Kuidas ennast ära väsitada

Eile oli üks tõeliselt väsitav päev. Kes MSNis juhtusid olema, panid võibolla tähele, et praktiliselt terve päev olin away. Ja olin ka. No hommikul olin vist tunnikese või nii kontoris, siis panin Sinilinnule hääled sisse ja võtsin suuna Elva poole. Ja nagu ikka siis, kui keegi mulle enne minema hakkamist "ära kihuta" ütleb, sõitis mingi aeg mul veoauto ees kiirusega 60 km/h... Õnneks mitte päris terve tee. Seal Elva ligidal otsisin ühte maatükki, millest ma pilte pidin tegema. Loodetavasti leidsin lõpuks ikka õige koha üles. Kuigi minu meelest polnud eile just parim ilm sedasorti fotosessiooniks. Edasi läks tee Rõngu suunas, väike läbipõige vallamajast ja suund Hellenurme poole. Seal läks jälle fotosessiooniks, aga seekord koos kruntide omanikuga, nii et vähemalt said seekord õiged kohad pildi peale, kuigi minu meelest oli igal pool lumi lumi lumi. Ja seal lumes tuli sumbata ka natuke. Mulle anti küll kummikud jalga, aga need olid nii umbes viis numbrit suured ja lumi oli nii sügav, et tuli sealt lihtsalt üle ääre sisse, mistõttu jalad said ikkagi märjaks. Aga eks näis, kas ma suudan neid krunte ikka üksteisest eristada, pole uuesti pilte vaadanud....
Tagasi Tartusse jõudes oli aeg niikaugel, et tuli poest lõunasöök hankida, jõudsin selle ära süüa, mõne minuti hinge tõmmata ja siis ootas all auto, et mind teedevalitsusse viia, kus meil oli kohtumine kokku lepitud. Nii nagu ma arvasingi, ei läinud see sugugi libedalt, mis teeb minu töö loomulikult raskemaks...
Pärast teedevalitsusest tagasi jõudmist sain mõnda aega kontoris olla, kui tuli uuesti autole hääled sisse panna ja maamõõtjatele järgi minna. Kohta, kus ma varem käinud ei olnud loomulikult. Sõitsin mina siis seletuste järgi ja vaatan, et kedagi pole näha, mõtlesin, et olen valesti tulnud ja helistasin Erikule. No seletas tema siis, kust ära keerama peaks, lähen tagasi, jõuan järeldusele, et ma ikkagi tulin esimene kord õigest kohast ja sõidan sinna tagasi. Ja täpselt sama koha peal, kust ma Erikule helistasin, jäin uuesti seisma, sest seal nad olidki. Nad olid lihtsalt kaugemal olnud ja teelt ei olnud neid näha...
Kui olin maamõõtjad kontorisse toonud, läksin koju ja pärast söömist ja väikest hingetõmbamist oli aeg tantsima minna. Kui ma sealt tagasi jõudsin, olin täitsa läbi.

Sõltlane

Kuna igasugune sõltuvus on viimasel ajal üsna päevakajaline teema olnud, siis mõtlesin, et tunnistan üles - minu nimi on Maris ja ma olen melomaan. Väike laks peab kogu aeg sees olema (ehk siis mingi muusika peab ikka taustaks mängima kui ma midagi teen, no v.a. siis kui telekat vaatan, need kaks asja hakkaksid üksteist segama). Aga aeg-ajalt käivad suurema doosi vajadused, kusjuures pruugitav kraam varieerub, käivad nö hood peal, kus just mingit kindlat asja vaja on. Nädalavahetusel sattusin sõltuvusse ühest Soome neljast heast asjast. Kuna kõik võibolla pole kursis, milliseid neist mina heaks pean, siis loetlen nad siinkohal üles: Apocalyptica (kui ma uuesti muusikakooli läheks, siis õpiks kindlasti tšellot mängima, neist pillidest välja voogavad helid on lihtsalt nii kütkestavad), Nightwish (selleni jõuan ma ikka ja jälle ja küllalt ei saa, aga kahjuks ei ole seda enam juurde tulemas, sest ned tolad lasid ju Tarja lahti...), HIM (selline natuke sünge, aga hea) ja last but not least The Rasmus (mõnus!). Hetkel ongi sõltuvus viimatinimetatust. Põhjus on väga lihtne, nädalavahetusel olin Võrus ja kasutasin ka Soulseeki teenuseid, ühel hetkel tuli mõte The Rasmuse lugusid sealt otsida, sest varem teadsin ma ainult lugusid In the Shadows, Guilty ja No Fear. Tõmbasin siis ülejäänud ka ning avastasin, et nad on vägagi nauditavad. Lihtsalt mõnna-mõnna-mõnna. Järgmisena peaks HIMi sikutama, polegi teist ammu kuulnud... Ja vat neid bände tahaks kunagi laivis ka näha, see on kindlasti tase.
Laivist rääkides... varsti on Dagö kontsert (arvake ise, kas mul on pilet sahtlis või ei) ja suvel... vot suvel läheb alles müristamiseks.... 13. juuni, Tallinnas... and nothing else matters (ja see pilet on ka olemas :D).

