Kui ei tea, ei oska tahtagi, aga kui tead ...

Teadmatus on vahel õnnistus. Et kui ei tea asjast midagi, siis ei oska ka seda tahta. See on ilmselt üks põhjus, mispärast pole suudetud mind näiteks mäesuusaretkedele kaasa meelitada. Pole kunagi proovinud, ei tea, millest ilma jään. Sama lugu oli peegelkaameratega. Ei teadnud, ei tundnud võimalusi, käib mulle seebikas küll. Nüüd on siis see õnnis teadmatus rikutud. Kuna projekti raames sai ühele organisatsioonile selline korralikum kaamera (Canon EOS 600D) soetatud, siis tuli sellega kaasa ka tasuta 3-tunnine koolitus. Kuigi kaamera kuulub organisatsioonile, oli koolitus mõeldud siiski vaid ühele ja nii ma sinna siis sattusingi. 3 tundi möödus nagu lennates. Tulemuseks see, et nüüd ma tean (vähemalt osaliselt), mida sellega teha saab. Ja nüüd ma mõtlen, et küll oleks vahva, kui päris endal ka selline kaamera oleks. Oli seda siis nüüd vaja.... Ja kõik need, kellel on mõni taoline Canoni kaamera, olge valmis selleks, et kui selle minu kätte annate, ei pruugi ma enam rohelise ruudukese režiimis pilti teha, vaid katsetan ikka Av-ga. :)

Vigurmõistatus täiskasvanutele

Maailmaparandaja blogist viimast sissekannet lugedes tuli mul meelde, et kusagil sahtlis on üks nöörmõistatus, mis on siiani lahendamata jäänud. Väidetavalt pidi netist lahendusi ka saama alla laadida, nii et ei hakanud enam oma ajusid väänama (mäletan, et siis, kui selle sain, siis proovisin mina ja proovisid ka teised, aga poolkerad jäid siiski seljad vastamisi), vaid otsisin lahenduskäigu üles. Ega see ka lihtsate killast olnud, aga asi õnnestus - sain poolkeradest kera kokku pandud (panen pildi ka tõestuseks).

Natuke keerulisemaks aga osutus esialgse olukorra taastamine. Natuke nuputamist ja lõpuks otsustasin proovida sama lahenduskäiku, nagu poolkerade kokkupanemiseks kasutanud olin. Asi toimis, algne olukord sai taastatud. 

Samas, kui ma proovisin poolkerasid uuesti teisipidi keerata, siis ilma spikerdamata päris ikka ei saanud. Proovisin võimalikult vähe spikerdades seda teha ja see lõppes paraja nööripuntraga, aga endalegi üllatuseks, sain siiski poolkerad jälle kokku.

Iseenesest tegelikult on nendes nöörmõistatustes üsna sarnane loogika. Kui ma Pärnus Hansapäevade ajal ühe laua juurde seisma jäin, kus üks noormees enda tehtud mõistatusi lahendada andis, siis pärast esimese nöörmõistatuse lahendamist, tuli järgmise lahendus juba kergemini. Ja kui peale mõistatuse lahendamist küsis noormees, et kas ma algse olukorra ka taastada suudan, siis natukese pusimise peale täitsa õnnestus. Kõige rohkem nägin ma tookord vaeva geomeetriliste kujunditega, aga lõpuks sain oma T-tähe kokku.

Sinu oma on üksainus maa...

