Suvest

Ilmade järgi on suvi juba mõnda aega otsas (kalendri järgi peaks veel kestma, aga ju ei ole siis keegi suvele seda öelnud), isegi lubatud kuiva 1. septemrit ei tulnud, täna hommikupoole sadas päris kõvasti.

Kuna suvel pole olnud aega sissekandeid teha, siis mõtlesin, et kirjutan korraga kõigest. Lühidalt.

Viimane sissekanne oli juuni viimase nädalavahetuse kohta, nii et paslik oleks alustada juuli esimesega.
Lumeussi kutsel sai ära käidud üks seniavastamata Eesti väikesaar - Prangli. Ma arvan, et sattusime täiesti õigel ajal - siis kui enamus Eestist oli laulupeol või vaatas seda telekast, külastasime meie Prangli saarel muuseumi, kohalikku etendust ja jalutasime niisama ringi. Iseenesest oleks laupäeva õhtul võinud pidusse ka minna, aga saun väsitas meid nii ära, et padi tundus ahvatlevam. Pühapäeval saime teada, et üle tee suvitas saarel ka madu (teised ei tahtnud mind alguses uskuda, aga siis nägid teda oma silmaga ka). Kuna ilmad olid just ilusaks läinud, veetsime osa päevas rannal peesitades. Teist ujumiskorda siiski ette ei võtnud, merevesi tundus piisavalt külm. Väga kaua me peesitada ei saanud, sest mina tahtsin kindlasti kella neljase laeva peale jõuda (pealinnas toimuvate suurte üldrahvalike pidustuste tõttu ostsin bussipileti varem ära ja tahtsin sinna jõuda ka).

Juuni järgmine nädalavahetus pidi olema rahulik, üsna kodune. Aga juhtus nii, et Saksamaa sai jalka MMi poolfinaalist kindlalt edasi ja If õhkas öösel mängu vaatamast tulles, et hirmsasti tahaks pühapäeval finaali Berliinis public viewl vaadata. Mina üritasin talle alguses selgeks teha, et ei saaks kaasa tulla (üksi ta minna ei tahtnud), kuna mul algab puhkus alles juuli lõpus. Kuidagi aga suutis see mõttepojuke ennast mulle pähe istutada, et oleks ju lahe Berliinis mängu vaadata ja lõppeski asi sellega, et vahetasin tööjuures kaks tööpäeva ühe puhkuse ajal toimuva seminari päevade vastu ja laupäeva hommikul asusime Berliini poole teele. Öö veetsime Poola bensukas ja järgmise päeva pärastlõunal olime Berliinis selle hosteli ukse taga, mille olin meile netist broneerinud. Hostel oli odav, ilma eriliste mugavusteta, aga äärmiselt toreda atmosfääri ja sõbralike töötajatega. Natuke puhkasime reisiväsimusest, seejärel maalisime endale saksa lipud põskedele ja võtsime suuna kesklinna poole. Me polnud ainsad. Kokku võis seal mängu vaatamas olla ca 250 000 inimest. Enne kohale jõudmist sai veel fänninänni juurde ostetud. Ilm küll ei soosinud meid - läksime igaks juhuks mõned tunnid enne mängu algust ja paar tundi pidime vihmas ootama. Õnneks jäi selleks ajaks vihm järele kui mäng pihta hakkas. Elamus oli ootamist ja pikka reisi väärt. Eriti see värav, mida nii kaua oodata tuli ja hiljem see juubeldamine linnas. Kuna pikk reis oli jätnud oma jälje, siis meie kohalikega pidutsema ei jäänud. Otsisime hoopis õige trammi ja sõitsime tagasi hostelisse. Järgmisel hommikul asusime tagasiteele.

Kuigi autosõidust oli teisipäeva õhtuks natuke villand, võtsime siiski järgmisel nädalal ette reisi marsruudil Kiviõli seikluspark-Tallinn. Seikluspargis proovis If mäest alla sõita autoga, millel vaid rool ja piduripedaal (oli hirmsasti raputanud), mina otsustasin sujuvama sõidu kasuks ja proovisin ära Eesti pikima trosslaskumise. Tuuline oli. Edasi suundusime Toilasse, patseerisime natuke Oru pargis, sealt edasi Valaste joa juurde (väga palju joast ei näinud, sest ligipääs oli tõkestatud). Kuna kõht oli tühjaks läinud, võtsime Valaste joa juures eine. Esimest korda nägime, et burger oli pakitud A4 paberisse. Aga kõhu täitis ära. Õhtuks jõudsime pealinna. Seal olid parajasti käimas merepäevad. Laupäeval me neist väga palju osa ei saanud, aga pühapäevaks oli broneeritud ekskursioon Patarei vanglasse. Enne ekskursiooni otsustasime teha kiire reisi Kajsa Mooril. Paraku läks ekskursioon pisut pikemalt kui arvasime, nii et jäime Patarei vanglasse pisut hiljaks, aga õnneks oli ekskursioon alles alanud ja saime sellega siiski ühineda. Tagasiteel koju mõtlesime sisse põigata ka paljuräägitud Põhjaka mõisa, kuid selgus, et vabu kohti restoranis ei ole. Õnneks meil kõhud väga tühjad ei olnud, olime pealinnas enne äratulekut veel einestanud. Iseenesest oli tore nädalavahetus, tänud Tuhrikule majutamast :).

Lõpuks saabuks ka juuli lõpp koos puhkusega (oli viimane aeg, sest tööl läks juba hirmus palavaks). Esimesed paar päeva puhkusest veetsime Võrumaal. Kuna linnas oli väga palav, kolisime suvilasse. Suvitasime, käisime ujumas, väisasime Suurt Munamäge ja nautisime suve. Väga pikaks Võrumaale siiski jääda ei saanud, sest tuli võtta suund Saaremaa poole. Ma polnud ammu Võrust sinna sõitnud, seega oli nüüd täitsa uus ja huvitav sinna sõita. Ja tulenevalt paari nädala tagusest maratonsõidust tundus tee päris lühike. Esimse hooga Saaremaale ei jõudnuki, jäime Muhumaale pidama. Vaatasime üle Maailmaparandaja, Mpsi, Tõrukese ja Täpsi. Tõrukest ei olnud juba väga ammu näinud, oli teine nii suureks kasvanud.Väga kauaks lahke pererahva kaela peale jääda ei tahtnud ja võtsime suuna suuremale saarele. Kuna olin sel korral võtnud nõuks kõikidele sõpradele ja sugulastele nägu näidata, siis järgmisena saime Saarepiiga ja tema meesperega kokku. Käisime merel, vaatasime nende peatselt valmivat maja, ujusime, tegime väikse pikniku rannas. Õhtuks jõudsime ka vanaema juurde. Järgmiseks päevaks oli plaanis sõit Lääne-Saaremaale. Esiteks vaatasime pankasid ja võtsime ette pika jalatuskäigu viltuse majaka juurde. Ilm oli jube palav ja vesi sai ka otsa, nii et majakani jõudes pikka pidu ei olnud, suundusime tagasi auto juurde. Päeva põhieesmärk oli jõuda Saarlanna juurde. Leidsime õnneks üsna lihtsalt ka tee sinna, kuigi polnud päris ammu käinud. Nägime ära pisikesed lapsed ja suuremad lapsed ja ka teised pereliikmed. Lisaks kostitati meid maitsva õhtusöögiga, nii et oli igati kordaläinud külastus. Laisikuga ei tahtnud meil graafikud kuidagi klappida, nii et ainus aeg, mis sobis, oli neljapäeva lõuna. Esialgu olime plaaninud jala minna, aga natuke enne lõunat hakkas kallama nagu oavarrest, nii et tundus kindlam minna autoga. Iseenesest oli vihm hea, pesi natuke seda tolmu maha, mida me eelmisel päeval kruusateid pidi seigeldes auto külge kogunud olime. Enne lahkumist jõudsime veel ka tädimehe sünnipäeva tähistada ja VLÜ kontserdil käia.

