jõuludest ja eelnenust-järgnenust

Ei, ma ei ole päris ära unustanud, et mul blogi on, lihtsalt enne jõule oli jube kiire, jõulude ajal oli palju rahvast ja netile ligipääs raskendatud ning peale jõule võtsin ette lühiretke läänenaabrite juurde.

Nagu juba öeldud, siis enne jõule oli äärmiselt kiire aeg. Kooli jõulupidu, pidulik õhtusöök, valla jõulupidu täitsid õhtuid eelmise nädala esimesel poolel. Valla jõulupeolt veendi mind mitte ise koju sõitma, vaid sõidutati koju ja järgmisel päeval sõidutati auto juurde. Sinna jõudes nägin üllatusega, et auto on lumest puhas (täna sain teada, kes selle taga oli... ma kahtlustasin täiesti vale inimest). Kuna käes oli jõululaupäev, tuli suund Võru poole seada. Seal sain vaid viimased hädapärased toimetused tehtud enne kui vanavanemate juurde jõule tähistama suundusime. Seal läks kõik tavapäraselt - laud oli lookas, jõuluvana jättis koti ukse taha jne (ainus erinevus oli see, et isa oli nõus kingijagaja-päkapikk olema, nii et sel aastal mina pääsesin).

Järgmisel päeval tuli vend koos oma perega. See tähendas, et vaikust sai edaspidi ainult siis kui nad kelgutamas olid või kui põngerjas magas. Vennanaisele oli jõuluvana Scrabble'i toonud, nii et saime natuke sõnaseadmist harjutada. Pühade lõpetuseks käisin koos vanematega Arsise kellade ansambli kontserdil. Ilus oli. Seekord oli neil üks poiss ka kaasas. Saarlane. Laulis nagu inglike. Neil on plaanis kiiremas korras ka plaat salvestada, enne kui häälemurre tuleb.

Et mul sel aastal veel puhkust välja oli võtta, otsustasin teha pühad pikemaks ja võtsin selle nädala vabaks. Lisaks sobis see hästi peaaegu tasuta pakutud Rootsi reisiga. Selline 1 päev kohapeal šoppingureis. Stockholmis me transpordi peale raha raisata ei tahtnud ja nii orienteerusime kaardi ja kohalike abiga poodidest ääristatud tänavale. Pärast väsitavat poetuuri läksid kõhud tühjaks ja leidsime, et kord aastas võib ju rämpsu süüa ning suundusime McDonald's-isse sööma. Tagasiteel sain ka karaoke laulmise ära proovida. Ja hiljem suundusime ka diskosaali, mis tähendas seda, et mina sain magama pisut enne viit (et jõuda ka hommikusöögile, pidin ärkama 8.30). Kahjuks ei saanud täna koju magama tulla, vaid pidin tööjuurest läbi käima ja mõningad asjad ära tegema. Ja nagu te isegi võite aru saada, ei ole ma siiani magama jõudnud. Aga selle vea annab kohe parandada. Head ööd!

Ootamatult, nagu igal aastal

Ootamatult saabus talv. Kalendrisse ta ei vaadanud, muidu oleks ta teadnud, et tegelikult on veel ju sügis. Hommikul jäi mulle äkitsi silma, et koridoris seisavad veel plätud ja kingad. Õhtul toppisin need jalanud karpidesse soojemaid aegu ootama ja otsisin välja talvesaapad.

Mõnusad miinused tähendasid jällegi silmavaate avanemise ootust. Ja kuna kell oli palju ning mina kärsitu, aitasin natuke kraabitsaga kaasa. Üldiselt soojeneb see masin väga halvasti (Nissaniga läheb palju kiiremini). Aga mis seal ikka tahta, Opel ju...

Tulevad, tulevad, varsti käes...

Läbi on saamas see nädal. Nädal, mis alates teisipäeva lõunast kuni eilse õhtuni oli suht tihedalt täis koosolekuid ja kohtumisi. Täna sain lõpuks ometi mahti ka natuke kodus toimetada. Koristamise käigus jäi mulle näppu raamat, mis mulle eelmisest töökohast lahkudes kingiti. Raamat neile, kes teevad liiga palju. Teate küll, selline piltide ja mitte eriti palju tekstiga, kuid siiski sõnumiga raamat. Ja sõnum oli antud hetkel üsnagi asjakohane. Vaid selle vahega, et olin juba mõistnud, et tuleks tagasi tõmmata ja tegelen sellega. See tähendab, et harjutan "Ei" ütlemist.

Kogu see sebimine viis mind ka Ülikooli tänavale ja pilguheit ülikooli peahoonele võttis lausa suu ammuli. Lihtsalt võrratu. Eile õhtul käisin seal uuesti, sain paremini silmitseda seda vaatepilti. Raekoja plats on tegelikult ka päris ilus. Jõmmugi on kohale venitatud ja ära ehitud.

Kogu oma jõulukaunistuste tagavara viisin tööjuurde. Sel aastal otsustasin koju kuuske mitte tuua. Need potikuused ei talu väga sellist külmast sooja, soojast külma solgutamist ja ei taha just kõige edukamalt kasvama minna. Lisaks ei veeda ma just väga palju aega siin ning jõulud mööduvad nii või teisiti mujal.

3 soovi kuldkalakesele

Maailmaparandaja kutsus mind kuldkalakesele soove esitama. Siin nad on (suvalises järjekorras).
1. Soovin, et meil õnnestuks paremini ja kindlamalt ajada rohelist poliitikat ning üldsus paremini mõistaks meie mõtteid ja eesmärke.
2. Soovin, et ööpäevas oleks 36 tundi (mõned tunnid tööpäevale lisaks ja ülejäänud töövälise aja hulgas).
3. Soovin sellist kodu ja peret, millest ma unistanud olen.

Ei oskagi seda mängu kellelegi edasi suunata. Kõik kes tunnevad, et tahaksid oma soove kuldkalakesele kirja panna, olete teretulnud seda tegema selle sama postituse kommentaariumis.

Lühidalt

Ärge arvake, et mul midagi kirjutada pole. Oleks küll, aga endiselt ei ole lugupeetud itimehed tekitanud seadet, mis valitud mõtted otse blogi sissekandeks konverteeriks. Nii et tuleb siiski leida aeg ja füüsiliselt klaviatuuril sissekanne valmis toksida.

Eelmine nädal oli suht tihe. Paar tööpäeva kiskusid 12-tunniseks koosolekute tõttu, peale tööd tuli igasuguse jamaga tegeleda ning nädalavahetusel oli päevakavas Ökomess. Messil osalemine oli siiski tore. Ja Eesti (Tartu) on väike. Meie küpsetised (mitte meie tehtud, aga meie orgunnitud) olid järjekordselt populaarsed. Pühapäeval kaebas üks mahejahu müüja, et kõik käivad meie küpsiste retsept näpus ja ostavad messilt saadaolevat küpsiste algmaterjali kokku ning ka porgandid läksid üle ootuste hästi tänu meie porgandipirukale. Nagu juba tavaks, ei tahtnud päeva lõpus kohvi/teed/pirukaid raisku lasta ja tegime tiiru eksponentide juurde. Laupäeval ei saanud poolelegi messihallile tiiru peale tehtud, kui tee otsas oli. Pühapäeval tegin järele jäänud pirukaga tiiru ja sain vastutasuks ühe kohupiima, ühe tomati ja ühe õuna (tegelikult kolm kommi ka, aga need lubasin omakorda kahel lapsel ära võtta). Puhaskasu :)

Eile käisime tb-l külas. Minu pettumuseks ei olnudki uus ilmakodanik bbb, vaid hoopis mb. Aga beebi ise on nunnu. Ja hirmus aktiivne. Kui jalad kannaks, siis paneks vist kohe jooksu.

Küsimus nime-ekspertidele

Mis teie arvate, kas Neenu on mehe või naise nimi?

Miks ma enam nõusid ei pese

Mõni aeg tagasi ma avaldasin siin blogis rahulolematust selle üle, et mina lõunasöögi nõusid pesema pean. Esialgu ma pesin ja kuivatasin need iga kord peale sööki (vastasel juhul oleks need pesemata jäänud). Natukese aja pärast õnnestus mul saavutada see, et pesin küll mina, aga kuivatasid kaks meesterahvast. Edasi hakkas üks meestest juba ka aeg-ajalt nõusid pesema. Siis toimusid muutused struktuuris - maanõunik vahetus. Uus maanõunik on naissoost ja osales ka nõudepesemises. Olime üle läinud kordamööda nõude pesemise süsteemile. Vaid endine vallavanem ei võtnud sellest osa. Aga nagu juba mainitud, temast sai endine vallavanem. Aga sellega asi ei lõppenud - kuna sööjaid oli suht vähe ja aeg-ajalt oli probleeme kausside tagastamisega köögile (meile pandi nii palju süüa, et me kahe-kolmekesi seda ära ei söönud ja nii jäi kauss koos söögiga meie kätte), tehti ettepanek, et me võiks hoopis sööklasse sööma minna. Ja nii juhtuski, et nüüd ei ole vaja enam lauda katta ega nõusid pesta, samuti on võimalus soovi korral lastest üle jäänud magustoitu süüa (töömehed, kes samuti sööklas söövad, kasutavad seda võimalust usinasti).

Hommikused harjutused tungrauaga

Mida teha, kui avastad hommikul auto juurde jõudes, et üks rehv on lössis (hea, et oli vasakpoolne, muidu ilmselt poleks avastanud enne sõitma hakkamist). Loomulikult hakkad ratast varuratta vastu välja vahetama. Ja loomulikult ei hakka sa minema koju riideid vahetama, vaid asud seda tegema seelikus ja mantlis (selleks puhuks on hea hoida pagasiruumis igasugu vajalikke asju nagu näiteks suur kile). Ja võibolla mitte nii loomulikult tajud varsti, et keegi seisab sinu selja taga ning ümber pöörates näed meesterahvast, kes pärib, et ega pole abi vaja. Ma ei tea, kas see on jonn või lihtsalt tänapäeva iseseisva naise suhtumine, aga kuna ma sain parajasti omaarust hästi hakkama, teatasin, et ei ole vaja, olen seda ennegi teinud (ratta vahetamist siis). Aga muidugi tänasin abi pakkumast. Ise mõtlesin hiljem, et huvitav, kas asi oli seelikus või miks just täna tuldi abi pakkuma, aga varasematel kordadel, kui ma seda sama asja oma maja juures teinud olen, ei ole keegi pidanud vajalikuks mulle abi pakkuda (v.a. see üks kord, kui ma tõesti hädas olin, aga siis ma küsisin vist ise abi).

Seekord pisut seksikam trenn

Fittesti treeningplaani ilmus stripp-aeroobika. Olin sellest varem kuulnud, aga ise polnud käinud. Nüüd sain ära käia. Täitsa lahe oli. Ühel hetkel ilmusid klaasseina taga olevasse jõusaali ka pealtvaatajad - kaks sama klubi naistreenerit (seda, kas ja kui palju rohkem mehi samal ajal jõusaalis treenis, ei jõudnud jälgida). Riideid siiski trennis seljast ei võetud, aga treener selgitas juurde, kus saaks riideesemeid vähendada... lõpuks jõudis järeldusele, et peab ikka palju riideid seljas olema, et iga koha peal midagi ära oleks võtta.

Esimese korruse rõõmud vol n+1

Teisipäeval just enne magamaminekut avastasin, et veetase WC potis on kõrgem kui tavaliselt ning lisaks hulbib seal miskit. Kuna ummistuste tekke algnähtudega olen juba mitmel korral kokku puutunud, siis oli asi kohe selge. Et mitte niisama käed rüpes istuma (või siiski magama) jääda, võtsin telefoni ja helistasin haldusfirmale. Neil on sisse seatud 24 h valvenumber. Toimis (kell oli üsna öö). Aga kohe meest välja ei saadetud. Küsiti kas hommikuni kannatab oodata. Noh, see sõltub ju sellest, kui palju ülemised vett alla lasevad. Öösel ehk ei lase, aga hommikul võib oodata suuremat veetõmbamist. Seega palusin saata hommikul vara, et jõuaks enne ummistuse likvideerida, kui suurem mass ärkab. Pärast kõne lõppu kiikasin veel korra sanitaarsõlme ja nägin, et vesi on normaalsele tasemele vajunud. Uuesti ei hakanud helistama.

