselt nii ei tee - sellises konditsioonis ei ole eriti hea joogat teha.

Nagu igal aastal.... tagantjärele

2010-01-27T22:20:00.003+02:00

Nii... just praegu tuli meelde. Kuigi veel mõni päev enne oli mul meeles ja mõtlesin, et seekord ei lase õiget päeva mööda, juhtus ikkagi, et unustasin oma blogi suure juubeli (5 aastat ikkagi) ära. Juba eelmisel reedel oli õige päev. Aga tol päeval ma blogisid vist ei lugenudki. Nii et siis tagantjärele palju õnne blogile.

Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et külm on. Jah, see talv on üle hulga aja üks ilusamaid, lumi ja puha, et nagu kohe täitsa talve nägu, aga ehteestlaslikult tuleb nüüd virin selle üle, et miinuseid on natuke liiga palju. Pikemat aega väljas viibides (sinna alla läheb ka teekond kodust Eedenisse) tekib tunne, et nina asemele moodustub purikas ja kui ette ei vaata, murdub ära ka.

Ja kodus on külm. Põrandalt lausa õhkab külma, varbad külmetavad. Eriti hull on WC-s. Toppisin küll kaltsud sinna ette, kust kõige rohkem külma tundus tulevat, aga väga palju see ei aidanud. Eile otsustasin ajutiselt teise toa magamistoaks kuulutada. Vastupidiselt igasugusele loogikale on see kõige suurem tuba kõige soojem. Ja mitte lihtsalt soojem kui need ülejäänud (mis on ikka konkreetselt külmad), vaid kohe täitsa soe (kui just ust lahti ei hoia, vahepeal ma natuke ühtlustasin temperatuure tubades ja hoidsin uksi lahti). Ma kahtlustan, et äkki on tolle toa põrand pisut paremini soojustatud.

Sinilinnul käima minekuga probleeme ei olnud. Kui nädalavahetusel Võrus tekkis isal laupäeva hommikul raskusi auto käima saamisega (loomulikult oli just sel hommikul vaja vanaisa haigla juurde sõidutada, aga õnneks sai ta bussiga mindud), siis Sinilind nõustus ka esmaspäeva hommikul käivituma. Aga muidu läheb sõit suht külmalt. Papitükk sai mõni aeg tagasi ette installitud, nii et mootor läheb mingi hetk soojaks küll, salongi kohta aga päris sama öelda ei saa. Tööle jõudes on enamasti sõrmed täiesti külmunud.

Aga aitab selleks korrast nutust ja halast teemal külm on. Talverõõme nautima pole küll veel jõudnud, aga aknast vaadates on siiski väga kena talv.

Käib töö ja lõbu koos

2010-01-17T23:38:00.003+02:00

Nagu isegi arvata võite on vahepeal töiselt läinud. Nädalavahetused välja arvata.

Eelmisel nädalavahetusel sai taaskord ts juures käidud (ma isegi mäletasin, kus maja asub). Enne toredat õhtut tuli natuke teise seltskonnaga asjalikum olla ja poolkogemata sai sealt seltskonnast veel üks inimene ts juurde kutsutud. Ma pole küll kommentaare hiljem küsinud, aga tundus, et pidas hästi vastu (ja ehk sai ka mõningaid kasulikke näpunäiteid edaspidiseks eluks :p).

Sel nädalal oli üks koosolek, kus olid koos (peaaegu kõik) kolleegid teistest valdadest. Üritasime koos mõnede teiste uute nägudega natuke revolutsiooni teha (no et ei oleks kogu aeg ainult ühed ja samad inimesed), kui ametipostide jagamiseks läks. Eriti ei õnnestunud. Siiski mõned kohad anti suuremeelselt ka meile (ühel kolleegil tekkis küll kahtlus, et see vist oli väga jama koht, et nii lihtsalt ära anti... ja ega ma täpselt ette kujuta, mis sellel kohal tegema peab, mis mulle sai, aga loodame parimat).

Eile oli ühine pidu ühe naabervallaga (see on juba traditsiooniks saanud, eelmine aasta mind ka kutsuti sinna kaasa, aga mul oli midagi ees). Seekord olime võõrustajateks meie. Üldiselt polnud viga, aga päris palju inimesi jäi tulemata, st sööki jäi palju järele. Ja jooki ka. Vähemalt minul. Üks kolleeg, kes samuti rummikokse jõi, sai oma pudeliga pea lõpuni, mina jäin nii umbes J. jaanipäevase džinni tasemele. Aga noh, eks ma olin peo lõpus kolleegist märgatavalt kainem ka :p

Kus suitsu ...

2010-01-07T23:44:00.002+02:00

Sõidame töökaaslasega töölt koju. Oleme juba peaaegu minu maja juures, kui näeme ristuval teel tuletõrjeautosid vilkurite ja sireenide saatel sõitmas. Pööravad sinna suunda, kuhu meiegi minemas oleme. "Ega ometi...", käib mõte peast läbi. Jälgin autode edasist liikumist. Keeravad ringi pealt just minu maja poole. Fooris süttib roheline ja asume sama teed pidi edasi liikuma, kust tuletõrjeautod just läinud olid. Kostub uus sireen, veel üks auto kimab sündmuskohale. Keerame minu maja ette ja seal need kolm juba kohale jõudnud autot seisavadki. Töökaaslane otsib koha, kus peatuda ning laseb mu autost välja. Oma trepikoja poole liikudes uurin hoolikalt maja aknaid ja üritan tabada korterit, mis kõik need autod maja ette toonud on. Ei märka midagi erilist. Tuletõrjeautod seisavad täpselt minu trepikoja ees. Trepikoja uks on pärani lahti. Esimesele korrusele jõudnud, kuulen kiireid samme trepist alla tulemas - tuletõrjuja ruttab välja. Minu järel tuleb veel üks maja elanik ja küsib minult, et mis juhtunud on. Vastan, et ei tea. Noorukid, kes samuti trepikotta sisenevad, küsivad mööduvalt tuletõrjujalt, et mis lahti on. Vastuseks kostub, et natuke tossu ainult. Selline vastus paneb mind imestama, et miks natukese tossu pärast 4 autot välja pidi sõitma???

2009. aasta kokkuvõte

2010-01-02T16:04:00.002+02:00

Võtaks siis ka omalt poolt aasta kokku.

Üsna selgelt võib aasta jaotada kolmeks. Esimene kolmandik ei jätnud väga eredaid mälestusi, aga midagi halba ka otseselt öelda ei oska. Volbriöö tõi minu ellu jälle tugevamad tunded ja ühe erilise inimese. Kahjuks ei olnud aga tema see ainus ja õige, nii et augusti lõpuks võis sellele suhtele kriipsu alla tõmmata. Aasta viimane kolmandik möödus valimiste tähe all ja tipnes ametivahetusega.

Et siis lühidalt oli aasta selline. Aga mõned märksõnad toon veel eraldi välja.