Hakkab vist vaikselt traditsiooniks saama, et ma laulu- ja tantsupidudel kollase vestiga ringi tatsan. Igal juhul just nii jälle läks, et laupäeva ja pühapäeva veetsin piduliste seltsis. Mingi hetk tekkis tunne, et võiks vist selja peale sildi kleepida, et siit saab plaastreid. See oli põhiline mure. Ma ei mäleta, et eelmine kord tantsupeol nii palju plaastreid küsitud oleks. Seekord olid need igal juhul põhiline "kaup". Muidugi ei andnud me niisama uisapäisa ükskõik millist plaastrit - kõik küsijad pidid oma villid ette näitama ja siis vaatasime, millist plaastrit panna. Üldiselt sattusid mulle seekord rahulikud kohad (eelmise korra rongkäiguga ei anna võrreldagi), vaid laupäeval näituste hallis, kus söömine oli, läks mäsuks, kui see ühel hetkel lapsi tihkelt täis oli. Siis tuli mõnele lapsele kiirabi kohale kutsuda, aga meid vahetati ka seal õige pea välja, nii et ei teagi, kui kaua seal kiire aeg jätkus. Aga tuleb tunnistada, et tore oli. Kogu kontserti ma küll ei kuulnud, sest me olime pühapäeval mingi aeg jälle näituste hallis ja sõitsime sealt lõpuks ise kiirabiga tagasi lauluväljakule (asju oli vaja sealt ära viia ja meid lasti kah auto peale). Tegelikult ei olnud ma plaaninud pühapäeval päris lõpuni jääda, aga läks nii, et ikkagi lahkusin peale seda, kui plats juba peaaegu tühi oli. Vahepeal oli lausa hirm, et ei saagi enam samal päeval Tartusse, kuna bussid on kõik välja müüdud, aga selgus, et tädid kassas olid jama ajanud ja bussi pealt sai isegi veel pileteid osta. Koju jõudsin kesköö paiku ja täna oli jube raske hommikul tõusta, aga midagi polnud parata, tuli ennast tööle vedada.

Ja nii see jaan tuli

Vahepeal on jälle pikk paus kirjutamisse jäänud. Toimunud on küll ja veel, aga aega (ja ka viitsimist blogisse kirjutada) on nappinud.

Kauneid kontserte käisin kahel nädalavahetusel kuulamas Käsmus. Muuhulgas sain avakontserdi peaesinejalt pühendusega plaadi, mida minu automakk mängimast keeldus. Selgus, et viga polnud autos, vaid plaadis, sest Inese plaati, mida õlledega kaasa antakse, mängis ilusti. Käsmus viibimise ajal sai tehtud ka muud huvitavat - väikseid rattamatku Sagadisse ja Palmsesse, meres ujumas käidud (jaa, vesi oli tõepoolest külm), viikingilaev Aimariga sõitu tehtud (nii kaua tüütasin oma laevasõiduga, kui saime paatkonna kokku) ja kuna selgus et ka Jupijumal oli vahepeal samas kandis, siis käisin ka temal korra siuhvilks külas. Olles õppinud eelnevate aastate kogemusest, olin soetanud endale mõnusa matkatooli, nii et seekord oli mul mugavustega istekoht.

Toomas Krall esinemas linnulaluõhtul

Kuna meie valla jaanipidu oli 22. juunil ja muuhulgas oli kavas ka kohaliku näitetrupi uuslavastuse esietendus, läksid juunis proovid üsna tihedaks. Vähe sellest, et kaks korda nädalas, ühes proovis tehti asja ka kaks korda läbi. Vahetult enne jaanipäeva oli vaja ära pidada ka mõningad külakoosolekud arengukava tarbeks, nii et pühadele eelnenud aeg läks väga kiireks. Hilja koju, vara tööle ja nii see väss tulebki. Aga õnneks jõudis see jaanipäev kätte enne, kui juhe päris kokku oleks jooksnud. Esietendus läks hästi (saal oli rahvast puupüsti täis), jaanipidu oli mõnus ja jaanilaupäev möödus ka väga toredalt. Pärast paar päeva tõelist puhkust kodumail.

Lillepotipõllumajanduse upgrade

Hommikul äratas mind telefonihelin - jupijumal kutsus Tartu turule šoppama. Ronisin voodist välja ja läksin.

Kõigepealt ostsime jupijumala aeda taimi. Kui neid juba igasse kätte sai, viisime saagi autosse ja tulime järgmise satsi järele. Müügilettide vahel ringi käies ja kõiki neid taimi vaadates hakkas minulgi näpp sügelema ja tundus õige aeg realiseerida mõte laiendada oma lillepotipõllumajandust, nii et lillekaste ostsime juba mõlemad (mina piirdusin küll esialgu ühega). Kast oli tegelikult väga hea koht, kuhu asetada kõik need ostetavad taimed. Lehtsalat, tomat, amplimaasikad ja katsetuseks ka üks arbuus. Maasikad on lisaks sellele, et ma sealt mõne aja pärast punaseid marju noppida loodan, ka ilusad vaadata - sellised tumeroosade õitega.

