Sinu oma on üksainus maa...

Hakkab vist vaikselt traditsiooniks saama, et ma laulu- ja tantsupidudel kollase vestiga ringi tatsan. Igal juhul just nii jälle läks, et laupäeva ja pühapäeva veetsin piduliste seltsis. Mingi hetk tekkis tunne, et võiks vist selja peale sildi kleepida, et siit saab plaastreid. See oli põhiline mure. Ma ei mäleta, et eelmine kord tantsupeol nii palju plaastreid küsitud oleks. Seekord olid need igal juhul põhiline "kaup". Muidugi ei andnud me niisama uisapäisa ükskõik millist plaastrit - kõik küsijad pidid oma villid ette näitama ja siis vaatasime, millist plaastrit panna. Üldiselt sattusid mulle seekord rahulikud kohad (eelmise korra rongkäiguga ei anna võrreldagi), vaid laupäeval näituste hallis, kus söömine oli, läks mäsuks, kui see ühel hetkel lapsi tihkelt täis oli. Siis tuli mõnele lapsele kiirabi kohale kutsuda, aga meid vahetati ka seal õige pea välja, nii et ei teagi, kui kaua seal kiire aeg jätkus. Aga tuleb tunnistada, et tore oli. Kogu kontserti ma küll ei kuulnud, sest me olime pühapäeval mingi aeg jälle näituste hallis ja sõitsime sealt lõpuks ise kiirabiga tagasi lauluväljakule (asju oli vaja sealt ära viia ja meid lasti kah auto peale). Tegelikult ei olnud ma plaaninud pühapäeval päris lõpuni jääda, aga läks nii, et ikkagi lahkusin peale seda, kui plats juba peaaegu tühi oli. Vahepeal oli lausa hirm, et ei saagi enam samal päeval Tartusse, kuna bussid on kõik välja müüdud, aga selgus, et tädid kassas olid jama ajanud ja bussi pealt sai isegi veel pileteid osta. Koju jõudsin kesköö paiku ja täna oli jube raske hommikul tõusta, aga midagi polnud parata, tuli ennast tööle vedada.

Aasta vahetus, lumi jäi

Seda aastat juba pea nädalake tiksunud, aga ei ole jõudnud blogimiseni. Parandan siis nüüd selle vea.

Uus aasta tuli toreda seltskonna ja ufodega. Käisin pealinnas pidus ja natuke enne 12 vedasime ennast ka teatriväljakule (kui aus olla jõudsime suht napilt enne uut aastat kohale, sest seltskond koosnes enamuses sellistest kuumaverelistest inimestest, kellega kuhugi minek alati kole palju aega kipub võtma). Nägime maavälised külalised ära, jõime nii mõnedki šampusepudelid tühjaks ja tantsisime natuke Kukerpillide saatel. Üldiselt oli vahva olemine seal rahvamassis, ainus mis häiris oli see, et juba presidendi kõne ajal hakati seal ilutulestikku taeva poole lennutama, nii et presidendi jutt mattus paukudesse. Hiljem suundusime tagasi peopaika. Tiksusime seal päris kaua, nii et magama sain umbes kell 7 hommikul (kuna 31. jaanuar oli tööpäev, mis tähendas ärkamist enne 7, siis tuli üleval oldud aega 24 h ära). Järgmisel päeval sai mõnusasti poole päevani põõnatud ja siis millalgi kodinad kokku korjatud ja ennast bussile sätitud. Pühapäeval lasin jällegi Une-Matil nii kaua külas olla, kui sel tuju oli. Uni on hea :)

Aasta algust on ilmestanud lumised teemad. Maja ees kinni istumine on juba praktiliselt igapäevane teema, eile oli probleem mitte hommikul liikuma saamise vaid just õhtul parkida saamisega. Kahjuks jäin kinni nii, et enamus autost oli tee pealt eest ära, mis tähendas seda, et autod said minu selja tagant mööda ja sellisel puhul juba naljalt appi ei tõtata (samas on ka selliseid, kellel sa kinni istudes teed tõkestad, aga nemad vahivad sind vaid pahaselt autost, et miks sa juba ometi eest ära ei lähe). Kui olin ca pool tundi mässanud ja oma jõududega hakkama saada üritanud, helistasin viimases hädas tb-le ja kutsusin ta appi. Enne kui ta välja jõudis, oli tulnud üks meesterahvas omale labidaga parkimiskohta lumest puhastama ning tema oli nõus mind aitama. Nii et kui tb koos oma meespere pisema osaga välja jõudis, oli minu auto juba pisut paremas kohas ja aitasin abivalmil majanaabril natuke lund kühveldada, et ta oma bussi pargitud saaks. Kuigi see koht, kuhu ma oma auto lõpuks pargitud sai, oli hea ja tasane, istusin täna hommikul jälle kinni - tee oli lihtsalt nii lumepudrune, et välja tagurdades õnnestus ennast kapitaalselt kinni jätta.

Täna õhtul otsustasin, et ma ei hakka enam selle lumesodiga maadlema ja jätsin auto hoopis Säästuka juurde. Näis kas see sula tuleb siis nädalavahetusel ja mida see kõik teeoludele tähendab.