Vabatahtlik tegevus

Rohelise märgise kampaanias osalemine (taaskord), erinevatel messidel väljas olemine, laulu- ja tantsupeol esmaabi tiimis osalemine ja muidugi Roheliste rattaretk (kuigi rattaretkel ei ole ma enam vabatahtlik, vaid pigem korraldustoimkonna liige)

Erakondlik tegevus

Valimiskampaanias kaasa löömine ja ka ise kandideerimine

Töörindelt

Meelelahutuslikuma poole pealt jäid meelde uusaastapidu, vastlapäeva kelgutamine lastega, vabariigi aastapäeva pidu. Üldiselt aga oli läbivaks teemaks kärbe, mis tähendas ka aasta lõpu poole mõningaid 4-päevaseid töönädalaid palgakärpe tõttu. Ja ka üks palgata puhkuse nädal.

Novembri keskelt aga tuli ametivahetus ette võtta.

Puhkus ja matkad

Kõige pikem puhkus oli Rumeenias, kus haarasime seljakotid selga ja läksime sinna, kuhu jalad viisid. Augustis veetsin nädala saartel - Muhus, Saaremaal ja Vormsil. Kuna aastast oli veel natuke puhkust kasutamata, võtsin ka aasta viimasel nädalal puhkuse, mille jooksul käisin siuhvilks Rootsis.

Traditsioonilised kambakese kanuumatk ja kambakese rattamatk said ka tehtud. Esimene Soomaal ja teine Jõgevamaal. Lisaks sai veel ka rattaretke vabatahtlikega Endla rabas käidud.

Sport

Traditsioonilistest üritustest osalesin juba 4. korda Tartu rattamaratonil. Uisutasin ka pisut, aga see kippus ühel hetkel liiga suures kontaktis jääga lõppema. Septembri lõpus otsustasin üldfüüsilist tugevdada ja suuremat paindlikkust saavutada ning liitusin spordiklubiga.

Kambake

Käisime koos üsna pikal reisil, jätkasime oma traditsiooniks saanud üritustega (meestepäev, naistepäev, kanuumatk, rattamatk, jõulupidu). T.V.-st sai T.B. (mis tähendas tüdrukuteõhtut ja pulma) ja kambake sai kaks uut ilmakodanikku.

Lemmikloomad

2009. aastasse jääb nii minu akvaariumipidamise ajastu lõpp, kui ka 17 aastat kestnud kassiomaniku staatuse lõpp.

Muud asjad

Osalesin Minu Eesti mõttetalgutel, oma päeva kirjelduse saatsin ERMile, üle pika aja võtsin koos perega kartuleid, aitasin natuke isal maal kempsu ehitada, peaaegu kõik uusaastalubadused täitsin (raamat jäi vaid lugemata), uue passi sain

Esimest korda:

- olin seljakotiga matkal;

- olin Hansapäevadel tavakülastajana;

- vaatasin Tantsupidu;

- sõitsin Tallinnas autoga;

- käisin Rumeenias ja Soomaal ja Endlas ja Vormsil;

- laulsin karaoket.

jõuludest ja eelnenust-järgnenust

2009-12-31T00:59:00.003+02:00

Ei, ma ei ole päris ära unustanud, et mul blogi on, lihtsalt enne jõule oli jube kiire, jõulude ajal oli palju rahvast ja netile ligipääs raskendatud ning peale jõule võtsin ette lühiretke läänenaabrite juurde.

Nagu juba öeldud, siis enne jõule oli äärmiselt kiire aeg. Kooli jõulupidu, pidulik õhtusöök, valla jõulupidu täitsid õhtuid eelmise nädala esimesel poolel. Valla jõulupeolt veendi mind mitte ise koju sõitma, vaid sõidutati koju ja järgmisel päeval sõidutati auto juurde. Sinna jõudes nägin üllatusega, et auto on lumest puhas (täna sain teada, kes selle taga oli... ma kahtlustasin täiesti vale inimest). Kuna käes oli jõululaupäev, tuli suund Võru poole seada. Seal sain vaid viimased hädapärased toimetused tehtud enne kui vanavanemate juurde jõule tähistama suundusime. Seal läks kõik tavapäraselt - laud oli lookas, jõuluvana jättis koti ukse taha jne (ainus erinevus oli see, et isa oli nõus kingijagaja-päkapikk olema, nii et sel aastal mina pääsesin).

Järgmisel päeval tuli vend koos oma perega. See tähendas, et vaikust sai edaspidi ainult siis kui nad kelgutamas olid või kui põngerjas magas. Vennanaisele oli jõuluvana Scrabble'i toonud, nii et saime natuke sõnaseadmist harjutada. Pühade lõpetuseks käisin koos vanematega Arsise kellade ansambli kontserdil. Ilus oli. Seekord oli neil üks poiss ka kaasas. Saarlane. Laulis nagu inglike. Neil on plaanis kiiremas korras ka plaat salvestada, enne kui häälemurre tuleb.

Et mul sel aastal veel puhkust välja oli võtta, otsustasin teha pühad pikemaks ja võtsin selle nädala vabaks. Lisaks sobis see hästi peaaegu tasuta pakutud Rootsi reisiga. Selline 1 päev kohapeal šoppingureis. Stockholmis me transpordi peale raha raisata ei tahtnud ja nii orienteerusime kaardi ja kohalike abiga poodidest ääristatud tänavale. Pärast väsitavat poetuuri läksid kõhud tühjaks ja leidsime, et kord aastas võib ju rämpsu süüa ning suundusime McDonald's-isse sööma. Tagasiteel sain ka karaoke laulmise ära proovida. Ja hiljem suundusime ka diskosaali, mis tähendas seda, et mina sain magama pisut enne viit (et jõuda ka hommikusöögile, pidin ärkama 8.30). Kahjuks ei saanud täna koju magama tulla, vaid pidin tööjuurest läbi käima ja mõningad asjad ära tegema. Ja nagu te isegi võite aru saada, ei ole ma siiani magama jõudnud. Aga selle vea annab kohe parandada. Head ööd!

Ootamatult, nagu igal aastal

2009-12-14T23:16:00.002+02:00

Ootamatult saabus talv. Kalendrisse ta ei vaadanud, muidu oleks ta teadnud, et tegelikult on veel ju sügis. Hommikul jäi mulle äkitsi silma, et koridoris seisavad veel plätud ja kingad. Õhtul toppisin need jalanud karpidesse soojemaid aegu ootama ja otsisin välja talvesaapad.

Mõnusad miinused tähendasid jällegi silmavaate avanemise ootust. Ja kuna kell oli palju ning mina kärsitu, aitasin natuke kraabitsaga kaasa. Üldiselt soojeneb see masin väga halvasti (Nissaniga läheb palju kiiremini). Aga mis seal ikka tahta, Opel ju...

Tulevad, tulevad, varsti käes...