Hommikul kohe peale ülesärkamist kontrollisin uuesti. Kõik oli normaalne. Just siis kui olin hommikusööki lõpetamas, kuulsin kahtlast häält sealt torude kandist. Kiikasin WC potti ja nägin, et veetase on tõusnud. Seega ummistus oli olemas ja kell oli seitse läbi. Helistasin uuesti haldusfirmasse. Kui olin ennast ära tutvustanud, küsiti kohe, kas vesi tõuseb. Vastasin jaatavalt ja pärisin, millal töömees tuleb. Lubati tagasi helistada ja teada anda. Selgus, et nii umbes poole tunni pärast. Vesi aga tõusis. Mis seal siis ikka, tuli haarata juba tuttavad tööriistad (kühvlilaba ja pang) ning asuda vett kühveldama. 2 pangetäit jõudsin kühveldada enne, kui töömees kohal oli. Ja loomulikult ei saanud ta kohe asja kallale asuda, sest minul ju keldri võtit ei ole. Lõpuks saadi keldrisse ning asuti tööle. Hirmus kolin ja kärin kostis, aga veetase minu sanitaarsõlmes ei tahtnud alaneda. Töömees tuli vaatama, kas läks vesi ära, aga pidi oma silmaga veenduma, et pole siin midagi alanenud. Vaatas, mõtles ja leidis, et ju siis on nüüd ka minu korteri piires ummistus tekkinud. Esmalt küsis vaakumpumpa. Kahjuks mul ei leidunud. Tõi siis enda oma, aga kasu sellest ei olnud. Läks ja tõi traadi. Sonkis, sonkis, aga ei aidanud seegi. Läks keldrisse ja tõi masina. Ikka ei tahtnud asi laheneda. Hoopis hullemaks läks - traat oli valesse torusse läinud ja vanni äravoolutoru lahti lükanud. Ehk siis lisaks solgiga üleujutatud WC põrandale sain ka üleujutatud vannitoapõranda. Noh, proovis torumees siis asja teistpidi lahendad - lähenes asjale vannitoa poolt. Sedapidi läks õnneks, vesi alanes lõpuks. Jah, ummistus oli kadunud, aga uputus oli alles. Kiiremas korras tuli asuda kõige hullemat likvideerima. Vannitoa põrand natukenegi kuivaks, vetsupõrand töömehe saabaste porist ja pott kõige hullemast saastast puhtaks. Rohkemaks polnud aega, sest kell oli juba niigi palju (olin selgelt koosolekule hiljaks jäämas). Õhtul koju tulles langes esiteks kahtlustav pilk põrandale. Kuiv :) On see alles õnn, kui torud kenasti läbi jooksevad :)

Mardid ja sandid

Täna juhtus nii, et olin seitsme paiku kodus. Olin parajasti tubli ja triikisin. Käis uksekell. "Tohoh, kes see nüüd siis olla võiks???", mõtlesin. Välimist ust avades tekkis kahtlus... ega ometi? Jah, mul oli õigus. Paar plikat olid tulnud mardisanti tegema. Teatasin, et minu meelest joosti santi eile. Aktsendiga "Täna ka" sain vastuseks. Kutsusin nad siis sisse. Jäid teised seisma koridori Jyski kilekott käes. Vaatsin neid (olgu öeldud, et endale mardisandi välimuse andmisega polnud küll vaeva nähtud) ja küsisin, et kas neil mingi eeskava ka on? Selle peale luges üks tüdrukutest marditeemalise luuletuse. Rohkem ei pinninud ka, toppisin nende õieli suuga kilekotti mõned õunad ja läinud nad olidki. Mina aga pidin tõdema, et ei ole enam marti jooksmine see, mis ta vanasti oli.

Mäletan, kuidas meil oli ikka ette valmistatud eeskava - tantsisime, laulsime, küsisime mõistatusi, mõnikord viskasime herneidki. Ja vastu saadava nänni jaoks meil kilekotti kohe kindlasti ei olnud. Riietusest ei hakka siinkohal üldse rääkimagi. Kuidagi tundusid need tänased "mardisandid" rohkem nende moodi, kes tänaval ligi tulevad ja mõnda krooni (")kojusõiduks(") küsivad. Ei tea, kas ameeriklaste Halloween on tänapäeva noored ära rikkunud või oli asja algpõhjus tänaste ootamatute külaliste rahvuses? Eile nägin tänaval ühte kampa, kes tundusid ikka tükk maad rohkem ehtsate mardisantide moodi. Loodan väga, et see tänane nähtus oli vaid halb erand ja enamuse tänapäeva laste/noorte seas on ikka marti jooksmine au sees ning seda tehakse südamega.

Petrone Printi kampaania

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo –http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Naised juhivad

Nüüd on see otsustatud - järgnevad 4 aastat on meil naiste võim.

Pühapäevaõhtu muusikaga

Mida teha, kui trennis harjutuste taustaks olev lugu hakkab kummitama? Üritada see lugu netiavarustest üles otsida ja kuulata. Ja kui guugeldamine ei aita (sama pealkirjaga lugusid on lihtsalt väga palju)? Siis tuleb minna ja treeneri käest küsida, kes seda esitab. Seda ma tegingi ja nüüd saan seda lugu nii palju kuulata kui kulub (ja kui isu peaks peale tulema, siis ka neid samu harjutusi teha, mida me bodybalance'is teeme selle loo saatel).

***

Kuigi ma viimasel ajal telekat eriti ei vaata, on ometi üks saade, mille pärast ma spetsiaalselt pühapäeva õhtul teleka ette ennest sätin - Superstaari otsimise saade. Täna üllatasid saates Ruja laulu esitamiseks valinud mind meeldivalt. Kui Rahu on selline laul, mille puhul võib veel oodata ka kellegi teise esituses rahuldavat tulemust, siis Eesti muld ja Eesti süda on selline laul, mille puhul keegi Alenderile ligilähedalegi ei saa. Täna aga meeldisid mulle mõlemad esitused. Kusjuures isegi Rannapile meeldisid need. Natuke negatiivselt üllatas mind Anis, kelle lauluvalik ei olnud just kõige parem ja esitus jäi kahvatuks. Samas sellega olen ma väga rahul, et Anis siiski sisse jäi ja Eliisa välja langes (mingil seletamatul põhjusel mulle Eliisa ei meeldinud eriti, aga Anis tundub hästi omapärane ja teda tahaks kindlasti veel laulmas kuulda).

Armastust ja köha ei õnnestu varjata*

Nädalavahetus Tallinnas. Üle pika aja. Seekord oli mitu põhjust/eesmärki - ts-ile sai lubatud külla minna, kui järgmine kord pealinna satun, venna sünnipäev tahtis tagantjärgi tähistamist ja üks asjalikum põhjus ka - koosolek.

Alustuseks siis reede õhtul maandusin ts-i juures, veetsime mõnusalt aega ja õhtu venis küllalt pikaks. Õnneks ei pidanud väga vara laupäeval tõusma - koosolek algas keskpäeval. Selleks ajaks jõudsin ilusasti kohale. Pärast oldi lahkesti nõus mind venna juurde ära viima. Jõudsin umbes paar tundi enne teisi külalisi, nii et sain natuke ettevalmistustega ka aidata (ja kuna vend pidi korra veel poodi ka minema, avanes võimalus meelepärast pikendajat valge rummi juurde tellida). Õhtu kujunes üsna mänguliseks. Vend sai kingituseks uue Aliase ja loomulikult asuti seda kohe ka mängima. See mäng nõuab nii head näitlejaoskust (vennanaise hüsteerilise etendamise eest oleks võinud küll Oscari välja anda), füüsilist vastupidavust (minut aega järjest kükke teha ei ole naljaasi) ja ka kuulsuste nimede teadmist. Hiljem tuli mängu Wii. Proovisime kitarrimängu (päris kitarri on mu meelest lihtsam mängida), bowlingut, vibulaskmist, skuutrisõitu, golfi ja ka pinksi (selle ajal ma küll võitlesin juba Vässuga, kes võitma kippus - kell oli ka pool viis juba). Päris vahva mänguasi, tuleb tõdeda. Mulle isiklikult meeldisid bowling ja vibulaskmine kõige rohkem, igasuguses kujuteldavas võiduajamises õnnestub mul alati liiga palju pöörata, nii et skuutrisõit ei läinud mul kohe kuidagi.

* Sissekande pealkiri pärineb Ladina sententside raamatust (ladina keeles see mul meelde ei jäänud, aga eestikeelne vaste jäi küll meelde), mille vend sünnipäevaks sai. Minu meelest päris hea ütlus (viimane neist kahest varjamatust on praegu minu puhul aktuaalne teema, nii et tundus sobilik).

Tehniliselt korras

Ma vist olen igal aastal kirjutanud autoga ülevaatusel käimisest. Kirjutan siis sel aastalgi.

Mõtlesin, et olen tubli ja lasen tulekustuti ilusasti ära kontrollida enne ülevaatust. Plaanisin, plaanisin ja lõpuks jõudsingi niikaugele, et viisin tulekustuti kontrolli. Seda üle andes jäi mu pilk peatuma sildikesel "järgmine ülevaatus" millel oli kirjas 11.2009 ehk siis tegelikult oleks veel aega olnud ka novembris seda teha. Aga kuna ma seal juba olin, siis lasin asja ära teha. Vähemalt oli seal soodukas, nii et sai kolmandiku võrra odavamalt kui muidu.

Täna jõudsin ka auto ülevaatusele viidud. Enne mind oli veel üks auto, nii et passisin päris tükk aega ukse taga enne kui sisse lasti. Üks ülevaatuse onudest kukkus kohe kapoti kallal lammutama, pidin tegema märkuse, et seest peab ka kangi tõmbama enne. Ja siis küsiti tulekustuti kohta. Ei, nad ei tahtnud seda näha, ütles, et kui ma tean, kus tulekustuti ja tõkiskingad asuvad, siis on ok. Tüüpiline. Mina näen vaeva ja lasen tulekustuti ära kontrollida korralikult enne ülevaatust ja nad ei vaatagi. Aga vähemalt sain ma lõpuks ikkagi kiita. Selle eest, et ma käsipiduri peale tõmban, kui auto ära pargin. Kui aus olla, on sõitu alustades täiesti automaatne käeliigutus käsipiduri mahavõtmine. See liigutus tuli ka tehnoülevaatuselt ära sõites, kuigi ülevaatajad ei olnud käsipidurit peale tõmmanud (see jäi neil ühelt poolt peale, seepärast ei julgenud nad enam uuesti tõmmata ning siit tuli ka kogu jutt käsipiduri pealetõmbamisest).

Mida peale hakata vaba päevaga?

Esiteks magasin nii kaua, kui und oli. Õnneks läks see suht täpselt kokku selle ajaga, millal äratuskell häält tegema hakkas. Et miks ma siis ikkagi äratuskella panin? Vat sellepärast, et olin otsustanud ikkagi päevasesse Bodybalance'isse ka minna. Pärast trenni võtsin suuna polikliinikule. Andsin ära 450 tilka verd ja sain vastu kruusi. Minu meelest päris hea kaup :) Verekeskusse ma pikemaks istuma ei jäänud, vaid tulin ära koju, et süüa teha. Kui kõht täis, oligi aeg sealmaal, et tuli ennast teatri jaoks sättima hakata. Läksime autotäie tüdrukutega Põlvasse "Testosterooni" vaatama. Ehk siis laval olid ainult mehed, kes ütlesid välja kõik täpselt nii nagu sülg suhu tõi (ehk siis maakeeli öeldes - ropendasid ikka vingelt) ja ühel hetkel lasid lausa püksid maha. Aga kogu see kompott oli ometigi naljakas, nii et mina jäin väga rahule.

Veel üks lubadus

Eelmine reede olin nii tubli, et käisin ehitustarvete poes ja ostsin pahtlit. Täna jõudsin nii kaugele, et plötserdasin seda pahtlit suitsuandurite ülespaneku käigus tekkinud aukudesse. Tulemus oleks võinud ehk tasasem olla (kui see mind millalgi väga häirima hakkab, siis ilmselt üritan tasandada), aga põhiline on see, et enam ei musta mulle lagedest augud vastu :)

Nii et järjekordne selleks aastaks antud lubadus on täidetud. Järgmiseks peaks vereandmise ikkagi ette võtma.

Trennitibi

Sõrme andsin, läks terve käsi. Ehk siis nädalasest proovipaketist spordiklubis sai aastane liitumisleping. Mis teha, meeldima hakkas. Nüüd ma siis käin nii tihti kui võimalik trenni tegemas. Enamasti üritan võtta treeninguid, kus põhirõhk on venimisel, aga nii umbes kord nädalas on saanud sisse ka hoogsam või suuremat pingutust nõudev trenn. Täna näiteks lasin ennast ära petta trenni nimest ja läksin Easy-nimelisse spinningusse. Nii kogenud ma olen juba küll, et veepudel kaasa võtta, aga rätikukest higi pühkimiseks ei võtnud (no easy ei tohiks ju väga higistama ajada). See oli viga. Juba poole trenni ajal tundsin, et higi voolab ja särk hakkab pigem märga nartsu meenutama. Vaatasin igatsevalt paberkäterätihoidjat ruumi seinal, aga sadulast maha tulla ei saanud. Alles siis kui trenn läbi, sain ennast pisut kuivatada.

Eelmine nädal käisin BodyJamis, see on selline tantsuline värk. Kuna kava kordub, siis need, kes olid mitmendat korda, teadsid samme, mina aga hakkasin paljudele sammudele pihta saama alles siis, kui juba uue kombinatsiooni juurde mindi. Vaid siis, kui tša-tša sammu tehti, oli hea tunne - lõpuks ometi midagi tuttavat. Treener ise oli ülimalt energiline neiu, kes lugudele ka kaasa laulis.

Tundub, et minu nägu hakkab juba tuttavaks saama. Enam ei pea nime ütlema, kui kapi võtme ära viin, saan oma kaardi ka ilma nime ütlemata. Ja see kena jõusaali treener, kes selles esimeses trennis oli, teretab mind (kuigi ma pole rohkem ringtreeningus käinud)

Valimised, valimised

Valimised on käima läinud, natuke rohkem kui nädal veel ja siis on tulemused teada. Varivalimiste tulemused said täna teatavaks, need olid Rohelistele päris head. Käisin isegi selle projekti raames ühel debatil.

Eile osalesin Linnalehe ajakirjanduslikus eksperimendis, kuhu olid kutsutud 6 erakonna esindajad (5 olid kohal, Keski ei olnud). Kohapeal selgus, et ma olin ainus naisterahvas. Aga polnud hullu, ülesanne ei olnud kontimurdev (hämmastav, kui keeruline on tegelikult saada inimestelt 3 probleemi Tartu kohta). Meie Raekoja platsil toimunud diskussioon tekitas nii mõneski möödakäijas suurt huvi. Kuigi ajakirjanik õhutas meid üksteist provotseerima, oli arutelu üsnagi rahulik, vaid Sotside ja Reformikate esindajad paistsid olevat "vanad sõbrad" ja kohati läks vaidlus tuliseks ja teravaks (muuseas oli Sotside esindajal ka hea põhjendus, miks Rahvaliit oravatele Toomemäele varjupaiga teha tahab). Kõige kahvatuma mulje jättis IRLi esindaja. Täna nägin selle sama tüübi reklaamvoldikut, kus siis räägiti, kui toreda mehega tegu on ja lubati Tartu ära remontida (neil on miski remondimeeskond vms moodustatud). IRL paistab üldse Eedeni olevat löögi alla võtnud. Olin varem kuulnud, et nad seal nänni jagavad, aga ise polnud näinud, täna kohtasin neid seal isiklikult. Üks meesterahvas tahtis oma reklaami anda, aga ma teatasin talle, et ma kandideerin ise ka, nii et minu peale pole mõtet oma reklaamlehte raisata.