Lisaks sellele, et lumi otsest probleemi liikuma saamisel ja liiklemisel tekitab, on ta endiselt uudiste teemana suht kuum. Kolmapäeval helistati ERRist ja taheti kommentaari olukorra kohta. Mind natuke üllatas, et nad just meilt seda küsisid, aga ei tundunud viisakas ka keelduda, nii et ma siis vastasin küsimustele. Millalgi detsembris helistati Tartu Postimehest ja küsiti, et kas teed on ikka lahti (see oli enne Monikat, siis polnud asi hull). Lisaks kogus andmeid lumelükkamiseks kulunud rahade kohta meili teel sel nädalal ka Õhtuleht. Nii et jah, kuum teema. Meenutades eelmise aasta kevadet, kui lumekogused vist olid isegi pisut väiksemad, on aimatav, mis nii umbes aprilli alguses kuum teema olema saab.

Viimne puhkus

Puhkasin eelmisel nädalal oma viimase jupikese puhkust sel aastal (edasi tuleb vaid tööd rügada). Osa sellest ajast kulus siiski tööga seotud asjadele, aga ülejäänud aja kulutasin oma äranägemise järgi. Ühe päeva näiteks kulutasin täielikult koristamisele. Neljapäeval aga istusin üle pika aja Nissani rooli. Esialgu tundus, et see sidur ei liigu ju. Tegelikult liikus küll, lihtsalt rohkem jõudu oli vaja rakendada kui Kia puhul. Üsna ruttu harjus tegelikult ära jälle Nissaniga. Harjumiseks oli muidugi terve tee Tallinnasse aega. Venna juhiste järgi jõudsin iseseisvalt Mustamäele. Ei olnudki väga keeruline, kuigi ma korra suutsin juba arvata, et ma olen valesti läinud, aga siis avastasin, et täiesti kogemata olin ma ikkagi õige tee valinud, nii puhtjuhuslikult. Nissaniga Tallinnasse minemise mõte oli lootus, et ehk õnnestub talle uus omanik saada. Kahjuks see siiski ei õnnestunud.

Tegelikult oli Tallinna minekuks veel paar põhjust peale Nissani. Nimelt toimus Euroopa Roheliste kohtumine, kuhu olin ennast vabatahtlikuks kirja pannud ja üks ühissünnipäev kolme peaosalisega. Tulenevalt sellest, et ma nii kui nii Tallinnas olin, sobis mulle vägagi otsus see sünnipäev pealinnas pidada. Enamus saarlastest küll boikoteeris seda üritust, aga tublimad olid kohal. Õhtu möödus lobisedes ja kõnesid pidades ja veinikeldrit või mõnd kaasa toodud pudelit tühjendades. Ühel hetkel hakkas aeg lendama ja enne kui arugi sai, oli kell juba viiendat hommikutundi tiksumas, nii et otsustasime ikka silma looja ka lasta (ulguvate koerte ja mürisevate masinate kiuste).

Hõissa, pulmad!

Ja jõudiski kätte see tähtis päev - 21. august - kui Maailmaparandaja ja Mps oma kooselu ametlikuks tegid. Pruut nägi imeilus välja ja ka peig oli kena (kui aus olla, siis mehed ülikonnas on alati kenad). Jah-sõna tuli kohe eriliselt kiirelt, pärast heietas paaripanija ikka pisut juttu ka.

Pärast grupipilti haarasime juba traditsiooniliselt pruutpaari oma piiramisrõngasse. Kuigi pruutpaari autot üritasid mõningad tüübid vahepeal ära vallutada, said nad siiski selle enda valdusesse ja varsti läks lahti sõit Sutu poole. Aeg-ajalt tundus, et mõnel autol on miskit seal väga suure lõtkuga, nii sinka-vonka käis see sõit. Aga kohale siiski jõuti. Nimi söödi seekord lihtsalt ära (väga maitsev oli). Lisaks istutati tammepuu, mille all kunagi lapsed ja lapselapsed võiksid istuda.

Sellel peol ei olnud pulmaisa, vaid olid pulmaõde ja pulmavend, kes said oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Lisaks jagati loomulikult palju ka teisi ameteid. Ühe neist sain endalegi. Põhimõtteliselt tuttav ameti, aga teise nimega (eelmine kord olin Pitsat, nüüd Musilane), töövahend oli endiselt huulepulk. Ja kitsi ma ei olnud. Kõik soovijad said jälje põsele, kaelale, suule või käele (muudesse kohtadesse huulejälje saamise soovi ei avaldatud), kel ära kulus, sai uue küsida.

Peolt ei puudunud ka vahvad üllatused - peigmehe romantiline "Mis värvi on armastus", kellamäng pruudi ristiisa pere esituses, hoogne tša-tša-tša peigmehe õe ja venna esituses ning lisada võib vast ka meie etteaste "Taburetilaul" (Tuukri laulu viisil) koos kolme eridisainiga taburetiga.