Eesti värk

Huvitav kas telekavade kokkupanijad on meist kellegi järel nuhkinud. Eelmine nädalavahetus arutasime, et võiks Sigade revolutsiooni vaadata ja täna näidatigi seda kanal 2-st. Sättisin siis ennast teleka ette ja vaatasin ta ära. No algus oli minu meelest täielik jura. Väga segane ja hüplik ja dialoogid olid sellised imelikud. See osa kui asi tõeliseks revolutsiooniks läks oli täitsa ok. Aga minu meelest oli see film kuidagi liialdatult seksuaalse alatooniga. Võibolla asjad olidki nii tol ajal, ega mina ju ei tea, aga mind see häiris. Nii et mul on hea meel, et sai see telekast ära nähtud, kui oleks laenutanud, oleks pärast ehk rahast kahju olnud. Röövlirahnu Martiniga ei anna ikka võrreldagi.
Järgmine laupäev on Malev etv-st. See pidi hea olema. Ja ma üritan selle auto ka ära näha.

Probleemipundar

No mina ei saa aru, mis päev see täna on. Probleem probleemi otsas.
Esiteks on töös üks üsna suur planeering, millega on algusest peale probleemid olnud. Täna oli kohtumine valla ehitusnõuniku, arendajate, trasside projekteerija ja minu osavõtul. Kui arendaja oma tahtmist ei saa, siis ta jonnib. Ja kirub ehitusnõunikku. Seda oli iseenesest täitsa naljakas kuulata, kuigi ma tegelikult nendega ei nõustu. Minu meelest teeb ehitusnõunik lihtsalt oma tööd ja järgib seadusi. Aga nende arvates keerab ta lihtalt neile käru. Ei hakka mina nendega vaidlema ka. Mind huvitab ainult see, et saaks need küsimärgid ära lahendatud ja asjaga edasi minna. Teisipäeval lähme teedevalitsusse.... mis tähendab veel ühte kõva kivi seda jahu jahvatamas...
Teiseks selgus, et ühe teise planeeringu alal on Emajõe üleujutusvöönd praktiliselt krundi piirini, mis tähendab, et ehitised jäävad kõik ehituskeeluvööndisse, mis omakorda tähendab, et seda planeeringulahendust ei saa üldse teostada..... ei kujuta ettegi, mis sellest nüüd saab.
Kolmandaks käis üks omanik järel oma kinnitatud ja köidetud planeeringul ja avastas nüüd äkki, et ta oleks tegelikult hoopis teise kohta oma maja toppida tahtnud ja miks ikka nii mitte naa. No krt võtaks, seda oleks tulnud siis rääkida, kui ma talle planeeringulahendust näitasin. Siis vaatas ta poole silmaga asja ja nüüd on häda käes. No paha lugu küll. Kui ei kõlba, telligu uus planeering, seda enam muuta ei saa.