Tagasi Tartus olles tuli kaks päeva osaleda seminaril. Sinna vahele jäi üks päev veel sebimist ja siis tuli võtta suund Käsmu. Järjekordne Viru Folk tahtis korraldamist. Nii hea ilmaga Viru Folki ma ei mäletagi. Sel korral oli sõpru seal rohkem kui eelmisel aastal, sest paar sõpra olin sinna vabatahtlikuks soovitanud. Esmaspäeva pärastlõunal oli küla enam-vähem korras, nii et võis koju tulla.

Teisipäeval võtsime suuna juba tuttavat teed pidi Saksamaa poole. Sel korral sõitsime sinna rohkemate peatustega ja viibisime ka kohapeal pikemalt. Põhieesmärgiks oli Soltau Heide Park (lõbustuspark). See oli päris võimas. Meie kõige jubedamatele atraktsioonidele ei läinud, aga vaadata oli neid iseenesest tore (vähemalt minu meelest). Oma adrenaliini saime kätte ka nullist sajani alla 3 sekundi kiirendavast sõidust, bobisõitu matkivast karussellist. Mina käisin lisaks 70 m kõrguselt vabalangemas (If oli seal varem käinud, sel korral ei tulnud), mis oli täiesti omaette elamus. Selliseid atraktsioone nagu meil Tivolis näeb, oli seal ka. Lühema järjekorraga kui teised atraktsioonid. Käisime ka seal. Tagasisõidu tegime kiiremini (kodu ootas), nii et 20. augusti saime kodus reisist välja puhata. Järgmisel päeval tuli taas tööle minna.

Nädalavahetuseks oli juba suve alguses planeeritud kanuumatk. Seltskond oli kahanenud küll vaid kuuele inimesele, aga sellest polnud hullu. Onu, kes kanuud rentis, üritas meid küll ära hirmutada sellega, kui raske ja mudane see matk olema saab, aga tegelikult ei olnud hullu midagi. 10 järve said õhtuks läbitud. Kõige raskem oli tee 7. ja 8. järve vahel, mis oli hirmus pikk. Ja Kooraste suurjärvele jõudes läks natuke aega enne, kui õige kalda leidsime, kus autod koos telkide, kuivade riiete ja muu vajaliku varustusega olid. Ilmaga oli tegelikult vedanud - püksid oli märjad ainult seetõttu, et vahepeal pidi kanuust välja ronima, vihma mei ei saanud. Järgmisel päeval sõitsime veel natuke mööda Pühajõge (mis ühel hetkel muutus Võhandu jõeks). Matka lõpetuseks tegime murul pikniku. Ma loodan, et ka teiste jaoks oli matk sama tore, nagu minu jaoks.

Suve viimane nädalavahetus möödus taaskord Võrus. Sel korral oli peapõhjuseks vanaema ja vanaisa biljantpulm. Pühapäeval käisime ka seenel. Puravikke oli jube palju.

Njah... kokkuvõttes tuli päris pikk lühiülevaade. Mis teha, kui oli nii sündmusterohke suvi. :)

Puhkusenädal

Kuigi alguses ütlesin suusatamisele "ei", suudeti mind ümber veenda ja nii ma kirjutasingi mõni nädal tagasi avalduse nädalaks puhkuse saamiseks. Eelmisel laupäeval istusin bussi ja põrutasin pealinna. Esimene käik oli suusalaenutusse (lisaks suuskadele loomulikult ka kogu muu krempel - saapad, suusakepid, kiiver ja prillid). Kuna mina läksin mäele esimest korda, oli kõik nii uus ja veider (saabaste jalga saamine, isiklikud küsimused suuskade reguleerimisel, suusaprillide proovimine jne). Ei läinudki väga kaua, kui kogu varustusega auto poole sammusime. Õhtul käisime veel Crexi juures nägu näitamas. Seal selgus, et Saaremaa ekipaaž on asjadega üle koormatud, nii et kesköö paiku tuli veel autosid ümber pakkida, enne kui kogu reisiseltskond tuttu sai.
Pühapäeva hommikul oli varajane äratus ning laeva minek.2,5 tunni pärast jätsime mere selja taha ning Hõbelõvi ja Kotkas võtsid suuna põhja poole. Vaatamata sellele, et punast katust, mille järgi oma majakese leidma pidime, kattis lumi, suutsime siiski tuvastada oma onni. Päris tore majake oli. Loomulikult saunaga. Köögis oli igasugu varustust (ka sellist, mida väideti seal mitte olevat). Sahtlite sisust oli raske esimese hooga ülevaadet saada, lihtsam oli tuvastada mingit asja, kui sa just konkreetselt seda otsisid.
Järgmisel hommikul asusime suusamäe poole teele niipea kui hommikusöök söödud oli. Mina tundsin, kuidas närv sisse tuleb ja sees keerama hakkab. Mäest tervena alla saamise võimalus tundus kuidagi uskumatu. Võtsime suuna lastemäele (mina mujale ei julgenud, teised tulid õpetama). Esimene laskumine läks katkendlikult ja kaua. Nii kaua, et Mps, kes tervislikel põhjustel kohe mäele ei tulnud, ei jõudnudki ära oodata. Täpse aja suhtes, mis mul esimesel korral mäest alla saamiseks kulus, on erinevaid arvamusi, aga üle tunni läks vist küll. Lõpuks selgus, et sahka saab ka sõita (mis tähendas aeglasemat kiirust ja mingitki kontrolli suuskade üle), nii et edasi läks sõit sahaga. Vähemalt sain kiiremini alla ja viiendal laskumisel enam ei kukkunud. See meetod aga mõjus jalgadele vägagi väsitavalt ja peale lõunat ma väga kaua vastu ei pidanud. Teisel päeval läksime mäe teisele nõlvale. Kui eelmisel päeval olin mummuga üles sõitnud, siis nüüd sai ankrut katsetatud. Algus väga ladusalt ei läinud, aga hiljem harjusin täitsa ära. Esimene nõlv, mida proovisime, ei olnud just paljulubav. Enne lõppu oli järsk koht, millest ma ilma kukkumata üle ei saanud ja pärast kukkumist oli raske sealt jälle hoogu sisse saada. Otsustasime minna teisele nõlvale. Seal anti karm käsk - nõlva alumises otsas sahka sõita ei tohi, hakka aga kantima. Ja varsti enam ei sahatanudki. Viimaks olin leidnud oma nõlva, kus sõit ladusamalt läks. Ainus probleem oli see, et tagasi auto juurde saamiseks tuli alla sõita päris kõrgest nõlvast. Esimesel korral läks see sõit üsna aeglaselt ja kukkumistega. Alla jõudes ei olnud enam mingit soovi teisele poole mäge tagasi minna. Pärast lõunat läksin siiski jälle oma nõlvale. Harjutasin õhtuks, et seekordne kõrgest nõlvast alla sõit ladusamalt kulgeks. Päris ladusalt siiski ei läinud, aga natuke paremini, kui esimesel korral.
Kolmapäeval võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid teha ja lasta ennast ka filmida. Mulle endale tundus, et ma sõidan täitsa normaalse kiirusega, aga videot vaadates tundus, et ma peaaegu nagu seisaks. Autoni jõudmiseks tuli endiselt kõrgest nõlvast alla lasta (tegelikult sain hiljem teada, et selles osas oli mulle udu aetud - ka teisel pool mäge oli parkla), nii et ühel hetkel, kui jälle seal külili käisin, võtsin fotoka ja pildistasin vaadet. Enne lõunat mul ilma kukkumata sealt alla saada ei õnnestunud (kuigi ma ei alustanud päris ülevalt). Õhtul sain mäele umbes tund enne suusakeskuse sulgemist. Üles mäe otsa jõudes selgus, et minu lemmiknõlv on suletud ja ainus tee alla oli kõrgest nõlvast ja sel korral päris ülevalt. Ega midagi, tuli julgus kokku võtta ja laskuda. Esimesed korrad päris ladusalt ei läinud, aga lõpuks suutsin kaks korda ka ilma kukkumata alla saada.
Järgmisel hommikul tuli asjad pakkida, maja koristada ja kodu poole teele asuda. Tagasi kodumaa pinnale jõudsime umbes kesköö paiku. If oli tööasjus Tallinnas ja ootas mu ära, nii et veel samal öösel jõudsin koju.
Reedel pakkisime uuesti koti ja võtsime suuna Rakvere poole, meid ootas spaa. Hotellituba oli ilus, spaa mõnus, lisaks veel mõned hoolitsused, mis sa hing veel ihkad. Suurepärane lõpp mõnusale puhkusenädalale.