Loomulikult oli ka mitmeid võistlusi, oksjon, õnneloos jms. Ühe võistluse - soovilennukite lennutamise - panin kinni :) Kahjuks aga unustasin selle vahva kommikarbiümbrise peopaika (kui äkki keegi selle kaasa võttis, siis oleks äärmiselt tore, kui see taas minuni jõuaks).

Vaatamata vabade noormeeste vähesusele sai ka tantsupõrandal jalga keerutatud. Loomulikult oli plaanis ka ühislaulmine. Esialgu saalis, siis mingil hetkel kõlakojas ja siis jälle saalis. Lõpuks jäigi laulma osa meie kambakesest ning veel mõned tublid, kes olid nii kaua vastu pidanud.

Viimaks lasime pruutpaari pulmaööle ja lahkusime. Kaasa võetud vihmavarjust oli kasu - mõnus jalutuskäik vanaema juurde öömajale möödus vihmata.

Soovin teile veelkord palju õnne ja armastust ja pikki aastaid üheskoos, kallid vastabiellunud!!!

Ekstreem-sünnipäev

Töökaaslane otsustas oma kuldset juubelit tähistada ebatraditsioonilise matkaga soos. Laupäeva

hommikul aga ilmnes, et sõiduautodega matkaraja alguspunkti jõudmine ei tule kõne allagi. Džiipid aeti küla pealt kokku ja mahutati rahvas nendele, et jõuaks läbi üleöö teele tekkinud veekogu matkarajani. Minu meelest oli päris vahva läbi vee sõita, mõned inimesed autos aga olid hirmust kanged. Igal juhul ei olnud paanikaks põhjust ja jõudsime ilusasti kohale. Sünnipäevalaps oli läbi ookeani ATV seljas kohale tulnud, mistõttu tuli osa garderoobist ümber vahetada päris peo alguses. Kokku tuli päris palju rahvast, nende hulgas ka üks meie endine kursaõde, kes on sünnipäevalapse elukaaslase sugulane (Eesti on väike).

Kui rahvas oli koos, võis matk alata. Rada oli väga vaheldusrikas - lund, vett, kuiva maad, ühesõnaga kõike oli. Vahepeal tegime väikse peatuse vaatetornis. Sealt edasi läksid tublimad edasi ja laisemad tuldud teed tagasi. Mina tegin ringi ära. Mõnus matk oli.

Sellega pidustused ei piirdunud. Kui seltskond oli taas kokku kogunenud, võtsime suuna Palupõhja looduskooli poole. Ega sinna poleks ka ilmselt oma madala kliirensiga sõiduautoga jõudnud, sest tee peal olid kohati poolemeetrised mudarööpad. Nelivedu vedas sealt ilusasti läbi. Looduskoolis anti süüa, kuulasime kohalekutsutud pillimehe mängu-laulu (hästi mängis ja laulis, enamus repertuaarist oli tuttav) ja ühe seltskonnaga määrasime ka seinal istuva linnu ära.

Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna inimesi oli tükk maad rohkem kui autosid, pakiti see auto, mille peal mina olin, tihkelt inimesi täis ja ka taha käru peale jagus neid. See tingis aga äärmiselt aeglase sõidukiiruse, sest tee oli auklik ja kärus raputab korralikult. Sõitsime seda ca 12 km üle tunni aja. Ja loomulikult ei olnud ookean vahepeal sugugi mitte kahanenud, vaid ikka tõusnud (vihma oli ka jälle sadama hakanud). Vaatamata mõningate autosolijate oietele ja halale, jõudsime õnnelikult jällegi kuivale maale.

Ühte võib selle sünnipäeva kohta kindlalt öelda - meelde jääb ta kõigile osalejatele (allpool üks fotomeenutus sellest kõige meeldejäävamast teelõigust).

Sünnipäeva järelkaja

Sünnipäev on selleks aastaks möödas (nagu töökaaslane ütles, on nüüd keskiga käes :p).

Laupäevane päev möödus koristades ja kokates (muuhulgas keerasime Mätta Räpsajaga Kräsupea kokku). Õhtul oli pidu ja pillerkaar, seekord must-valge. Enamus oli päris kenasti stiili järginud. Alkoholi saabus kohale nii palju, et rõdu on siiamaani pudeleid täis, nii et peaks ka järgmise peo jaoks ehk jaguma. Pisut läbu oli ka, aga plekki järele ei jäänud (sellest on ikka kasu, kui plekki kohe töödelda :p).

Ühel hetkel otsustasime ööklubisse liikuda. Kuna Tallinnas oli naistele tasuta, siis diskrimineerisime meie ainsat meest, kes kaasa tuli ja läksime sinna. Rahvast oli palju ja muusika polnud päris kõigi meie maitse, nii et ühel hetkel seltskond jagunes - mõned jäid sinna, mõned liikusid Poolde Kuute ja meie jupijumalaga liikusime Maasikasse (väikese vahepõikega Atlantise ukse taha). Vahe oli väga tuntav, nii muusika kui rahva osas. Ja kui esialgu tantsisime kahekesi, siis ühel hetkel hakkasid mehepojad meid piirama - ühed läksid, teised tulid. Koju jõudsime nii poole kuue paiku.

