Natuke oma tegemistest

Vaatasin, et pole ammu blogi kirjutanud ja otsustasin selle vea parandada (mitte et ma arvaks, et keegi seda pikisilmi ootab). Mis siis vahepeal toimunud on... no kõige suurem ja tähelepanuväärsem sündmus oli loomulikult Pille sünnipäev. Oli lõbus, sai nii mõndagi uut teada (näiteks rebase anektoodi poindi, nüüd tuleb veel vaid välja mõelda, kuidas sinna jõuda nii et nalja edasi saaks rääkida ja siis loomulikult ka seda, miks padjavein on padjavein), väga keerulist lauamängu mängida, pilte klõpsutada natuke ja muid asju teha. Tegelikult ei arvanud ma, et ma nii kaua vastu suudan pidada, aga lõpuks olin ma nii väsinud, et koju minna enam ei viitsinud ja jäin ööseks Vaksali punkrisse (vanad harjumused). Hommikul tulid huvitavad ideed, kui need kunagi teoks saavad, on eriti tore.
Teisipäeval sain oma TV 3 lõpuks jälle värviliseks. Ja tantsimas käisin ka, nagu ikka teisipäeviti. Meile öeldi, et meie tango lõhnab juba täitsa tango moodi :D
Eile käisin jälle iganädalasel Aura-visiidil. Kõigepealt mängisid mingid pisikesed vene plikad riietusruumis peitust (need mahtusid ennast täpselt kappi peitma). Basseinis oli järjekordselt päris hulga pägalikke. Vahepeal oli natuke vaikust, kui üks hunnik ära läks, aga siis tulid teised. Asi kulmineerus sellega, et üks poisiklutt mulle selga visati (nad seal loopisid üksteist vette). Vat siis sai mul küll hing täis. Käratasin neile, et vaadaku ette, kuhu nad hüppavad. Aga sellest käratamisest oli vähe kasu, sest nad olid venelased (peaks vähemalt vene keeles sõimamise vist korralikult selgeks õppima :P). Kusjuures vetelpäästja-onu ei reageerinud sellele mitte kuidagi. Seda ma nii jätta ei saanud, sest lõppude lõpuks võib nii viga saada, minu õnn, et see klutt, kes mul seljas maandus selline suht kribu oli, muidu oleks ma palju rohkem haiget saanud. No igatahes kui ma basseinist välja tulin, tegin vetelpäästjale märkuse, et ta võiks kluttidel rohkem silma peal hoida. Tema lubas seda teha, kuigi need olevat olnud trennipoisid, kes on tegelikult oma treeneri vastutusel.

Soolase suudluse, miilustab kaelale...

Eile õhtul toimus siis tequila-pidu (väikese suve ära saatmise ja sügise vastuvõtmise alatooniga). Kui mina kohale jõudsin, oli pidu juba hoos. Aga nad jõid valesti (no tegelikult võib ka nii juua nagu nemad, aga nii ei hakanud pähe). Ma siis harisin neid. Alguses rääkisin teooriast. nemad nõudsid muidugi ettenäitamist. No ma siis näitasin ette ka. Pille peal. Pärast seda toodi poest uus pudel ja tehti järgi. Sellest on mõned fotosüüdistused ka ;)
Selgeks sai ka see, et sool on kõige tähtsam komponent tequila joomise juures. Ilma sidrunita võib, aga ilma soolata mitte. Mina üritasin üldse seda ilma tequilata varianti praktiseerida, aga kui Pille ütles, et ma tema pärast võtaksin, siis tuli ära võtta ja õiget moodi.
Peale tequila joomise toimusid sügavad arutelud selle üle, kust keegi pärit on, mida sai väga hästi kindlaks teha nime järgi. Nimi ütleb kõik. Sugram Sallak kõlab näiteks väga islamipäraselt ju.
Kahjuks tuli mulle suht varakult uni peale ja ma lahkusin esimesena, mis tähendab, et ma magasin sügise tuleku maha. No mis teha, tööinimeste värk.