Kui taimed olid ostetud, läks söögikraami ostmiseks (värsked hapukurgid olid juba varem ostetud, sest traditsiooniliselt tuleb neid süüa Turu silda ületades). Hispaania, Poola ja Leedu maasikate vahel valides osutusid lõpuks valituks Leedu maasikad. Päris nii head ei olnud nagu kõrghooaja maasikad, aga peaaegu. Ja üsna kiirelt said otsa ka :)

Koju jõudes istutasin oma saagi kasti ära ja hakkan nüüd saaki ootama :p

Hansapäevadest

Seekord sattusin imekombel Hansapäevade ajal Tartus olema, nii et sain neist osa võtta. Küll tavakodanikuna, mitte vabatahtlikuna nagu vanadel headel aegadel.

Nii ma siis tuiasingi erinevate linnade ja lavade ja lettide vahet. Tegelesin nii kultuuriprogrammi nautimise, ostlemise (nii söödavat kui ka mittesöödavat kraami) kui ka meisterdamisega. Viimase alla võib liigitada nii isetehtud klaasehte (klaas oli tegelikult valmis, aga klaasitükist ehet sai ise meisterdada) kui ka raketi. Viimasega ma lõpuks ikkagi väga rahule jääda ei saanud, sest lend jäi pisut lahjaks, aga peale seda kui edasised parandused ja täiustused asja ainult hullemaks tegevat paistsid, loobusin ma raketiteadlaseks olemisest. Olgu igaks juhuks mainitud, et tegu ei olnud siiski päris raketiga, vaid kõigest pabertorukesega, mida füüsikud meisterdada lasid ja mida väga lihtsa kaadervärgi abil lennutada sai.

Mulle sokutati ka üks ilusalongi sooduskupong, millelt võib lugeda, et ka meestele tehakse Braziilia (just täpselt sellise kirjapildiga) vahatamist. Vat mida kõike teada ei saa. Kusjuures meestele on see protseduur tükk maad kallim kui naistele. Ja naaritsa ripsmeid paigaldatakse ka seal... et siis järgmine kord kui mõnda eriti tihedate ripsmetega tibi näen, oskan juba kahtlustada, et äkki on naarits mängus.

Pühapäeva õhtul aga oli mu köögis rohkem kui üks füüsik (ja mõned mittefüüsikud pealekauba). Ja teist korda sel nädalal läks ses samas köögis pannkookide tegemiseks. Seekord küll ei pidanud ise eriti vaeva nägema, kookide küpsetamine võeti sujuvalt üle (ma olen ikka leidnud, et mehed on paremad kokad :p).

P.S. Kui nädalase vahega kaks erinevat inimest mulle vanuseks 17 pakub, siis tuleb tõdeda, et ju ma siis näengi täpselt nii vana välja (mõlemal korral oli pakkuja väga üllatunud, kui ma ütlesin, kui paljuga mööda pandi). Ei tea millal ma välimuse järgi 18 täis saan, siis ei peaks enam dokumenti igal pool näitama...

Vaike Vaikus alias Päike

Laupäeva hommikul sõitsin sanatooriumi. Doktor Veera pani Vaike Vaikusele diagnoosi - lihtalt sõnatu - ja suunas unehäirete osakonda. Terve laupäevase päeva toimusid protseduurid. Põhiliselt seisnesid need erinevates katsumustes, kus tuli võistelda teiste osakondadega (traumatoloogia, hüperaktiivsete intensiivravi ja simulandid). Kõige enne oli aga hommikuvõimlemine, mis ilmselgelt jättis sügava trauma seda kõike pealt vaadanud lapse psüühikale - nii jahmunud näoga vaatas ta seda vehkivate pidžaamades tüüpide kampa. Ühe protseduuri käigus saime endale hüüdnimed. Nii mõnelegi jäi see külge ka. Minu hüüdnimeks sai Päike.