Järgmiseks hommikuks planeeritud pannkooke me teha ei jõudnud, kuna uneaega jäi väheks. Kiire hommikusöök ja tuli võtta suund meeste määratud paika (esialgu ei tahtnud nad küll avaldada, kus see paik on). Meie ekipaaž jõudis kohale täpselt 11.30. Seal saime kõik lilled koos musiga. Edasi jätkus sõit meeste juhtimisel. Meil käis äraarvamismäng, et kuhu minek on. Tuleb tunnistada, et ära me ei arvanud. Nii et oli üllatus, kui nägime sihtkohas hobuseid ja regesid. Natuke sättimist ja võis kohad reel sisse võtta. Meie hobune küll üritas korra meid maha veeretada (minu puhul see ka õnnestus, aga ma hüppasin kiirelt tagasi), aga edasi läks sõit siiski nagu lepase reega. Metsas ootas meid lõkkease, kuhu tehti lõke ja mehed kraamisid kaasavõetud söögikraami välja. Kinnitasime keha ja asusime tagasiteele. Paremate fotojäädvustuste eesmärgil vahetati pisut kohti, nii et meie 100% naiste reest (ka hobune oli emane), sai enam mitte päris naiste regi.

Peale reesõitu toimus väike ümbersruktureerimine ka autodes - saarde sõitjad võtsid kohe suuna kodu poole ja ülejäänud autod suundusid tagasi Tartusse. Kuna hommikul ei olnud jõudnud koristamisega tegeleda, ootas mind kodus pesemata nõude hunnik, mida tuli pesta vannitoas, sest köögikraan oli laupäeval otsustanud koostöölepingu üles ütelda. Õnneks oli jupijumal nii hea ja aitas mul nõud ära pesta, nii et läks päris kiirelt.

Eile pidasin koos töökaaslasega, kellel oli pühapäeval õige päev, tööjuures sünnipäeva. Meestel oli muidugi hea - lauda katma ei pidanud, ainult lilled tuli muretseda. Ja meiegi töökaaslasega olime ülesanded ära jaganud - minu kanda jäi soolase hankimine ja tema tõi tordi ja šampuse. Õnnitlejaid (nii sünnipäeva kui naistepäeva puhul) oli päris palju, nii et lilli kogunes kenake hulk.

Õhtuks kutsusin parajasti Lõuna-Eestis paiknevad sõbrad uuesti külla, et ikkagi need pannkoogid ära teha. Kui kõht sai täis, asusime filme vaatama. Kõigepealt tutvusime filmilindi vahendusel mõnede Islandi vaatamisväärsustega ja siis vaatasime naistepäevaks tõelist naistekat - Bridget Jones'i päevikute teist osa.

Vot nii kulgesid sel aastal sünnipäeva/naistepäeva tähistamised.

Vot oli pidu

Omavalitsuste uue aasta pidu jälle maha peetud. Bänd oli hea (seekord polnud süntekatega süldikas, vaid ikka kitarred ja trummid ja puha), tantsida sai (kuigi mõned mehed, kes tantsukaardile broneeringuid tegid, ei tulnudki lõpuks mind tantsima võtma) ja taaskord olime viimaste lahkujate seas. Seekord aga ei läinud peolt tulles koju, vaid suundusime Maasikasse. Tublimad meist jäid sinna kuni pidu läbi sai. Edasi võtsime suuna Poolde kuude. Koju jõudsin ma kell 7 hommikul. Ja otsustasin siiski hommikul trenni minna. Teinekord enam ilmselt nii ei tee - sellises konditsioonis ei ole eriti hea joogat teha.

Käib töö ja lõbu koos

Nagu isegi arvata võite on vahepeal töiselt läinud. Nädalavahetused välja arvata.

Eelmisel nädalavahetusel sai taaskord ts juures käidud (ma isegi mäletasin, kus maja asub). Enne toredat õhtut tuli natuke teise seltskonnaga asjalikum olla ja poolkogemata sai sealt seltskonnast veel üks inimene ts juurde kutsutud. Ma pole küll kommentaare hiljem küsinud, aga tundus, et pidas hästi vastu (ja ehk sai ka mõningaid kasulikke näpunäiteid edaspidiseks eluks :p).

Sel nädalal oli üks koosolek, kus olid koos (peaaegu kõik) kolleegid teistest valdadest. Üritasime koos mõnede teiste uute nägudega natuke revolutsiooni teha (no et ei oleks kogu aeg ainult ühed ja samad inimesed), kui ametipostide jagamiseks läks. Eriti ei õnnestunud. Siiski mõned kohad anti suuremeelselt ka meile (ühel kolleegil tekkis küll kahtlus, et see vist oli väga jama koht, et nii lihtsalt ära anti... ja ega ma täpselt ette kujuta, mis sellel kohal tegema peab, mis mulle sai, aga loodame parimat).