Igal juhul suur kummardus suusareisi peakorraldajale, kõik kulges nagu õlitatult. Edaspidi on mind ilmselt lihtsam mäele meelitada. :)

Lubatud, tehtud

Ei ole vist kõige mõistlikum öösel 3,5 tundi maganuna sõita 200 km, kõndida pool päeva ringi ja sõita veel 230 km. Aga mis teha, suvel on nädalavahetused defitsiit ja tuleb lihtsalt erinevaid asju ühele nädalavahetusele mahutada.

Nii siis juhtuski, et laupäeva õhtul sai Kuressaares väljas käidud ja järgmisel hommikul vara tuli ärgata, et Paldiskisse sõita, et endine töökaaslane saaks meile seal väikese tuuri teha (lubasime kevadel, et suvel lähme külla). Esialgu tahtsid Lõuna-Eestist tulijad juba kell 10 seal kokku saada, aga mina keeldusin kella seitsmese praamiga pühapäeval üle tulemast ja surusin kohtumisaja kella 11 peale, nii sai asi natukenegi humaansem minu jaoks - 8.30 praamiga üle. Tegelikult jõudsin juba poole üheteistkümne paiku Paldiskisse, teised tulid üsna täpselt. Kõigepealt sõime kooki ja mitte roolisolijad maitsesid ka kaasatoodud veini. Seejärel hakkasime kohalikke vaatamisväärsusi läbi käima, esialgu rohkem autoga (sõitsime kohale, tulime korraks autost välja, vaatasime ära, tagasi autosse ja järgmisse kohta), aga siis jätsime oma neljarattalised tuuliku juurde seisma ja kõndisime jala. Vaated olid ilusad ja ilm samuti, nii et väga mõnus jalutuskäik kujunes sellest. Ühes kohas on ka trepp, mis pankrannikust alla viib (päris hästi peidetud teine) ja seal all olles tundus vesi nii kutsuv, et käisimegi ühe töökaaslasega ujumas ära. Muidu oli mõnus, aga sügavaks ei tahtnud üldse minna. Igal juhul oli väga lõbus kogemus, nii meile kui ka kaldalejäänutele. Pärast väikest kehakinnitust näidati meile ka kohalikke "mägesid" (väidetavalt orjade poolt rajatud). Adamsoni muuseumi juurde jõudes selgus, et see oli just kinni pandud. Piilusime natuke aia tagant. Lõpuks väisasime ka rongijaama, kus hulkuvate kasside toitmist keelav silt lausa kutsus sealsamas ennast rahulikult pesevale kassile süüa andma. Kahjuks ei olnud meil midagi kaasas, mida talle anda oleks võinud (jäätised olid juba otsa saanud). Märkamatult oli aeg õhtusse veerenud ja tuli taas rooli istuda ning Tartusse sõita.

Kuigi mul ei ole midagi mööda ilma ringi kolamise vastu, sai peale 9 päeva kodust eemal olekut siiski eile õhtul õndsalt õhata "Home, sweet home."

Jälle puhkab

Nojah... kui kogu puhkust ühe korraga välja ei saa võtta, siis juhtubki nii, et puhkad natuke ja siis jälle natuke. Seekord algas puhkus Viru Folgiga. Seetõttu jäi küll Pedassaar avastamata, aga mis parata, folgist ei saa loobuda. Seekord tundus kõik see veel lahedam kui eelmine aasta. Svjata Vatra, Blacky, Orelipoiss, Zetod, Paabel feat. Märt Avandi, Zorbas, Justament, Haydamaki, Sw(f)Est, Indigolapsed, Henri Laksile pühendatud kontsert, Ummamuudu ja Pantokraator feat. Jaan Sööt - kõik olid head kontserdid. Paar kontserti olid ka sellised, mis päris minu maitse ei olnud, aga maitse üle ei vaielda ja kindlasti oli inimesi, kes ka neid nautisid. Ja lisaks oli veel kontserte, kuhu ei jõudnud, kuigi oleks tahtnud, aga kaheks rebida ennast ei saa (iseenesest oleks mul olnud eelmine nädal ennast vaja nii vähemalt viieks rebida, kui arvestada erinevate ürituste arvu, kuhu mind kutsutud oli, aga mis parata, tuli valida). Lisaks kontsertidele vaatasin ka erinevaid filme ja multikaid, mida KÄFF pakkus. Kõigele sellele pani punkti väike järelpidu pühapäeva õhtul, mis kulmineerus ühislauluga päris arvestatava orkestri saatel - kitarr, lõõts, basskitarr, tšello ja natuke viiulit (viiuldaja lahkus küllalt ruttu). Sõnadega tekkis küll aeg-ajalt probleeme, aga see otseselt ei takistanud, salme võib ju ka korrata ja refrääni teadsime ikka.

Käsmust põrutasin otseteed Saaremaale. Nii nagu eelmiselgi aastal, oli mul sel teekonnal autos seltsiline. Seekord orgunniti mulle ta juba pühapäeva õhtul (esialgu loodeti, et ta minuga Tartusse saab, aga kui selgus, et ma hoopis Saaremaale lähen, kõlbas see ka :p).

Saarde jõudes tegin esiteks visiidi Maailmaparandaja ja Mpsi juurde. Kui Orissaares said enamus fotosid vaadatud (kaasa arvatud titepildid), siis läksime Kuivastusse. Minu soovil läksime ujuma ja pärast selgus, et saab ka paadiga sõita. Mulle loovutati käilakuju koht.

Eelmise nädala lõpus lugesin netist, et selleks nädalaks lubatakse kuumalainet, kuid seda tunda küll ei ole. Teisipäeva hommikul Kuivastus pilvisesse taevasse vaadates lootsin, et ehk Kuressaares on ilusam, aga selgus, et Kuivastu õigustab siiski oma nime - Kuressaares oli juba eelmisest ööst saadik sadanud. Niipalju pidas ilmaennustus siiski täppi, et õhtupoole läks selgemaks ja sadu lakkas. Nii sain õhtul võtta tädi ratta ja Laisiku juurde kimada. Juttu ajades, põrkse hävitades ja televusserit vaadates läks aeg kiirelt ja peagi tuli uneaeg kätte.

Täna pidime Laisikuga ühte poodi minema, aga selgus, et see pood pandi kell viis kinni. Tobedad. Lohutuseks läksime teise poodi. Ja lõpuks otsustasime ujuma minna. Nasvale (Titerannas on ju solk sees, sinna ei tohi minna). Ma polnud seal varem käinud. Päris hea põhi oli tõesti. Vesi tundus sisseminnes külm, seesolles täitsa ok ja välja tulles soe. Nagu ikka. Aga mõnus oli. Pärast oli vanaema juures grillimine. Olime tublid ja suutsime peaaegu kõike parajalt teha, nii et enamus asju sai otsa. Ainult seda va ketšupi-hapukoore kastet jäi üle.

Puhkan

Nagu öeldud, puhkan. Mida teha puhkuse ajal? Ikka kodutöid. Muul ajal pole ju aega. Esmaspäeval polnud ka aega (kuigi oli puhkus). Eile asi väga ei edenenud, täna olen juba tublim olnud.

Kuna ma nädalavahetusel sattusin kurjade väikeste mustade putukate rünnaku ohvriks ja olin paar päeva preili Jämejalg, siis väga välja ei kipugi (nojah, tegelikult päris toas istudes jalgu ei ravitsenud, ikka oli vaja natuke mööda ilma ringi tuiata, aga riietuses tulid kõne alla ainult pikad püksid või pikk seelik). Tänaseks on küll paistetus alanenud, aga pahkluu ümbrus on endiselt punaseid suuremaid ja väiksemaid täppe täis. Tea, kas julgebki enam Peipsi ääres katmata säärtega käia...

Esmaspäeval oli Nõos valla aastapäeva puhul Bonzo kontsert. Natuke veider tunne oli istuda kohaliku kirikuõpetaja kõrval ja kuulata lugu mehest ja jumalast. Tekkis tahtmine küsida, mida tema sellest loost arvab, aga siiski ei küsinud. Peale kontserti väljendas kirikuõpetaja oma positiivset üllatust Bonzo kontserdi osas, nii et ju talle siis too mehe ja jumala lugu ka ikkagi meeldis.

