Kuumast ja äikselisest poepealinnast

Käisin nädalavahetusel Võrus, põhjuseks seekord isa sünnipäev.
Laupäeva hommikupoolikul kondasime linnas. Mulle tutvustati Võru vastavatud Maximat. See on selline suoer-hüper-Maxima nagu Tartus Zeppelinis, seega valikut oli ja ruumi oli. Ja müüjad ei olnudki nii jubedad nagu mulle eelnevalt kirjeldatud oli (võibolla just kiusu pärast ei sattunud sel korral need kõige hullemad). Pärast põikasime ka kaubamajja... nüüd olen ühe kleidi võrra rikkam :)
Kuna ilm oli küll soe, et mitte öelda palav, aga lubati vihma, siis seekord vanaema-vanaisa juurde grillima ei läinud, vaid pidu peeti meie juures. Hea oli, sest just sel ajal kui meie sööma hakkasime, tuli ka äikest.
Täna hommikul tõusin ma vara. Põhjus oli lihtne - tahtsin isaga järve peale minna. Isa on eelmisest suvest saadik kummipaadi omanik ja käib sellega järvel kala püüdmas. Mul polnud siiamaani õnnestunud temaga kaasa minna, nüüd siis lõpuks jõudsin. Kätte saime ühe väikse rumala ahvena (ta praktiliselt hüppas veest välja landi järele), kahjuks kaotas isa kaks lanti. Aga ilus oli. Paadil on pisike elektrimootor, läheb edasi päris hästi, aga häält peaaegu et ei teegi. Väga mõnus asi.
Päeval üritasin natuke päevitada ka, aga seda takistasid pilved, mis päikse ette pidevalt ujusid ja kui lõpuks suur hall pilv tuli, otsustasin koju minna. Ja juba mõne tunni pärast oli väljas selline välgunoolte tants, et vaata ja imesta. Müristas ka hirmsasti. Ja ühel hetkel lõi välk vist kuhugi sisse, igal juhul kadusid ära kõik telekanalid peale ETV (ja arvake ära, mis sealt parajasti tuli... jumalateenistus!). Aga selleks ajaks kui me vennaga Tartu poole sõitma hakkasime, jäi vihm juba järgi ja tee peal ei saanudki äikest nautida.

Võimatu sai võimalikuks

Nii... läbisin järjekordselt praamile koha broneerimise kadalipu. Seekord olin targem ja läksin umbes 15 minutit enne keskööd Saaremaa Laevakompanii lehele. Aga tundub, et samamoodi talitajaid oli teisigi, sest asi liikus ikkagi suht aeglaselt. Minu arvuti kella järgi jõudsin ma paar minutit enne keskööd sinna lehele, kus on broneerimiseks avatud kuupäevad, aga 24.06 oli juba rohelist värvi ehk siis avatud broneerimiseks. Noh, vajutasin peale ja oh seda haruldast vaatepilti - ära oli broneeritud kella seitsmene ja kella viiene praam, ülejäänudel oli veel vabu meetreid. Mõtlesin natuke ja otsustasin kella kahese kasuks. Vajutasin peale, sisestasin auto registreerimisnumbri ja siis hakkas kadalipp pihta - the page cannot be displayed... oi ma vihkan seda lauset. Püüdsin siis backiga ja refreshiga... tagasi, jälle uuesti edasi... kaks korda jõudsin broneeringu kinnitamise leheni, aga panga lehele, et ülekanne ära teha, ei saanud, selle asemel tuli jälle see vihatud lausega leht. Miskit pidi jõudsin ma ühel hektel tagasi liinide lehele. Sellel oli loomulikult kahanenud märgatavalt broneerimiseks avatud liinide arv. Kahesel oli veel viimased 5 vaba meetrit. Vajutasin OK, kirjutasin auto numbri, jõudsin broneeringu kinnitamiseni, jõudsin panga leheni, tegin ülekande ära... ja tagasi kaupmehe juurde, et kinnitus broneeringule saada, mind ei lastud. Järjekordsed refreshid ja backid ja jõudsin tagasi sellele lehele, kust ma maksmist alustasin. Seal oli tekst, et makse sooritamine ebaõnnestus ja makse peab laekuma 30 minuti jooksul, muidu broneering tühistatakse. Ega siis muud kui vajutasin ruttu uuesti hansapanga nupule, tegin ülekande.... ja sain tagasi kaupmehe juurde, nägin oma silmaga kinnitust :DDD Mul on nüüd broneering 24. juuniks kell 14.00 väljuvale praamile :DDD