Nännist rääkides... ega kellelgi juhuslikult parkimiskella vaja pole? Eelistatavalt keegi, kes vihkaks parkimistrahve ja armastaks Eestimaad, sest just täpselt seda teatavad kirjad selle kella peal. Eile oli see minu autole kojamehe vahele torgatud. Esimene reaktsioon seda kaugelt nähes ei olnud just positiivne - selle kella põhivärv on kollane ja üldiselt ei tähenda midagi kollast kojamehe vahel just häid uudiseid. Nähes, et see kõigest oravate kampaanianänn on, läks meel rahulikumaks, aga seda kella ma kasutama kindlasti ei hakka (pealegi on mul juba parkimiskell olemas, see oli isegi armatuuril näha, kui oravad mulle oma kella kojamehe vahele panid, mis näitab, et säästliku ressursikasutuse peale ei mõelda).

Ja veel... kui kellelgi seepi vaja on, siis mul on üks pakkuda.

Õnnesoovid

Hakul on täna sünnipäev. Palju õnne talle!!!

Säh sulle mugavused

Tuba on külm ja vett ei ole. Ime, et elektergi veel on (täna hommikul näiteks olevat Tartus 20 minutit elekter ära olnud). Niipalju siis mugavustest.

Infoks

Kui kedagi huvitab, mida ma eile hilisõhul tegin, siis vihje saab siit.

Treenin palju jaksan

Otsustasin, et tuleb ikka hakata regulaarselt füüsilist koormust rakendama. Esimesena võtsin luubi alla Eedenis asuva spordiklubi, mis lubas nädal aega 99 eegu eest trennis käia.

Eile oli esimene trenn. Valisin ringtreenigu. Ehk siis vana sõber jõusaal. 12 harjutus, 3 ringi. Õnneks oli uusi teisigi, nii et oli kellele ette näidata, mis ja kuidas teha. Treener ise oli väga muhe, huumorimeelega ja pealekauba veel kena ka.

Soojendus meenutas kooliaegsed kehalise kasvatuse tundi - õlaringid, käte vibutused, puusaringid. Pärast lühikest soojendust asusime asja kallale. Loomulikult ei olnud mul kõik 12 harjutust kohe meelde jäänud, aga treener oli tähelepanelik ja tuli juhendas, kui miskit valesti tegin või abitu näoga ringi vahtisin.

Esimene ring sai läbi, st kõigil kõik 12 harjutust tehtud, lasti natuke puhata ja siis uus ring. Nüüd hakkas juba natuke tunda andma, et justkui oleks midagi juba teinud. 45 sekundit, mis iga harjutuse jaoks anti, tundus väga erineva pikkusega. Olenevalt harjutusest. Mõne puhul polnud asigi, teise puhul venis. Pärast 12 harjutust oli jälle aeg puhkuseks ning siis viimasele ringile. Nüüd olin juba suht võhmal. Aga siiski oli midagi eelnevate ringidega ka meelde jäänud, ühe harjutuse puhul, kus treener mind paar korda üle juhendama oli pidanud, tuli viimane kord juba õigesti välja.

Kui kolm ringi läbi, tulid venitused ning siis oli trenn läbi. Ja mina olin ka suht läbi. Korraks käisin saunast ka läbi (lootuses, et ehk teeb lihased pehmemaks). Täna aga tuleb tõdeda, et väga ei aidanud. Reie-, tuhara-, õla- ja rinnapiirkonna ning kõhulihased annavad ikka tunda. Kuna treener väitis, et ülejärgmisel päeval on kõige hullem, tõotab homme hullemaks minna. Näis. Muidu pole hullu, aga kui oled mõnda aega istunud ja siis püsti tõused, oleks nagu puujalad all.

Täna treeningprogramm jätkus. Seekord aga paljukuuldud pilates. Tükk maad rahulikum. Aga harjutusi tehes pidin pidevalt treenerit piiluma, sest suusõnaliselt antud juhised tekitasid enamasti möh-reaktsiooni. Ei saa öelda, et trenn nüüd liiga lihtne oleks olnud, ikka natuke pingutust oli ka. Üldiselt oli päris mõnus ja aeg läks kiirelt.

Kiibistatud

Esmaspäeval käisin KMAs. Pass ületas suvel kõlblikkuse aja ning otsustasin igaks võimalikuks puhuks ikkagi teha selle uue passi.

1. ülesanne - pilt.

Istun kabiini, toksin isikukoodi sisse, sätin ennast õigesse asendisse, sätin veel. Pagan, liiga kaua sättisin, asi algas otsast peale. Noh, teeme siis uuesti - isikukood, seekord sätin kiiremini, pildistame. Esimene pilt tuli hirmus. Üritan teise pildi jaoks paremat nägu teha. Natuke rõõmsamat. Juba parem. Kolmas umbes samamoodi.

Lähen võtan numbri ja suundun klienditeenindaja juurde. Tema võtab mu pildid lahti ja teatab, et saab ainult esimest pilti kasutada, kuna teistel ma naeratan (hmh.... omaarust ma püüdsin lihtsalt mitte nii surmtõsist nägu teha). Esimene pilt oli jube. Saan loa kiirelt uued pildid teha. Siirdun jälle boksi ja kordan juba tuttavat protseduuri. Üritan olla surmtõsine, aga jääda enda nägu (ega väga ei õnnestunud). Seekord pildid sobivad.

2. ülesanne - sõrmejäljed

Edasi tuleb anda sõrmejäljed. Kõigepealt lükatakse mulle juhend ette ning siis see jubin, kuhu sõrmega vajutama peab. Vajutan sõrmega, miski jama on. Klienditeenindaja palub mul sõrm korraks niisutatud padjakesele vajutada, et äkki on liiga kuiv. Niisutan sõrme, aga ikka pole asi õige. Mul palutakse sõrm ära võtta. Ootan natuke kuni klienditeenindaja arvutis miskit sätib. Teine katse. Vajutan, vajutan tugevamini, nüüd sobib. Teine sõrm. Sellega läheb õnneks kiiremini (juba kogenum :p).

Sõrmejäljed antud, saan ka riigilõivu ära maksta, ning siis on kõik ja edasi jääb vaid oodata teadet passi valmimise kohta. Arvestasin ikka nädala-paariga. Aga tundub, et passimeistritel ei ole palju tööd. Eile sain teate, et valmis on. Täna käisin ja tõin ta ära. Tõdesin, et perforeeritud kujutis näeb parem välja kui pilt.

Möödunud nädalavahetuse tegemised

Blogi on vahepeal unarusse jäänud. Mitte et mul midagi kirjutada ei oleks, aga lihtsalt ei jõua selleni. Täna üritan seda viga parandada.

Sai pulmas käidud ja tv-st sai pidulikult tb (ma vahetasin juba telefonis ja Hotmaili kontaktides ka nime ära). Sõit peopaika oli üsna pikk ja mitmete peatustega, aga tore. Kuigi kõht natuke nurises. Ja otse loomulikult tuli tühja kõhu peale kohe kolm tervitusnapsu jutti võtta. Mind aga on õpetatud viina põhjani jooma (asjaolu, millesse mu ema teatava negatiivsusega suhtub), mis tähendas, et sööma hakates katus juba natuke lidus. Mõned kohustuslikud tervitusnapsud olid veel ning seejärel keerasin pitsi teisipidi ja edasi jõin morssi. Tantsu sai ka vihutud. Meid ristiti kuldkabujalakesteks (etendasime lava ees tantsutüdrukuid). Millegipärast ütlesid bändimehed alati enne kõige ebamäärasema rütmiga lugusid, et kui samme ei oska, siis vaadake

kuldkabujalakeste pealt. Aga üks oluline tähelepanek - järgmine kord pulmariietuse valimisel tuleb veenduda, et selles riietuses saab jive'i tantsida. Loomulikult oli ka traditsioonilisi pulmamänge ning pärgki mängiti maha. Ehk siis järgmine kord löövad pulmakellad juba Maailmaparandajale ja Mpsile :) Ah jaa... mina olin seekord protokollija ametis.

Pulmast läksime koos Crexi ja Jupijumalaga suht varakult ära. Nemad vaesekesed said veel vähem magada, mina natuke rohkem, aga meil mõlemal olid ees sportlikud üritused. Minul juba neljandat korda rattamaraton. Esimest korda sõitsin seda suurema seltskonnaga. Eelnevatel aastatel olen üksi käinud. Sellest tulenevalt oli seekordne aeg ka pea tund aega kehvem. Meil olid seltsis erineva ettevalmistusega inimesed ja kuna kogu asja mõte oli pundina pildile jäämine, ootasime aeglasemaid aeg-ajalt järgi. Paar tüüpi olid küll nii kannatamatud, et kimasid eest ära

ning lõpetasid pea 1,5 h varem, aga põhigrupp püsis koos. See

tähendas ka pikemaid pause toitlustuspunktides (seal sai punt kokku kogutud enne uuesti rajale asumist). Enne lõppu korjasime taaskord endid kokku ning viimase kilomeetri sõitsime kenasti koos. Ühel kaaslasel tuli just enne finišikoridori jõudmist rattal kett maha, aga saime siiski kenasti finišisse. Kuna meil kõigil olid rohelised särgid, pidas kommentaator meid SEB võistkonnaks (kuigi roheline roheliseks, meie särgi toon on ikka totaalselt erinev seebipanga omast). Sellist asja ei saanud aga kuidagi lubada ja nii ma hõikasin talle sealt putkast möödudes :"Rohelised, mitte SEB". Selle peale tuli pobinat poliitilise reklaami mittetegemise kohta ning järgmisel hetkel ulatati meile kohukesed. Võtsime asjad (või noh, mõnele lausa toodi kätte need... vot milline teenindus) ning suundusime sööma. Esialgu teatati, et supp ja kuklid on otsas. Siis tuli info, et poole tunni pärast saab suppi. Selle jõudsime ära oodata (kukleid nad juurde ei küpsetanud, aga pole hullu, rajal sai neid söödud ka). Siis saime teada, et medaleid oli vähem, kui osalejaid. Lubati postiga järele saata. Eile edastati mulle ka korraldaja pikk ja põhjalik vabandav selgitus selle kohta, miks tagumise otsa rahvas mõnedest asjadest ilma jäi. Noh, ikka juhtub.

Lubadused, lubadused

Eile sai täidetud üks uusaastaülesanne/lubadus. Autol on uued kojamehed. Vahetamine ei olnud üldse nii lihtne, kui on abis inimene, kes seda kunagi varem teinud ei ole. Aga tehtud sai. Ja uued on ikka paremad küll :)

Vaatasin üle ka teised selleks aastaks püstitatud ülesanded. Üks vahib mulle pidevalt laest vastu ja tuletab ennast meelde, aga ehituspood on ju tervelt mõnisada meetrit kodust... Verd pole ka sel aastal anda jõudnud, kuigi mõte on pidevalt peas, et võiks seda teha... aga aasta pole veel läbi ka ju.

Korralagedusest ja sireenidest

Häbematuse tipp ma ütlen. Kui ühel päeval lepitakse kokku, et järgmine päev tuleb inimene vald lammutusloa taotlusega ja järgmisel päeval öeldakse mulle, et hoone on öösel kokku lükatud, siis see on täielik nahhaalsus. Korda ei mingisugust. Seaduste peale sülitatakse. Midagi tuleb ette võtta...

***

Ma olen tihti mõelnud, et mis siis saab, kui tuleb kusagilt mõni alarmsõiduk huilgavate sireenide saatel, aga mul pole kuhugi eest tõmmata, et teda läbi lasta. Täna nägin, mis saab. Midagi ei saa. Huilgab autode rivis ja ootab kuni tuli fooris roheliseks läheb. Ma loodan, et miskit selle ajaga maha ei põlenud. Aga kui ikka foori taga mitu rida autosid täis on, siis ju pole kuhugi kõrvale tõmmata. Üks auto tegi seal miski veidra manöövri, aga ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas. Õnneks olin ma ise teisel pool ristmikku.

Kardulad võetud

Üle pika aja sattusin koju siis, kui oli plaanitud kartulivõtmine. Ilmateade küll üritas plaane muuta, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. Selle asemel varustasime ennast võimalikult vihmakindla riietusega. Kui põllule jõudsime tibas kergelt. Ehk siis kartulid olid parajalt sopased. Ja kindad said ka kohemaid sopaseks (mina leidsin, et sellise ilma puhul on kõige parem kombinatsioon tavalised kindad + kummikindad, siis ei saa käed nii ligaseks). Igal juhul tuleb mainida, et keep ei ole mitte kõige mugavam vihmakaitse kartulivõtmise ajal, kippus teine muudkui ette jääma. Aga vihm tugevnes ja nii tuli keebiga maid jagades kartuleid noppida. Kui esimene sats ära sai võetud, otsustas vanaisa natuke oodata traktori tagasikutsumisega, et äkki jääb vihm hõredamaks. Niisiis läksime sauna eesruumi kuivama. Selle ootamise käigus jõudsin ka kempsule pilgu peale visata - isa oli karkassi valmis saanud ja pool katustki oli peal. Ukse sisse nõudsime emaga südamekujulist auku, eks näis, kas ta teeb ka selle :p

Vihm sadas vahelduva eduga - kord tihedamalt, kord hõredamalt. Ühel hõredamal hetkel leidsime, et mis me ikka ootame, las traktor tuleb ja ajab uued vaod lahti. Vanaisa helistas, aga selgus, et traktorist oli seenele läinud (jube jama küll, kui mobiili pole, pead ootama, kuni mees seenelt tagasi jõuab). See tähendas, et tuli jupp aega oodata, enne kui traktor jälle kohal oli. Ja loomulikult jõudis ta täpselt siis, kui olime asunud lõunasöögi kallale. Supp tuli kiiresti sisse ajada ja tagasi põllule. Kuna vihm oli selleks ajaks päris järgi jäänud, loobusin keebist. Kartuleid oli vähe ja need, mis olid, olid pigem kääbuskartuli nime väärt, nii et töö edenes kiiresti. Varsti olid jälle vaod võetud ja seekord läks vanaisa autoga traktoristile järgi (traktori jättis ta meie põllu serva, aga keegi ei söandanud ise sellega põllule minna). Ka viimastest vagudest ei tulnud oluliselt suuremat saaki ja varsti oligi kõik.