Viimne puhkus

Puhkasin eelmisel nädalal oma viimase jupikese puhkust sel aastal (edasi tuleb vaid tööd rügada). Osa sellest ajast kulus siiski tööga seotud asjadele, aga ülejäänud aja kulutasin oma äranägemise järgi. Ühe päeva näiteks kulutasin täielikult koristamisele. Neljapäeval aga istusin üle pika aja Nissani rooli. Esialgu tundus, et see sidur ei liigu ju. Tegelikult liikus küll, lihtsalt rohkem jõudu oli vaja rakendada kui Kia puhul. Üsna ruttu harjus tegelikult ära jälle Nissaniga. Harjumiseks oli muidugi terve tee Tallinnasse aega. Venna juhiste järgi jõudsin iseseisvalt Mustamäele. Ei olnudki väga keeruline, kuigi ma korra suutsin juba arvata, et ma olen valesti läinud, aga siis avastasin, et täiesti kogemata olin ma ikkagi õige tee valinud, nii puhtjuhuslikult. Nissaniga Tallinnasse minemise mõte oli lootus, et ehk õnnestub talle uus omanik saada. Kahjuks see siiski ei õnnestunud.

Tegelikult oli Tallinna minekuks veel paar põhjust peale Nissani. Nimelt toimus Euroopa Roheliste kohtumine, kuhu olin ennast vabatahtlikuks kirja pannud ja üks ühissünnipäev kolme peaosalisega. Tulenevalt sellest, et ma nii kui nii Tallinnas olin, sobis mulle vägagi otsus see sünnipäev pealinnas pidada. Enamus saarlastest küll boikoteeris seda üritust, aga tublimad olid kohal. Õhtu möödus lobisedes ja kõnesid pidades ja veinikeldrit või mõnd kaasa toodud pudelit tühjendades. Ühel hetkel hakkas aeg lendama ja enne kui arugi sai, oli kell juba viiendat hommikutundi tiksumas, nii et otsustasime ikka silma looja ka lasta (ulguvate koerte ja mürisevate masinate kiuste).

Kõigest, mis vahepeal olnud

Vahepeal jälle auk postitamisse sisse tulnud, kuigi ainet ju oleks.

Kanuumatk sai pisut rohkem kui nädal tagasi tehtud. Sai vett nii ülalt kui alt. Ümber ei läinud keegi, aga kõik vist käisid vees ära. Mina käisin kolmel korral, üks kord neist päästevestiga (mind annab ikka veenda lollusi kaasa tegema :p). Ilmselt tõelises hädaolukorras ei läheks kogu aur päästevestiga hulpimise ajal itsitamise peale, seekord aga küll.

Tundus, et marsruut sai täitsa paras planeeritud ja jõgi oli mõnusalt vaheldusrikas. Meeri puhkekoht oli peaaegu ideaalne (vaablaste poolt vallutatud kuivkäimla ja vetteminemise redeli puudumine võtsid ideaalsest punkte maha). Üürgasin ka mina seekord poole ööni laulda.

Kuigi Ulilani jõudes tundus, et võiks veel vabalt edasi aerutada, andis autosse istudes tunda, et tegelikult on ikka vässu kallal.

Et mul hakkas eelmisest nädalast puhkus, siis otsustasin kolm päeva Võrumaal veeta. Seekord siis tõesti maal (pärast seda kui olin linnas pesu pestes natuke alumisi naabreid uputanud). Kohati tundsin ennast seal nagu väike laps, kes täiskasvanutel jalus siiberdab ja ka midagi teha tahab. Ma ikkagi ei suuda niisama peesitada, tahaks midagi teha kogu aeg. Enamasti leiti mulle ka tegevust. Loomulikult sai ka kohalikus järves ujumas käidud.

Väga kaua ma maal ei olnud, sest neljapäeval tuli üks asjalik päev puhkuse vahele teha. Ja neljapäeva õhtul oli ju Tätte kontsert. Siinkohal väidaks vastu kõigile neile Tätte-on-ikka-intiimsema-õhkonna-esineja väidetele. Minule jättis see laululavatäis publikut ja Tätte koos sõpradega päris võimsa mulje. Midagi puudu ei jäänud seetõttu, et ma nii kaugel istusin, aga kogu see mass Tuulevaikset ööd laulmas oli midagi sellist, mis jätab kustumatu mulje. Ja telefonidega tekitatud tähistaevas sealsamas lauluväljakul oli samuti erakordne. Igal juhul jäin kontserdiga väga rahule.

Reede hommikul pakkisin asjad ja võtsin suuna põhjarannikule. Mind ootas Käsmu ja Viru folk. Jõudsin kohale natuke hiljem kui olin plaaninud, nii et avakontsert jäi nägemata (panin sel ajal telki üles). Küll aga oli juba järgmine esineja laval, kui pealava juurde jõudsin ja sain seda mõnda aega nautida (eriti mõnus oli kontserti kuulata samal ajal kiikudes). Edasi kulges päev põhiliselt ühelt kontserdilt teisele kulgedes, vahele ka mõned muusikata etteasted raamatuesitluse (mille tulemusena omandasin ka raamatu ning autori pühenduse) ja luuletuste lugemise näol ning õhtul lõpetuseks ka pisut vene multikaid.

Järgmine hommik algas minu jaoks suht vara - päike ei lasknud üle kaheksa enam magada, küttis telgi liig kuumaks. Egas midagi, tuli seada sammud mere poole. Minu selle aasta esimene meres ujumine. Kõige selle asjatamisega läks piisavalt palju aega, et jõudsin just täpselt Turovski loengu alguseks kohale. Ühel hetkel jõudis kohale ka Jupijumal koos MacGuyveri teibiga (olin hommikul avastanud, et telk on pisut vigane). Lahastasime telgi ära ja läksime esiteks ujuma. Vahepeale kuulasime kontserti ning siis läksime jälle ujuma (märjad ujumisriided olid veel kotis ning välikäimlad on küll üsna ebamugav koht nende selga panekuks, aga saime siiski hakkama). Seekord valisime teise koha. Seal rannast pisut eemal kivil istudes tundus, et sinna võiks jäädagi. Aga seda me siiski ei teinud. Kobisime tagasi telgi juurde ja panime selga õhtuse tualeti (hiljem selgus, et tegelikult oleks võinud ka vahetamata jätta). Enne veel kui päeva peaesineja kontserdile jõudsime toimus intsident õllega, mille tulemusel Jupijumal levist mõnda aega väljas on. Hiljem selgus, et see on juba teine telefon, mille rivist välja langemisel kaudselt minu osa on. Peaesineja lõpetas pisut enne keskööd, aga kontsertkava ei olnud veel lõppenud. Sammusime koos massiga metsalava juurde ning kuulasime unega võideldes ära ka Indigolapsed (ärge saage valesti aru, kontsert ise oli hea, aga see vässu ei tahtnud rahule jätta). Peale seda oli rahvamajas veel üks kontsert, aga sellest me juba loobusime une kasuks.