2009-12-13T23:05:00.003+02:00

Läbi on saamas see nädal. Nädal, mis alates teisipäeva lõunast kuni eilse õhtuni oli suht tihedalt täis koosolekuid ja kohtumisi. Täna sain lõpuks ometi mahti ka natuke kodus toimetada. Koristamise käigus jäi mulle näppu raamat, mis mulle eelmisest töökohast lahkudes kingiti. Raamat neile, kes teevad liiga palju. Teate küll, selline piltide ja mitte eriti palju tekstiga, kuid siiski sõnumiga raamat. Ja sõnum oli antud hetkel üsnagi asjakohane. Vaid selle vahega, et olin juba mõistnud, et tuleks tagasi tõmmata ja tegelen sellega. See tähendab, et harjutan "Ei" ütlemist.

Kogu see sebimine viis mind ka Ülikooli tänavale ja pilguheit ülikooli peahoonele võttis lausa suu ammuli. Lihtsalt võrratu. Eile õhtul käisin seal uuesti, sain paremini silmitseda seda vaatepilti. Raekoja plats on tegelikult ka päris ilus. Jõmmugi on kohale venitatud ja ära ehitud.

Kogu oma jõulukaunistuste tagavara viisin tööjuurde. Sel aastal otsustasin koju kuuske mitte tuua. Need potikuused ei talu väga sellist külmast sooja, soojast külma solgutamist ja ei taha just kõige edukamalt kasvama minna. Lisaks ei veeda ma just väga palju aega siin ning jõulud mööduvad nii või teisiti mujal.

3 soovi kuldkalakesele

2009-12-05T00:47:00.002+02:00

Maailmaparandaja kutsus mind kuldkalakesele soove esitama. Siin nad on (suvalises järjekorras).
1. Soovin, et meil õnnestuks paremini ja kindlamalt ajada rohelist poliitikat ning üldsus paremini mõistaks meie mõtteid ja eesmärke.
2. Soovin, et ööpäevas oleks 36 tundi (mõned tunnid tööpäevale lisaks ja ülejäänud töövälise aja hulgas).
3. Soovin sellist kodu ja peret, millest ma unistanud olen.

Ei oskagi seda mängu kellelegi edasi suunata. Kõik kes tunnevad, et tahaksid oma soove kuldkalakesele kirja panna, olete teretulnud seda tegema selle sama postituse kommentaariumis.

Lühidalt

2009-12-01T23:47:00.003+02:00

Ärge arvake, et mul midagi kirjutada pole. Oleks küll, aga endiselt ei ole lugupeetud itimehed tekitanud seadet, mis valitud mõtted otse blogi sissekandeks konverteeriks. Nii et tuleb siiski leida aeg ja füüsiliselt klaviatuuril sissekanne valmis toksida.

Eelmine nädal oli suht tihe. Paar tööpäeva kiskusid 12-tunniseks koosolekute tõttu, peale tööd tuli igasuguse jamaga tegeleda ning nädalavahetusel oli päevakavas Ökomess. Messil osalemine oli siiski tore. Ja Eesti (Tartu) on väike. Meie küpsetised (mitte meie tehtud, aga meie orgunnitud) olid järjekordselt populaarsed. Pühapäeval kaebas üks mahejahu müüja, et kõik käivad meie küpsiste retsept näpus ja ostavad messilt saadaolevat küpsiste algmaterjali kokku ning ka porgandid läksid üle ootuste hästi tänu meie porgandipirukale. Nagu juba tavaks, ei tahtnud päeva lõpus kohvi/teed/pirukaid raisku lasta ja tegime tiiru eksponentide juurde. Laupäeval ei saanud poolelegi messihallile tiiru peale tehtud, kui tee otsas oli. Pühapäeval tegin järele jäänud pirukaga tiiru ja sain vastutasuks ühe kohupiima, ühe tomati ja ühe õuna (tegelikult kolm kommi ka, aga need lubasin omakorda kahel lapsel ära võtta). Puhaskasu :)

Eile käisime tb-l külas. Minu pettumuseks ei olnudki uus ilmakodanik bbb, vaid hoopis mb. Aga beebi ise on nunnu. Ja hirmus aktiivne. Kui jalad kannaks, siis paneks vist kohe jooksu.

Küsimus nime-ekspertidele

2009-11-25T23:22:00.000+02:00

Mis teie arvate, kas Neenu on mehe või naise nimi?

Miks ma enam nõusid ei pese

2009-11-25T23:11:00.003+02:00

Mõni aeg tagasi ma avaldasin siin blogis rahulolematust selle üle, et mina lõunasöögi nõusid pesema pean. Esialgu ma pesin ja kuivatasin need iga kord peale sööki (vastasel juhul oleks need pesemata jäänud). Natukese aja pärast õnnestus mul saavutada see, et pesin küll mina, aga kuivatasid kaks meesterahvast. Edasi hakkas üks meestest juba ka aeg-ajalt nõusid pesema. Siis toimusid muutused struktuuris - maanõunik vahetus. Uus maanõunik on naissoost ja osales ka nõudepesemises. Olime üle läinud kordamööda nõude pesemise süsteemile. Vaid endine vallavanem ei võtnud sellest osa. Aga nagu juba mainitud, temast sai endine vallavanem. Aga sellega asi ei lõppenud - kuna sööjaid oli suht vähe ja aeg-ajalt oli probleeme kausside tagastamisega köögile (meile pandi nii palju süüa, et me kahe-kolmekesi seda ära ei söönud ja nii jäi kauss koos söögiga meie kätte), tehti ettepanek, et me võiks hoopis sööklasse sööma minna. Ja nii juhtuski, et nüüd ei ole vaja enam lauda katta ega nõusid pesta, samuti on võimalus soovi korral lastest üle jäänud magustoitu süüa (töömehed, kes samuti sööklas söövad, kasutavad seda võimalust usinasti).

Hommikused harjutused tungrauaga

2009-11-24T01:07:00.002+02:00

Mida teha, kui avastad hommikul auto juurde jõudes, et üks rehv on lössis (hea, et oli vasakpoolne, muidu ilmselt poleks avastanud enne sõitma hakkamist). Loomulikult hakkad ratast varuratta vastu välja vahetama. Ja loomulikult ei hakka sa minema koju riideid vahetama, vaid asud seda tegema seelikus ja mantlis (selleks puhuks on hea hoida pagasiruumis igasugu vajalikke asju nagu näiteks suur kile). Ja võibolla mitte nii loomulikult tajud varsti, et keegi seisab sinu selja taga ning ümber pöörates näed meesterahvast, kes pärib, et ega pole abi vaja. Ma ei tea, kas see on jonn või lihtsalt tänapäeva iseseisva naise suhtumine, aga kuna ma sain parajasti omaarust hästi hakkama, teatasin, et ei ole vaja, olen seda ennegi teinud (ratta vahetamist siis). Aga muidugi tänasin abi pakkumast. Ise mõtlesin hiljem, et huvitav, kas asi oli seelikus või miks just täna tuldi abi pakkuma, aga varasematel kordadel, kui ma seda sama asja oma maja juures teinud olen, ei ole keegi pidanud vajalikuks mulle abi pakkuda (v.a. see üks kord, kui ma tõesti hädas olin, aga siis ma küsisin vist ise abi).