P.S. Kui keegi veel arvab, et loodesse vaatamine on seotud filmiga Malev, siis te eksite. See on minu ja Pille omavaheline nali, nii et te ei saagi seda mõista :)

Autovabadus

Kuigi eile oli autovaba päev, nägin ma ikka sama suurt hulka autosid tänaval ja rattureid ei näinud pea üldse. Siiski, Tartumaa keskkonnateenistuse hoone ees oli üks jalgratas (tavaliselt ei ole seal ühtegi). Samas filosoofi tänavalt poleks eile autoga läbi saanud, kuna seal tehti mingeid kaevetöid, rattaga mahtus ilusti läbi :)
Peale nelja läksin Küüni tänavale autovaba päeva ürituste läbiviijatele appi. Alustuseks lasin ennast mõõta ja kaaluda ja siis rasvaprotsendi välja arvutada (vähe on mul rasva :P). Vererõhku ja pulssi sai ka mõõta. Rõhk oli normis, aga pulss kipub mul kiire olema. Siis joonistasin paar vineertahvlit teemal "Kliimamuutus" (nendega pidavat sillutatama Kanadas toimuval kliimakonverentsil tee konverentsihooneni) ja ühe pildi autovabaduse teemal. Kõige vaimukam oli minu meelest vineertahvel, millel oli kirjas: "Mehe ilu pant on jalutamine. Mees, jäta auto koju ja käi jala - naiste rõõmuks".
Siis saabusid ka esimesed võistkonnad orienteerumiselt tagasi ja minu töö registreerimislauas algas. Kui kõik võistkonnad olid kohale saabunud, tuli kõige raskem osa - auhindade jagamine. Algselt oli plaanis, et asi käib kiiruse peale - tuleb koguda 25 punkti võimalikult kiiresti. Mõned läksid aga eriti hasarti ja kogusid 52 punkti või 47 punkti jne. Seega andsime eraldi auhinnad kõige suuremate punktide arvuga võistkondadele. Ja kuna osad võistlejad olid suht pisikesed, siis tegime veel eraldi noorteklassi arvestuse. Lõpuks said kõik auhinnad ära jagatud.
Pärast ürituse lõppu anti vabatahtlikele Keskkonnahariduse keskuses nänni (helkurid, kohupiimakreemid, marjatarrestis Salvestilt).
Kogu üritust "ilmestas" aga see, et samal ajal käib ju Küüni tänaval ehitus, mis tähendas suuri autosid mürisemas sealsamas, kus Pepe rääkis mikrofoni, et on autovaba päev...

Pägalikest ja parandaja-onudest

Niisiis, eile käisin jälle ujumas. Ujula ruumi sisenedes hakkas mulle silma kohe üks tuttav nägu. Nimelt Jaanus Välja (nendele, kes ei tea, infoks, et tema on ERLi tegevdirketor) istus basseini äärel ja kõlgutas jalgu (pärast loomulikult ujus ka :P). Seega algas mu ujumine lõbusalt. Lõpp nii lõbus ei olnud, sest mingil põhjusel oli pägalike kontsentratsioon basseinis äärmiselt suur, mis segas rahulikku ujumist tugevalt. Peaks vist hakkama raja peal ujumas käima...
Õhtul käisin järel kingal mille ma olin parandusse viinud. Kõigepealt ootasin ma tükk aega, sest ta ei leidnud kuidagi selle tädi kingi üles, kes enne mind oli (üks põhjus võis olla ka selles, et tädi väitis, et need on pruuni ja musta vahepealsed, kui tegelikult olid need pigem hallid või musta ja valge kirjud). Minu king rippus riiuli küles ja onu leidis selle kohe üles, aga paranduse onu hakkab siis näitama, et konts enam ei liigu, aga see rihm siit on lahti. Mina ütlesin selle peale, et rihma pärast ma ta üldse tõingi, selle kontsa asja ma ütlesin alles pärast, et tehku see ka korda. Onu ütles selle peale, et temal oli ainult konts kirjas, aga käigu ma 10 min ringi, et ta teeb kohe korda. No ma siis ootasin kuni onu rihma ära liimis ja ütles siis, et ärgu ma täna neid jalga pangu (king, millest jutt käib on lahtine rihmik, mille aeg vähemalt minu meelest selleks aastaks läbi on), ma lubasin talle, et ei pane. Kui päris aus olla, siis tõingi ma kinga parandusse selleks, et saaks teise ilusti talvekorterisse ära panna. Aga loo moraal on selles, et ei tohi nendele onudele kahte asja öelda või siis korrata esimene kindlasti üle, neil paistab mäluga raskusi olevat.