Päike ei olnud ka pühapäeva hommikul armulisem ja küpsetas meid telgist varakult välja. Andsime alla ja suundusime mere äärde hommikust sööma. Hommikuksöök lõppes kerge suplusega. Järgmine siht oli pannkoogid. Neid pakuti päris mitmes aias. Valisime ühe koha välja ja nautisime imelisi pannkooke kellegi aias kirsipuu all. Päev läks järjest palavamaks ja nii tuli taaskord ujuma minna. Seekord otse merelava tagant. Mõtlesime korra ka sealt kontserti kuulama jääda, kuid otsustasime siiski lava ette murule istuda. Küll mitte kogu kontserdiks. Vaja oli jõuda Saatpalu etteasteks rahvamajja. Minu meelest oli selle ilmaga rahvamajas päris hea. Vähemalt ei kütnud päike pealage. Pärast proovisime ära ka suitsukala. Kuna Jupijumal pidi järgmisel päeval (erinevalt minust) tööl olema, siis seadis ta end minekule. Mina jäin festivali edasi nautima. Varsti aga tuli jälle tõmme mere poole. Seekord otsustasin õhtuks mitte pikki pükse jalga panna, kuna väljas oli endiselt lämbe (võtsin vaid kampsuni igaks juhuks ühes). Kaheksa paiku lava ees lõppkontserti oodates sai aga selgeks, et sel õhtul kuivalt ei pääse. Suur hall pilv liikus meeletu kiirusega meie poole. Teise loo ajal avanesid luugid ja hakkas kallama. Esialgu läks kontsert edasi (ega minagi lava eest lahkunud), kuid siis kadus elekter ja nii äkitsi see läbi saigi. Pagesime äiksetormi eest kohvikusse varjule. Seal hakkas ühel hetkel spontaanne kontsert pihta. Mingi seltskond võttis laulu üles ja nii päris mitu korda. Lõpuks tundus, et torm on vaibunud ja läksin välja. Kuid vihma endiselt kallas. Ootsain vee mõnda aega ühe telgi varjus ja vaatasin piksenoolte sähvimist. Lõpuks tundus, et vihm hakkab siiski järgi andma ja suundusin telgi poole. Minu üllatuseks oli telk täiesti normis, isegi asjad seal sees kõik kuivad. Panin kuivad riided selga ja läksin patseerisin pisut veel festivalialal ringi. Käisid jutud ka uue tormi tulekust. Seda siiski ei tulnud, nii et öö möödus rahulikult.

Järgmine hommik sai pisut pikemalt magada, sest pilved ei lasknud päikesel telki nii meeletult kuumaks kütta. Lõpuks hakkasin ennast minekule sättima. Kõige rohkem aega läks lahase lahtilammutamisega. Käsmust välja sõites võtsin peale kaks hääletajat. Ühe panin Tallinna piiril maha, aga teine otsutas minuga Muhuni kaasa sõita. Tänu sellele ei pidanud ma nina kaardis õiget teed otsima, sest ta teadis mind juhatada. Virtsus saime otse praamile. Sellele uuele. Liftiga ja puha.

Kelle nelja paiku jõudsin Kuressaarde kohale. Peatusin tuttava värava taga, aga maja polnud enam see. Teist värvi, teise kujuga... Pool maja on siiski endine, sest remondi käigus lihtsalt laiendati elamist, aga välispilt on küll täiesti muutunud.

jõuludest ja eelnenust-järgnenust

Ei, ma ei ole päris ära unustanud, et mul blogi on, lihtsalt enne jõule oli jube kiire, jõulude ajal oli palju rahvast ja netile ligipääs raskendatud ning peale jõule võtsin ette lühiretke läänenaabrite juurde.

Nagu juba öeldud, siis enne jõule oli äärmiselt kiire aeg. Kooli jõulupidu, pidulik õhtusöök, valla jõulupidu täitsid õhtuid eelmise nädala esimesel poolel. Valla jõulupeolt veendi mind mitte ise koju sõitma, vaid sõidutati koju ja järgmisel päeval sõidutati auto juurde. Sinna jõudes nägin üllatusega, et auto on lumest puhas (täna sain teada, kes selle taga oli... ma kahtlustasin täiesti vale inimest). Kuna käes oli jõululaupäev, tuli suund Võru poole seada. Seal sain vaid viimased hädapärased toimetused tehtud enne kui vanavanemate juurde jõule tähistama suundusime. Seal läks kõik tavapäraselt - laud oli lookas, jõuluvana jättis koti ukse taha jne (ainus erinevus oli see, et isa oli nõus kingijagaja-päkapikk olema, nii et sel aastal mina pääsesin).

Järgmisel päeval tuli vend koos oma perega. See tähendas, et vaikust sai edaspidi ainult siis kui nad kelgutamas olid või kui põngerjas magas. Vennanaisele oli jõuluvana Scrabble'i toonud, nii et saime natuke sõnaseadmist harjutada. Pühade lõpetuseks käisin koos vanematega Arsise kellade ansambli kontserdil. Ilus oli. Seekord oli neil üks poiss ka kaasas. Saarlane. Laulis nagu inglike. Neil on plaanis kiiremas korras ka plaat salvestada, enne kui häälemurre tuleb.

Et mul sel aastal veel puhkust välja oli võtta, otsustasin teha pühad pikemaks ja võtsin selle nädala vabaks. Lisaks sobis see hästi peaaegu tasuta pakutud Rootsi reisiga. Selline 1 päev kohapeal šoppingureis. Stockholmis me transpordi peale raha raisata ei tahtnud ja nii orienteerusime kaardi ja kohalike abiga poodidest ääristatud tänavale. Pärast väsitavat poetuuri läksid kõhud tühjaks ja leidsime, et kord aastas võib ju rämpsu süüa ning suundusime McDonald's-isse sööma. Tagasiteel sain ka karaoke laulmise ära proovida. Ja hiljem suundusime ka diskosaali, mis tähendas seda, et mina sain magama pisut enne viit (et jõuda ka hommikusöögile, pidin ärkama 8.30). Kahjuks ei saanud täna koju magama tulla, vaid pidin tööjuurest läbi käima ja mõningad asjad ära tegema. Ja nagu te isegi võite aru saada, ei ole ma siiani magama jõudnud. Aga selle vea annab kohe parandada. Head ööd!

Veel suvitamisest

Jätkuks eelmisele postitusele veel natuke sellest, mida ma selle puhkusenädala jooksul tegin.

Esiteks käisin veel ujumas. Seekord oli vesi soojem, sest läksime emaga Titeranda (ema tahab, et vesi soe oleks ja seal on ju teadupärast ikka soe vesi). Ilm kiskus pisut pilviseks, nii et rand oli suht tühi. Pärast läksime kohalikke kaltsukaid kammima. Ja seda üllatavalt edukalt. Eriti minu jaoks. Lõpptulemusena sain mina 6 asja ja ema 3 ning kogu selle hulga asjade peale läks mõnisada krooni. Täiesti iseenesestmõistetavalt tuli sel ajal, kui me mööda poode kappasime, ka päike jälle välja, nii et miskit muud peale päikese varjamise need pilved ei tekitanud.

Kolmapäeval sai mul niisama passimisest villand ja ma aitasin vanaemal pisut tööd teha. Neil käib seal teise korruse väljaehitamine ja tekkinud on hunnik vanu laudu, millest naelu vaja välja kangutada. Nii me seal kahekesi siis kangutasime. Minu töövõtteid vaadates tulid muidugi kõik lähedalolevad meesterahvad õpetama. Mõnest õpetussõnast oli isegi kasu.

Õhtul käisin ka teise tädi juures. Vaatasin tema lihajäneseid. Päris nunnud. Tädil on ka kass, kellele ma väga meeldisin. Või noh, õigemini meeldis talle see, et lubasin tal enda süles olla ja tegin pai. Pärast olin küll pisut karvasem kui enne ja natuke ajas ka aevastama, aga see ei takista mind ühtegi kassi silitamast.

Tuleb ära mainida, et kolmapäev oli ainus päev sel puhkusenädalal, kui ma ei käinud ujumas. Mõte küll oli, aga õhtul kui tädi juurest ära läksin, oli jahe, nii et ei tulnud isu ikkagi ujuma minna.

Neljapäeval võtsime Laisikuga suuna Sõrve. Seal sai nii toas raamatuid loetud ja klotsidega

mängitud, kui ka mere ääres käidud. Läksime Laisikuga siiski ujuma, kuigi päikse suutsime mõneks ajaks pilve taha ehmatada oma valgete kõhtudega. Lõpuks julges ta jälle välja piiluda ja

võtsime ette pika rännaku sügavasse vette. Kõndisime, mis me kõndisime, aga ära kõndisime ja

isegi tagasi tulime. Pärast suplust hakkas söögiaeg kätte tulema ja läksime süüa tegema. Vaatamata sellele, mida vanarahvas arvab, suudavad ka kolm naist köögis hea söögi teha. Saarlanna oli muidugi see, kes menüü kokku pani ja meid Laisikuga juhendas, mis teha vaja. Igal juhul oli tulemus väga maitsev.