P.S. Seekord läks isegi üle tunni aja kokku selle broneeringu tegemiseks. Aga arvestades seda, et ma sain, mida tahtsin, siis on seekord vähemalt asja ette see ajakulu läinud :)

P.P.S. Mina ei saa aru, miks seal lehel peab nii palju neid pilte olema. Ok, avalehel jah, aga seal, kust edasi läheb broneerimise peale, võiks olla asi ilma piltideta ju. Nii palju kui minu dumbuseri mõistus seda asja võtab, kulub suurem osa aega lehekülje avamisest piltide allalaadimise peale ju. Ma usun, et asi oleks kindlasti kiirem, kui pilte poleks.

P.P.P.S. Samal ajal kui mina SLK lehega vägikaigast vedasin, hakkas minuga MSNis rääkima inimene, kes mulle juba mitu aastat raha võlgu oli. Küsis arve numbri ja (väidetavalt) kandis raha üle. Kontrollida ma seda ei saa kahjuks, sest hansapank hetkel ülevaadet ei näita (seega ei tea ma ka praegu, kas ma maksin oma broneeringu eest siis kaks korda või ei). Eks päeval paistab.

Nähtud!

Lõpuks ometi linastus Kariibi mere piraatide kolmas osa. Nagu arvata oli, ei olnud ootamine asjata, film oli super. Ja ausalt öeldes mina ei oskaks küll öelda, et milline neist kolmest see kõige parem on (Matrixi puhul näiteks oli esimene osa minu vaieldamatu lemmik). Minul isiklikult poleks midagi ka neljanda osa vastu... Mis seal imestada, kui ikka Johnny Depp ja Orlando Bloom mängivad :)) Ja muide, seekord oli filmi tiitrite lõpu ära ootamine isegi ootamist väärt... minu meelest vähemalt :p

Üritades võimatut

Nii... mis te arvate, kui kaua võtab aega ühe broneeringu tegemine praamile? No võiks võtta näiteks 5 minutit. Aga 22. juunil väljuvale praamile? Minul võttis umbes tund aega. Alustasin kella 12 ajal. Nagu oligi arvata, töötas asi väga väga aeglaselt, ühelt lehelt teisele liikumiseks kulus meeletu aeg. Kui ma lõpuks jõudsin sellele lehele, kus on näha, millistele liinidele broneerida saab, oli kulunud üle poole tunni ja loomulikult olid praamidel väljumisega alates kella ühest päeval kuni kümneni õhtul taga punased ristikesed - neile enam broneerida ei saanud. Võtsin siis üheteistkümnese. Jälle liikusin edasi äärmiselt aeglaselt ja kuna ma polnud varem sealt broneeringut teinud, siis tuli mul ennast registreerida. Paraku aga tabas mind ebaõnn - peale nupule "kinnitan" vajutamist sattusin tagasi broneerimise avalehele ja tuli asja otsast alustada. Ja selleks ajaks oli täis ka kella üheteistkümnene praam. Seega jäi üle ainult kesköine. Ma loodan, et Laisik viitsib meid ära oodata...
Aga mina tahaks näha mõnda inimest, kellel on õnnestunud broneerida koht praamile, mis väljub kella ühe ja kümne vahel, sest pidevalt on täpselt ühed ja samad praamid täis... see tundub kuidagi veider.

Veidraid autosid

Mõni aeg tagasi nägin lõuna ajal poest tulles ühte toredat "leiutist" - tõukeautot :p (kolm meest lükkasid autot kenasti mööda sõidurada). Kuna tol päeval oli ilus ilm, siis oli loogiline järeldus - ka autojuht tahab värsket õhku nautida...
Täna nägin veel kahte kummalist autot. Esimest neist tegelikult kuulsin enne. Nimelt oli tegu autoga, millel oli mölapidamatus - vahet pidamata muudkui lobises midagi, aga seda mina aru ei saanud, et mida ta täpsemalt rääkis.
Õhtul nägin sõitmas autot, mis muidu oli tavaline, ainult et tagaluuk oli pärani lahti. Isekeskis mõtlesin, et ehk polnud tollel autol lihtsalt kliimaseade töökorras ja juht üritas autosse natukenegi talutavat sisekliimat tekitada (võibolla peaks isegi seda proovima).