Ühest, teisest ja kolmandast

Lugesin just Pille blogist, kuidas kevadet ustest ja akendest sisse tuleb...nojah, eile veel tuli küll, aga täna päeval oli mingi nõme külm tuul ja sadas lund... talv vist võtab viimast. Raamatukokku minnes oli kogu aeg vastutuul ja kohale jõudes olin ma paras lumememm.
Aga minu jõulukaktus on otsustanud hakata jõulu-kevadkaktuseks, sest ta õitseb praegu täie hooga. Viimaste jõulude ajal tegi ta seda ka, aga enne seda ei olnud ma siin Tartus veel tema seljas ühtegi õit näinud. Tundub, et ma mõistan taimi sama vähe, kui arvuteid...
Eile oli Triinu juures järjekordne filmivaatamisõhtu. Asi algas Aviaatoriga. No mis ma selle koha öelda oskan. Pikk oli, keeruline oli, üsna hüplik oli (10 aastat läks poole tunniga ja siis ülejäänud asi oli ühe aasta jooksul). Ja see lakutud soeng on ikka täiesti jube. Ma ei saa aru, kas tolle aja naistele see tõesti meeldis??? Edasi läks juba paremaks. Eestlased on õppinud häid filme tegema. Röövlirahnu Martin annaks enamusele Ameerika komöödiatele silmad ette. Aga selle Nitrami poindi jagasin ma alles päris lõpus ära....kusjuures ma imestasin, et miks tal küll selline veider nimi on... seostus mulle pisut nitroga :p Ja siis läks veel paremaks. Johnny on siiski üle kõige. Eriti kapten Jack Sparrow rollis :D (kes nüüd veel aru ei saanud, siis tegemist oli Kariibi mere piraatide nimelise filmiga). Tegelikult olin ma seda kunagi näinud, aga vat seda filmi võiks veel ja veel ja veel vaadata. Ja muidugi tuleb millalgi selle teine ja kolmas osa ka ära vaadata. A aprillis pidi Jääaeg 2 ka tulema... lõpuks :)

Täna ärkasin vara...

... pool kuus on vara minu jaoks. Kui nüüd aus olla, siis lausa hirmus vara. Aga õnnestus, st üles sain. Mõned hommikused toimetused ja autole hääled sisse, et tööle jõuda. 134 km tuli ikkagi enne läbida.
Kes veel ei taibanud, siis asi oli nimelt selles, et eile peale tööd põrutasin Jõhvi. Merike oli mind enne hoiatanud, et tee on halb, vaadaku ma, et auto põhja ära ei lõhu. Sõidu alguses ei mõistnud ma, mis halbadest teeoludest ta küll rääkis. Mõne aja pärast sain aru küll, sest olin jõudnud kohta, kus tee koosnes ainult löökaukudest. Lõpuks jõudsin siis Jõhvi. Ma teadsin, et pean saama Rakvere tänavale ja seal Narva mnt-le. Rakvere tänavaga oli asi lihtne, aga sealt Narva mnt-le saamine oli keerulisem kui ma arvasin, mistõttu ma eksisin natuke ära. Aga täna Merikese juhtnööridele läks järgmise katsega õnneks ja jõudsingi Konsumini, kuhu Merike mulle vastu tuli. Sõitsime siis tema majani. Pärast väikseid parkimismanöövreid kohtusin silmast silma ühega neist inimestest, kellest ma palju kuulnud (ja kelle blogi lugenud) olin, aga ise näinud ei olnud. Üks nimi on selles nimekirjas igatahes vähem nüüd. Väike riietevahetus ja edasi läks sõit Kohtla-Nõmmele. Enne sõitma asumist tuli teha raske valik nelja sõiduriista ja kolme juhi vahel. Lõpuks jäi sõelale Merike ja tema rahvaauto. Mäe juurde jõudsime veerand kaheksa ajal, seega saime need kummisarnased asjandused kolmveerand tunniks laenutada. Minu jaoks oli see esimene kord sedasorti asjadega sõita, aga lahe oli. Paar parandust ma teeks - padja paneks sinna põhja ja mingit moodi juhitav võiks ka asi olla, selg ees tundmatusse kihutada tundub nats ohtlik. Kahekesi oli veel huvitavam, aga kolmese kobara ideega ma kaasa ei läinud. Lõpuks olime mäe peal ainsad, mis tähendas, et tõstuk töötas ainult meie pärast :D (vähem mugavad meist ronisid tegelikult ise üles, a mina nautisin täiega seda rõõmu, et ise mäe otsa ronima ei pea) Kui tuled kustu pandi (enne viimast sõitu), oli see kindel märguanne, et aitab küll. Tulimegi siis ära sealt. Läbipõige poest, et tomatisupi jaoks materjali osta ja siis tuppa sooja. Merike tegi mulle Minttuga kakaod, see oli tõesti hea. Pärast kõhutäit mõned tunnid lobisemist ja kell oligi palju. Tuli ära tuttu minna...