Seekord pisut seksikam trenn

2009-11-13T00:18:00.002+02:00

Fittesti treeningplaani ilmus stripp-aeroobika. Olin sellest varem kuulnud, aga ise polnud käinud. Nüüd sain ära käia. Täitsa lahe oli. Ühel hetkel ilmusid klaasseina taga olevasse jõusaali ka pealtvaatajad - kaks sama klubi naistreenerit (seda, kas ja kui palju rohkem mehi samal ajal jõusaalis treenis, ei jõudnud jälgida). Riideid siiski trennis seljast ei võetud, aga treener selgitas juurde, kus saaks riideesemeid vähendada... lõpuks jõudis järeldusele, et peab ikka palju riideid seljas olema, et iga koha peal midagi ära oleks võtta.

Esimese korruse rõõmud vol n+1

2009-11-12T23:34:00.002+02:00

Teisipäeval just enne magamaminekut avastasin, et veetase WC potis on kõrgem kui tavaliselt ning lisaks hulbib seal miskit. Kuna ummistuste tekke algnähtudega olen juba mitmel korral kokku puutunud, siis oli asi kohe selge. Et mitte niisama käed rüpes istuma (või siiski magama) jääda, võtsin telefoni ja helistasin haldusfirmale. Neil on sisse seatud 24 h valvenumber. Toimis (kell oli üsna öö). Aga kohe meest välja ei saadetud. Küsiti kas hommikuni kannatab oodata. Noh, see sõltub ju sellest, kui palju ülemised vett alla lasevad. Öösel ehk ei lase, aga hommikul võib oodata suuremat veetõmbamist. Seega palusin saata hommikul vara, et jõuaks enne ummistuse likvideerida, kui suurem mass ärkab. Pärast kõne lõppu kiikasin veel korra sanitaarsõlme ja nägin, et vesi on normaalsele tasemele vajunud. Uuesti ei hakanud helistama.

Hommikul kohe peale ülesärkamist kontrollisin uuesti. Kõik oli normaalne. Just siis kui olin hommikusööki lõpetamas, kuulsin kahtlast häält sealt torude kandist. Kiikasin WC potti ja nägin, et veetase on tõusnud. Seega ummistus oli olemas ja kell oli seitse läbi. Helistasin uuesti haldusfirmasse. Kui olin ennast ära tutvustanud, küsiti kohe, kas vesi tõuseb. Vastasin jaatavalt ja pärisin, millal töömees tuleb. Lubati tagasi helistada ja teada anda. Selgus, et nii umbes poole tunni pärast. Vesi aga tõusis. Mis seal siis ikka, tuli haarata juba tuttavad tööriistad (kühvlilaba ja pang) ning asuda vett kühveldama. 2 pangetäit jõudsin kühveldada enne, kui töömees kohal oli. Ja loomulikult ei saanud ta kohe asja kallale asuda, sest minul ju keldri võtit ei ole. Lõpuks saadi keldrisse ning asuti tööle. Hirmus kolin ja kärin kostis, aga veetase minu sanitaarsõlmes ei tahtnud alaneda. Töömees tuli vaatama, kas läks vesi ära, aga pidi oma silmaga veenduma, et pole siin midagi alanenud. Vaatas, mõtles ja leidis, et ju siis on nüüd ka minu korteri piires ummistus tekkinud. Esmalt küsis vaakumpumpa. Kahjuks mul ei leidunud. Tõi siis enda oma, aga kasu sellest ei olnud. Läks ja tõi traadi. Sonkis, sonkis, aga ei aidanud seegi. Läks keldrisse ja tõi masina. Ikka ei tahtnud asi laheneda. Hoopis hullemaks läks - traat oli valesse torusse läinud ja vanni äravoolutoru lahti lükanud. Ehk siis lisaks solgiga üleujutatud WC põrandale sain ka üleujutatud vannitoapõranda. Noh, proovis torumees siis asja teistpidi lahendad - lähenes asjale vannitoa poolt. Sedapidi läks õnneks, vesi alanes lõpuks. Jah, ummistus oli kadunud, aga uputus oli alles. Kiiremas korras tuli asuda kõige hullemat likvideerima. Vannitoa põrand natukenegi kuivaks, vetsupõrand töömehe saabaste porist ja pott kõige hullemast saastast puhtaks. Rohkemaks polnud aega, sest kell oli juba niigi palju (olin selgelt koosolekule hiljaks jäämas). Õhtul koju tulles langes esiteks kahtlustav pilk põrandale. Kuiv :) On see alles õnn, kui torud kenasti läbi jooksevad :)

Mardid ja sandid

2009-11-11T00:05:00.003+02:00

Täna juhtus nii, et olin seitsme paiku kodus. Olin parajasti tubli ja triikisin. Käis uksekell. "Tohoh, kes see nüüd siis olla võiks???", mõtlesin. Välimist ust avades tekkis kahtlus... ega ometi? Jah, mul oli õigus. Paar plikat olid tulnud mardisanti tegema. Teatasin, et minu meelest joosti santi eile. Aktsendiga "Täna ka" sain vastuseks. Kutsusin nad siis sisse. Jäid teised seisma koridori Jyski kilekott käes. Vaatsin neid (olgu öeldud, et endale mardisandi välimuse andmisega polnud küll vaeva nähtud) ja küsisin, et kas neil mingi eeskava ka on? Selle peale luges üks tüdrukutest marditeemalise luuletuse. Rohkem ei pinninud ka, toppisin nende õieli suuga kilekotti mõned õunad ja läinud nad olidki. Mina aga pidin tõdema, et ei ole enam marti jooksmine see, mis ta vanasti oli.

Mäletan, kuidas meil oli ikka ette valmistatud eeskava - tantsisime, laulsime, küsisime mõistatusi, mõnikord viskasime herneidki. Ja vastu saadava nänni jaoks meil kilekotti kohe kindlasti ei olnud. Riietusest ei hakka siinkohal üldse rääkimagi. Kuidagi tundusid need tänased "mardisandid" rohkem nende moodi, kes tänaval ligi tulevad ja mõnda krooni (")kojusõiduks(") küsivad. Ei tea, kas ameeriklaste Halloween on tänapäeva noored ära rikkunud või oli asja algpõhjus tänaste ootamatute külaliste rahvuses? Eile nägin tänaval ühte kampa, kes tundusid ikka tükk maad rohkem ehtsate mardisantide moodi. Loodan väga, et see tänane nähtus oli vaid halb erand ja enamuse tänapäeva laste/noorte seas on ikka marti jooksmine au sees ning seda tehakse südamega.

Petrone Printi kampaania

2009-11-04T22:25:00.003+02:00

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Naised juhivad

2009-11-03T23:34:00.002+02:00

Nüüd on see otsustatud - järgnevad 4 aastat on meil naiste võim.