Õhtu lõppes diskoga. Muuhulgas õpetati ka õigeid diskoliigutusi. Riietuda tuli 70-80ndate stiilis. Minu ainad püksid, mis olid logistiliselt sobivas asukohas ja stiiliga kokku läksid, olid lastud nii 6-7 aastat tagasi õmmelda. Ehk siis mahtuvusega oli väike probleem (te võibolla ei usu, aga ma tõesti olen nende aastatega pisut ümbermõõtu suurendanud). Aga sisse ma ennast pigistasin ja isegi istumine osutus võimalikuks (seda tegin ma alles õhtu lõpupoole, kui ilmselt enamus söödud toidust oli maha tantsitud).

Kui kellelegi nüüd tundub, et ma ära olen pööranud, siis rahu, ainult rahu. Kõigel on loogiline seletus - tegu oli GNLD tiimi suvepäevadega ja "sanatooriumi" ja "doktor Veeraga". Igal juhul äärmiselt vahva üritus koos mõnusa seltskonnaga.

Jätaks jälje ajalukku ...

Pühade ajal kodus olles kuulsin telekast üleskutset jäädvustada oma 14. aprill ja see Eesti Rahva Muuseumile tulevaste põlvede jaoks üles anda. Tundub päris vahva mõte. Leidsin lähemat infot ka nende kodulehelt. Eks näis, milliseks see teisipäev siis ka kujuneb.

Kodune nädalavahetus

Üle hulga aja olin nädalavahetusel Tartus ilma et kuhugi oleks vaja minna olnud. See tähendas, et tuli hakata tegelema tegemist ootavate asjadega. Esimene asi oli muidugi koristamine. See sisaldas lisaks tubade koristamisele ka külmkapi sulatamist (mille käigus ma ennast kogemata peaaegu ära oleks kõrvetanud) ja kerget torumehe mängimist (no mitte ei mõista, kuidas sellest, mis kraanikausist alla läheb, sihuke sodi kokku koguneb, mis sinna torusse ladestub).
Lisaks koristamisele oli mul veel mõni tegemist ootav asi. Üks neist oli istutamine. Otsustasin katsetada lillepotipõllumajandust, ehk siis panin mõned rohelised söögitaimed lillepotti kasvama. Eks näis, kuidas välja tuleb. Muide, mõni aeg tagasi panin ühe sibula veetopsi, see hakkab küll juba kenasid rohelisi pealseid välja ajama :)
Kuna ma harjumatult palju aega kodus veetsin, leidsin aega ka teleka ette maanduda. Reedel vaatasin (töökaaslase tungival soovitusel) otsast lõpuni "Palju õnne argipäevaks" ära (ma olin juppi sellest näinud, aga mitte tervet etendust). Väga mõnus tükk. Laupäeval vaatasin siis neid Eesti laulusid. Kuna ma teleka ette minemisega natuke hiljaks jäin, jäi esimene laul nägemata. Nendest, mida ma nägin, meeldisid kaks eestikeelset - see, kus viiulid ja tšellod olid ja Trafficu laul (mitte et mulle üldiselt Traffic eriti meeldiks, aga laul oli kena). Saatejuhid olid ka lahedad.

ee... meem

Maailmaparandaja viskas siis jällegi ühe meemi. Käesoleva meemi reeglid:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi.

Niisiis:
1. Pere Sellega polnud erilisi probleeme, kuna mul on endal ka sama sildike postituste puhul kasutusel ju.
2. Sõprus Sellega polnud ka nagu probleemi - võtsin aga sildiga "pidu" postitused lahti ja valisin sealt ühe välja.
3. Armastus Vat sellega oli tõsine probleem. No ei kirjuta sellistel teemadel. Lõpuks leidsin ühe postituse, kus sõna vähemalt sees leidus :)
4. Iseendast Sellega oli ka natuke keerulisem. Paljudes postitustes on midagi minust, võibolla oleks mõni asjakohasem ka kusagil olnud, aga lihtsalt ei leidnud üles. Aga igal juhul see iseloomustab ka päris hästi.
5. Varia Valdkonna osas ei tekkinud küsimustki - eks ma miskit rohelist ikka siia poetan :) Nii et valisin lõppenud aastast ühe vahva rohelise aktsiooni välja.