Jälle vabatahtlik

Eile õhtul olin ma natuke kasulik ka. Nimelt kohe peale tööd läksin koju ja võtsin sealt ratta. Seejärel kihutasin Keskkonnahariduse keskusesse ja võtsin sealt 10 autovaba päeva kuulutust ja siis kihutasin edasi koolidesse neid üles riputama. Minu osaks olid jäänud siinpool jõge asuvad gümnaasiumid. Nii umbes poolte asukohta teadsin ma täpselt, ülejäänude tarbeks oli mul kaart kaasa võetud. Kõige raskem oli üles leida Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi. Aadress oli Veeriku 41. Sõitsin mööda tänavat edasi ja tagasi maja nr 41 otsides, kuni lõpuks otsustasin Veeriku koolile tiiru peale teha. Ja ennäe imet - ühe keldrisse viiva ukse peale oligi kirjutatud Tartu Täiskasvanute Gümnaasium. No mis siis ikka, mõtlesin, et kui keldris siis keldris. Läksin uksest sisse ja trepist üles ja veelkord trepist üles ja veel ja veel kuni jõudsin kõige ülemisele korrusele ehk siis õigesse kohta. Kõige rohkem kartsin ma tegelikult seda, et mul ei õnnestu seal Puškini Gümnaasiumis selgeks teha, mida ma tahan. Aga õnneks läks asi üsna kergelt.
Lõpptulemus oli 9 kuulutust 10-st (Kutsehariduskeskuse koristaja ei teadnud, kas võib kuulutust üles riputada ja kedagi teadjat ka enam majas polnud).
Ah jaa, kui keegi veel ei tea, siis autovaba päev on 22. septembril (kella kahest seitsmeni on üritused).

Koolist

Kuna mingil põhjusel tahavad nii mõnedki inimesed ilmtingimata koolist rääkida, siis ma otsustasin sellest kirjutada (nii et palun mitte enam kiusata nende küsimustega, eks). Käisin täna herr Ahasega kohtumas. Tulemused on järgmised:

• teema kitsenes, minu projekti teemaks on nüüd TÜ tehnoloogiainstituudi KMH
• pole kindel, et jaanuaris kaitsmist tuleb, seega tuleb lähtuda kuupäevast 17. oktoober (mis omakorda seab pisut kahtluse alla selle aasta pidude normi täitmise selle kuupäevani)

Igal juhul eks näis kuidas ma selle asjaga hakkama saan ja mis sellest kõigest välja tuleb. Hetkel tundub asi (veel) üsna positiivne (v.a. see tähtaeg).

Puu-, köögi- ja muude viljade teemal

Alõtšapidu oli tõesti tore. Kui kella seitsmeks kedagi peale minu Pille ja Liina juurde tulnud ei olnud, olin ka mina suht kindel, et tuleb vaikne õhtu kolmekesi. Aga ennäe imet, umbes poole tunni pärast hakkas inimesi juurde tulema. Kõige tipuks oli muidugi Mpsi efektne saabumine. Kajuks pidin ma suht varakult lahkuma, sest tuli võtta suund Võru poole. Põhjus lihtne, täna hommikul viidi põllule kartulit võtma. Tegelikult polegi kartulivõtmine nii väga hull töö. Kui ma väiksem olin, siis ei kannatanud ma seda üldse. Aga nüüd on täitsa talutavaks muutunud. Täna oli see talutavam ka selle tõttu, et esiteks ilm oli hea (no jah, viimaste vagude ajal hakkas tglt tibutama) ja teiseks, vennal olid muud asjad ja ta ei saanud tulla (mis tähendas, et oli hulga rahulikum seal põllul olla).
Nende jaoks, kes siinset elukorraldust natuke tunnevad, peaks see asjaolu, et venda Võrus pole, seletama ka seda, miks ma sellisel kellaajal veel netis olen (võimalust tuleb ju ära kasutada). Tegelikult on veel üks põhjus, miks ma veel põhku pole pugenud. Ma nimelt asusin sikutama. Lugusid sikutama. Neile, kes neljapäeval Hoia ja keelat vaatasid, peaks nimi System of a Down ka midagi ütlema. Seal nimelt näidati selle ansambli videot ja mulle hakkas meeldima. Alguses sikutasin selle sama laulu, mida nad seal saates lasid, siis terve selle albumi (nende viimane album, nimega Mezmerize) ja nüüd veel teise albumigi takkaotsa (vähemalt on kiirus natuke paremaks läinud kui alguses, muidu istuks ma siin hommikuni). Vat nii juhtub kui minusugusele kergesti mõjutatavale inimesele näidata head lugu. Niimoodi kasvab minu lemmiklugude arva ka varsti 6 529 427-ni
Peale uute lugude saamise, on tänane päev (kella vaadates tegelikult juba eilne) viljakas olnud ka meeldetulemise koha pealt. Mööks oli see nimi :))) (peaks vist jälle kasutusele võtma, mõnda aega peale selle panemist ta minu meelest täitsa oli kasutusel).