Pühapäevaõhtu muusikaga

2009-11-01T22:44:00.004+02:00

Mida teha, kui trennis harjutuste taustaks olev lugu hakkab kummitama? Üritada see lugu netiavarustest üles otsida ja kuulata. Ja kui guugeldamine ei aita (sama pealkirjaga lugusid on lihtsalt väga palju)? Siis tuleb minna ja treeneri käest küsida, kes seda esitab. Seda ma tegingi ja nüüd saan seda lugu nii palju kuulata kui kulub (ja kui isu peaks peale tulema, siis ka neid samu harjutusi teha, mida me bodybalance'is teeme selle loo saatel).

***

Kuigi ma viimasel ajal telekat eriti ei vaata, on ometi üks saade, mille pärast ma spetsiaalselt pühapäeva õhtul teleka ette ennest sätin - Superstaari otsimise saade. Täna üllatasid saates Ruja laulu esitamiseks valinud mind meeldivalt. Kui Rahu on selline laul, mille puhul võib veel oodata ka kellegi teise esituses rahuldavat tulemust, siis Eesti muld ja Eesti süda on selline laul, mille puhul keegi Alenderile ligilähedalegi ei saa. Täna aga meeldisid mulle mõlemad esitused. Kusjuures isegi Rannapile meeldisid need. Natuke negatiivselt üllatas mind Anis, kelle lauluvalik ei olnud just kõige parem ja esitus jäi kahvatuks. Samas sellega olen ma väga rahul, et Anis siiski sisse jäi ja Eliisa välja langes (mingil seletamatul põhjusel mulle Eliisa ei meeldinud eriti, aga Anis tundub hästi omapärane ja teda tahaks kindlasti veel laulmas kuulda).

Armastust ja köha ei õnnestu varjata*

2009-11-01T22:25:00.003+02:00

Nädalavahetus Tallinnas. Üle pika aja. Seekord oli mitu põhjust/eesmärki - ts-ile sai lubatud külla minna, kui järgmine kord pealinna satun, venna sünnipäev tahtis tagantjärgi tähistamist ja üks asjalikum põhjus ka - koosolek.

Alustuseks siis reede õhtul maandusin ts-i juures, veetsime mõnusalt aega ja õhtu venis küllalt pikaks. Õnneks ei pidanud väga vara laupäeval tõusma - koosolek algas keskpäeval. Selleks ajaks jõudsin ilusasti kohale. Pärast oldi lahkesti nõus mind venna juurde ära viima. Jõudsin umbes paar tundi enne teisi külalisi, nii et sain natuke ettevalmistustega ka aidata (ja kuna vend pidi korra veel poodi ka minema, avanes võimalus meelepärast pikendajat valge rummi juurde tellida). Õhtu kujunes üsna mänguliseks. Vend sai kingituseks uue Aliase ja loomulikult asuti seda kohe ka mängima. See mäng nõuab nii head näitlejaoskust (vennanaise hüsteerilise etendamise eest oleks võinud küll Oscari välja anda), füüsilist vastupidavust (minut aega järjest kükke teha ei ole naljaasi) ja ka kuulsuste nimede teadmist. Hiljem tuli mängu Wii. Proovisime kitarrimängu (päris kitarri on mu meelest lihtsam mängida), bowlingut, vibulaskmist, skuutrisõitu, golfi ja ka pinksi (selle ajal ma küll võitlesin juba Vässuga, kes võitma kippus - kell oli ka pool viis juba). Päris vahva mänguasi, tuleb tõdeda. Mulle isiklikult meeldisid bowling ja vibulaskmine kõige rohkem, igasuguses kujuteldavas võiduajamises õnnestub mul alati liiga palju pöörata, nii et skuutrisõit ei läinud mul kohe kuidagi.

* Sissekande pealkiri pärineb Ladina sententside raamatust (ladina keeles see mul meelde ei jäänud, aga eestikeelne vaste jäi küll meelde), mille vend sünnipäevaks sai. Minu meelest päris hea ütlus (viimane neist kahest varjamatust on praegu minu puhul aktuaalne teema, nii et tundus sobilik).

Tehniliselt korras

2009-10-28T23:58:00.003+02:00

Ma vist olen igal aastal kirjutanud autoga ülevaatusel käimisest. Kirjutan siis sel aastalgi.

Mõtlesin, et olen tubli ja lasen tulekustuti ilusasti ära kontrollida enne ülevaatust. Plaanisin, plaanisin ja lõpuks jõudsingi niikaugele, et viisin tulekustuti kontrolli. Seda üle andes jäi mu pilk peatuma sildikesel "järgmine ülevaatus" millel oli kirjas 11.2009 ehk siis tegelikult oleks veel aega olnud ka novembris seda teha. Aga kuna ma seal juba olin, siis lasin asja ära teha. Vähemalt oli seal soodukas, nii et sai kolmandiku võrra odavamalt kui muidu.

Täna jõudsin ka auto ülevaatusele viidud. Enne mind oli veel üks auto, nii et passisin päris tükk aega ukse taga enne kui sisse lasti. Üks ülevaatuse onudest kukkus kohe kapoti kallal lammutama, pidin tegema märkuse, et seest peab ka kangi tõmbama enne. Ja siis küsiti tulekustuti kohta. Ei, nad ei tahtnud seda näha, ütles, et kui ma tean, kus tulekustuti ja tõkiskingad asuvad, siis on ok. Tüüpiline. Mina näen vaeva ja lasen tulekustuti ära kontrollida korralikult enne ülevaatust ja nad ei vaatagi. Aga vähemalt sain ma lõpuks ikkagi kiita. Selle eest, et ma käsipiduri peale tõmban, kui auto ära pargin. Kui aus olla, on sõitu alustades täiesti automaatne käeliigutus käsipiduri mahavõtmine. See liigutus tuli ka tehnoülevaatuselt ära sõites, kuigi ülevaatajad ei olnud käsipidurit peale tõmmanud (see jäi neil ühelt poolt peale, seepärast ei julgenud nad enam uuesti tõmmata ning siit tuli ka kogu jutt käsipiduri pealetõmbamisest).

Mida peale hakata vaba päevaga?

2009-10-22T22:06:00.002+03:00

Esiteks magasin nii kaua, kui und oli. Õnneks läks see suht täpselt kokku selle ajaga, millal äratuskell häält tegema hakkas. Et miks ma siis ikkagi äratuskella panin? Vat sellepärast, et olin otsustanud ikkagi päevasesse Bodybalance'isse ka minna. Pärast trenni võtsin suuna polikliinikule. Andsin ära 450 tilka verd ja sain vastu kruusi. Minu meelest päris hea kaup :) Verekeskusse ma pikemaks istuma ei jäänud, vaid tulin ära koju, et süüa teha. Kui kõht täis, oligi aeg sealmaal, et tuli ennast teatri jaoks sättima hakata. Läksime autotäie tüdrukutega Põlvasse "Testosterooni" vaatama. Ehk siis laval olid ainult mehed, kes ütlesid välja kõik täpselt nii nagu sülg suhu tõi (ehk siis maakeeli öeldes - ropendasid ikka vingelt) ja ühel hetkel lasid lausa püksid maha. Aga kogu see kompott oli ometigi naljakas, nii et mina jäin väga rahule.