Enne sauna minekut mängisime veel sulgpalli ja käisime mere ääres loojuvat päikest vaatamas ja pildistamas (ei, mul ei saa veel neist piltidest küllalt).

Reedel oli aeg Saaremaalt lahkuda ja suunduda koos teiste noorte ja rohelistega Vormsile. Meil

olid nimelt seal suvepäevad. Aeg ja koht olid suurepäraselt valitud - majakesed mere ääres ning

päike siramas praktiliselt pilvitus taevas kõik kolm päeva. Ehk siis iga päev sai kaks korda vees käidud (noh tegelikult oli üks neist käikudest öösel täiskuuvalgel).

Päevasel ajal täitsid meie päevi lisaks meres käimisele pallimängud, lauamängud ja saarel ringi vaatamine. Õhtuti oli loomulikult pidu.

Muide, see kuidas autosid Vormsi praamile paigutatakse, teeb Saaremaa praami paigutusele pika puuga ära. Vormsi praamil mahub käsi hädavaevu kahe auto vahele.

P.S. Laisik, tänud ilusa ilma eest terve nädal. See sünnipäevasoov läks sul küll ilusasti täide :)

Saares suvitamas

Nüüd siis olen jälle nädalakese puhkusel. Seekord palgata (mitte enam masu, vaid täpe on... kardetavasti tuleb ka pupu).

Alustuseks sai Laisik vanemaks pidutsetud. Tequila ja tantsimine (nii laua peal kui ka põrandal) põhjustasid ühel hetkel lihtsalt kustumise. Aga uni oli hea.

Üldiselt on plaanid seekord määratud mitte täituma ja asenduma ette planeerimata tegevustega. Mitte et ette planeerimata tegevustel midagi viga oleks, aga ...

Spontaanselt niisiis sain ratsutamise algõpetust Juku seljas, rallisime Siksiga Muhu mudastel teedel, meelitasime kukekaid lehtede alt välja (lõpuks sai neid liigagi palju meelitatud, ämber jäi pisikeseks), külastasime Maailmaparandajat ja Mpsi (see tähendas ka lasagnet) ning kuulasime, kuidas Laisikule akna taga serenaadi lauldi.

Täna hommikupoole tulin Kuressaarde ära. Juba võiks öelda, et traditsiooniliselt lõunatasin tööinimestega (või noh, tegelikult oli 2 puhkajat ja 2 tööinimest). Ülejäänud päeva veetsin sugulaste seltsis. Käisime koos täditütarde ja nende sõbrannaga mere ääres ka. Vesi oli küll külm, aga käisin ikka ujumas ära.

Nädalake puhkust

Et rattaretkel rahulikum olla oleks ja enne seda ka kõik vajalikud asjad korda ajada, võtsin alates homsest nädala puhkust. See võimaldab mul peale retke ka tubli laps olla ja emadepäeval vanemate juurde sõita. Nii et ärge siis ära ehmatage ja midagi hirmsat mõelge kui mind terve päev MSNis ei ole, eks.

Tuleb tunnistada, et tegelikult on praegu väga õige aeg puhkuse võtmiseks. Nagu nii on keskendumine töistele asjadele raskendatud. Mis ei tähenda muidugi, et ma arvaks, et nädala pärast asi parem on... :P

Tutvumine Soomaaga

Juba mõnda aega oli igalt poolt ähvardatud lumesaju ja lörtsi ja jumal teab millega veel meie kanuunädalavahetust. Laupäeva hommik Tartus nägi aknast päris kena välja. Kraadiklaas muidugi palju ei lubanud ja pealinnast sain sõnumi, et neil sajab lund.
Tee peal nägi igasugu ilma -päikest, mõningaid helbekesi autoklaasile hõljumas ja enne Viljandit ka lumetormi. Peale Viljandit läks asi helgemaks ja Soomaal ei kimbutanud meid ükski lumehelves. Päike paistis hoopis. Ja tuul oli. Nii mõnelgi juhul tuli vastutuult sõuda ja ausalt öeldes tekkis kohati küsimus, et kas me ikka liigume.
Kuna meie kanuud aitas vette noormees, kes sellega vaid 2 nädalat tegelenud oli, juhtus nii, et ta meie kanuu vale pidi käskis keerata. Kanuu ninas olijale ei jäänud jalgade jaoks pea üldse ruumi. Seepeale soovitas ta mootoril hoopis keskmisele pingile istuda. Aga nii ei saa ju kanuuga sõita! Mõne aja pärast oli VU siiski vapralt nõus ennast kokku pakkima ja sinna etteotsa ära mahtuma. Esialgu ei tahtnud tüür ka kuidagi paika minna. Käisime mõnes kaldas ja ühe vette ulatuva oksa otsaski ära. Kui asi juba käppa sai, läks sõit libedamalt (ja rohkem jõe keskel).
Kuna oli suurvesi, siis eriti mingeid oksi teele ette ei sattunudki. Muudkui aga sõida. Ainus, mis ette sattus, oli mõni teine kanuu. Mõned sõitsid lausa sihilikult ette või külje alla. Natuke harrastasime ka kahepaati (loe: kanuud).
Nii mõnedki neist meestest, kes kanuud meile laenutasid, olid millegipärast arvamusel, et me seda distantsi ära sõita ei jõua. Muudkui rääkisid aga sellest, kus enne lõppu välja saab tulla. Aga ei tulnud me ühti. 17 km pole selline maa, kus meiesugused ära väsivad või alla annavad :D Hoopis jõudsime sihtpunkti kiiremini kui oodati. Ja seekord oli sõidukiirus kõigil 5 kanuul üsna ühtne, enamuse ajast olime kõik üksteise nägemisulatuses.

Kindel pind jalge all, sättisime endid saunamajja sisse ning esimene vahetus läks sauna. Minu meelest oli soojust juba täitsa parajalt, aga L. kaebas, et ta pole veel üldse soe. Siiski käis enamus ka jões ära. Mina jätsin selle vahele.
Õhtusöögiks oli kahte erinevat suppi (et ka punaste suppide peale karjujad tühja kõhuga ei jääks). Söögi kõrvale üritati leiba küpsetada. Lõpuks küpsesid teised suht ära. Mingil hetkel tekkis ka tule ääres istujatel liigse küpsemise tunne ja tuli pingiga natuke kaugemale nihkuda.
Ja siis saabus lauluaeg. Ja mitte ainult. Isegi Kasatšokki sai Lumeussiga keerutatud :)

Öösel mul üllatuslikult eriti külm ei hakanudki, ainult nina külmetas. Igal juhul keegi eriti kauaks hommikul magama ei jäänud ja otsustasime siiski minna paadiga teispool jõge asuvad matkarada avastama. Ainus probleem oli see, et paat mahutas 5 inimest, matkaselle oli aga 8 (kõige varasem ekipaaž pidi juba lahkuma, kui meie ennast üle jõe minema sättisime). Niisiis valisime endi seast välja paadimehe, kes kõik kitsed ja kapsad üle vee toimetama pidi. Valik õigustas end - kõik said kenasti üle jõe. Tegime tiiru rabas laudteel ära ilma pikemate peatusteta (väiksed pausid olid mõne lauka ääres ja nn vaatetornis), kuigi see rada paistis olevat mõeldud tihti puhata tahtjate tarbeks - iga natukese aja tagant oli mõni pink. Kui ring peale sai, tuli uuesti üle vee saada. Natuke tegemist oli paadi kaldast lahti saamisega, aga mõningase pingutuse järel oli paat vabas vees ja varsti olime jällegi teisel kaldal. Ning sellega sai meie kanuunädalavahetus Soomaal ka punkti. Rahvas autodesse ja kodu poole sõit.