Kuna kell oli veel üsna vähe, läksime emaga kah seenele. Väga suurt saaki ei saanud. Seal oli küll väga uhkeid ja suuri seeni, aga need on teadupärast enamasti ussitanud. Aga piisas sellestki, mis saime.

Miks tasub peale võtta lõbusaid hääletajaid?

Mina, kes ma kunagi ise häälega reisinud ei ole, pole ka väga aldis hääletajate peale võtja (tavaliselt tuleb mul mõte, et oleks ju võinud võtta, siis kui olen juba tee ääres seisvatest abivajajatest möödas). Ka täna töölt tulles tee ääres hääletajaid eemalt märgates ei olnud mul esialgu plaanis peatuda. Kuid need hääletajad tõmbasid mu tähelepanu vaheldumisi kükitamisega. See tundus nii vahva, et ma siiski jäin seisma ja tõin 3 teoloogiatudengit Tartusse ära. Toredad inimesed olid. Ei istunud vaikselt omaette nohisedes, vaid hakkasid kohe vestlust arendama. Näiteks tuli välja, et üks neist hääletajatest tunneb meie kõige altruistlikumat kursavenda.

Ja üks kummaline asi veel. Peatudes tahtsin raadiol häält vaiksemaks panna, aga läksin kogemata jaama otsimise nupu vastu. Uus jaam, mille raadio leidis, oli Pereraadio (kui keegi ei tea, siis tegu on kristliku raadioga). Igal juhul naljakas kokkusattumus.

Kükitavaid ja muud akrobaatikat tegevaid hääletajaid tasub auto peale võtta - saad huvitava seltskonna :)

7 väikest matkajat

Tuleb tunnistada, et kuigi ratas+rong on hea moodus liiklemiseks, ei ole nende kahe asja ühildamine ja eraldamine just kõige lihtsamad tegevused. Ehk siis - ratast rongile saada ei ole lihtne. Ja nii nagu jupijumalgi tõdes, ütlen ka mina: "Inimesed on tegelikult head ja abivalmid". Vaid natuke abitut ringivahtimist perroonil ja juba tõttab noormees sulle appi ning kahekesi pusides saime minu hirmraske ratta sealt taevatreppi meenutavast moodustisest rongile. Sealt edasi oli järgmine probleem - kus hoiustada oma ratast sõidu vältel. Sinna hoidjasse riputada ma teda ei tahtnud, sest ratta tagumine osa oli liig raske ning oleks võinud rattale liiga teha. Õnneks olid rattahoidja läheduses istunud neiud lahkesti nõus oma koha mulle loovutama, et saaksin seal vahes ratast hoida. Järgmiseks leidsid ühed teised rongis olnud rattamatkajad, et mind tuleb Kaareperes rongist välja minemisel aidata ning nii leidsidki jupijumal ja Crex mulle seal vastu tõtates, et minu ratas juba aidatakse ilusasti maha.

Lühike tutvus kohaliku kaubandusega (ilmselt sattusime mingi hetk kogemata lao poolele) ja võtsime suuna Palamusele. See sõit oli küll risti vooresid - muudkui üles ja alla. Egas midagi, lükkasin aga madala käigu sisse ja väntasin rahulikult tõusudest üles. Alla läksin ka suhteliselt rahulikult, sest Karoliine ei ole kõige kiirema jooksuga. Õhtu oli rattasõiduks imeline, selline mõnus, sume augustiõhtu. Ei läinud üldse kaua, kui olime jõudnud Kuremaa järve äärde. Avastasime, et seal on juba mõningad asukad, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Valisime platsi välja ja lõime oma telklaagri püsti. Järgmine mure oli lõkkematerjal. Tee ääres olime märganud puude hunnikuid ja nii võtsimegi suuna sinnapoole. Välja lõi ehtne Eesti jonn - mis siis, et siin terve hunnik puid on, aga meie tahame just seda kuuske. Väikese mööndusega saimegi oma kuuse kätte (kuna tegelikult oli tegu väga suure kuusega, rahuldusime selle osaga kuusest, mis meile esialgu silma jäi). Teist korda tuli mööndustega jonn appi

istumispalki kangutades - esialgu plaanitud palk oli natuke raske, nii et võtsime pisut väiksema läbimõõduga palgi, aga me ikkagi saime endale istumisaluse (mis oli ka peaeesmärk). Selle palgi lõkke juurde tarimine oleks ilmselt nii mõnelgi koduvideode konkursil auhinna saanud, aga kahjuks (või õnneks) ei olnud seal kedagi seda filmimas. Lõkke tegemiseks kõik vajalik olemas, demonstreeris jupijumal oma ema geene, mis tagasid meile suurepärase lõkke. Ja nii me seal istusime ja sõime õhtueinet ja vaatasime tähti, kuni väsimus kallale tuli ja hakkasime magama sättima. Magamaminemise ettevalmistuste käigus õnnestus mul takerduda oma telginööri ja üks vai oma kohalt minema lennutada. Ööpimeduses me seda üles ei leidnud (kuigi Crexil oli selline prožektor kaasas, et meid nähti vist lennukite pealt ka).

Hommikul otsustasid mõned entusiastlikumad ujuma minna. Mina olin kalendrit ja ilmaennustust arvesse võttes trikoo koju jätnud ja näkki mängima ei läinud (me ju polnud seal päris üksi). Valges leidsin üles ka öösel lendu lastud telgivaia. Oli teine suht kaugele oma kohast lennanud. Leiti lausa, et minus on Värnik kaduma läinud :p Kui olime hommikused toimetused ära teinud ja natuke telke kuivatanud (öösel tuli kerge vihmasabin ja kaste ei tahtnud ka kuidagi telkidest lahkuda), oligi aeg lahkuda. Ülejäänud matkaseltsilised olid kohe-kohe Jõgevale jõudmas.

Jõgeval avastasime üllatusega, et ootavad küll, aga näe rattad katusel. Pärimise peale kas nad nii tulevadki matkale, saime jaatava vastuse. Lähemal uurimisel selgus, et J. ratta transportimisel oli liigset jõudu rakendatud ja ratas kasutuskõlbmatuks muudetud. Meie aga leidsime, et nii lihtsalt ei tohi alla anda (Eesti jonni kolmas ilming sel matkal). Uurisin välja lähima rattapoe asukoha (põhimõtteliselt seisime me enam-vähem selle kõrval) ja kupatasime hädalised asjatundjate manu. Alla 100 eegu ja asi oli korras.

Kuna samal ajal oli Jõgeval käimas küüslaugufestival, mõtlesime ka sealt läbi põigata. Selgus, et asi oli aiaga piiratud ja küsiti sissepääsu eest raha. Otsustasime seda raha neile mitte anda ja nii ei tulnud meil küüslaugumaitselist õhtusööki. Selle asemel külastasime kohalikku Selverit ja varusime sealt toidukraami. Olles tuvastanud ka infoleti asukoha (oli teine nii pisike, et raske märgata) saime sealt võtme ning meil avanes võimalus veel viimast korda lähema 24 h jooksul WC-d külastada.

Ning sõit jätkus 7 ratturiga. Teel tegime aeg-ajalt peatusi ja tutvusime kaardiga ning otsustasime, millist teed pidi sõita. Laiusele jõudes oli aeg lõunapausiks. Seal vaatasime ka natuke põhjalikumalt oma päevaplaani üle ja otsustasime natuke muuta esialgu plaanitud marsruuti. Peale uuesti liikuma hakkamist tuli üsna varsti teha vihma vastu kindlustamise paus. Edasi liikus juba märksa värvikam ja huvitavam seltskond. Vihmaga eriti peatusi ei tehtud, küll aga siis, kui vihm mõneks ajaks otsad koomale tõmbas. Ühel hetkel avastasime, et oleme vaid 34 km Tartust. Siiski võtsime suuna Saarjärvele. Veidikese vantsimise peale leidsime üles ka puhkekoha järve ääres. Varustuses olid katusega lauake ja kemps. Telklaager sai jällegi esmajärjekorras püsti pandud ja siis söögitegemise juurde asutud. Kellel vähegi midagi kuivemat veel oli, panid kuivad riided selga. Peatselt hakkas hämarduma ning oli aeg telkidesse ronida. Selleks ajaks jõudis vaikselt taas vihma sadama hakata. Vaiksest sajust sai peagi üsna vali sadu. Veetsin pool ööd ärkvel olles ja nuputades, kui palju see telk ikkagi vihma kannatada võiks. Mingil hetkel jäin siiski magama, et näha veidraid unenägusid.

Hommikul selgus, et telk oli suhteliselt hästi vastu pidanud. Ainus, kellel pretensioone oli, oli Crex, keda telk oli otsustanud üksiku vihmapiisa tilgutamisega kiusama hakata. Aga sugugi mitte hästi ei olnud vastu pidanud meie kemps, mis oli igast otsast vett läbi lasknud ja seega ka sinna viidud WC-paberi rull oli läbi vettinud. Õnneks oli veel natuke paberivarusid. Hommiku kõige "mõnusam" osa oli nende ligunenud ja sopaste telkide kokkupanek. Ainus lohutus oli see, et õhtul neid enam vaja ei lähe. Kui kõik asjad oli kokku pakitud, asusime taas teele. Tegime ka põike Saare mõisa, aga seal midagi väga huvitavat ei näinud. Hiljem läksime veel ühe mõisa juurde, aga seal oli silt "Private". Selge, saime vihjest aru ja tulime tulema. Kuigi Crex rühkis taaskord esirinnas, otsustas ta meist juba hommikul lahkuda. Sõit jätkus kuuekesi. Järgmisena tekkisid tehnilised probleemid Maailmaparandajal, kelle Saanil kumm katki läks. Jätkasime teed viiekesi. Palamusel tegime lühikese poepeatuse. Pilk kaardile ja läksime lihtsama vastupanu teed. Mingil hetkel küll tõstis pead taas matkakirg, mis soovis näha uusi paiku, mitte sama teed kaks korda sõita, aga entusiasm vaigistati. Selle tulemusena jõudsime Jõgevale varem kui plaanitud. Pealinna poole sõitjatel ei olnud väga kaua vaja rongi oodata. Minul aga oleks tulnud umbes kaks tundi aega parajaks teha. Õnneks olid Mps ja Maailmaparandaja valmis oma koduteel Tartust läbi põikama ja mind ära viima. Laadisimegi kogu kola auto peale ja võtsime suuna Palamusele, kus ootasid Maailmaparandaja ja tema vigastatud Saan. Leidsime nad kiriku juurest. Teel Tartusse tegime väikse tagasipöörde Lähte kandis, sest meie huvi äratas üks vaatetorn. Käisime ja vaatasime. Ilus oli (sel hetkel parajasti ei sadanud ka). Tartus tegime kindlaks, et minu ratast katki ei oldud väänatud. Lahke kojutoomise eest said Mps ja Maailmaparandaja natuke nänni kaasa.

Vahelduseks füüsilist

Laupäeval olin maal. Käisin seenel ka. Pang jäi pooltühjaks, aga nägin mõningaid ilusaid kärbseseeni. Üks oli täpselt nagu lasteraamatu pildi pealt.

Lisaks metsas kolamisele andsin oma panuse uue kempsu ehitamisse. Õigemini käis alles augu seinte ladumine. Et mitte niisama vahtida puhastasin kive ja täitsin laotud seina ning maapinna vahelist ala. Aga jah, varsti ehk kerkib ka uus saun. Uus kemps on selle eeltingimuseks - praegune jääb uue sauna ehitusel ette, nii et enne ei saa uut sauna ehitama hakata, kui vana kempsu ära on likvideeritud.

Õhtupoole harjutas isa kätt hekipügajana. Oli ühe vinge riistapuu selleks tarbeks laenanud. Ega meil pole seal aia taga mingi vöökõrgune hekike, ikka mitme meetri kõrgune. Latvade pügamiseks tuli redeliga üles ronida. Mina sain taaskord rakendust - korjasin lõigatud oksi eest ära.

Üks huvitav vestlus aias emaga.

- Tule vaata, mis mu alpikann tegi.

- Mis ta siis tegi?

- Õitseb.

- No las õitseb.

- Ta peaks talvel õitsema.

- Ju siis talle pole seda öeldud.

Mina, kui lillede suhtes üsna võhik, ei jaganud ema paanikat õitsva alpikanni üle. Aga igaks juhuks tegin pilti - äkki on tõesti nii haruldane juhtum.

Täna annavad mõningad lihased ennast tunda. Siiski teeks hea meelega veel füüsilist tööd - päris hea vaheldus on.

Huvitav päev oli

Tänase päeva kokkuvõte.

Esiteks kuulas mind üle politsei. Õnneks siiski vaid tunnistajana :)

Teiseks sõitsin hobuvankril koos teiste Roheliste nimekirjas kandideerijatega läbi linna Raekoja platsi, et kandideerimisavaldused ära viia. See sõit ületas ka uudisekünnise. Reporteris ja AKs näitas ka (vaatasin isegi üle väga pika aja kodus telekat, et näha asja meediakajastust).

Kolmandaks öeldi mulle täna, et ma pidavat olema täpselt "Kirgede tormi" Victoria moodi. Kuna mul polnud õrna aimugi, kes see selline on, siis vaatasin uudishimu rahuldamiseks täna ühte osa. Tuleb tunnistada, et soeng on sel tegelasel minuga sarnane.

Päeva lõpetuseks vaatasin ka Kanteri medaliheitlust. Tubli on, et medalile jõudis. Ei saa ju kogu aeg nii hästi minna, nagu aasta tagasi. Aga võistluse lõpp mulle meeldis. Juhtida tervet võistlust ja eelviimase heitega kullast ilma jääda on karm. Samas vaatajale põnev (kui vaataja just poolakas ei ole).