Ja läbi ta ongi, see tore nädalavahetus

Üritan märksõnade abil lühikese ülevaate oma nädalavahetusest anda.
:D (kisub ikka naeratama küll, kui hambaarst leiab sinu hambaid uurides, et niimoodi võivad nad ilma tööta jääda)
söögitegemine (sushi (erinevate rahvuste moodi), soolased muffinid, lõkkes kärssanud leib)
uued maitsed (mojito (lõpuks proovisin selle ka ära), uued eesti jäätised, riisipudingid)
Kellele ei meeldiks Johnny Depp? (sai see koht üle vaadatud, täitsa normaalne koht on)
tantsimine (või tglt rohkem vist keerutamine ja enamasti mitte väga ruumikates tingimustes)
valged ööd (miks küll on inimesel vaja magada??? kui väsimus peale ei tuleks, siis võikski jääda nautima neid imelisi valgeid öid, täitsa kahju on magama minna, kui väljas on nii ilus)
suvitamine (Elva on selleks lausa loodud ju)
Lotte (vaatasime ära Lotte reisi lõunamaale... tore film oli, vahva fantaasiamaailm, ainult et kas äkki lapsed seda liiga tõe pähe ei võta?)
suurepärane seltskond (ilma toredate inimesteta pole ju võimalik veeta nii toredat nädalavahetust)

Nii võib ju paksuks minna...

Mingi täielik kommimaania on lahti. Alles töökaaslane tõi suure kotitäie Oravakese komme tööjuurde, sel nädalal siis saabus kilose koti ananassi vahvlikommidega. Ja nagu sellest vähe oleks, et tööjuures kommikott kogu aeg nina all on (nii et pidevalt nagu iseenesest sinna kommikoti poole tõmbab ja käsi sirutub jälle kommi järele...), täna Mäksa vallas käies tuli seal ka kommi süüa, kuna vallal on sel nädalal sünnipäev. Aga järgmiseks soovitasin töökaaslasel trühvleid küsida :p

Meisterpäevitaja

Nagu eelnevast postitusest selgub, õnnestus mul laupäeval endale järjekordselt päikeseprillid näkku päevitada. Noh, seda on ennegi juhtunud, aga seekord on kuidagi palju reaktsioone sellele olnud, nii et otsustasin siin väikese kokkuvõtte neist teha.
Rattaretkel ei olnud ma loomulikult ainus, kellel endale muster näkku oli õnnestunud päevitada, kuid sellegipoolest muigasid inimesed minu päevitust nähes. Kõige parem oli aga ühe naisterahva hüüatus mind nähes - oi, minu päevitus polegi kõige hullem.
Kõige levinum nimi, mis mulle seoses minu kahevärvilise näoga antud on, on pesukaru (lausa kolme erineva inimese poolt). Ma ise leidsin, et arvestades seda, mis asjaoludel ma selle päevituse sain (pesukarud tuhnivad ju ka prügis), siis on see nimi kõige sobivam tegelikult. Üks inimene nimetas mind ka pandaks. Aga no kui nüüd piinlikult täpne olla, siis tegelikult on mõlema looma puhul üks oluline erinevus - neil on silmade ümbrus tumedam, kui ülejäänud nägu, mul aga risti vastupidi ju.
Mõned inimesed aga seostavad sedasorti päevitust hoopis suusatamisega, sest täna küsis kaks inimest minu käest, et kas ma olen mägedes suusatamas käinud. Mina isiklikult poleks sellise versiooni peale üldse tulnud.
Kõige originaalsem oli siiski töökaaslane, kes esmaspäeval hüüatas mind nähes "Kas sa keevitasid nädalavahetusel?" Tuntud keevitaja, nagu ma olen...