Smells like spring

Miks mulle tundub, et kevad on käes? No esiteks on väljas ere päike. Teiseks tuleb kõnniteel jalutamise asemel teeäärsetel lumevallidel turnida, et vähegi kuiva jalaga edasi pääseda (oi kuidas paregu tahaks kummikutega käia) ning sealjuures hoiduda ka möödasõitvate autode rataste alt tulevate poripritsmete eest. Ja kolmandaks - õhus on kevade lõhna :D

Õues kohisevad puud
sulle tere hommikut
sa ei suudelnudki kuud
hoopis mingit muusikut.

Turnimise ja pritsmete eest põiklemise vahel kiskus lauluks. Kuna ma täna üksi poodi läksin, siis sai seda teha, sest autode müras ükski teine inimene peale minu seda ei kuulnud.

Värvi koorub vannitoas
baaripukist lilla kints
august alla kraanijoas
voolas lootus leida prints.

See laul kummitas mul tegelikult juba ärgatest, väga kummitusohtlik ma ütleks. Aga tegelikult pole see ainus laul, mis mul kummitab. Eilne kummitus pole ka veel üle läinud.

Ay, ay, ay, ay
ay, ay, mi amor.
Ay, mi morena
de mi corazon.

Nii nad siis kahekesi võistlevad mul peas. Huvitab kumb võidab? Ja et asi veel segasem oleks, siis aeg-ajalt kostab sisse ka ...sest ta on joonistatud mees... Teised Dagö uue plaadi laulud pole veel jõudnud nii pähe kuluda, et kummitama saaks hakata. Kuigi ma eile õhtul plaadi kaks korda läbi kuulasin. Oleks vist rohkemgi kuulanud, aga kell oli palju ja tuli magama minna.

Töö ja puhkeaja seadus*

Kõigepealt ütleks aitäh kõigile, kes laupäeval kohale tulid. Ärasöödud toidu ja joodud alkoholi hulga järgi võiks arvata, et vaid paar inimest oligi. Minule tundus küll peale vaadates, et on rohkem.... a ju siis mu kokakunst ikka nadi on (kui kellelegi menüü ei meeldinud, siis paluks järgmine kord teada anda, mida tahetakse ja konkreetsemalt kui "midagi head", sest paistab et viimase valmistamisega ma hakkama ei saa). Igal juhul tuleb meil vist nädal aega salatit süüa, loodetavasti kutsub Vivian oma kursaõed külla, siis saab neile seda kraami sisse sööta-joota.
Aga praegu on ikka selline pooleldi kudenud räime tunne, sest pühapäeva hommikul pool kaheksa käis uksekell (nagu te võibolla olete aru saanud, ärkan ma selle helina peale üles). Vivian jõudis seekord minust ette, ta arvas, et ta vennaraas on lõpuks avastanud, et õel ju sünnipäev. Kahjuks pidi ta pettuma... need olid mingid vene nolgid, kes vale kellanuppu vajutasid. Ma ei tea, kas ma pean tegema suure punase (ilmselt venekeelse) sildi, mis näitaks millisele kellanupule tuleb vajutada kui korter 112 inimesi tüüdata tahetakse. Urrrr ma ütlen, sest ma ei jäänud enam magama pärast. Ja päeval ei tulnud ka und. Ja õhtul oli film. Ma küll mõtlesin, et ei vaata seda lõpuni, aga Brad rääkis nii laheda iiri aktsendiga, et ma ei suutnud pooleli jätta :p Peale tema oli selles filmis veel teisigi staare, nagu näiteks Harrison, siis see mees kes Everwoodis mängis (ütlesid Tiiu ja Vivian, ma ise ei vaadanud seda seriaali) ja see on kes Gregi isa mängis Dharmas ja Gregis.
Ühe huvitava avastuse tegin veel eile. Sõitsin linnaliini bussiga ja istusin seal ukse juures, kus on silt, millel on kirjas sõitja õigused ja kohustused ja muu selline asi. Vaatasin siis seda silti seal ja järsku avastasin, et sinna alla on kirjutatud, et GoBusi kvaliteedijuhtimissüsteem vastab ISO 9001 ja veel mingitele nõuetele. Milline äratundmisrõõm.
Seda raamatut hakkasin ka lugema, mis ma kingituseks sain, seda loomade oma. Mulle meeldis see soovitus, mis kasside jutu lõpus oli. Sinna oli kirjutatud, et kui teil veel ei ole kassi, siis võtke :D (muidugi kui vanemad lubavad oli ka sinna lisatud)

* Kui teile see pealkiri veider tundub, siis on hästi. Ta ongi veider. Kui ma pealkirja kohale t-tähe kirjutasin, avanes sealt menüü minu vanade blogipealkirjadega, mis t-tähega algavad, aga lisaks nendele ka see, mis nüüd pealkirjas on. Las ta siis saab pealkirjaks.