Ja nüüd selle meeminduse üks keerulisemaid osasid - edasiloopimine.
Kuna ma loen ainult selliseid blogisid, mille omanikku ma ise ka tunnen, siis piirdun ka kolme meemisaajaga, kui keegi tunneb, et tahaks endale meemikest, siis olge lahked ja võtke.
Mina annan edasi neile:
Saarlanna
Mätta Räpsaja
Lumeuss

Tegemist vajavate asjade nimekiri

Uusaastalubadused ma selle nimekirja kohta öelda ei tahaks. Pigem asjad, mida tahaks/oleks vaja teha.

* autole uued kojamehed osta
* need suitsuandurite ülespanemise käigus tekitatud liigsed augud kinni pahteldada
* minna verd andma
* lõpetada vähemalt üks neist raamatutest, mis pooleli on
* ....

Kindlasti oli veel midagi, mis mulle vahepeal pähe tuli, aga kuni pole leiutatud ikkagi sellist seadeldist, mis mu mõtted automaatselt blogisse üle kannaks, jääb ikka mõni asi kirja panemata.

***

Aga midagi uut olen ma sel aastal juba õppinud - õhupallidest vahvate asjade väänamist (ühest õhupallist koera tegemist ja kahest õhupallist lille tegemist). Seda kõike ühel peol, kus olid koos nii suured kui väikesed lapsed ja kõigil oli lõbus.

Mees majas

Juhuse tahtel ma ikkagi ei hakanud ise lakke aukude puurimisega mässama. Nimelt juhuslikul oli ühel sõbral vaja Tartus öömaja ja loomulikult kasutasin ma ära meessoost isiku viibimise korteris ja lasin temal augud puurida. Ja kui nüüd aus olla, siis see asi ei tundunud üldse nii lihtne, kui ma arvanud olin. Lisaks oleks hea omada sellisteks puhkudeks jooniseid selle kohta, kust läheb armatuur... Nimelt sai neljale vajalikule augule lisaks ka kolm auku, mis kasutusele ei läinud, kuna neid ei olnud võimalik piisavalt sügavaks puurida, sest metall tuli ette. nii et järgmine aktsioon on pahtliga aukude kinni toppimine :p

Veel sain ma teada, kuidas saab ruubiku kuubiku kokku panna. See käib nii:

Võta kuubik juppideks, kuni jääb järgi selline asi (pilt 1)

Siis võta ülejäänud osad (pilt 2)

ja pane need õigesti kokku

Nii lihtne see ongi :) :P

Ah jaa... olgugi, et ma ise olen veel väga algaja kitarrimängimises, andsin ma eile oma esimese kitarritunni... Loomulikult oli kitarr häälest ära läinud. Seda sai ka häälestatud. Ega ma kindel ole, et ta pärat rohkem häälde sai :pp Igal juhul oli õpilane tubli ja õppis 4 duuri ära.

Kotkasilm

Käisin üle pika aja kinos. Selles uues, mis Taskus on. Toolidega sai tõepoolest kiikuda :p Vaatasime filmi nimega Kotkasilm. Hea film oli. Ja natuke kõhedusttekitav ka, sest kuigi tegu oli väljamõeldisega, ei oleks selline asi ilmselt mitte väga võimatu ka reaalses elus. Igal juhul tekkis saalist lahkudes tahtmine oma mobiili aku ära võtta...

Eile õhtul sai natuke pokkerit mängitud. Natuke teistsuguste reeglitega kui ma varem mänginud olen. Ma ei tea, kas see oli algaja õnn või miski muu, aga mul läks lõppkokkuvõttes täitsa hästi. Ja kuigi makaronijuppide või tikkude või sentidega on ka päris tore mängida, on tõeliste žetoonidega ikka hoopis teine asi.

Tõeline e-kodanik

ID-kaardi tegemisega sain mõni aeg tagasi hakkama, nüüd sain endale ka ID-kaardi lugeja (jätkuvalt mõtlen tänutundega Mpsi peale, kes mind selle asjandusega varustas). Ja jätsin endast ka jälje maha järjekordse rekordiürituse abil (see oleks siis teine kord üritada maailmarekordi tegemisel osaleda... esimene oli aastaid tagasi Võrus Sabatantsuga, aga see vist ei saanud rekordiks).
Nüüd võin ma tõelise e-kodanikuna asju ajada e-riigis.