Veel üks lubadus

2009-10-18T18:41:00.002+03:00

Eelmine reede olin nii tubli, et käisin ehitustarvete poes ja ostsin pahtlit. Täna jõudsin nii kaugele, et plötserdasin seda pahtlit suitsuandurite ülespaneku käigus tekkinud aukudesse. Tulemus oleks võinud ehk tasasem olla (kui see mind millalgi väga häirima hakkab, siis ilmselt üritan tasandada), aga põhiline on see, et enam ei musta mulle lagedest augud vastu :)

Nii et järjekordne selleks aastaks antud lubadus on täidetud. Järgmiseks peaks vereandmise ikkagi ette võtma.

Trennitibi

2009-10-12T21:58:00.002+03:00

Sõrme andsin, läks terve käsi. Ehk siis nädalasest proovipaketist spordiklubis sai aastane liitumisleping. Mis teha, meeldima hakkas. Nüüd ma siis käin nii tihti kui võimalik trenni tegemas. Enamasti üritan võtta treeninguid, kus põhirõhk on venimisel, aga nii umbes kord nädalas on saanud sisse ka hoogsam või suuremat pingutust nõudev trenn. Täna näiteks lasin ennast ära petta trenni nimest ja läksin Easy-nimelisse spinningusse. Nii kogenud ma olen juba küll, et veepudel kaasa võtta, aga rätikukest higi pühkimiseks ei võtnud (no easy ei tohiks ju väga higistama ajada). See oli viga. Juba poole trenni ajal tundsin, et higi voolab ja särk hakkab pigem märga nartsu meenutama. Vaatasin igatsevalt paberkäterätihoidjat ruumi seinal, aga sadulast maha tulla ei saanud. Alles siis kui trenn läbi, sain ennast pisut kuivatada.

Eelmine nädal käisin BodyJamis, see on selline tantsuline värk. Kuna kava kordub, siis need, kes olid mitmendat korda, teadsid samme, mina aga hakkasin paljudele sammudele pihta saama alles siis, kui juba uue kombinatsiooni juurde mindi. Vaid siis, kui tša-tša sammu tehti, oli hea tunne - lõpuks ometi midagi tuttavat. Treener ise oli ülimalt energiline neiu, kes lugudele ka kaasa laulis.

Tundub, et minu nägu hakkab juba tuttavaks saama. Enam ei pea nime ütlema, kui kapi võtme ära viin, saan oma kaardi ka ilma nime ütlemata. Ja see kena jõusaali treener, kes selles esimeses trennis oli, teretab mind (kuigi ma pole rohkem ringtreeningus käinud)

Valimised, valimised

2009-10-10T00:33:00.002+03:00

Valimised on käima läinud, natuke rohkem kui nädal veel ja siis on tulemused teada. Varivalimiste tulemused said täna teatavaks, need olid Rohelistele päris head. Käisin isegi selle projekti raames ühel debatil.

Eile osalesin Linnalehe ajakirjanduslikus eksperimendis, kuhu olid kutsutud 6 erakonna esindajad (5 olid kohal, Keski ei olnud). Kohapeal selgus, et ma olin ainus naisterahvas. Aga polnud hullu, ülesanne ei olnud kontimurdev (hämmastav, kui keeruline on tegelikult saada inimestelt 3 probleemi Tartu kohta). Meie Raekoja platsil toimunud diskussioon tekitas nii mõneski möödakäijas suurt huvi. Kuigi ajakirjanik õhutas meid üksteist provotseerima, oli arutelu üsnagi rahulik, vaid Sotside ja Reformikate esindajad paistsid olevat "vanad sõbrad" ja kohati läks vaidlus tuliseks ja teravaks (muuseas oli Sotside esindajal ka hea põhjendus, miks Rahvaliit oravatele Toomemäele varjupaiga teha tahab). Kõige kahvatuma mulje jättis IRLi esindaja. Täna nägin selle sama tüübi reklaamvoldikut, kus siis räägiti, kui toreda mehega tegu on ja lubati Tartu ära remontida (neil on miski remondimeeskond vms moodustatud). IRL paistab üldse Eedeni olevat löögi alla võtnud. Olin varem kuulnud, et nad seal nänni jagavad, aga ise polnud näinud, täna kohtasin neid seal isiklikult. Üks meesterahvas tahtis oma reklaami anda, aga ma teatasin talle, et ma kandideerin ise ka, nii et minu peale pole mõtet oma reklaamlehte raisata.

Nännist rääkides... ega kellelgi juhuslikult parkimiskella vaja pole? Eelistatavalt keegi, kes vihkaks parkimistrahve ja armastaks Eestimaad, sest just täpselt seda teatavad kirjad selle kella peal. Eile oli see minu autole kojamehe vahele torgatud. Esimene reaktsioon seda kaugelt nähes ei olnud just positiivne - selle kella põhivärv on kollane ja üldiselt ei tähenda midagi kollast kojamehe vahel just häid uudiseid. Nähes, et see kõigest oravate kampaanianänn on, läks meel rahulikumaks, aga seda kella ma kasutama kindlasti ei hakka (pealegi on mul juba parkimiskell olemas, see oli isegi armatuuril näha, kui oravad mulle oma kella kojamehe vahele panid, mis näitab, et säästliku ressursikasutuse peale ei mõelda).

Ja veel... kui kellelgi seepi vaja on, siis mul on üks pakkuda.

Õnnesoovid

2009-10-07T23:58:00.002+03:00

Hakul on täna sünnipäev. Palju õnne talle!!!

Säh sulle mugavused

2009-10-01T23:35:00.003+03:00

Tuba on külm ja vett ei ole. Ime, et elektergi veel on (täna hommikul näiteks olevat Tartus 20 minutit elekter ära olnud). Niipalju siis mugavustest.

Infoks

2009-09-24T21:48:00.002+03:00

Kui kedagi huvitab, mida ma eile hilisõhul tegin, siis vihje saab siit.

Treenin palju jaksan

2009-09-24T21:28:00.002+03:00

Otsustasin, et tuleb ikka hakata regulaarselt füüsilist koormust rakendama. Esimesena võtsin luubi alla Eedenis asuva spordiklubi, mis lubas nädal aega 99 eegu eest trennis käia.

Eile oli esimene trenn. Valisin ringtreenigu. Ehk siis vana sõber jõusaal. 12 harjutus, 3 ringi. Õnneks oli uusi teisigi, nii et oli kellele ette näidata, mis ja kuidas teha. Treener ise oli väga muhe, huumorimeelega ja pealekauba veel kena ka.

Soojendus meenutas kooliaegsed kehalise kasvatuse tundi - õlaringid, käte vibutused, puusaringid. Pärast lühikest soojendust asusime asja kallale. Loomulikult ei olnud mul kõik 12 harjutust kohe meelde jäänud, aga treener oli tähelepanelik ja tuli juhendas, kui miskit valesti tegin või abitu näoga ringi vahtisin.