Ja homme kõik Tartusse Kaubahalli vastas olevasse parki erakondade ühisele perepäevale!!!

Omadega rabas

Laupäeva õhtupoolikul kimasin rattaga rongile, et sõita Jõgevale. Seal ootasid juba ees Tallinnast tulnud inimesed (nende rong jõudis paar minutit varem). Esimene käik oli kohalikku kaubandusse. Kõrvaltvaadates oli see kindlasti huvitav - käib kamp ringi riiulite vahel, arutab menüüd ja elavneb märgatavalt, kui vorstide peale on "mahe" kirjutatud :p Aega läks, aga asja sai ning toidukraam sai ostetud. Lisaks jätsime neile sinna ühe telgi, sest selgus (või õigemini eelmise aasta kogemused näitasid), et meil ei ole kahte vaja.

Võtsime suuna Endla looduskaitseala keskuse poole ja väntasime päikeseloojangusse. Vaatamata päevasele vihmasagararohkusele oli õhtuks taevas selge, nii et vaade oli imeline. Tegime teel ka paar peatust (olen Piibe maanteel sõitnud küll ja küll, aga Vaimastvere mõisa pole nagu väga vaadanud, ilus hoone on) ning saime natuke targemaks nii Eesti geograafia, kui ka ühe õnnetu kõrgest soost preili väidetava kurva saatuse osas.

Endlasse jõudes panime kohe telgi püsti. Agaramad läksid ka ujuma, mina jätsin vahele, kuigi vesi oli tõesti soe. Õhtusöök valmis lõkkel nagu tõelisele matkale kohane. Kui kõht täis istusime veel mõnda aega lõkke ääres, vaatasime tähist augustitaevast ja testisime, kui palju keegi paindub.

Nagu eelminegi aasta, magasime tihedalt. Telk oli küll päris suur, aga meid oli siiski pisut rohkem, kui ette nähtud. Igal juhul külm ei hakanud. Küll hakkas äärmistel märg, sest hommikul hakkas sadama ja kui oled ikka tihedalt telgi seina vastas, siis see niiskus ka läbi telgi tuleb. Õnneks oli telgiomanik olnud piisavalt nutikas, et meesterahvad äärmisteks kamandanud :p Nii pääsesin mina kuivana, kuigi pärast avastasin, et ka minu madratsini oli niiskus jõudnud.

Hommikuks taas lõkkel tehtud eine ning peale seda panime asjad kokku ja lukustasime oma velod külastuskeskuse juurde, et lõpuks ikkagi rappa minna. Otsustasime, et kui juba seal oleme, siis käime ära ka Endla järve juures, ehk siis valisime ühe pikema marsruudi. Päris kõiki infotahvleid ei viitsinud läbi lugeda, aga kõikidesse ettejuhtuvatesse tornidesse ronisime küll ja muistendi Vanemuise kosjaskäigust lugesime ka läbi. Endla järve ääres sattusime mustikalõksu. No katsu sa edasi kõndida, kui ümberringi kõik kihab mustikatest ja kuidagi ei saa sealt tulema. Lõpuks tuli siiski loobuda mustikatest ja tagasi liikuma hakata. Kui tulles oli ikka soisel alal laudtee olnud, siis nüüd sellist luksust enam ei olnud - tuli kahlata suhteliselt lirtsuval pinnasel. Egas midagi, jalgu on lihtam kuivatada kui jalanõusid ja sokke, nii et jalad paljaks ja edasi. Ka siis, kui soost olime välja saanud, ei raatsinud jalanõusid jalga panna, vaid tatsasin paljajalu metsavahel. Palju sa ikka seda teha saad. Lõpuks ühe järve ääres loputasime jalad puhtaks ja panime papud jalga tagasi. Pärast selgus, et täiesti õigel ajal - edasi tuli kruusatee, mis poleks paljasjalgsetele just kõige parem pinnas olnud.

Tagasi külastuskeskuse juures tuli vastu võtta otsus, kas kohe Jõgevale suunduda või minna Emumäele ka. Liigoptimistlikud nagu me olime, võtsime suuna Emumäele. Mis loomulikult oli mäest üles ja ka tuul ei hellitanud. Ja nii juhtuski, et kui me kõik mäele jõudsime, oli tegelikult juba aeg sealt alla tulema hakata. Aga kõhud olid tühjad ja enne tuli kiire lõunapaus teha. Ise lootsin vargsi, et ehk allatulek läheb kiiresti. Tühjagi. Tuul oli nii tugev, et isegi mäest alla saamiseks pidi korralikult väntama. Igal juhul oli varsti selge, et õigeks ajaks Jõgevale jõudmine läheb keeruliseks. Tallinna sõitjatel oli pääsetee olemas - nende rong peatus ka Vägeval. Tartu oma kahjuks mitte ning järgmine rong läks suhteliselt hilja õhtul. Et mitte ebaõiglaselt kedagi hilja peale jääma sundida, toimus jagunemine - kõige kiirem pani Jõgeva poole ajama. Mina hellitasin küll natuke lootust, et ehk suudab niipalju jõuvarusid mängu panna, et samuti õigeks ajaks Jõgevale jõuda, aga siis jäi meile silma bussipeatus. Läksimegi siis uurima, et kas bussid käivad ka. Avastasime, et umbes tunni aja pärast on buss tulemas ja see läheb Tartusse. Hoidsime siis kõik pöialt, et meid koos ratastega peale võetaks. Ega bussijuht alguses eriti tahtnud, aga suutsime ta ikka ära moosida ja pääsesimegi bussi peale oma velodega, nii et jõudsime vaid mõnikümmend minutit hiljem Tartusse, kui plaanitud rongiga jõudnud oleks. Lõpp hea, kõik hea :)

Veel suvitamisest

Jätkuks eelmisele postitusele veel natuke sellest, mida ma selle puhkusenädala jooksul tegin.

Esiteks käisin veel ujumas. Seekord oli vesi soojem, sest läksime emaga Titeranda (ema tahab, et vesi soe oleks ja seal on ju teadupärast ikka soe vesi). Ilm kiskus pisut pilviseks, nii et rand oli suht tühi. Pärast läksime kohalikke kaltsukaid kammima. Ja seda üllatavalt edukalt. Eriti minu jaoks. Lõpptulemusena sain mina 6 asja ja ema 3 ning kogu selle hulga asjade peale läks mõnisada krooni. Täiesti iseenesestmõistetavalt tuli sel ajal, kui me mööda poode kappasime, ka päike jälle välja, nii et miskit muud peale päikese varjamise need pilved ei tekitanud.

Kolmapäeval sai mul niisama passimisest villand ja ma aitasin vanaemal pisut tööd teha. Neil käib seal teise korruse väljaehitamine ja tekkinud on hunnik vanu laudu, millest naelu vaja välja kangutada. Nii me seal kahekesi siis kangutasime. Minu töövõtteid vaadates tulid muidugi kõik lähedalolevad meesterahvad õpetama. Mõnest õpetussõnast oli isegi kasu.

Õhtul käisin ka teise tädi juures. Vaatasin tema lihajäneseid. Päris nunnud. Tädil on ka kass, kellele ma väga meeldisin. Või noh, õigemini meeldis talle see, et lubasin tal enda süles olla ja tegin pai. Pärast olin küll pisut karvasem kui enne ja natuke ajas ka aevastama, aga see ei takista mind ühtegi kassi silitamast.

Tuleb ära mainida, et kolmapäev oli ainus päev sel puhkusenädalal, kui ma ei käinud ujumas. Mõte küll oli, aga õhtul kui tädi juurest ära läksin, oli jahe, nii et ei tulnud isu ikkagi ujuma minna.

Neljapäeval võtsime Laisikuga suuna Sõrve. Seal sai nii toas raamatuid loetud ja klotsidega

mängitud, kui ka mere ääres käidud. Läksime Laisikuga siiski ujuma, kuigi päikse suutsime mõneks ajaks pilve taha ehmatada oma valgete kõhtudega. Lõpuks julges ta jälle välja piiluda ja

võtsime ette pika rännaku sügavasse vette. Kõndisime, mis me kõndisime, aga ära kõndisime ja

isegi tagasi tulime. Pärast suplust hakkas söögiaeg kätte tulema ja läksime süüa tegema. Vaatamata sellele, mida vanarahvas arvab, suudavad ka kolm naist köögis hea söögi teha. Saarlanna oli muidugi see, kes menüü kokku pani ja meid Laisikuga juhendas, mis teha vaja. Igal juhul oli tulemus väga maitsev.

Enne sauna minekut mängisime veel sulgpalli ja käisime mere ääres loojuvat päikest vaatamas ja pildistamas (ei, mul ei saa veel neist piltidest küllalt).

Reedel oli aeg Saaremaalt lahkuda ja suunduda koos teiste noorte ja rohelistega Vormsile. Meil

olid nimelt seal suvepäevad. Aeg ja koht olid suurepäraselt valitud - majakesed mere ääres ning

päike siramas praktiliselt pilvitus taevas kõik kolm päeva. Ehk siis iga päev sai kaks korda vees käidud (noh tegelikult oli üks neist käikudest öösel täiskuuvalgel).

Päevasel ajal täitsid meie päevi lisaks meres käimisele pallimängud, lauamängud ja saarel ringi vaatamine. Õhtuti oli loomulikult pidu.

Muide, see kuidas autosid Vormsi praamile paigutatakse, teeb Saaremaa praami paigutusele pika puuga ära. Vormsi praamil mahub käsi hädavaevu kahe auto vahele.

P.S. Laisik, tänud ilusa ilma eest terve nädal. See sünnipäevasoov läks sul küll ilusasti täide :)

Saares suvitamas

Nüüd siis olen jälle nädalakese puhkusel. Seekord palgata (mitte enam masu, vaid täpe on... kardetavasti tuleb ka pupu).

Alustuseks sai Laisik vanemaks pidutsetud. Tequila ja tantsimine (nii laua peal kui ka põrandal) põhjustasid ühel hetkel lihtsalt kustumise. Aga uni oli hea.

Üldiselt on plaanid seekord määratud mitte täituma ja asenduma ette planeerimata tegevustega. Mitte et ette planeerimata tegevustel midagi viga oleks, aga ...

Spontaanselt niisiis sain ratsutamise algõpetust Juku seljas, rallisime Siksiga Muhu mudastel teedel, meelitasime kukekaid lehtede alt välja (lõpuks sai neid liigagi palju meelitatud, ämber jäi pisikeseks), külastasime Maailmaparandajat ja Mpsi (see tähendas ka lasagnet) ning kuulasime, kuidas Laisikule akna taga serenaadi lauldi.

Täna hommikupoole tulin Kuressaarde ära. Juba võiks öelda, et traditsiooniliselt lõunatasin tööinimestega (või noh, tegelikult oli 2 puhkajat ja 2 tööinimest). Ülejäänud päeva veetsin sugulaste seltsis. Käisime koos täditütarde ja nende sõbrannaga mere ääres ka. Vesi oli küll külm, aga käisin ikka ujumas ära.

Guugel teeb laineid

Sattusin vaatama üht huvitavat presesntatisooni Google'ilt. Kuna video pikkus on üle tunni, siis plaanisin vaadata nii 20 esimest minutit, et aimu saada, millega on tegu. Lõpuks vaatasin aga ikkagi video kogupikkuses ära, sest kuidagi ei tahtnud asja pooleli jätta. Nii põnev oli lihtsalt vaadata, mis rakendusi seal veel on.

Hansapäevadest

Seekord sattusin imekombel Hansapäevade ajal Tartus olema, nii et sain neist osa võtta. Küll tavakodanikuna, mitte vabatahtlikuna nagu vanadel headel aegadel.

Nii ma siis tuiasingi erinevate linnade ja lavade ja lettide vahet. Tegelesin nii kultuuriprogrammi nautimise, ostlemise (nii söödavat kui ka mittesöödavat kraami) kui ka meisterdamisega. Viimase alla võib liigitada nii isetehtud klaasehte (klaas oli tegelikult valmis, aga klaasitükist ehet sai ise meisterdada) kui ka raketi. Viimasega ma lõpuks ikkagi väga rahule jääda ei saanud, sest lend jäi pisut lahjaks, aga peale seda kui edasised parandused ja täiustused asja ainult hullemaks tegevat paistsid, loobusin ma raketiteadlaseks olemisest. Olgu igaks juhuks mainitud, et tegu ei olnud siiski päris raketiga, vaid kõigest pabertorukesega, mida füüsikud meisterdada lasid ja mida väga lihtsa kaadervärgi abil lennutada sai.

Mulle sokutati ka üks ilusalongi sooduskupong, millelt võib lugeda, et ka meestele tehakse Braziilia (just täpselt sellise kirjapildiga) vahatamist. Vat mida kõike teada ei saa. Kusjuures meestele on see protseduur tükk maad kallim kui naistele. Ja naaritsa ripsmeid paigaldatakse ka seal... et siis järgmine kord kui mõnda eriti tihedate ripsmetega tibi näen, oskan juba kahtlustada, et äkki on naarits mängus.

Pühapäeva õhtul aga oli mu köögis rohkem kui üks füüsik (ja mõned mittefüüsikud pealekauba). Ja teist korda sel nädalal läks ses samas köögis pannkookide tegemiseks. Seekord küll ei pidanud ise eriti vaeva nägema, kookide küpsetamine võeti sujuvalt üle (ma olen ikka leidnud, et mehed on paremad kokad :p).

P.S. Kui nädalase vahega kaks erinevat inimest mulle vanuseks 17 pakub, siis tuleb tõdeda, et ju ma siis näengi täpselt nii vana välja (mõlemal korral oli pakkuja väga üllatunud, kui ma ütlesin, kui paljuga mööda pandi). Ei tea millal ma välimuse järgi 18 täis saan, siis ei peaks enam dokumenti igal pool näitama...