Muide, see video on päris lõbus, mida ID-kaardi tarkvara alla tõmmates näitab :p

VIISakas inimene vastab, kui küsitakse

Niisiis tuleb minul ka vastata ilmselt neile viiele küsimusele, mis Maailmaparandaja mulle suunas.
Reeglid:Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kahjus tuleb olla ebaoriginaalne ja öelda, et lõpetasin põhikooli. Rohkem nagu ei meenugi sellest ajast.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* Mõningad raamatud ootavad läbi lugemist.
* Kirjutuslaua sahtlite sisu vajaks üle vaatamist ja korrastamist.
* Kitarri võiks kah mõnikord näppida... 8-)
* Uued teksad oleks vaja osta.
* Londonis käigu kohta postitus vaja teha :p
Huhh.... see oli raskem kui ma arvasin. Polegi nii palju asju, mis tegemist ootavad, kui mulle vahel tundub. :)

3. Lemmiksnäkid?
Pähklid, näkileivad, oliivid

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
If I had a million dollars.... I'd be rich ;)
Aga tegelikult... noh eks ma siis tegeleks rohkem selliste asjadega, milleks siis väga palju aega ei jää, kui tööl käid. Võibolla võtaksin ette mõne huvitava reisi.

5. Kohad, kus oled elanud?
Esimesed 3 eluaastat vanaema juures, siis saime omaette korteri, kus möödusid minu aastad kuni selleni, kui keskkool lõpetatud sai.
1. kursusel elasin Karlovas Kuu tänaval. Alates 2. kursusest olen elanud Annelinnas (alguses Kalda tee lõpus, nüüd Eedeni ligiduses).

Nii, ja nüüd see kõige raskem osa - suunata asi edasi 5 inimesele, aga vaatame, mis juhtub. Et siis suunaks edasi järgmistele blogijatele:
1. Mätta Räpsaja
2. Lumeuss
3. Sooda
4. Tujukas
5. Janalill

Oled sa targem 5. klassi õpilasest?

Kuna mõni aeg tagasi ilmus netis uudis, et Ameerikas leidub lauljaid, kes arvavad, et Euroopa on riik, siis jõudis ka minuni see link, kus saab mängida seda viktoriini, mille nimeks on Are you smarter than a 5th grader? Mõningad küsimused on tegelikult üsna rasked, kuna keskendutakse peamiselt ikkagi USA-le (eriti geograafia ja ühiskonnaõpetuse rubriigis), aga siiski õnnestus mul see ära teha :) Päris mõnus meelelahutus tegelikult.
Aga ameeriklaste teadmiste kohta ütleks veel niipalju, et youtube'i videot selle salvestuse kohta vaadates jääb siiski mulje, et see laulja on siiski suht erandlik oma "hiilgavate" teadmiste poolest, sest publikut läbis tema vastuste peale naerukahin (või siis oli põhjus selles, et neile näidati suurt silti "naer").
Tegelikult oleks päris huvitav, kui mõni meie praeguste õppekavadega tuttav olev inimene seda viktoriini Eesti konteksti mugandaks (eriti just nende kohalike küsimuste poolest), siis saaks tõepoolest testida, et mida me veel koolist mäletame.

Verest

J. kutsel sai täna jällegi verekeskust külastatud. Seekord lasin vasakust käest verd võtta, sest see side härib natuke, millega käsi pärast kinni seotakse ja paremat kätt on üldiselt vaja rohkem liigutada. Aga ei tea, kas asi oli vasakus käes või milleski muus, aga minu veri arvas kehast lahkumisest natuke teisiti kui mina - ei tahtnud üldse välja tulla sealt veenist. Õed muudkui käisid ja kohendasid seda nõela, sest masin piiksus kohe kui verd kätte ei saanud. Lõpuks sai see kotike siiski täis.
Nüüd olen jälle natuke veretum, aga rahul :)