Esimene ring sai läbi, st kõigil kõik 12 harjutust tehtud, lasti natuke puhata ja siis uus ring. Nüüd hakkas juba natuke tunda andma, et justkui oleks midagi juba teinud. 45 sekundit, mis iga harjutuse jaoks anti, tundus väga erineva pikkusega. Olenevalt harjutusest. Mõne puhul polnud asigi, teise puhul venis. Pärast 12 harjutust oli jälle aeg puhkuseks ning siis viimasele ringile. Nüüd olin juba suht võhmal. Aga siiski oli midagi eelnevate ringidega ka meelde jäänud, ühe harjutuse puhul, kus treener mind paar korda üle juhendama oli pidanud, tuli viimane kord juba õigesti välja.

Kui kolm ringi läbi, tulid venitused ning siis oli trenn läbi. Ja mina olin ka suht läbi. Korraks käisin saunast ka läbi (lootuses, et ehk teeb lihased pehmemaks). Täna aga tuleb tõdeda, et väga ei aidanud. Reie-, tuhara-, õla- ja rinnapiirkonna ning kõhulihased annavad ikka tunda. Kuna treener väitis, et ülejärgmisel päeval on kõige hullem, tõotab homme hullemaks minna. Näis. Muidu pole hullu, aga kui oled mõnda aega istunud ja siis püsti tõused, oleks nagu puujalad all.

Täna treeningprogramm jätkus. Seekord aga paljukuuldud pilates. Tükk maad rahulikum. Aga harjutusi tehes pidin pidevalt treenerit piiluma, sest suusõnaliselt antud juhised tekitasid enamasti möh-reaktsiooni. Ei saa öelda, et trenn nüüd liiga lihtne oleks olnud, ikka natuke pingutust oli ka. Üldiselt oli päris mõnus ja aeg läks kiirelt.

Kiibistatud

2009-09-24T21:13:00.002+03:00

Esmaspäeval käisin KMAs. Pass ületas suvel kõlblikkuse aja ning otsustasin igaks võimalikuks puhuks ikkagi teha selle uue passi.

1. ülesanne - pilt.

Istun kabiini, toksin isikukoodi sisse, sätin ennast õigesse asendisse, sätin veel. Pagan, liiga kaua sättisin, asi algas otsast peale. Noh, teeme siis uuesti - isikukood, seekord sätin kiiremini, pildistame. Esimene pilt tuli hirmus. Üritan teise pildi jaoks paremat nägu teha. Natuke rõõmsamat. Juba parem. Kolmas umbes samamoodi.

Lähen võtan numbri ja suundun klienditeenindaja juurde. Tema võtab mu pildid lahti ja teatab, et saab ainult esimest pilti kasutada, kuna teistel ma naeratan (hmh.... omaarust ma püüdsin lihtsalt mitte nii surmtõsist nägu teha). Esimene pilt oli jube. Saan loa kiirelt uued pildid teha. Siirdun jälle boksi ja kordan juba tuttavat protseduuri. Üritan olla surmtõsine, aga jääda enda nägu (ega väga ei õnnestunud). Seekord pildid sobivad.

2. ülesanne - sõrmejäljed

Edasi tuleb anda sõrmejäljed. Kõigepealt lükatakse mulle juhend ette ning siis see jubin, kuhu sõrmega vajutama peab. Vajutan sõrmega, miski jama on. Klienditeenindaja palub mul sõrm korraks niisutatud padjakesele vajutada, et äkki on liiga kuiv. Niisutan sõrme, aga ikka pole asi õige. Mul palutakse sõrm ära võtta. Ootan natuke kuni klienditeenindaja arvutis miskit sätib. Teine katse. Vajutan, vajutan tugevamini, nüüd sobib. Teine sõrm. Sellega läheb õnneks kiiremini (juba kogenum :p).

Sõrmejäljed antud, saan ka riigilõivu ära maksta, ning siis on kõik ja edasi jääb vaid oodata teadet passi valmimise kohta. Arvestasin ikka nädala-paariga. Aga tundub, et passimeistritel ei ole palju tööd. Eile sain teate, et valmis on. Täna käisin ja tõin ta ära. Tõdesin, et perforeeritud kujutis näeb parem välja kui pilt.

Möödunud nädalavahetuse tegemised

2009-09-24T20:52:00.003+03:00

Blogi on vahepeal unarusse jäänud. Mitte et mul midagi kirjutada ei oleks, aga lihtsalt ei jõua selleni. Täna üritan seda viga parandada.

Sai pulmas käidud ja tv-st sai pidulikult tb (ma vahetasin juba telefonis ja Hotmaili kontaktides ka nime ära). Sõit peopaika oli üsna pikk ja mitmete peatustega, aga tore. Kuigi kõht natuke nurises. Ja otse loomulikult tuli tühja kõhu peale kohe kolm tervitusnapsu jutti võtta. Mind aga on õpetatud viina põhjani jooma (asjaolu, millesse mu ema teatava negatiivsusega suhtub), mis tähendas, et sööma hakates katus juba natuke lidus. Mõned kohustuslikud tervitusnapsud olid veel ning seejärel keerasin pitsi teisipidi ja edasi jõin morssi. Tantsu sai ka vihutud. Meid ristiti kuldkabujalakesteks (etendasime lava ees tantsutüdrukuid). Millegipärast ütlesid bändimehed alati enne kõige ebamäärasema rütmiga lugusid, et kui samme ei oska, siis vaadake

kuldkabujalakeste pealt. Aga üks oluline tähelepanek - järgmine kord pulmariietuse valimisel tuleb veenduda, et selles riietuses saab jive'i tantsida. Loomulikult oli ka traditsioonilisi pulmamänge ning pärgki mängiti maha. Ehk siis järgmine kord löövad pulmakellad juba Maailmaparandajale ja Mpsile :) Ah jaa... mina olin seekord protokollija ametis.

Pulmast läksime koos Crexi ja Jupijumalaga suht varakult ära. Nemad vaesekesed said veel vähem magada, mina natuke rohkem, aga meil mõlemal olid ees sportlikud üritused. Minul juba neljandat korda rattamaraton. Esimest korda sõitsin seda suurema seltskonnaga. Eelnevatel aastatel olen üksi käinud. Sellest tulenevalt oli seekordne aeg ka pea tund aega kehvem. Meil olid seltsis erineva ettevalmistusega inimesed ja kuna kogu asja mõte oli pundina pildile jäämine, ootasime aeglasemaid aeg-ajalt järgi. Paar tüüpi olid küll nii kannatamatud, et kimasid eest ära