Sport ja kultuur

Jõudsin kolmapäeval ka Rüütlisse ujuma koos Laisikuga. Tunnikese ujusime, siis vesivõimlesime ka. Ütleme nii, et oli üsna erinev kogemus Aura vesivõimlemisest. Harjutused olid teistsugused, treener oli teistsugune... aga omamoodi huvitav siiski.
Õhtul tuli Laisiku juurde veel rahvast. Asi lõppes Monopoli mänguga. Mõni mees ostis paar kallimat "krunti" ja kukkus ehitama, nii et sinna sattudes oli pankrot kerge tulema. Kuna mäng on pikk ja järgmine päev oli ülejäänud mängijatele siiski tööpäev, jätsime asja ühel hetkel lihtsalt katki (a kui oleks olnud nii nagu ühes teises mängus, et võidab see, kellel kõige vähem asju (või antud juhul siis raha ja kinnisvara) on, siis oleks võit minu olnud... :p).
Neljapäeva õhtul nautisin Kuressaare Linnateatris kultuuri - käisin Jää hääle esitluskontserdil. Et mitte osta põrsast kotis, ostsin plaadi pärast kontserti. Tegu oli küll mitte päris tavalise Jää-ääre kooslusega (tavapärasest Jää-äärest olid vaid Sööt ja Tõun), aga see ei vähendanud asja headust. Igatahes plaksutati nad 3 korda tagasi.

Täna käisin Võru jõululaadal ja vaatasin line-tantsijate etteastet (esinejate hulgas oli ka minu ema).

Puhkaja elust

Üks puhkuenädal on tervenisti seljataga, teine käib (hetkel istume siin Laisiku toas mõlemad läpakas süles).
Eelmine nädal olin nii Tartus, Tallinnas, Kuressaares kui ka Muhus. Teeviidal sai käidud... enne sealt äratulekut sai pisut sõudeergomeetril rassitud (noorsotsid korraldasid võistluse ja keegi teine ei läinud, nii et ma siis läksin ise, aga vähemalt sain ühe kena punase roosi vaevatasuks). Eesti Näituste messikeskusest läksin venna auto peale ning võtsime suuna Virtsu poole. Nad on seal sadamas burksimajakese ära kaaperdanud ja selle asemel on kohviku nimetusega asi sinises soojakus. Kuna meil olid kõhud tühjad ja vanaema juurde jõudmiseni läks veel aega, siis haarasime pisut söögipoolist sellest putkast. Mina piirdusin vaid võileivaga, sest oli arvata, et ju vanaemal miskit söödavat meile pakkuda on. Ja ma ei eksinud. Pirukad ja puljong olid valmis, kui kohale jõudsime. Huvitaval kombel mahtusime suht kenasti kõik ära ka sinna, mina sain täditütre voodi, tüdruk ise läks oma ema kõrvale.

Laupäeval olid vanaisa matused.

Pühapäeval lasin ennast Muhusse toimetada. Esialgsete plaanide kohaselt pidime Laisikuga Maailmaparandaja ja Mpsi juurde minema, aga kuna neile pühapäeva õhtul elektrit hästi anda ei tahetud ja meil oli soov tantsusaate finaal ära vaadata, tulid nemad hoopis Laisiku juurde. Kaasas oli neil suur korvitäis piparkooke, mille hulgas leidus ka minu piparkoogivariant (ma tundsin ta kohe ära).
Esmaspäeval käisime lõuna ajal suitsujuustusuppi söömas ja õhtul põrutasime Sõrve. Nägin kah lõpuks Sannu ära (Laisik oli teda juba mitu korda näinud). Ja Karli polnud ma ka tükk aega näinud. Karlil paistis minu kohaloleku üle päris hea meel olevat... Aeg lippas ja kell oli suht palju kui lõpuks tuttu läksin. Aga õnneks sain hommikul natuke kauem magada, sest Saarlanna tuli hiljem linna, nii ei pidanud ma tööletõttajatega koos Kuressaarde sõitma.

Puhkus on siiamaani olnud kassirikas. Jupijumala juures Tallinnas oli 2 kassi (kellest üks üritas ennast minuga kaasa smugeldada, aga ei läinud läbi), vanaema juures on 3 kassi (1 on vanaema oma - 13-aastane kassivanamees ja 2 on tädi oma), Muhus Laisiku juures oli miski 8 kassi vist - iga nurga tagant tuli erinev kass välja ja Sõrves oli Potsataja. Hetkel olen ma ainsas kassivabas peatuspaigas - Laisik pole oma korterisse veel kassi toonud.

Puhkab

Jõudiski kätte minu puhkus. Eile näiteks tuli hommikul mõte, et võiks keskpäevasesse vesiaeroobikasse minna. Mõeldud-tehtud. Väga mõnus oli. Ja esimest korda olin sellises trennis, kus kasutati abivahendina nuudlit (teate küll, see pikk toru).

Täna pidin siiski ühe päeva veel tööl olema (eelmise reede võtsin vabaks ja selle asemel olin täna tööl). Aga keegi oli mu arvutile ilmselt juba öelnud, et puhkust saab. Kuidas muidu seletada seda, et arvuti iga natukese aja tagant iseenesliku restardi sooritas. Ühel hetkel sai mul villand ja kolisin ära töökaaslase arvuti taha, kes ise täna koolitusel oli. Ja õhtul võtsin arvuti linna kaasa. Ei, päris koju ei toonud, jätsin itimehele. Näis, kas lahendavad koos selle probleemi ära. Ma annan neile poolteist nädalat aega. Siis on mul jälle tööjuures arvutit vaja.

Aga homme põrutan paariks päevaks pealinna ja sealt edasi saarde... tavapärane värk, ega puhkus siis kodus lebotamiseks ole.

Värskas

Juba teist nädalat järjest ei olnud reede tavaline tööpäev (järgmisel nädalal ka ei ole, aga siis on põhjus teine), sest olin hoopis koolitusel.
Täna sain koolitatud kohaliku lehe tegemise ja terviseedendamise osas. Üllatav oli see, et minu koostatud infoleht sai isegi mõningaid kiidusõnu (olgugi, et ma kohaletulnutest kõige väiksema staažiga lehetegija olin... mõni oli ikka 10-12 aastat seda teinudd). Eks näis, ehk õnnestub edaspidi natuke ajakirjanduslikumaks seda infolehte muuta.
Terviseedenduse koha pealt anti ka hulgaliselt kirjandust erinevate terviseteemade kohta. Enamus olid üsnagi teada valdkonnad, aga näiteks vesipiibu ohutuse kohta käivaid müüte kummutav voldik oli minu jaoks uudne lugemine. Jälle natuke targem.
Kogu koolitus lõppes Värska veekeskusega tutvumisega (koolitus toimus Värska sanatooriumis). Tutvusin sealse basseiniga (oli võimalik 1 km ära ujuda küll), saunadega (nii infrapuna-, auru- kui ka tavalise ehk siis soome saunaga), erinevate masserivate atraktsioonidega, nii 34-kraadise kui ka 17-kraadise mineraalvee mullivanniga ning ka veebaariga (kust ma kakaod võtsin, sest oodates hakkas jahe). Väljudes tutvusime ka allikatest tuleva vee maitsega (õnneks oli rivis ka üks joogivee kraan, nii et kui liiga mineraaliderohkeks läks, sai peale rüübata).

Puhanud ja tutvunud

Niisiis, käisin oma tulevaste kolleegidega Pärnus (nagu ma eelmise posti lõpus juba mainisin). Oli väga tore - toredad inimesed, mõnusad saunad (olime sanatooriumis Tervis), meelelahutus, tants. Süüa sai seal kõvasti (nagu neis kohtades ikka) ning söögialauas sai üldiselt kõige rohkem inimestega suhelda. Mõned küll hoidsid natuke eraldi (neile tehti ka vastav märkus), aga need, kes ühises lauas sõid, olidki jutukamad. Lisaks olid aeg-ajalt kogunemised ühes toas, kus sai muuhulgas ka laupäeval korvpalli vaadatud, mis läks lõpus vägagi pingeliseks ja emotsionaalseks ja ma usun, et seda oli üle terve koridori kuulda, et me kaasa elasime :p Ja reede-laupäev käisime ka kohaliku ööeluga tutvumas (mõned käisid vist neljapäeval ka, aga siis mina ei käinud). Postipoisis küsis turvamees, et kui vana ma olen (minuga koos olnud neiu oli pettunud, et temalt ei küsitud), Vaatasime üle ka uue öölubi Sugari (polnud minu maitse). SunSetis selgus, et ei olegi enam ööklubi (oli selline elava süldimuusikaga värk). Bravo mulle meeldis - selle muusika järgi sai tantsida ja lõpuks läks asi lausa salsa peale (sain seal ühe noormehega tuttavaks, kes on 13 aastat peotantsu harrastanud), nii et see pidu kestis ikka neljani.
Lisaks oli meil ka teatrikülastus kavas. "Kolmekesi kahevahel" on minu meelest väga hea etendus, naersin nii, et pisarad silmas. Ja reedel oli meil eesti keele koolitus - vaatasime üle kirjavahemärkide kasutust ja suurt väikest algustähte. Oli äärmiselt hariv.