No brakes

Olgugi, et lumi jätkuvalt maad katab, otsustasin ma täna hommikul, et on veel vara helkurvest ja kiiver talvekorterisse panna ning läksin jalgrattaga tööle. Ja ma polnud ainus rattur muide. Hommikul nägin nelja ratturit veel. So I'm not the only crazy one :p Aga tegelikult oli täitsa normaalne sõita. Kuna füüsiline koormus on ju ikkagi suurem kui kõndides, oli palju soojem. Tegelikult üks väike probleem oli, aga see ei tulnud mitte külmast. Nimelt loobusid mu ratta tagumised pidurid töötamast. Või õigem oleks olnud nende kohta öelda mitte pidurid vaid aeglustid, sest ilmatu pika pidurdusmaa peale sai lõpuks ratta seisma ka. Aga kui oli vaja natuke äkilisemalt seisma jääda, tuli appi võtta esimesed pidurid. Esimesel katsel olid need natuke liiga äkilised, aga pärastpoole sain õige tehnika selgeks. Sellegipoolest leidsin, et tagumised pidurid oleksid siiski head ning põikasin peale tööd Rademarist läbi. Seal üks noormees putitas asja natuke ja nüüd võib jälle pidureid piduriteks nimetada :)

Ja täna tuli järjekordselt tõdeda, et mõnikord tahavad inimesed oma muredest rääkida just sellisele inimesele, keda nad suht põgusalt tunnevad.

Muide... kuna mõningad inimesed avastasid suvel netist ühed teatud mudamaadluse pildid ja täna lõuna ajal need jutuks tulid ning ma veel ühele inimesele lingi edastasin (ta muide alguses arvas, et teised teevad nalja :p), on see link otsaga Venetsueelasse jõudnud. Irw.

Nõudemäärija-päkapikk

Eile ja täna õhtul oli põhiteemaks meesterahvastele mustade nõude tekitamine. Eile käisime Turu tänaval lasagnet tegemas. Ja sinna kõrvale sai ka natuke sporti vaadatud. Jalgpall oli seekord üllatuslikult isegi vaadatav (Eesti ei kaotanudki), aga korvpall seevastu ei kannatanud mingit kriitikat. Lasagne igal juhul tuli täitsa hea (vaatamata sellele, et keegi unustas soola juustukastme sisse panna, aga kui pärast soola peale raputasime, siis oli söödav küll). Ja nagu te juba ilmselt aru saite, jätsime nõud korteriperemehe pesta :p Viimase asjaolu tõi ta täna vabanduseks sellele, et mitte Mani juurde ilmuda (või võttis lihtsalt natsa "puhkust" enne nädalavahetust, sest nagu ma aru olen saanud, plaanitakse selleks ajaks pidu reede õhtust pühapäeva õhtuni). Aga meie Murueidega läksime (ja jaa, lugesite õigesti, meil oli siin külaline kaugelt). Nagu hiljem selgus, oli selle külaskäigu põhjuseks tegelikult salakaval plaan konkurentsi likvideerimiseks jäätise abil. Ja ka seekord jätsime korteriperemehele nõusid, mida pesta :p

Muide, kas te teate kui mõnusad ja soojad praegu ööd on?

Lehvitamisteenus

Täna sai üle hulga aja jälle inimesi bussijaamas ära saadetud. Ja lausa kaks korda (nii et ärge imestage, kui homses Postimehes on nupuke selle kohta, et Tartu bussijaama kandis on näha segaseid, kes igale bussile lehvitavad). Kusjuures esimesele bussile kogunes kõnnitee servale saatjaid ikka päris palju, seisime lausa mitmes reas. Aga noh, see oli suur buss ka, kahe korrusega ja puha (meie lehvitasime Tommile).
Umbes tund aega hiljem saatsime Murueide ja Laisiku ära. Tegime neile natuke Põdra maja liigutusi ka (teist salmi siiski avalikus kohas tegema ei hakanud, piirdusime kõigest esimese salmi ja kolmanda salmi algusega).
Nii et kui keegi tahab veel ilusti bussi peale saadetud ja järgi lehvitatud saada, siis andke aga teada :)