Prügikollid vs prügilollid

Reedel algas järjekordne Roheliste rattaretk, seekord siis uuriti, kuidas Matsalu ka elab. Reede hommik eriti paljulubav ei olnud - vihmasadu ja veel mõningad asjaolud tekitasid suht nukra oleku terveks sõiduks Lihula poole. Õnneks aga otsustas ilmataat siiski meile halastada ja stardi ajaks oli vihm järgi jäänud ning päikegi piilus pilve tagant välja.
Meie olime seal järjekordselt vabatahtlikena, kelle ülesandeks oli inimestele õpetada, mis on joogitaara ja mis ei ole. Juba sealsamas Lihulas oli näha kui palju inimesed lugeda mõistavad (prügikotihoidjatel olid ilusti sildid peal) - kuna meid veel valvamas ei olnud, oli kogu prügi segamini loobitud. Aga noh, vähemalt oli enamus sellest siiski prügikasti jõudnud (käisime pärast platsi üle, et mahavisatud sodi ka üles korjata). Kuna me jäime Maiega stardiplatsile päris kauaks, tuli meil teha üsna suur lühendus distantsi, et jõuda võimalikult ruttu lõunasöögi paika. Selleks ajaks kui me kohale jõudsime, olid inimesed jõudnud juba valesti oma prügi ära visata (mis moodi nad küll saavad papptaldrikuid joogitaaraks pidada???). Ega siis midagi, tuli asi ära sorteerida. Varsti jõudsid need vabatahtlikud ka kohale, kes olid varem teele asunud ja ilusti õiget teed pidi sõitnud. Siis oli juba päris lõbus seal mitmekesi inimesi harida. Mõne aja pärast otsustasime Maailmaparandajaga edasi laagri poole sõita. Teel kontrollisime ka prügikottide puhtust (ehk siis seda, kas joogitaara kotis on ikka joogitaara või on seal jälle kirjaoskamatud käinud) ja korjasime ka tee äärest pudeleid üles. Mõne aja pärast sain SMSi, millest selgus, et mul tuleb võimalikult kiiresti laagripaika jõuda. Sealt edasi jäid igasugused vaatamisväärsused ja lisapuhkused ära, väntasin nii kuis jaksasin edasi. Laagrisse jõudes sättisin prügikotihoidjad paigale ja siis einestasin, loomulikult prügikasti kõrval. Varsti jõudsid ka teised vabatahtlikud laagrisse ja algas seletustöö. Päris tänamatu töö see siiski ei olnud, sest päris paljud inimesed ütlesid "aitäh" pärast seda, kui nad oma pudeli ära olid visanud (ilma, et ma midagi üldse selgitama oleks pidanud). Ja aeg-ajalt tuldi veidrate ja vähem veidrate küsimustega minu juurde.
Pimeduse saabudes otsustasime lahkuda ametipostilt ja tuttu minna. Noh jah, mõte oli ju hea, aga kahjuks oli selle teostamine natuke keerulisem. Meie kõrvaltelgis käis hirmus valjult suhete klaarimine, Ladina-Ameerika seepidele oleks too "draama" küll oma jaburusega silmad ette teinud. Kui need kõrvaltelgi pubekad lõpuks vait jäid, ei tahtnud uni enam tulla - külm oli ja maapind oli natuke kaldus jne Mulle tundub, et ma vist ei maganud üldse tol ööl.
Igal juhul hommikul natuke peale kuut otsustasin ma ennast magamiskotist välja organiseerida (see ei olnud väga lihtne, kuna magamiskotis oli ikkagi võrdlemisi soe). Ka teised vabatahtlikud hakkasid ärkama ja nii olime me kaheksasel "rivistusel" kõik kenasti õigeaegselt platsis. Seekord läksin esimeste rajale minejatega koos, et võimalikult vara Virtsu jõuda, kus oli laupäevane lõunapaus. See mul ka õnnestus. Paigutasin natuke prügihoidjaid ümber ja siis jäin ühte kohta valvesse. Kuna tuul oli suhteliselt jahe, keerasin ennast päikse poole, et ikka hea soe oleks (ja loomulikult ei võtnud ma oma päikseprille eest ära). Kui teisi vabatahtlikke oli ka jõudnud, andsin valveposti üle ja asusin taas laagripaiga poole teele. Sain sõita enamasti omas tempos, st ei olnud tee peal väga palju aeglasemaid sõitjaid, kes kõrvuti sõidavad, nii et mööda hästi ei mahu. Jõudsin üsna vara laagrisse. Seekord oli telkimisala juba tähistatud ja Ragn Sellsi mehed olid prügikotihoidjad ilusasti õigetesse kohtadesse pannud. Vaatasin need veel korra üle ja siis sain maha istuda ja puhata. Mõnus oli. Lõpuks tehti ka pakiautod lahti ja saime telgid üles panna. Selleks ajaks oli ilm pilve läinud ja kohati tibutas isegi. Seal laagris polnud sellist kohta, kuhu pidevasse valvesse jääda ja seega läksime üle ringikäimise taktikale - käisime mööda prügikotte ja kontrollisime, et joogipakendi kottides ikka joogipakendid oleks. Nii kui ma esmaabi auto juures seisma jäin, hakati seal ahhetama, et näe jälle üks põlenud nägu (ma tundsin küll, et mu nägu hõõgub, aga peeglisse polnud vaadanud). Kohe küsiti ka, et kas ma juba peale olen miskit määrinud. Minu eitava vastuse peale määriti mulle näo peale mingit jahutavat salvi. Aga see hõõguv tunne ei jätnud mind. Kuna Maailmaparandaja oli kah päeval päikest näinud, siis olime kindlad, et meie telk hõõgub öösel kenasti. Nii et õhtul sadama hakanud vihm täitsa meeldis mu näole. Meie õhtuste prügiringkäikude jooksul kuulsime nii mõnelgi korral meid prügikollideks nimetatavat. Noh, meie nimetasime neid vastu prügilollideks, sest kui inimesed oleksid piisavalt targad ja viitsiksid lugeda ja mõelda natuke, poleks meid, "prügikolle", üldse vajagi ju. Aga Eurovisiooni vaatamiseks olin ma igal juhul liiga väsinud, kobisin hoopis telki ja kuulasin sealt Propelleri kontserti. Pärast lauldi veel kusagil kõrvaltelgis natuke aega (kusjuures nad pidasid täitsa hästi viisi) ja edasi oli täitsa rahulik ning tol ööl sain ma ilusti magada ka.
Hommik tervitas meid uduga. Kogu see niiskus polnud just väga tore, aga arvestades minu eelmise päeva päikese üledoosi, poleks ka päikesepaiste hea olnud. Pärast hommikusööki ja asjade kokkupanemist asusin kohe teele, et jälle enne prügitekitajaid finišipaigas olla. Kuna pühapäevane distants oli õige lühike, ei kulunud selleks just eriti palju aega. Tegin ka mõningaid peatusi (pudelite-purkide üles korjamiseks ja ära viskamiseks ning Lihula monumendi endise koha külastamiseks). Lihulasse jõudes tegin jällegi kõigepealt ringkäigu veendumaks, praht omas kohas oleks ning peale väikest linnuse varemetes turnimist ja lõunasööki asusin järjekordselt valvepostile. Kummaline on see, et isegi kolmanda päeva lõunaks ei olnud kõigil selge, mis on joogitaara ja mis mitte. See pole ju üldse nii keeruline! Üks meesterahvas ütles mulle pühapäeval, et on teil ikka raske töö - seista siin ja kõigile seletada, mis kuhu käib. Eks ta on jah pisut kurnav. Ma loodan, et ma kedagi ülekohtuselt kurja pilguga ei vaadanud, sest seal seistes muutusid kõik prügikonteinerile lähenejad potensiaalseteks "prügilollideks".