Eile oli ühine pidu ühe naabervallaga (see on juba traditsiooniks saanud, eelmine aasta mind ka kutsuti sinna kaasa, aga mul oli midagi ees). Seekord olime võõrustajateks meie. Üldiselt polnud viga, aga päris palju inimesi jäi tulemata, st sööki jäi palju järele. Ja jooki ka. Vähemalt minul. Üks kolleeg, kes samuti rummikokse jõi, sai oma pudeliga pea lõpuni, mina jäin nii umbes J. jaanipäevase džinni tasemele. Aga noh, eks ma olin peo lõpus kolleegist märgatavalt kainem ka :p

Armastust ja köha ei õnnestu varjata*

Nädalavahetus Tallinnas. Üle pika aja. Seekord oli mitu põhjust/eesmärki - ts-ile sai lubatud külla minna, kui järgmine kord pealinna satun, venna sünnipäev tahtis tagantjärgi tähistamist ja üks asjalikum põhjus ka - koosolek.

Alustuseks siis reede õhtul maandusin ts-i juures, veetsime mõnusalt aega ja õhtu venis küllalt pikaks. Õnneks ei pidanud väga vara laupäeval tõusma - koosolek algas keskpäeval. Selleks ajaks jõudsin ilusasti kohale. Pärast oldi lahkesti nõus mind venna juurde ära viima. Jõudsin umbes paar tundi enne teisi külalisi, nii et sain natuke ettevalmistustega ka aidata (ja kuna vend pidi korra veel poodi ka minema, avanes võimalus meelepärast pikendajat valge rummi juurde tellida). Õhtu kujunes üsna mänguliseks. Vend sai kingituseks uue Aliase ja loomulikult asuti seda kohe ka mängima. See mäng nõuab nii head näitlejaoskust (vennanaise hüsteerilise etendamise eest oleks võinud küll Oscari välja anda), füüsilist vastupidavust (minut aega järjest kükke teha ei ole naljaasi) ja ka kuulsuste nimede teadmist. Hiljem tuli mängu Wii. Proovisime kitarrimängu (päris kitarri on mu meelest lihtsam mängida), bowlingut, vibulaskmist, skuutrisõitu, golfi ja ka pinksi (selle ajal ma küll võitlesin juba Vässuga, kes võitma kippus - kell oli ka pool viis juba). Päris vahva mänguasi, tuleb tõdeda. Mulle isiklikult meeldisid bowling ja vibulaskmine kõige rohkem, igasuguses kujuteldavas võiduajamises õnnestub mul alati liiga palju pöörata, nii et skuutrisõit ei läinud mul kohe kuidagi.

* Sissekande pealkiri pärineb Ladina sententside raamatust (ladina keeles see mul meelde ei jäänud, aga eestikeelne vaste jäi küll meelde), mille vend sünnipäevaks sai. Minu meelest päris hea ütlus (viimane neist kahest varjamatust on praegu minu puhul aktuaalne teema, nii et tundus sobilik).

Möödunud nädalavahetuse tegemised

Blogi on vahepeal unarusse jäänud. Mitte et mul midagi kirjutada ei oleks, aga lihtsalt ei jõua selleni. Täna üritan seda viga parandada.

Sai pulmas käidud ja tv-st sai pidulikult tb (ma vahetasin juba telefonis ja Hotmaili kontaktides ka nime ära). Sõit peopaika oli üsna pikk ja mitmete peatustega, aga tore. Kuigi kõht natuke nurises. Ja otse loomulikult tuli tühja kõhu peale kohe kolm tervitusnapsu jutti võtta. Mind aga on õpetatud viina põhjani jooma (asjaolu, millesse mu ema teatava negatiivsusega suhtub), mis tähendas, et sööma hakates katus juba natuke lidus. Mõned kohustuslikud tervitusnapsud olid veel ning seejärel keerasin pitsi teisipidi ja edasi jõin morssi. Tantsu sai ka vihutud. Meid ristiti kuldkabujalakesteks (etendasime lava ees tantsutüdrukuid). Millegipärast ütlesid bändimehed alati enne kõige ebamäärasema rütmiga lugusid, et kui samme ei oska, siis vaadake

kuldkabujalakeste pealt. Aga üks oluline tähelepanek - järgmine kord pulmariietuse valimisel tuleb veenduda, et selles riietuses saab jive'i tantsida. Loomulikult oli ka traditsioonilisi pulmamänge ning pärgki mängiti maha. Ehk siis järgmine kord löövad pulmakellad juba Maailmaparandajale ja Mpsile :) Ah jaa... mina olin seekord protokollija ametis.