Vaike Vaikus alias Päike

Laupäeva hommikul sõitsin sanatooriumi. Doktor Veera pani Vaike Vaikusele diagnoosi - lihtalt sõnatu - ja suunas unehäirete osakonda. Terve laupäevase päeva toimusid protseduurid. Põhiliselt seisnesid need erinevates katsumustes, kus tuli võistelda teiste osakondadega (traumatoloogia, hüperaktiivsete intensiivravi ja simulandid). Kõige enne oli aga hommikuvõimlemine, mis ilmselgelt jättis sügava trauma seda kõike pealt vaadanud lapse psüühikale - nii jahmunud näoga vaatas ta seda vehkivate pidžaamades tüüpide kampa. Ühe protseduuri käigus saime endale hüüdnimed. Nii mõnelegi jäi see külge ka. Minu hüüdnimeks sai Päike.

Õhtu lõppes diskoga. Muuhulgas õpetati ka õigeid diskoliigutusi. Riietuda tuli 70-80ndate stiilis. Minu ainad püksid, mis olid logistiliselt sobivas asukohas ja stiiliga kokku läksid, olid lastud nii 6-7 aastat tagasi õmmelda. Ehk siis mahtuvusega oli väike probleem (te võibolla ei usu, aga ma tõesti olen nende aastatega pisut ümbermõõtu suurendanud). Aga sisse ma ennast pigistasin ja isegi istumine osutus võimalikuks (seda tegin ma alles õhtu lõpupoole, kui ilmselt enamus söödud toidust oli maha tantsitud).

Kui kellelegi nüüd tundub, et ma ära olen pööranud, siis rahu, ainult rahu. Kõigel on loogiline seletus - tegu oli GNLD tiimi suvepäevadega ja "sanatooriumi" ja "doktor Veeraga". Igal juhul äärmiselt vahva üritus koos mõnusa seltskonnaga.

Tantsupidu

Juhtus nii, et sattusin suurel Eesti rahva peol (nagu mõned seda nimetanud on) ehk teisisõnu laulu- ja tantsupeol vabatahtlikuna meditsiiniabi andma. Kuna ma ei olnud kunagi tantsupeol käinud, võtsin endale vahetused tantsupeol. Hiljem lisandus sinna käigupealt ka rongkäik.

Tantsupeo platsil oli enamasti tegu väikeste asjadega - plaastrid, külmasprei, peavalu tabletid jne. See-eest rongkäigu ajal juhtus meile tõeline hot spot - kogu rongkäiku ajal staabiga sidevahetusest võis välja lugeda 5 abivajamist ja 3 neist olid meie sektoris. Ja kõik kolm lõppesid kiirabi auto kohale tulekuga.

Aga tantsupidu ise oli väga ilus. Olin seda reede hommikul oma vahetuse ajal piilunud (kui kogu tantsurahvas platsil oli, siis oli tribüünidel igas nurgas näha kollaseid veste, kes tantsijatel silma peal hoidsid), aga õhtul, kui vahetus läbi oli ja rahulikult kogu etenduse ära sain vaadata, jättis see ikka hoopis võimsama mulje. Ja kolm lugu kummitavad mul siiamaani vaheldumisi. Õnneks on Youtube'is nad ka olemas, nii et saan neid ikka ja jälle kuulata. Esimene kummitaja on loomulikult Tuulevaiksel ööl, teisesks Armastus jääb ja kolmandaks Merimies (seal on muidugi ka tants väga vahva, mida vaataks veel ja veel ja veel).

Rumeeniat avastamas

Enne matka polnud aega siia postitust teha, nii et alustuseks ka paar sõna pakkimisest.
Kasutasin seegi kord tehnikat kõik-vajalikud-asjad-laiali-laotada-ja-siis-kotti. Pool tuba sai asju täis ja et midagi olulist maha ei ununeks, sai ka checklist nina ees hoitud. Esimesel pakkimiskatsel selgus, et asjad ei mahu kotti (pole ka ime - telk ja madrats võtsid kotis pool ruumi ära). Teine katse koos mõne asja väljaarvamisega. Ikka ei mahu. Võtsin siis veel paar asja ära ja seekord suutsin asjad ära mahutada.
Lennujaamas kaalusin igaks juhuks enne check-ini oma kotti, et ega üle 20 kg ei ole. Suht napilt jäi alla. Hiljem oli ta siiski üle 20 kg, sest vesi tuli ka juurde.

Matkast endast.
Väga mitmekülgne. Ööbisime nii telkides, mugavusteta cabanas kui ka mugavustega hostelites ja kodumajutuses. Saime nii päikest kui äikest, tuult, vihma ja rahet. Palaval rannaliival peesitamisest kuni mannateradena jäise tuule ja rahe käes lõdisemiseni. 2505 meetri (mõnedel andmetel ka 2507 m) kõrguselt mägedest mere äärde. Ka mägedes oli meie rada väga erinev - oli laial aasal tatsamist, kitsukesel rajal mööda mäe külge kulgemist, kive pidi mäest üles ja alla ronimist, laiu serpentiine pidi tõusmist ja laskumist. Ühe osa teest läbisime ka cable cariga.
Me isegi olime mitmekülgsed - pruunist Bettyst vaat et säravvalge (kui ühe rannas tehtud foto järgi otsustada) minuni. Püüdes endale ka veidi tooni peale saada õnnestus mul tekitada dalmaatsia koera päevitus - punased laigud vaheldumas valgete laikudega.

Transpordivahendeid oli ka erinevaid - lennuk, rong, auto, buss, metroo. Valdav osa möödus siiski oma kahle jalal edasi liikudes. Kord ühtedele, kord teistele lihasgruppidele koormust andes (järgmisel päeval oli täpselt tunda, mis lihaseid kasutatud oli).

Rumeenia kohta.
Vaated mägedes on muidugi vapustavad. Bukarest, Bran ja Brasov jätsid kena mulje. Branis oli eriti palju ilusaid maju. Ja see nn Dracula loss oli ka ilus ja seestpoolt tundus lausa hubane. Constantas olime suht põgusalt, aga esmamulje ei jäänud hea. Eforie Nordis olime vist kõige pikemalt. Selline väike kuurortlinnake mõnusa rannaga. Põhiliselt oldi orienteeritud siseturismile - inglise või saksa keele oskusega kohalikud väga ei hiilanud ning ka hinnad olid pigem kohalikul tasemel. Ehk siis suhteliselt odavad. Kõige kallimad asjad reisil olid vist rongipiletid. Ööbimiskohtade hinnad jäid 25-50 RONi piiridesse inimese kohta. Söögikohtades olid hinnad täitsa taskukohased. Aga söögikohad ise olid väga erinevad nii teeninduse kui ka arveldamise osas. Ja kui te satute kunagi Omu tipus olevasse cabanasse, siis jätke meelde, et salat tähendab soolakurki (loe: väga soolast kurki).
Miskipärast äratasime me pidevalt tähelepanu. Küll lasti signaali, küll vahiti niisama. Ja seda nii siis, kui olid suured kotid seljas kui ka siis, kui ilma nendeta ringi jalutasime. Eriti pingsa tähelepanu alla sattusime Brasovi rongijaamas. Üks tädi üritas silmadega lausa auku mulle sisse puurida. Aga meie seltskond tundus julgustav näiteks ühele rumeenia tütarlapsele, kes meiega sarnaselt öisele rongile pidi minema ja üksi seal rongijaamas aega veeta ei tihanud. Võtsime ta oma kampa kuni rongi väljumiseni. Irooniline oli muidugi see, et tema rong läks varem minema, meie oma aga hilines ja just siis kui meil oleks vaja läinud tema rumeenia keele oskust, et aru saada, mida tädi ruuporist teatab, oli tema juba läinud. Üldiselt saime keelega siiski hakkama. Keerukamatel juhtudel läks vaja joonistamist, inglise keele õpikut ja viipekeelt, aga oma soovid ja vajadused me selgeks tegime.

Mõnes mõttes võib kogu seda matka nimetada õppuseks kuidas võõral maal hakkama saada. Ei teadnud me suurem osa ajast seda, kus me õhtul magama heidame. Päeva plaan sai hommikul paika pandud. Ja kui tegelik olukord ei vastanud meie ootustele, sai sujuvalt plaani muudetud.

Ah jaa, sõber äike tuli meiega Rumeeniast kaasa. Oli meiega nii Tšehhis, kui ka nüüd Eestis. Vähemalt Võrus täna hommikul müristas nii, et kui silmad kinni panna, siis sai ennast väga elavalt kükitava mannaterana 2500 meetri kõrgusele ette kujutada - heliefektid olid samad, vaid tunne oli tükk maad soojem ja kuivem.

Jätkates lühikokkuvõtetega

Tartu laulupeost jäin mina kahjuks ilma, sest laupäev tuli Tallinnas veeta. Et sõitu maksimaalselt ära kasutada ja oma Matkaspordi kinkekaart enne meie suurt matka ära realiseerida, võtsin ette ka käigu Matkaspordi poodi. Väljusin sealt joogisüsteemi, vihmakeebi ja vihmakindlate pükste võrra rikkamana.

Täna soetasin ka uued päikeseprillid.

Eilne ja üleeilne õhtu möödusid kultuuri tähe all. Pühapäeval võtsime ette sõidu Käsmu ja kuulasime Urmas Alenderi laule. Mina jäin täitsa rahule. Kuigi jah, teps mitte kõik esinejad ei olnud päris ülesannete kõrgusel. Margus Vaher seda igatahes oli. Ta laulab ikka väga hästi.

Tagasiteel kuulasime raadiot, kust tuli Hendrik Relve meenutus matkast Norra mägedesse... kolm korda võite arvata, mis mõtted see mulle pähe tõi.

Eile käisime Ürgmeest vaatamas. Mõni juba teist korda (see pidi küll väidetavalt uus versioon olema, aga ei olevat erinev midagi). Põhisõnum oli see, et mehed on kütid ja naised korilased. Koos Jan Uuspõllu ilmekate illustreeringutega erinevast käitumisest/suhtumisest. Naerda sai pisarateni ja äratundmist oli ka. Kuigi oli ka asju, mille puhul võiks väita, et ma ei liigitu sinna tavaarusaama alla (no ausõna, ma väsin ära, kui poes kondamine liiga pikaks läheb).

Täna tegi Murphy jälle trikke. Oli volikogu istung ja käis parajasti see kõikse põnevam osa - esimehe umbusaldamine - ning tekkis vajadus ühe töökaaslase arvutist üks dokument välja trükkida. Töökaaslane läks seda siis trükkima ja natukese aja pärast tuleb tagasi ning kutsub mind appi (nad vist ei tea, et ma arvutitega läbi ei saa). Selgus, et miskitpidi oli arvuti lukku läinud ja küsis muudkui parooli. See parool aga, mis üles kirjutatud oli, ei mõiganud kohe mitte. Helistasin siis itimehele ja üritasin telefonitsi juhendamise abil asja lahendada. Kahjuks ei õnnestunud. Koduteel tuli mulle veel ük asi pähe, mida proovida võiks, homme katsetan, kas saab asja uuesti tööle või ei.

Nädalavahetustest. Lühidalt.

Tänase päeva ja eelmise postituse vahele on mahtunud igasugu asju. Lühidalt mõnest sündmusest.

Mai viimasel nädalavahetusel tegin tiiru põhja pool. Reede õhtul Tuhala kandis, laupäeval Kolga kandis ja pühapäeval veetsin pool päeva Jänadal Aia- ja lillepäevadel, kus muuhulgas sai ka maasikaid söödud ja koju kaasagi ostetud.

Üleeile õhtul käisin korra Kasepääl, kus oli Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupidu ja tõin ühe läbiligunenud rahvatantsija sealt ära, et me saaks tema ema sünnipäevale minna. Ehk siis nägin juba suuremat osa suguvõsast (lähimate sugulastega olin varem kohtunud). Kuna mingil põhjusel pidid nad seal Peipsi ääres hilja õhtuni tantsima ja laulma, jõudsime peole alles peale südaööd. Pidu siiski veel käis ja nii pugesime põhku alles siis, kui väljas oli juba päris valge (mitte et vahepeal oleks eriti pime olnud).
Uneaeg jäi sedakorda üsna lühikeseks, sest valimised algasid juba kell 9 ja sedakorda pidid kõik komisjoni liikmed terve päeva kohal olema. Aga valimistest teen ilmselt eraldi sissekande.

Täna hommikul keeldus tööjuures arvuti minuga koostööst. Sarnast jama, nagu täna, on ta ennegi teinud, aga siis olen ma hiljemalt 10 minutise veenmisega ta tööle saanud, täna aga ei aidanud ka poolest tunnist. Egas midagi, õnneks on meil varuks üks läpakas ja õnneks olin ma teinud serverisse oma asjadest koopiad, nii et töö päris seisma ei jää. Aga trükkimisega on probleem - harjumuse jõud on nii suur, et vean pidevalt lauaarvuti klaveri endale ette ja imestan, et miks ekraanile miskit ei ilmu :p (kohuke noh)

P.S. See siin on juubelipostitus. 500.

Valimistest

Täna algas internetis europarlamendi eelhääletus. Hääletasin ära. Aga see ei tähenda veel, et ma sel aastal valimisjaoskonda minema ei peaks. Otse vastupidi. Istun seal esmaspäeval ja teisipäeval mõned tunnid ja pühapäeval (ehk siis 7. juunil, kui on valimispäev) lausa terve päeva. Lühidalt siis olen jaoskonnakomisjoni liige.

Lühiülevaade

Njaa... suht pikk paus on jällegi sissekannetesse tekkinud. Mitte et mul millestki kirjutada poleks, aga lihtsalt ei õnnestu kuidagi selleni jõuda. Kuna praegugi näpistan aega une arvelt (mis niigi lühikeseks jääb), siis panen lühidalt kirja mõned seigad.

* Ettevaatust, loomad teel!
Reedel töölt kodu poole sõites jooksis päise päeva ajal üks hunt suure kiiruga üle tee. Hea oli, et tal nii kiire oli ja mul natuke oma auto kiirust vähendada õnnestus, nii pääses loom terve nahaga teisele poole teed.