Aga siis üldmulje? Noh kokkuvõtteks võib öelda, et oli küll väsitav, aga sellegipoolest ikkagi tore, eriti tagasi vaadates, kui seda väsimust enam ei tunne ja asjad paistavad natuke helgemates toonides ja lõppude lõpuks mulle meeldib jalgrattaga sõita, eriti kui taustaks on ilus loodus (üllatav on see, et kuigi näiteks reede õhtul laagrisse jõudes oli ikka sadula maitse suus küll, ei protestinud lihased ka järgmisel päeval ratta selga istumise vastu).

Headus on ilmas

Mõtlesin täna, et viin poodi minnes ka natuke taarat ära. Eedeni külje peal oli muidu nö mehitatud taaravastuvõtupunkt, täna selgus, et see on asendatud taaraautomaadiga (tehnikaajastu võidukäik). Noh, astusin siis uksest sisse automaadi juurde, kus enne mind oli üks meesterahvas. Selle mehe taaravarusid vaadates meenus anekdoot, kus hunt ostis endale mersu selle raha eest, mis ta taara eest sai. Seal oli ikka päris mitu suurt prügikotitäit ja veel lisaks tavaliste kilekottidega pudeleid. Jäin siis sinna ukse juurde seisma ja mõtlesin, et mis seal ikka, ootan ära, kuni ta oma laadungi automaati söödab (ja arutlesin endamisi, et kui kaua sellise "saagi" korjamiseks küll minna võis). Aga minu üllatuseks võttis ta üsna varsti tšeki välja ja lasi mul oma üks kotitäis pudeleid ära anda. Tuleb välja, et inimesed mõtlevad aeg-ajalt ka teiste peale :)