Pulmast läksime koos Crexi ja Jupijumalaga suht varakult ära. Nemad vaesekesed said veel vähem magada, mina natuke rohkem, aga meil mõlemal olid ees sportlikud üritused. Minul juba neljandat korda rattamaraton. Esimest korda sõitsin seda suurema seltskonnaga. Eelnevatel aastatel olen üksi käinud. Sellest tulenevalt oli seekordne aeg ka pea tund aega kehvem. Meil olid seltsis erineva ettevalmistusega inimesed ja kuna kogu asja mõte oli pundina pildile jäämine, ootasime aeglasemaid aeg-ajalt järgi. Paar tüüpi olid küll nii kannatamatud, et kimasid eest ära

ning lõpetasid pea 1,5 h varem, aga põhigrupp püsis koos. See

tähendas ka pikemaid pause toitlustuspunktides (seal sai punt kokku kogutud enne uuesti rajale asumist). Enne lõppu korjasime taaskord endid kokku ning viimase kilomeetri sõitsime kenasti koos. Ühel kaaslasel tuli just enne finišikoridori jõudmist rattal kett maha, aga saime siiski kenasti finišisse. Kuna meil kõigil olid rohelised särgid, pidas kommentaator meid SEB võistkonnaks (kuigi roheline roheliseks, meie särgi toon on ikka totaalselt erinev seebipanga omast). Sellist asja ei saanud aga kuidagi lubada ja nii ma hõikasin talle sealt putkast möödudes :"Rohelised, mitte SEB". Selle peale tuli pobinat poliitilise reklaami mittetegemise kohta ning järgmisel hetkel ulatati meile kohukesed. Võtsime asjad (või noh, mõnele lausa toodi kätte need... vot milline teenindus) ning suundusime sööma. Esialgu teatati, et supp ja kuklid on otsas. Siis tuli info, et poole tunni pärast saab suppi. Selle jõudsime ära oodata (kukleid nad juurde ei küpsetanud, aga pole hullu, rajal sai neid söödud ka). Siis saime teada, et medaleid oli vähem, kui osalejaid. Lubati postiga järele saata. Eile edastati mulle ka korraldaja pikk ja põhjalik vabandav selgitus selle kohta, miks tagumise otsa rahvas mõnedest asjadest ilma jäi. Noh, ikka juhtub.

Nädalavahetustest. Lühidalt.

Tänase päeva ja eelmise postituse vahele on mahtunud igasugu asju. Lühidalt mõnest sündmusest.

Mai viimasel nädalavahetusel tegin tiiru põhja pool. Reede õhtul Tuhala kandis, laupäeval Kolga kandis ja pühapäeval veetsin pool päeva Jänadal Aia- ja lillepäevadel, kus muuhulgas sai ka maasikaid söödud ja koju kaasagi ostetud.

Üleeile õhtul käisin korra Kasepääl, kus oli Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupidu ja tõin ühe läbiligunenud rahvatantsija sealt ära, et me saaks tema ema sünnipäevale minna. Ehk siis nägin juba suuremat osa suguvõsast (lähimate sugulastega olin varem kohtunud). Kuna mingil põhjusel pidid nad seal Peipsi ääres hilja õhtuni tantsima ja laulma, jõudsime peole alles peale südaööd. Pidu siiski veel käis ja nii pugesime põhku alles siis, kui väljas oli juba päris valge (mitte et vahepeal oleks eriti pime olnud).
Uneaeg jäi sedakorda üsna lühikeseks, sest valimised algasid juba kell 9 ja sedakorda pidid kõik komisjoni liikmed terve päeva kohal olema. Aga valimistest teen ilmselt eraldi sissekande.

Täna hommikul keeldus tööjuures arvuti minuga koostööst. Sarnast jama, nagu täna, on ta ennegi teinud, aga siis olen ma hiljemalt 10 minutise veenmisega ta tööle saanud, täna aga ei aidanud ka poolest tunnist. Egas midagi, õnneks on meil varuks üks läpakas ja õnneks olin ma teinud serverisse oma asjadest koopiad, nii et töö päris seisma ei jää. Aga trükkimisega on probleem - harjumuse jõud on nii suur, et vean pidevalt lauaarvuti klaveri endale ette ja imestan, et miks ekraanile miskit ei ilmu :p (kohuke noh)

P.S. See siin on juubelipostitus. 500.

Lühiülevaade

Njaa... suht pikk paus on jällegi sissekannetesse tekkinud. Mitte et mul millestki kirjutada poleks, aga lihtsalt ei õnnestu kuidagi selleni jõuda. Kuna praegugi näpistan aega une arvelt (mis niigi lühikeseks jääb), siis panen lühidalt kirja mõned seigad.

* Ettevaatust, loomad teel!
Reedel töölt kodu poole sõites jooksis päise päeva ajal üks hunt suure kiiruga üle tee. Hea oli, et tal nii kiire oli ja mul natuke oma auto kiirust vähendada õnnestus, nii pääses loom terve nahaga teisele poole teed.

* Papud sain reedel kätte. Nunnud :)

* Kampaania, kampaania, kampaania
Enne perekondlikule suursündmusele sõitmist käisin laupäeval paariks tunniks Raekoja platsis kampaaniat tegemas. Valimiskampaaniat loomulikult. Suhtlesime inimestega, jagasime neile lugemismaterjali ja märke. 7. juuni ei ole üldse kaugel enam ja internetihääletus hakkab juba selle nädala lõpus pihta.