* Papud sain reedel kätte. Nunnud :)

* Kampaania, kampaania, kampaania
Enne perekondlikule suursündmusele sõitmist käisin laupäeval paariks tunniks Raekoja platsis kampaaniat tegemas. Valimiskampaaniat loomulikult. Suhtlesime inimestega, jagasime neile lugemismaterjali ja märke. 7. juuni ei ole üldse kaugel enam ja internetihääletus hakkab juba selle nädala lõpus pihta.

* Juubel
Isa sai 50 ehk jõudis täisikka nagu peol nii mõnedki väitsid. Pidu oli tore. Tantsida sain seekord korralikult... mul oli lihtsalt väga hea tantsuparnter :) Ja muidu läks ka päris kenasti see kohtumine suguvõsaga. Emalt ja vanaemalt igal juhul sain positiivset tagasisidet :D

* Elekter läinud
Ahvid võtsid täna tööjuures elektri ära. Ei jõudnud oodata millal nad tagasi selle annavad, vaid otsustasime ära tulla. Kõige halvem kogu selle asja juures oli asjaolu, et loomulikult oli mul arvutis oluline asi pooleli, mis ei olnud salvestatud ning tegelikult lootsin selle asja täna valmis teha. Aga ahvid arvasid teisiti.

Üldiselt on elu ilus.... kohe täitsa, täitsa ilus :D

Tellitud

Otsisin selle rahvuspapude protaali uuesti üles ja mõtlesin, et mis ma ikka asjaga venitan ja tellisin endale papud ära. Mulgi omad. Disaini pärast... tundusid kõige lahedamad. Järgmine nädal peaks kätte saama :)

Tunne

Tunne on tekkinud, tunne ei kao,
võta kuis tahad, ära vaid kao.
Tunne on püha ja tunne on uus,
on tema hellus nüüd minugi suus.

Tunne on tekkinud, tunne ei kao,
kui tilluke vasar mu südames taob.
Tunne on püha ja alati uus,
just nagu valgus on elamus.

/Urmas Alender/

Rattaretkest

Selleaastane rattaretk on nüüd ühelpool.
Selgi aastal mässasin prügiga ja värbasin vabatahtlikke. Ütleks et sel aastal toimis asi paremini. Prügi vedamisega tegelev firma oli tunduvalt parem kui eelmisel aastal ja muidu sujus ka asi nagu paremini. Ja kuigi inimesed jätkuvalt ei saa aru, et plastkahvel ei ole biolagunev ja kipuvad seda koos biolaguneva taldrikuga ühte prügikotti viskama, nii et vabatahtlikel lauset "Taldrik siia, lusikas sinna" koos vastavate žestidega lõpmatuseni korrutada tuli, tundus, et inimesed on korralikumad. Väga suurt laga hommikul maha ei jäetud ja valveta prügikotid väga hullus seisus ei olnud (kuigi leidub ka neid, kelle arvates kahvel miskitpidi pakendi alla liigitub).
Siiski oli sel aastal hetki, kus kodu- (ja sooja voodi) igatusus väga peale kippus. Retkele minnes oli mul köha, reede õhtuks oli aga selge, et hääl tahab ära minna (kusjuures huvitav seos on see, et reede õhtul viibis kohapeal pea kõigi suuremate erakondade esindajaid... EP valimisteni on küll veel natuke aega, aga äkki viis hoopis keegi neist mu hääle kaasa....). Ööl vastu laupäeva praktiliselt sõba silmale ei saanud, sest tegelesin köhimisega (ma imestan, et mu telgikaaslased magada said ja mind välja ei visanud). Lisaks tabas mind vastu hommikut kõrvavalu. Asi, mida mul äärmiselt harva ette tuleb (1 või 2 korda on seda varem juhtunud). Ühesõnaga hommikuks olin ma suht armetus olukorras. Et kõrvavalu suht vastik oli, pöördusin arstipunkti. Seal asuti kõigepealt mu kurgu kallale ning pandi pipraplaaster peale. Siis tuletasin meelde, et ma tegelikult tahtsin kõrvavalu vastu abi saada ning asi lõppes sellega, et kõrvale tehti kompress ning selle paigal hoidmiseks pandi mulle võrk pähe (näo kohale lõigati siiski auk). Ei tea kas laupäevase vihma tõttu (mis tähendas, et mul jalad läbimärjaks said, nii et sokid lirtsusid jalanõude sees ja kuivad sokid olid loomulikult selles kotis, mis kell kuus avatavas pakiautos oli) või asja loomuliku arengu tulemusena, igatahes laupäeva õhtul ma praektiliselt vaid sosistasin. Meditsiinitöötajaid külastasin loomulikult veel. Laupäeva ööseks sain ka kaelakompressi, nii et olin lausa kahest kohast kinni seotud. Magama läksin rohelise kohviku ruumi, kus mulle lausa diivan eraldati, nii et sel ööl magasin täitsa hästi. Pühapäeva hommikul sain lausa komplimente a la "Sa näed juba tervem välja", "Su hääl on juba parem". Ja tõesti, enesetunne oli pühapäeval juba märgatavalt parem. Ja päike ka paistis jällegi.
Aga jah, tulenevalt tervisehädadest ja mõneti ka ajafaktorist, kujunes asi nii, et ratta seljas istusin vaid reedel. Laupäeval ja pühapäeval vuras Karoliine rekkaga ringi. Päikest oli lõppkokkuvõttes piisavalt, sest põsed ja eriti ninaots on roosamad kui muidu. Huulte põletamisest suutsin sel aastal hoiduda.
Pilte juurde lisada ei ole, sest fotokas oli küll kaasas, aga kordagi kotist välja ei saanud.

Nädalake puhkust

Et rattaretkel rahulikum olla oleks ja enne seda ka kõik vajalikud asjad korda ajada, võtsin alates homsest nädala puhkust. See võimaldab mul peale retke ka tubli laps olla ja emadepäeval vanemate juurde sõita. Nii et ärge siis ära ehmatage ja midagi hirmsat mõelge kui mind terve päev MSNis ei ole, eks.

Tuleb tunnistada, et tegelikult on praegu väga õige aeg puhkuse võtmiseks. Nagu nii on keskendumine töistele asjadele raskendatud. Mis ei tähenda muidugi, et ma arvaks, et nädala pärast asi parem on... :P

Kohtumine kopraga

Kui tavaliselt Murphy seaduse kohaselt juhtub nii, et kui juhtud nägema midagi pildistamisväärset, pole fotokat käepärast, siis eile õnnestus Murphy seljatada - sõitsime Emajõe ääres jalgratastega ja ühtäkki nägime kobrast jõe servas puujuppi järamas. Ja juhuslikult olin ma taibanud fotoka kaasa võtta. Nojah, väga head pilti siiski ei saanud, sest hakkas hämarduma ja liiga lähedale ei tahtnud ronida, aga selles valguses tulid lähemale suurendades udused pildid. Aga kobras ise ei lasknud ennast absoluutselt ümbritsevatest inimestest häirida. Peale meie oli veel uudistajaid, kes kalda servale vaatama jäid, aga tema maiustas muudkui oma puujupi kallal. Isegi kui me mõne aja pärast sama teed mööda tagasi sõitsime, oli ta veel seal ja laskis endistviisi ennast vahtida. Vot sellised koprad meil siin Emajões.

Kevadpäevad

Tartus tuleb kevad Kevadpäevadega. Õnnestus minulgi paarist üritusest osa võtta. Esmaspäeva õhtul võtsime suuna L-i ja äsja bussilt maha astunud M-iga Kassitoomele, kus toimus laulurahva kogunemine ehk Öölaulupidu. Olin endale välja printinud netist lauliku, nii et sõnad olid ka enamjaolt olemas. Tehti ka laule, mida laulikus ei olnud (näiteks kõlas Koit ja Eesti muld ja Eesti süda). Rahvas oli mõnus. Meie taga olevad noormehed olid ilmselgelt kusagilt meeskoorist, sest hääled olid päris vägevad ja viisi pidasid ka ning neil olid oma laulikud kaasas. Neis laulikutes vist aga kõiki lugusid ei olnud, sest aeg-ajalt kiikasid mõned neist üle minu õla ka neid sõnu, mis minul käes olid.
Neljapäeva õhtul kiikasin Bambuse lõppu (kodus läks sättimisega aega, nii et jõudsin sinna suht hilja ja nägin vaid viimase sõiduriista teekonda ning autasustamist). Emajõe ääres võtsin koha suhteliselt varakult valmis, et näha tule süütamist. Show oli päris vinge - oli tulega vehkimist ja ilutulestikku ja muusikat. Pärast seda sain kokku mõnede sõpradega (osa neist oli spetsiaalselt Kevadpäevade pärast Tartu tulnud) ning ühe tüdruku kutsel läksime keskööl Sakalasse (ma ei olnud kunagi varem volbriööl korporatsioone külastanud). Rahvast oli nii palju nagu maja üldse mahutab ja pisut rohkemgi veel. Igasugune liiklemine tähendas inimsummast läbi trügimist. Alguses kui sisse läksime, tundus, et põhiliselt ongi ainult mehed, hiljem tuli ikka tüdrukuid ka juurde. Esines seal VLÜ. Tantsu sai ka keerutatud. Esialgu ühe kanadalasest sõbraga, siis aga jäin Manile ette ning sai temagagi jalga keerutatud. Muuhulgas vahetas ta mu paariks tantuks välja ühe teise neiu vastu ning mina sain endale nendeks tantsudeks uue tantsupartneri. Hiljem liikusime edasi EÜSi (vahepõikega veel ühte korporatsiooni, aga seal oli kuidagi väga vaikne, nii et sinna me kauaks ei jäänud) ja tantsisin ülejäänud öö selle sama noormehega. Tegelikult olin ma algselt plaaninud, et maandun ikka nii kahe paiku koju, aga see plaan läks vett vedama. Koju sain kell 5, mis tähendas 3,5 h und sel ööl. Aga ma ei kurda. See oli siiani parim volbriöö.
Eile õhtul õnnestus ka Öötantsupeole jõuda. Väga lahe oli. Pole ammu niimoodi polkat ja reilenderit keerutanud. Muidugi rahvast oli palju, mis raskendas oluliselt igasugust keerutamist ja hoogsamat liikumist, nii et mõningad varvastele astumised küünarnukimüksud ja muu selline käis paratamatult asja juurde.

Maamessist ja muust tagantjärgi

Möödunud nädalavahetus oli päris tihe, aga siiani pole olnud aega sellest lähemalt kirjutada. Parandan nüüd selle vea.
Kõigepaelt toimus eelmise nädala lõpus neljapäevast laupäevani Maamess. Rohelised olid boksiga väljas. Mina käisin abis laupäeval. Päris tore üritus oli. Meie boksi kõrval oli hiiglasuur trakats (ma pole päris kindel, et see ikka traktor oli, aga luban endale võhiklikkust kõiki neid masinaid traktoriteks nimetada :)). Pakkusime seegi kord mahedat kraami. Meil oli ka ühe tubli liikme poolt kogutud kasemahla. Saime kogeda seda, et kui oodata, et rahvas ise miskit võtab, siis jääb asi kätte, aga kui ikka aktiivselt pakud, läheb kaubaks küll. Ehk siis, aktiivse tegutsemise tulemusena jagasime 75 l kasemahla inimestele laiali umbes tunni ajaga. No problemo. Ja kui messi lõpupoole selgus, et teed oli termoses veel päris palju, võtsime termose ja papptopsid ning jaotasime selle ümberkaudsete bokside vahel laiali. Nii ei pidanud seda head kraami kanalisatsiooni kallama.
Lisaks siseboksile on meil nüüd ka üks väliekspositsioon/eksperiment või kuidas iganes seda nimetada Tartu Näituste ukse kõrval. Selle asjaga tegeleme kuni sügiseni ja arengut saab jälgida ka blogi vahendusel.

Pärast Maamessi võtsin suuna põhja poole (taaskord oli päälinna asja). Kuna J. liikus autoga Kuusallu, lasin tal ennast sinna viia ja liikusin edasi bussiga. Jõudsime üsna täpselt, paar minutit enne bussi saabumist. Minu esimene kogemus sealtkandi maakonnaliinidega. Minu üllatuseks ei sõitnud see buss aga teps mitte bussijaama, vaid vuras sealt edasi. Olin suht hämmingus ja astusin igaks juhuks bussist maha esimesel võimalusel. Hiljem sain targemate käest teada, et maakonnaliinid peatuvad rongijaamas (nimetagu siis bussijaam ümber linnadevaheliste liinide bussijaamaks ja rongijaam rongide ja maaliinide jaamaks... et oleks kõigile arusaadav).
Kuna viimasest söögikorrast oli juba päris tükk aega möödas, oli hea meel kuulda, et mõned sõbrad, kellega kokku pidin saama, veedavad parajasti aega ühes restoranis. Kui kohale jõudsin, ootas söök mind juba laual, nii et varsti sain kõhu ka kenasti täis.
Kuna oli olnud pikk päev, tundus mõte venna juurde diivanile maandumisest ahvatlevam, kui üks soolaleivapidu. Venna juures selgus, et neil on elanikke juurde tulnud - olid teised endale liivahiired võtnud. Esialgu tukkusid toru sees, nii et vaid paar tumedat tompu oli näha. Hiljem liigutasid ka ennast natuke. Ja öösel kukkusid ratta sees maratoni jooksma. Kahjuks tekitab nende jooksulembus omajagu müra, nii et magamine on sel ajal raskendatud. Aga õnneks olin siiski piisavalt väsinud, et jäin uuesti magama.
Ühistranspordiga olid üldse seekordse sõidu ajal kummalised lood. Trollis, mis mind pühapäeva hommikul Balti jaama viis, oli peatuste teadustamine nihkes. Peatus, kust ma oma arust peale läksin, oli selle teadustaja jutu järgi järgmine peatus... Hea oli, et oli päevane aeg ja ma teadsin, kus maha peab minema. Aga on juhtunud küll ja küll, et ma vaid teadustaja juttu uskudes liiklen. Igal juhul Toompeale ma jõudsin ja koosolek sai ka ära peetud.
Pärast koosoleku lõppu võtsin suuna bussijaama. Kahekordse ekspressbussi peale ma ei mahtunud ja kuna mul väga kiiret ei olnud, võtsin rahulikul järgmise bussi, mis väljus vaid veerand tundi hiljem ja pidi edasi Põlvasse minema. Seekord nägi buss päris korralik välja. Seda, et välimus võib petlik olla, saime teada õnneks alles Tartu piiril. Nimelt läks Ilmatsalu ringil miskit pauguga puru. Bussi üks külg vajus tunduvalt allapoole (mina jäin kõrgema poole peale :P) ning edasi sõitmine ei olnud võimalik. Need, kes Tartusse olid tahtnud sõita, läksid oma jõududega edasi, Põlvasse tahtjad jäid aga asendusbussi ootama. Mina võtsin koos mõningate teiste bussis olnutega suuna lähima linnaliinibussi peatuse poole. Ei pidanud kaua ootama, kui buss tuligi. Siin bussis see peatuste teadustussüsteem esialgu ei töötanud. Kaubamaja ees ilmus aga ekraanile kiri "Nõlvaku" ja hääl teatas, et järgmine peatus on Mõisavahe. Mõned naised sattusid hämmingusse, mulle olid teadustussüsteemide riukad juba hommikust tuttavad ja ma ei teinud sellest välja (kuigi vägisi tekkis tunne, et tegemist oli ühistranspordile halva päevaga).