Vot selline pikk nädalavahetus oli minul :)

Erinevad teemad

Käisin eile jällegi Keskkonnahariduskeskuses loodusfilme vaatamas (seekord olin korralik ja ei lasknud endale tudengipiletit sokutada). Esimene film oli sellest, kuidas jutud ja filmid elajalikest haidest on üle pingutatud ning viinud need suured kalad peaaegu väljasuremise äärele. Päris huvitav oli vaadata, kuidas inimesed rahulikult haidega koos sukeldusid ja isegi neid puutusid, ilma et midagi juhtuks. Loomulikult tuleb olla ettevaatlik oma liigutustega nagu teistegi metsikute loomade puhul ja seda toonitati ka igal sammul, et ise järgi proovida pole siiski hea mõte (tegu oli ikkagi inimestega, kes on haide käitumist pikalt uurinud). Teine film oli samuti mereteemaline ja rääkis kašelottide elust. Kolmas oli sinitiivaliste keerulisest kohastumusest. Igatahes oli hariv küll ja huvitav ka.

Täna käis üks onu Starmanist vaatamas minu ära keeranud telekat. Kaabli kontrollimise tulemusena jõudis ta järeldusele, et probleem peab ikkagi telekas olema, et see ainult ühte sagedust mingil põhjusel tunnistab. Nii et tuleb sellega ikkagi remonti minna. Aga seda tuleb teha nii poolsalaja, sest ema arvab, et seda pole mõtet parandada ja tahab mulle vägisi uut osta. Mina aga ei taha uut, sest kui vana saab parandada, siis ei ole ju uus asi vajalik (vastupidiselt sellele Expert kaupluste reklaamile, kus streikivale asjale kuvaldaga virutati ja siis poodi uue järele mindi).

Ja siia lõppu lisaks veel ühe õnnesoovi oma vanaisale (kes küll ei ole interneti kasutaja), kellel täna on sünnipäev (peo pidasime küll nädalavahetusel ära) ja ta saab 87 aastaseks. Pole midagi öelda - elujõuline maapoiss :)

Ja homme näen oma tulevasi kolleege, lähen koos nendega Pärnusse :))

Põige põhjapoole

Reedel kohe peale tööpäeva lõppu kihutasin bussijaama (tglt oli plaan linnaliini bussiga minna, aga jäin sellest maha ja võtsin siis jalad selga ning vedasin ennast kondimootori abil nii kiiresti kui võimalik sinna kohale) ning hüppasin bussi peale, mis mind pealinna viis. Seal oli juba vastuvõtukomitee ootamas (hiljem kuulsin, et lausa pikisilmi ja busse lugedes ootasid nad) ning pärast tervituskallisid istusime autosse. Edasi läks sõit Salmistusse. Ees ootas meeldiv õhtu koos kokanduslike harjutustega. Tegime paellat (minu ülesandeks jäi küll ainult paprika lõikumine). Maitses väga hea. Ainult krevettide koorimine oli veits tüütu, aga teadjamad inimesed ütlesid, et ilma kooreta krevetid pole nii hea maitsega (kuna ma ise eriti tihedasti neid ei söö, ei osanud vastu ka vaielda), seega väike näpumäärimine hea maitse nimel ei olnud eriti suur ohver. Ülejäänud aeg kulus rummile (valge rumm Schweppes Ginger Ale'iga on väga hea), lobisemisele ja muudele meelelahutuslikele tegevustele. Kuni lõpuks tuli aeg tuttu minna.
Järgmisel hommikul otsustasime ära, et jääme selleks päevaks paigale ning kutsume teised ka pealinnast ära. Peale hommikusööki võtsime ette mõnusa jalutuskäigu mere ääres. Kujunes natuke pikemaks, kui alguses arvasime, aga äärmiselt mõnus oli (ei mäletagi, millal ma niimoodi mere ääres jalutasin viimati). Tagasi jõudes olime pisut väsinud ja näljased. Otsustasime enne sööma hakkamist ikkagi poes ära käia. Kohuke maitses imeliselt suurema nälja kustutamiseks. Päris kohe ei saanud sööma ka hakata, kui tagasi jõudsime (meil oli paellat veel järel), sest enne tuli küpsisetort valmis meisterdada. Mingil hetkel sai plaadimasinasse lükatud Noorkuu plaat, mis võttis jala tatsuma nii minul kui L.-l, aga kui Mika plaat mängima hakkas, siis kepslesime lausa kolmekesi. Ja mõnusama õhkkonna huvides said tuled ära kustutatud ning tua jäid valgustama vaid 2 küünalt. Ja nii juhtuski, et kui ülejäänud rahvas Tallinnast kohale jõudis, tabas neid kerge hämming, kuna tuled olid kustus. Kuid autotulede valgel märkasid nad aknast karglevaid siluette. Aga Love Today lihtsalt on selline laul, mille ajal ei saa paigal seista. Näiteks S. oli sama meelt, sest ka tema hakkas tantsima selle järgi. Varsti peale kogu rahva kokku saamist otsustati sauna minna. Mingi osa seltskonnast jäi natukeseks veel kööki lobisema, aga varsti läksime meiegi sauna. Olin täiesti kindel, et 7 inimest korraga sinna sauna ei mahu, aga eksisin. Mahtusime ilusasti sinna vahetustega ära - osa istus pesuruumis, osa leiliruumis ja iga natukese aja tagant vahetati asukohti vastavalt vajadusele. Lõpuks olime kõik saunast väljas (ka L.) ja meeleolukas õhtu võis jätkuda. Teemad läksid kohati väga huvitavaks (mehed-naised, võrgutamine jne), aga ma usun, et me ei teinud seekord seltskonna ainsale vaprale meesliikmele jututeemadega liiga. Kella 4 paiku hakkasime magamisasemeid sättima. Kuna enamus meist magas ühes toas, siis kohe magama jäämisest ei saanud juttugi olla - unejutud, kollijutud, niisama jutud. Ma arvan, et mingi viie paiku siiski jäädi magama.
Täna peale kosutavat hommikusööki liikusime tagasi pealinna. Enne bussi peale minekut käisime veel Järve selveris diivanitel istumas :p (päris häid diivaneid oli). Siis aga tuli tagasi Tartu poole sõitma hakata.

Aitäh võõrustajale ja teistele, kes kohal olid, mõnusa nädalavahetuse eest :)

P.S. See küpsisetort maitses imehea.

Rüütli raba

Juba suve lõpus sai plaani võetud, et sügisel tuleb rappa minna. Täna käisimegi avastamas Rüütli raba Iisaku külje all.
Pohli oli seal päris palju, mõned tumedamad olid täitsa magusad. Aga jõhvikaid leidus vähem ja M ütles, et need on imelikku värvi ja imeliku maitsega :p Kuna ma ise eriline jõhvikaspets ei ole, siis ei oska kommenteerida seda väidet.
Üldiselt oli see raba natuke liigivaesem kui need, kus ma varem käinud olen. Aga sellegipoolest oli ilus. Üritasime ka sealt rabast Õpetaja soosse jõuda, aga see meil kahjuks ei õnnestunud. Jõudsime hoopis ringiga tagasi sinna parklasse, kus meie autod olid ja otsustasime sõita Iisakusse ning sealt Õpetaja sohu minna. Üleüldse oli seal natsa veider viitade süsteem - laudtee kõrval oli iga natukese aja tagant viidake, mis näitas kuhu minna (nagu seal väga palju võimalusi oleks olnud), aga kui olid mingid suvalised pinnasteed, siis viitasid ei olnud. Üks viit oli üldse tagurpidi võrreldes teistega ning me otsustasime selle vea parandada :p (ei olnud lihtne, aga hakkama saime).
Kokkuvõttes oli väga mõnus pühapäevane matk. Aitäh kõigile matkaseltsilistele!