* Juubel
Isa sai 50 ehk jõudis täisikka nagu peol nii mõnedki väitsid. Pidu oli tore. Tantsida sain seekord korralikult... mul oli lihtsalt väga hea tantsuparnter :) Ja muidu läks ka päris kenasti see kohtumine suguvõsaga. Emalt ja vanaemalt igal juhul sain positiivset tagasisidet :D

* Elekter läinud
Ahvid võtsid täna tööjuures elektri ära. Ei jõudnud oodata millal nad tagasi selle annavad, vaid otsustasime ära tulla. Kõige halvem kogu selle asja juures oli asjaolu, et loomulikult oli mul arvutis oluline asi pooleli, mis ei olnud salvestatud ning tegelikult lootsin selle asja täna valmis teha. Aga ahvid arvasid teisiti.

Üldiselt on elu ilus.... kohe täitsa, täitsa ilus :D

Tallinna ja Tartu vahelt

Kuna jällegi tekkis asja Tallinna, otsustasin bussisõidule kuluvat aega asjalikult kasutada ja võtsin Villemi reisule kaasa. Eile pealinna sõites ei tahtnud nett väga töötada, nii et kirjade lugemisest ei tulnud midagi välja, aga suutsin muud moodi natuke asjalik olla ja muusikat sain ka kuulata :) (noh, vana kassettpleier on mul ju ka, aga seda pole ma viimasel ajal enam kaasa võtnud, kuna need lood, mida ma kõige rohkem kuulan ja kuulata tahan, on nagu nii arvutis... seega kui kõik üritavad võimalikult pisikesi mp3-mängijaid toota/kasutada, võtan mina läpaka ja kasutan seda muusika kuulamiseks :p) Nüüd tagasi Tartu poole sõites, on nett minuga sõbralikum. Kirjad said läbi loetud.

Tallinnas käimise põhjus oli seekord puhtalt isiklik - kutsuti pidusse ja kuna mul polnud ammu õnnestunud selle seltskonnaga kokku saada ning imekombel oli nädalavahetus broneerimata, otsustasin selle maa maha sõita ja laupäeva õhtu pidutsedes mööda saata. Sellele eelnes ettevalmistus. Pidu oli nimelt karnevali teemaline. Mina võtsin kutses olnud linki piltidega sambakarnevalilt suhteliselt otsese vihjena ja nikerdasin endale miskit ligilähedast. Töö ja vaev sai tasutud parima kostüümi auhinnaga naiste kategoorias :) Parim kostüüm meeste kategoorias oli naiseks riietunud mehel. Ja et oleks ikka õige pidu, käis ka politsei kohal (õnneks vesteldi politseiga koridoris, ma poleks eriti tahtnud oma kostüümis korravalvurite silma alla sattuda). Pisut mööblilõhkumist ja ohtra alkoholiga üle valatud põrand käis ka loomulikult asja juurde.
Viimased (kelle hulka minagi jäin) liikusid edasi mingisse kohta, mida kutsusti Levikas vms, igal juhul meenutas Zavoodi nii interjööri kui ka seltskonna ja täituvuse osas. Kuna mulle tuli väsimus kallale ja muusika polnud ka päris minu maitse, lahkusin sealt õige pea, et takso võtta ja läbi lumesaju jupijumala juurde sõita, kus mind ülestehtud säng ootas.

Aastaring sai jälle täis

Eelmisel nädalavahetusel sai juba pihta hakatud tähistamisega Võrus (nüüd juba päris mitu aastat oleme vanaisaga tähistamise ühendanud). See tähendas traditsioonilist 4-käigulist pidusööki vanavanemate juures. Lisan siia ühe illustratiivse näite viimasest käigust (mainin veel juurde, et inimesi oli laua ääres 8).
Kahjuks õnnestus Võrust kaasa saada ka miskine paha kõhuviirus, mis küll suhteliselt kergelt läbi sai põetud, aga isegi see vähene põdemine tuli väga valel ajal. Praeguseks vähemalt tundub seedimine olevat taastunud normaalsesse rütmi.

Eile tähistamine jätkus. Peo teema sai juba jõulude ajal paika pandud - kõige lühem seelik. Meeste puhul otsustasime siiski muude ilustuste kasuks. Välja pakutud variantidest läksid loosi soengud ja lipsud. Man, kes ei olnud hoiatust kindlasti dresscode'i järgida kuulda võtnud, sai uue soengu ning leidsime ka sobiva lipsu.
Seekord oli pidu üsna vaikne - isegi naabrid ei tulnud kobisema. Hommikul jõudsime järeldusele, et nad võisid ka kodust ära olla.
Jututeemad kiskusid kuidagi naistekeskseks (no mis teha, naistepäevahõnguline pidu ikkagi) - kleitide ja seelikute liigitusest juuste värvimiseni. Viimane teema päädis lausa uue värvi nimetusega.
Nii vara nagu meestepäeva pidu seekorde pidu siiski läbi ei saanud, nii et sai õige päev ka kallite sõprade keskel vastu võetud :)