Kahtlejatele

Kuna viimasel ajal on erinevate inimestega jutuks tulnud Minu Eesti Mõttetalgud ning tundub, et väga paljud kahtlevad asja mõttekuses, toon siinkohal ära ühe Minu Eesti toimkonna liikme vastuse ses osas (kaldkirjas).

Paljud on meile kirjutanud, et nad ei näe, miks 1. mai mõttetalgutele tulla! Öeldakse, me ju niiehknaa mõtleme koos ja ka teeme erinevaid asju koos ära. Aga miks just 1. mail peaks kodust välja tulema?
Vastus on siin:
1. Tõeline jõud on kokkutulemises! Mõtlemine üksi on sama hea, kui mitte-mõtlemine. Kunagi oli üks selline väljend, et mõeldud-mõeldud. Üksida võib mõelda igasuguseid asju, selgemaks iseenda jaoks. Ja see on vägagi vajalik. Aga, et jõuda muutusteni endast väljaspool on tihti vaja ka mõelda ja tegutseda teistega koos! Oleme liiga palju Eestis mõelnud ja tegutsenud ainult iseenda jaoks ja jäänudki paljuski ainult mõtlema. Tulgem kodust ja iseenda kesksest elust lõpuks ometi välja ja tehkem midagi oma kogukonna, küla ja Eestimaa heaks! Midagi, mis on meist endast kõrgemal! Midagi, mis on oluline kõigi Teiste heaks!

2. Ainult koostöö annab ideele kaalu: Koostöö erinevate inimestega annab ükskõik, millisele ideele suurema ja paremagi lahenduse, kui te oleksite kunagi üksi suutnud välja mõelda (oma elu - või töökogemusega). Väikese MTÜ töötaja kokkupuutest väga hea kommunikatsiooni-inimesega võib sündida üleriigiliselt hea ja tuntud projekt. Leida oma väga heale ideele juurde nt tegutsejate tiim või reaalsed toetajad! Mis saaks olla veel võimsam? Et idee teostuks tõeliste professionaalide kaasabil või et nt heal projektil oleks ka hea teavitustöö ja kodulehekülg, mida aitab selle idee ka teistele tuttavaks ja oluliseks muuta?Üks panustab raha, teine annab võimaluse projekti teostada (nt kontori, arvuti), neljas korraldab aktsioone-üritusi, viies teeb kommunikatsiooni. Nii see läheb. Ainult kõigi erinevuste koostöös ja teineteist täiendades saame ühest väikesest ideest teha asja, mis läheb korda kõigile!

3. Et Minust saaks Meie. Liiga kaua oleme Eestis kõik mõelnud ja tegutsenud igaüks omas nurgas! Mis oleks kui tuleksime lõpuks ometi siin Eestimaal, väikeses põhjamaa riigis keskpõrandale kokku! Austaksime ja armastaksime teineteist. Toetaksime teineteist teineteise ettevõtmistes selle jubeda vihkamise ja destruktiivsuse asemel!Meil ju tegelikult on ideid, mida sooviksime oma riigi ja inimeste jaoks ära teha ja kui me juba koos midagi tegema hakkame (meil on ju tegelikult see kogemus ka olemas), siis suudame mägesid liigutada! Kui me lõpuks välja tuleme.

Tulgem siis kokku ja hakakem siis pihta! Et Eestist saaks parem ja hoolivam koht. Koht, kus me elaksime rõõmu, avatuse, jagamise ja koostööga!Loomulikult on mõttetalgud alles algus. Alles pärast 1. maid saab hakata tõsiselt tööle! Aga saame teha oma alguse! Tulgem 1. mail mõttetalgutele ja andkem koos oma panus selleks, et Eestimaa saaks parem koht!

Minu Eesti

Registreerisin ennast ära Minu Eesti Mõttetalgutele. Kutsun teidki üles seda tegema, et 1. mail üheskoos mõelda, kuidas elu Eestis paremaks teha.
Praegu aga soovitan vaadata, kuidas M-klubi mõttetalgute peaproovi tegi. Mulle isiklikult tundub, et Maahärra esindab paljude eestlaste suhtumist selles videos...

Külva mõtet, lõika tegu!

Tutvumine Soomaaga

Juba mõnda aega oli igalt poolt ähvardatud lumesaju ja lörtsi ja jumal teab millega veel meie kanuunädalavahetust. Laupäeva hommik Tartus nägi aknast päris kena välja. Kraadiklaas muidugi palju ei lubanud ja pealinnast sain sõnumi, et neil sajab lund.
Tee peal nägi igasugu ilma -päikest, mõningaid helbekesi autoklaasile hõljumas ja enne Viljandit ka lumetormi. Peale Viljandit läks asi helgemaks ja Soomaal ei kimbutanud meid ükski lumehelves. Päike paistis hoopis. Ja tuul oli. Nii mõnelgi juhul tuli vastutuult sõuda ja ausalt öeldes tekkis kohati küsimus, et kas me ikka liigume.
Kuna meie kanuud aitas vette noormees, kes sellega vaid 2 nädalat tegelenud oli, juhtus nii, et ta meie kanuu vale pidi käskis keerata. Kanuu ninas olijale ei jäänud jalgade jaoks pea üldse ruumi. Seepeale soovitas ta mootoril hoopis keskmisele pingile istuda. Aga nii ei saa ju kanuuga sõita! Mõne aja pärast oli VU siiski vapralt nõus ennast kokku pakkima ja sinna etteotsa ära mahtuma. Esialgu ei tahtnud tüür ka kuidagi paika minna. Käisime mõnes kaldas ja ühe vette ulatuva oksa otsaski ära. Kui asi juba käppa sai, läks sõit libedamalt (ja rohkem jõe keskel).
Kuna oli suurvesi, siis eriti mingeid oksi teele ette ei sattunudki. Muudkui aga sõida. Ainus, mis ette sattus, oli mõni teine kanuu. Mõned sõitsid lausa sihilikult ette või külje alla. Natuke harrastasime ka kahepaati (loe: kanuud).
Nii mõnedki neist meestest, kes kanuud meile laenutasid, olid millegipärast arvamusel, et me seda distantsi ära sõita ei jõua. Muudkui rääkisid aga sellest, kus enne lõppu välja saab tulla. Aga ei tulnud me ühti. 17 km pole selline maa, kus meiesugused ära väsivad või alla annavad :D Hoopis jõudsime sihtpunkti kiiremini kui oodati. Ja seekord oli sõidukiirus kõigil 5 kanuul üsna ühtne, enamuse ajast olime kõik üksteise nägemisulatuses.

Kindel pind jalge all, sättisime endid saunamajja sisse ning esimene vahetus läks sauna. Minu meelest oli soojust juba täitsa parajalt, aga L. kaebas, et ta pole veel üldse soe. Siiski käis enamus ka jões ära. Mina jätsin selle vahele.
Õhtusöögiks oli kahte erinevat suppi (et ka punaste suppide peale karjujad tühja kõhuga ei jääks). Söögi kõrvale üritati leiba küpsetada. Lõpuks küpsesid teised suht ära. Mingil hetkel tekkis ka tule ääres istujatel liigse küpsemise tunne ja tuli pingiga natuke kaugemale nihkuda.
Ja siis saabus lauluaeg. Ja mitte ainult. Isegi Kasatšokki sai Lumeussiga keerutatud :)

Öösel mul üllatuslikult eriti külm ei hakanudki, ainult nina külmetas. Igal juhul keegi eriti kauaks hommikul magama ei jäänud ja otsustasime siiski minna paadiga teispool jõge asuvad matkarada avastama. Ainus probleem oli see, et paat mahutas 5 inimest, matkaselle oli aga 8 (kõige varasem ekipaaž pidi juba lahkuma, kui meie ennast üle jõe minema sättisime). Niisiis valisime endi seast välja paadimehe, kes kõik kitsed ja kapsad üle vee toimetama pidi. Valik õigustas end - kõik said kenasti üle jõe. Tegime tiiru rabas laudteel ära ilma pikemate peatusteta (väiksed pausid olid mõne lauka ääres ja nn vaatetornis), kuigi see rada paistis olevat mõeldud tihti puhata tahtjate tarbeks - iga natukese aja tagant oli mõni pink. Kui ring peale sai, tuli uuesti üle vee saada. Natuke tegemist oli paadi kaldast lahti saamisega, aga mõningase pingutuse järel oli paat vabas vees ja varsti olime jällegi teisel kaldal. Ning sellega sai meie kanuunädalavahetus Soomaal ka punkti. Rahvas autodesse ja kodu poole sõit.

Kevad ON käes

Alustuseks panen siia ühe pildi. Nagu isegi võite aru saada, on pildil kuusk. Päris kuusk. Ei mingit plastmassist lõhnakuuske, vat selline kuusk on minul autos. :D Nali naljaks, ma pole siiski ära pööranud, see oli vaid ajutine sõidukaaslane. Tegu minu hinnalise jõulukuusega, mis kenasti talve üle elas ja nüüd viisin ta maale, et ta lõpuks korralikult mulda saaks. Arutelu, kuhu täpselt kuuseke ikka panna, võttis kõige suurema aja istutamisprotsessist. Augu kaevamine ja kuusekese sisse sobitamine võttis tunduvalt vähema aega :).
Nagu eelnevast aru võis saada, käisin vahepealsete puhkepäevade jooksul ka maal. Ja no olgu selle lumega kuidas on (mõnes kohas teda veel on), siis laupäeval oli õhk nii kevadine kui veel olla saab. Kuigi päike peitis ennast pilvede taha oli soe, mõnus tuuleke paitas nägu, igasugu erinevaid linde laulis üksteise võidu (üks pasknäär eksis isegi kuuri lae alla ära).
Lisaks kuuse istutamisele tegime aias ka vanade okste mahavõtmise töd ning sellega kaasnes loomulikult nende okste põletamine lõkkes. Nii et esimene kevadine põletamine tehtud. Alguses ei tahtnud põlema minna, pärast ei tahtnud suitsemist lõpetada. Et oleks julgem ära minna, võtsime metsa servast pisut lund ja puistasime seda hõõguvale tuhale.

Jätaks jälje ajalukku ...

Pühade ajal kodus olles kuulsin telekast üleskutset jäädvustada oma 14. aprill ja see Eesti Rahva Muuseumile tulevaste põlvede jaoks üles anda. Tundub päris vahva mõte. Leidsin lähemat infot ka nende kodulehelt. Eks näis, milliseks see teisipäev siis ka kujuneb.

Viimast korda 43-aastase Saatpalu kontserdil*

Esimene üllatus enne kontserti oli see, et ei toimunudki tavapärases kinosaalis, vaid pööningusaalis (pileti peal seda kirjas ei olnud, nii et tuli lihtsalt järgneda teistele inimestele ja jõudsingi õigesse kohta). Ma ei olnud selles ruumis varem käinud, aga selge oli see, et Säsi jaoks on see saal kindlasti õigem.
Kontsert ise oli vahetu, soe (ja mitte ainult ruumi temperatuuri poolest), vaatemänguline (meeste selja taga oli ekraan, millele näidati pilte ja videosid, nii varem valimis tehtuid, kui ka vaadet kitarri kõlakastist), lõbus (naerda sai palju) ja kahte lugu järjest ei mängitud, midagi ikka vahele öeldi. Kokkuvõtteks - mina jäin väga rahule. Kuigi Silmalaugusid ei mängitud. Aga kogu see õhkkond, muusika ja jutud oli nii hea ja mõnus, et kohe kuidagi ei saa nuriseda.

* Homme on ta juba 44.

Eestlased

Väidetakse, et eestlased ei naerata võõrale, temaga suhtlemisest rääkimata. Mul oli täna vastupidine kogemus.
Olin poes oma ostu sooritamas, kui enne mind sabas olnud naine vaatas seda nö kassiliiva (no tegelikult on tegemist puidust graanulitega ja ma kasutan neid küüliku jaoks) kotti, mille ma ostnud olin ja küsis, et palju see maksab. Müüja vastas talle ja naisterahvas hakkas natuke uurima, et millised need graanulid on ja kas ikka võtavad haisu hästi kinni jne. Sealt läks juba jutt edasi sellele, kellel milline lemmikloom on ja kas pahandust ka teeb ja muud säärased teemad. Olime jalutanud infoletini ja seal läks naine koos tütrega omi toimetusi toimetama, mina aga sammusin õue oma ratta juurde. Seal läks mul aega sahmerdamisega (kinnitasin selle kassiliiva koti ilusasti pakikale, et mugavam koju sõita oleks) ning ühel hetkel märkasin, et üks auto aeglustab sõitu minu juures. Sealt autost lehvitas mulle see sama naine. Öelge veel, et eestlased pole sõbralikud. On ikka küll :)