Meie kambake

Küll lastel on ikka ohtlik ja väsitav elu. Mängisime eile Merikese juures mädamuna. Ma sain päris mitu korda peavigastusi lisaks jalavigastustele ja peale igat jooksmist läks natuke aega hingeldamisele. Kuidas väikesed lapsed küll jaksavad päevast päeva neid jooksumänge mängida??? Igal juhul täna annavad nii mõnedki lihased endast märku, muidu lähekski ju meelest ära, mis lihased mul kõik olemas on. Kõik, kes lõpuni mängisid, said ka endale uue(d) nime(d). Vahepeal domineeris tugevalt j-täht, aga see muutus varsti. Pille jäi ühe nimega, minul ja Merikesel õnnestus kaks nime saada ja Margusel lausa kolm.
Põhjus, miks me Elvas üldse olime, oli see, et Merike tahtis grillida, aga kuidas ikka üksi grillid. Nii vedaski ta endale autotäie rahvast kohale ja hommikul vedas rahva Tartusse tagasi. Mis tähendas seda, et äratus oli kell viis, et Merike kaheksaks tööle jõuaks.
Enne magamaminekut oli väike muusikaline vahepala kui Merike Pillele plaati kirjutas. Kuulsin nii uusi ja huvitavaid laule kui ka tuttavate laulude sõnadest pisut lähemalt.

Tantsulõvi

Eile sai meie tantsukursuste suvevaheaeg läbi, mis tähendab et teisipäeva õhtud on mul nüüd jälle kinni. Peab mainima, et vaatamata sellele, et suvel tantsida ei saanud, olid sammud täitsa hästi meeles. Aga salsa ja samba ei kuulu ikkagi minu lemmikute hulka, palju rohkem meeldib mulle tša-tša või jive. Kuigi viimane on suht väsitav.

Kui ma oleks...

Kui ma oleks eile Dagö kontserdile läinud, siis ma oleks kindlasti hea kontserdielamuse osaliseks saanud, mis oleks kustutanud selle mälestuse Leigol lällavatest ja trügivatest ebakainetest inimestest Dagö esinemise ajal. Sadamateatris ei oleks üleliia palju rahvast olnud ja ruumi oleks olnud piisavalt. Kuigi käimiskoridor oleks vaheldumisi minu ette ja taha ikkagi tekkinud.
Oleks olnud hea vaadata ja kuulata kuidas eri lugude ajal erinevad pillimehed soolot mängisid. Ja Saatpalu jutud laulude vahel oleks ka meeldinud. Üleüldse oleks positiivne elamus olnud.
Ülejäänud osa kontserdist ei oleks ma viitsinud kuulama jääda, sest ma oleks sinna läinud Dagö pärast ja peale nende esinemist oleks ma koju läinud.

Rahu, ainult rahu*

Nii, Pille tahtis mu raskest elust ükspäev kuulda, no olgu, ma siis hädaldan natuke. Teedevalitsuse onu on vist võtnud eesmärgiks mind kiusata. kõigepealt on ta kategooriliselt vastu asjale, mis apsoluutselt ei peaks ühtegi liiklejat ega kedagi häirima (ei meie ei taha sinna teekaitsevööndisse mitte midagi lubada) ja siis ta mõtleb ümber ja lubab. Ühe päeva jooksul kusjuures. Aja siis sellistega asju.
Eile töölt koju minnes sain hea fiilingu. Vurasin oma veloga üle Sõpruse silla kodu poole ja kuna kell oli ilmselt viiele lähenemas, oli seal palju autosid. Nii palju, et ma kimasin neist kõigist mööda :) Nii mõnus tunne oli. Kahjurõõm pidi ike ju see kõikse suurem rõõm olema :P
A õhtul peale Monki sai jälle üle pika aja Baari-Pireti näha. Seekord oli tal üks lisand juures. Selline bareti moodi müts. Esialgu tundus see vaatepilt suht naljakas, aga hiljem tuli tõdeda, et see tegelikult täitsa sobis talle. Õnnelikud inimesed, kellele mütsid sobivad. Minule tõi see mütsu nats nostalgilisi mälestusi, sest kodutütardel oli sama tegumoe ja värviga müts, ainult et seal oli kaks triipu ja kollane tutt ka peal. Aga tore oli jälle üle pika aja Illekas olla :) Peale minu oli seal Piretile kaasa elamas veel Pille, Kairi ja Hedi (saabumise järjekorras). Kairil tekkis mingil hetkel sügav matemaatiline arutelu ühe noormehega, see oli päris huvitav. Ja tänu Kairile saime ka teada, kuidas tuleb rääkida neuronitest, põhiline on õiged žestid.
Avamise puhul olid baariletil taldriku sees alõtšad. Kui Piretil õnnestub meile neid veel saata, siis tuleb Vaksalis millalgi suur alõtša-pidu. Aga mitte enne järgmist teisipäeva.
Ja Murjamil on saladus. Tegelikult salaplaan. Kunagi tuleb välja ;)

* ülemaailmne rahupäev ju :)