ning lõpetasid pea 1,5 h varem, aga põhigrupp püsis koos. See

tähendas ka pikemaid pause toitlustuspunktides (seal sai punt kokku kogutud enne uuesti rajale asumist). Enne lõppu korjasime taaskord endid kokku ning viimase kilomeetri sõitsime kenasti koos. Ühel kaaslasel tuli just enne finišikoridori jõudmist rattal kett maha, aga saime siiski kenasti finišisse. Kuna meil kõigil olid rohelised särgid, pidas kommentaator meid SEB võistkonnaks (kuigi roheline roheliseks, meie särgi toon on ikka totaalselt erinev seebipanga omast). Sellist asja ei saanud aga kuidagi lubada ja nii ma hõikasin talle sealt putkast möödudes :"Rohelised, mitte SEB". Selle peale tuli pobinat poliitilise reklaami mittetegemise kohta ning järgmisel hetkel ulatati meile kohukesed. Võtsime asjad (või noh, mõnele lausa toodi kätte need... vot milline teenindus) ning suundusime sööma. Esialgu teatati, et supp ja kuklid on otsas. Siis tuli info, et poole tunni pärast saab suppi. Selle jõudsime ära oodata (kukleid nad juurde ei küpsetanud, aga pole hullu, rajal sai neid söödud ka). Siis saime teada, et medaleid oli vähem, kui osalejaid. Lubati postiga järele saata. Eile edastati mulle ka korraldaja pikk ja põhjalik vabandav selgitus selle kohta, miks tagumise otsa rahvas mõnedest asjadest ilma jäi. Noh, ikka juhtub.

Lubadused, lubadused

2009-09-16T21:39:00.002+03:00

Eile sai täidetud üks uusaastaülesanne/lubadus. Autol on uued kojamehed. Vahetamine ei olnud üldse nii lihtne, kui on abis inimene, kes seda kunagi varem teinud ei ole. Aga tehtud sai. Ja uued on ikka paremad küll :)

Vaatasin üle ka teised selleks aastaks püstitatud ülesanded. Üks vahib mulle pidevalt laest vastu ja tuletab ennast meelde, aga ehituspood on ju tervelt mõnisada meetrit kodust... Verd pole ka sel aastal anda jõudnud, kuigi mõte on pidevalt peas, et võiks seda teha... aga aasta pole veel läbi ka ju.

Korralagedusest ja sireenidest

2009-09-10T22:54:00.004+03:00

Häbematuse tipp ma ütlen. Kui ühel päeval lepitakse kokku, et järgmine päev tuleb inimene vald lammutusloa taotlusega ja järgmisel päeval öeldakse mulle, et hoone on öösel kokku lükatud, siis see on täielik nahhaalsus. Korda ei mingisugust. Seaduste peale sülitatakse. Midagi tuleb ette võtta...

***

Ma olen tihti mõelnud, et mis siis saab, kui tuleb kusagilt mõni alarmsõiduk huilgavate sireenide saatel, aga mul pole kuhugi eest tõmmata, et teda läbi lasta. Täna nägin, mis saab. Midagi ei saa. Huilgab autode rivis ja ootab kuni tuli fooris roheliseks läheb. Ma loodan, et miskit selle ajaga maha ei põlenud. Aga kui ikka foori taga mitu rida autosid täis on, siis ju pole kuhugi kõrvale tõmmata. Üks auto tegi seal miski veidra manöövri, aga ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas. Õnneks olin ma ise teisel pool ristmikku.

Kardulad võetud

2009-09-06T18:49:00.002+03:00

Üle pika aja sattusin koju siis, kui oli plaanitud kartulivõtmine. Ilmateade küll üritas plaane muuta, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. Selle asemel varustasime ennast võimalikult vihmakindla riietusega. Kui põllule jõudsime tibas kergelt. Ehk siis kartulid olid parajalt sopased. Ja kindad said ka kohemaid sopaseks (mina leidsin, et sellise ilma puhul on kõige parem kombinatsioon tavalised kindad + kummikindad, siis ei saa käed nii ligaseks). Igal juhul tuleb mainida, et keep ei ole mitte kõige mugavam vihmakaitse kartulivõtmise ajal, kippus teine muudkui ette jääma. Aga vihm tugevnes ja nii tuli keebiga maid jagades kartuleid noppida. Kui esimene sats ära sai võetud, otsustas vanaisa natuke oodata traktori tagasikutsumisega, et äkki jääb vihm hõredamaks. Niisiis läksime sauna eesruumi kuivama. Selle ootamise käigus jõudsin ka kempsule pilgu peale visata - isa oli karkassi valmis saanud ja pool katustki oli peal. Ukse sisse nõudsime emaga südamekujulist auku, eks näis, kas ta teeb ka selle :p

Vihm sadas vahelduva eduga - kord tihedamalt, kord hõredamalt. Ühel hõredamal hetkel leidsime, et mis me ikka ootame, las traktor tuleb ja ajab uued vaod lahti. Vanaisa helistas, aga selgus, et traktorist oli seenele läinud (jube jama küll, kui mobiili pole, pead ootama, kuni mees seenelt tagasi jõuab). See tähendas, et tuli jupp aega oodata, enne kui traktor jälle kohal oli. Ja loomulikult jõudis ta täpselt siis, kui olime asunud lõunasöögi kallale. Supp tuli kiiresti sisse ajada ja tagasi põllule. Kuna vihm oli selleks ajaks päris järgi jäänud, loobusin keebist. Kartuleid oli vähe ja need, mis olid, olid pigem kääbuskartuli nime väärt, nii et töö edenes kiiresti. Varsti olid jälle vaod võetud ja seekord läks vanaisa autoga traktoristile järgi (traktori jättis ta meie põllu serva, aga keegi ei söandanud ise sellega põllule minna). Ka viimastest vagudest ei tulnud oluliselt suuremat saaki ja varsti oligi kõik.

Kuna kell oli veel üsna vähe, läksime emaga kah seenele. Väga suurt saaki ei saanud. Seal oli küll väga uhkeid ja suuri seeni, aga need on teadupärast enamasti ussitanud. Aga piisas sellestki, mis saime.

Miks tasub peale võtta lõbusaid hääletajaid?

2009-08-31T23:06:00.002+03:00

Mina, kes ma kunagi ise häälega reisinud ei ole, pole ka väga aldis hääletajate peale võtja (tavaliselt tuleb mul mõte, et oleks ju võinud võtta, siis kui olen juba tee ääres seisvatest abivajajatest möödas). Ka täna töölt tulles tee ääres hääletajaid eemalt märgates ei olnud mul esialgu plaanis peatuda. Kuid need hääletajad tõmbasid mu tähelepanu vaheldumisi kükitamisega. See tundus nii vahva, et ma siiski jäin seisma ja tõin 3 teoloogiatudengit Tartusse ära. Toredad inimesed olid. Ei istunud vaikselt omaette nohisedes, vaid hakkasid kohe vestlust arendama. Näiteks tuli välja, et üks neist hääletajatest tunneb meie kõige altruistlikumat kursavenda.

Ja üks kummaline asi veel. Peatudes tahtsin raadiol häält vaiksemaks panna, aga läksin kogemata jaama otsimise nupu vastu. Uus jaam, mille raadio leidis, oli Pereraadio (kui keegi ei tea, siis tegu on kristliku raadioga). Igal juhul naljakas kokkusattumus.

Kükitavaid ja muud akrobaatikat tegevaid hääletajaid tasub auto peale võtta - saad huvitava seltskonna :)