Üllatustest

Minuga on selline lugu, et mind on kerge üllatada. Mis tegelikult on hea, sest mulle meeldivad üldiselt üllatused.
Eile näiteks tuli selline üllatus, et meie firma sai kiita linna arhivaarilt, sest neile meeldis minu köidetud detailplaneering. See töö, millele nad viitasid, oli muide mu esimene köitmine. Aga noh, mul oli ka muidugi hea õpetaja, kes ette näitas, kuidas seda teha.
Järgmine üllatus oli natuke peale seda kui ma eile õhtul magama olin läinud. Olin just jõudnud uinuda, kui käis uksekell. Kuna ma kedagi otseselt külla ei oodanud, siis olin loomulikult üllatunud. Küsisin veel Viviani käest üle, et ega tema kedagi ei oota. Ei oodanud. Tegin siis ukse lahti, ise murdsin pead, et kes see küll olla võiks. Kui olin esimese ukse lahti teinud, kuulsin Romani häält. Siis oli selge. Kui teise ukse lahti sain, siis nägingi seal Tanelit, Tambetit ja Romani. Segased ma ütlen!! (mis ei tähenda, et mulle see üllatus meeldinud ei oleks) Sain oma esimese sünnipäevaõnnitluse ja kohe järgi ka naistepäevaõnnitluse. Pärast kella vaadates nägin, et see oli natuke kaksteist läbi. Panin lilled vaasi ja läksin tagasi magama. Hommikul sõin kohvi kõrvale öösel saadud küpsiseid :D

Veel üks üllatus. Üks klient, kelle kinnistu detailplaneeringuga ma praegu mässan, käis ja tõi lille. Sünnipäevaks. Kui ma küsisin, et kuidas ta teadis, siis vastas, et ajalehest luges. Ma kahtlustan siiski, et äkki ülemus mainis.

Ooperit, me ooperit, me armastame ooperit

Üritan meeleäraheitlikult kultuuri üledoosi saada. Alles kaks nädalat tagasi käisin Vabamõtlejat vaatamas, täna võtsin ette ooperikülastuse. Seekord siis Mozarti Võluflööt. Kuna tegu oli sellise muinasjututaolise looga, siis oli lõpp õnnelik, mitte nagu tavaliselt ooperites. Vähemalt niipalju kui mina tean, sureb peakangelane või -kangelanna tavaliselt lõpus ära. A kohati oli asi päris naljakas. Selline lõbus ooper ühesõnaga. Mozarti muusika on ju ka tegelikult selline kerge ja lõbus. Aga meespeaosatäitja ei meeldinud. Esiteks oli raske tema sõnadest aru saada, sest ta rääkis aktsendiga (vaatamata oma täiesti eesti nimele) ja teiseks ei kandnud tema hääl eriti. Jäi kuidagi puudu sellest kõlavusest. Papageno osatäitja hääl meeldis mulle palju rohkem. See osa ise oli ka lahe. Enamus nalju tuligi tema arvelt. Ja teine, kes päris sügava mulje jättis, oli Öökuninganna osa täitev ameeriklanna Wendy Waller. Vat see oli alles hääl. Ja kuna tegemist oli mustanahalise naisterahvaga, siis andis tema valge kleit päris efektse kontrasti. Üldiselt mulle meeldis, soovitan teistelegi. Ka neile, kes eesti keelt ei mõista, aga inglise keelest aru saavad, sest ingliskeelsed subtiitrid olid ka. Ja kaks aariat oli saksa keeles, siis jooksid nii eesti kui inglise keelsed subtiitrid üleval.

Järjekordne uus elanik

Tõin korterisse jälle uue elaniku. Tegelikult tõin ma ta juba eile, aga täna sai ta oma alalisse elukohta. Kes veel ära ei taibanud, siis jutt käib kalast. Ehk siis Panda (puhaku tema hing rahus) asemikust. Ma leidsin, et mul on ikkagi põhjakoristajat ka sinna akvaariumi vaja ja eile lõpuks võtsin ette käigu Lõunakeskusesse ja ostsin uue kala. Ta on üsna Kilu sarnane, aga väiksem. Uue asuka nimi on Otto. Eks näis kuidas ta kohaneb ja kaua vastu peab.