Pidu peo otsa

Sel nädalavahetusel oli päris mitu pidu ükteise järgi - kõigepealt Karli sünnipäev, mis läks üle M-i sünnipäevaks, mis omakorda läks üle Maailmaparandaja lahkumispidu-piknikuks.
Karli sünnipäeval ilmnes jällegi täiskasvanud-mängivad-ja-laps-vaatab-pealt-effekt. Seekord siis klotsidega, mis väike sünnipäevalaps oma esimeseks sünnipäevaks sai. Päris lõbus oli :). Ja lisandus ka võistlusmoment, kui hakati nii kinnisilmi kui ka lahtiste silmade kujundite ämbrisse toppimises võistlema. Lisaks sai mängitud ühte huvitavat kaart-lauamängu, milles olid sellised ülesanded nagu kallistamine, hurraa hüüdmine, kukerpallide tegemine jne (ma polnud väga ammu kukerpalli teinud). Veider oli ainult see, et vaatamata sellele, et lausa 2 kitarri kaasas oli, ei lauldud. Igal juhul oli tore pidu ja mõningad pidasid vastu 12 h ja rohkemgi ühtejutti.
Hommikul lebotasime Elvas mõnda aega. Õnneks ei olnud täide läinud pahatahtlikud ennustused nädalavahetuse ilma suhtes ja ilm oli ilus. See tähendas loomulikult seda, et mingi hetk kolisime õue peesitama (arvake ära, kellel nüüd nii mõnedki kehapiirkonnad punased on). Lõpuks hakkasime Tartusse liikuma ja läksime otse Maailmaparandaja juurde, et seal maha pidada tema lahkumispidu. Kuna ilm oli jätkuvalt ilus, kolisime õue üle oma peoga. Aga täna pidu väga kaua ei kestnud, sest mõned pidid veel Tallinna täna õhtul minema.

Mull-mull-mull-mull...

... väiksed kalad... tegelikult siiski kõigest mullivanni mullid. Realiseerisin täna oma viimase sünnipäevakingi - Aura kinkekaardid. Ma polnud varem terviseklubis käinud. Täitsa mõnus oli seal hommikumantlis ringi lehvida. Aroomisaun oli päris mõnus (meie aga olime üleannetud ja ei olnud vait (nagu silt uksel nõudis), kui kõik võõrad saunast lahkunud olid). Aurusaunas käisime ka, aga mina lahkusin sealt väga kiiresti ja tõdesin, et mulle seda tüüpi saun jätkuvalt ei meeldi. Aga tobe oli see, et infrapuna sauna eest oleks pidanud eraldi maksma (Toilas sai seda sauna proovitud, mulle täitsa meeldis), seetõttu me sellesse sauna loomulikult ei läinud.
Praktiliselt kõigis basseinides mulistasime natuke. Korra lasime torust ka alla. Torude puhul on minu meelest tobe see, et asi lõppeb vee alla kukkumisega (Pärnus oli asi natukene paremini lahendatud, seal ei lõppenud toru otse basseinis, vaid toru lõpuosa oli lauge).

Veel ühed talgud

Ehh... tundub, et see prügikorjamine on mul kuidagi veres. Täna käisin kodutute loomade varjupaigas talgutel ja alustasin küll telliskivide kuhja loopimisega, aga lõpetasin ikka võsas prügi korjates. Ja ka sealt kraavist, mis võsas oli (paar korda oleks peaaegu sisse sulpsanud prahti õngitsedes). Aga seda rämpsu oli seal ikka korralikult. Õnneks oli ka inimesi palju koos. Kõik olid üllatunud, et nii palju inimesi kohal oli ja seda algklassi põngerjatest pensioniealisteni välja. Varjupaiga töötajad natuke muretsesid selle pärast, et nii palju mudilasi oli kohal (eelmine aasta oli keegi heakorratööde ajal hammustada saanud), aga õnneks ei toimunud ebameeldivaid kokkupõrkeid loomadega.
Ja muide, õllesõbrad. Talgud on üritused, kus alati tasuta õlut antakse (ma usun, et praeguse kuiva seaduse ajal oli õllejoojatel selle üle kohe eriti hea meel).