Tihe nädalavahetus

Hakkas teine juba reedel vinge peoga pihta - Tartumaa KOVide uusaastapidu. Oli tantsu, tralli, nalja, naeru, süüa, juua, isetegevust ja esinemisi. Oli inimesi, kelle kohalolekut sellel üritusel olin juba ette aimanud ja oli neid, kelle nägemine seal peol mind üllatas. Ja meie olime viimased lahkujad (see olevat juba traditsioon). Koju jõudsin nii kolme paiku (ja olgem ausad, mitte just kõige kainemas olekus.... )
Hommikul kaua magada ei saanud, tuli asjad kokku panna ja võimalikult varasele bussile jõuda. Olin plaaninud kella 10sele jõuda, aga ei suutnud siiski esimes(t)e äratusheli(de) peale ennast püsti ajada ja nii jõudsin 10.30 bussile (mis tuleb Narvast ja mille bussijuht mulle isegi pileti hinda vene keeles ütles). Võrus tuli kõigepealt mõned poekäigud ette võtta ja siis kui pakilisemad asjad tehtud olid, otsustasin, et tukun veits (selline kudend räime tunne oli peal). Ja nii me siis tegimegi lõunauinakut - mina ühes toas, vennanaine koos oma pojaga teises toas :) Kui üles ärkasime tulid vanaema ja vanaisa ning ema sünnipäevapidu võiski alata.
Ka järgmisel hommikul ei olnud mahti kaua magada. Esiteks teatas kahejalgne nelja-aastane "äratuskell" kõva häälega, et ta on buss ja nüüd on Lennujaama peatus (ühistranspordivahendite fänn nagu ta on). Selle hõike peale manitseti ta küll vaiksemaks, aga mul tegelikult oligi vaja ennast võimalikult vara üles ajada, et jõuda veel sõbranna juures käia. Nii et ei mingit teise külje keeramist ja voodis mõnulemist, vaid krapsti üles ja tegutsema. Jalutasime natuke talvises lumesajus, pärast rääkisime veel teetassi taga juttu ning juba oli aeg koju tagasi tulla, sest seekord oli Tartusse tagasi jõudmisega natuke kiire. Kella neljaks oli vaja koosolekule jõuda. Ja jõudsin ka.

Mitteametlikult

Laupäeval toimus T. mitteametlik sünnipäevapidu ehk lihtsalt tore koosviibimine sõpradega juhuslikult sünnipäevalähedasel ajal. Seekord tema õe juures (siinkohal suur kiitus õele, et ta meil sinna koguneda lasi... põrand igaljuhul sai vist igast joogist oma osa... ja mõnest söögistki... siit moraal: ilma vaibata põrand on parem, sest seda on lihtsam puhastada).
Et asi ainult lobisemiseks ei jääks, lasti meil kõigepealt näpuosavust harjutada. Mõningate jubinate kokku-lahti harjutamisega saime hakkama, mõned jäidki mõistatuseks. Edasi läks inimeste sildistamiseks. Väikeste vihjete (mõnel puhul lausa etteütlemise) abil lahendasid kõik oma identiteedikriisi ära ja said aru, kes nad tegelikult on. Ja siis tuli Aliase aeg. Mina sattusin Maniga ühte tiimi. Läks päris hästi (esimesena meenus küll üks kord, kus nad M.-ga paaris olid ja mitu ringi avatud voorus istusid, sest nad ei saanud ise ühtegi punkti), eriti arvestades seda, et meid oli siiski ainult 2 (võitjad olid kolmekesi võistkonnas... ja neil oli Maailmaparandaja).
Ja siis tuli enam mitte nii ontlik mäng. Tõde või tegu? Kui naabrid oleks trepikojas liikunud või Man ärkvel olnud, oleks nad nii mõndagi näinud/kogenud. Aga need, kes ärkvel olid ja kaasa mängisid said sellest kõigest osa. Tegelikult jäi asi ikkagi täitsa sündsuse piiridesse (kuigi jah, see tüüp, kes meie seltskonnas esimest korda viibis, võis päris huvitama mulje meist saada :p).
Kuigi Man oli esimene äravajuja ja hommikul ka esimene ärkaja (ning poes käis ja meile pannkookegi küpsetas), ei olnud ta valmis tagasi Tartusse sõitma. Nii et ei jäänud mul muud üle, kui rooli istuda. Seega, esimest korda elus sõitsin Tallinnas (ja seda veel sellise autoga, millega ma polnud varem kordagi sõitnud ja millel tagumine käik ebanormaalses kohas asetseb... seda viimast ei läinud küll Tallinna piires rohkem vaja, kui maja eest ära minema hakates). Õnneks oli marsruut lihtne... ainult ringteid oli sinna ikka isuga tehtud. Ja mina arvasin, et Tartu linnavõimudel on mingi värk nende ringteedega... tuleb välja, et Tallinnale ei saa ligilähedalegi. Aga jõudsime õnnelikult kohale (loodetavasti jõudis õigel ajal bussijaama ka see buss, mis pea terve tee meil sabas istus), minu maja ees muidugi läks Man ise rooli, nii et seda, kas ka tema ilusasti koju jõudis, ma ei tea.

Aasta vahetumisest

Kui kutsutakse toredate inimeste poolt mõnusasse kohta aastat vahetama, ega siis ei saa ju ära öelda. Nii ma siis seadsingi peale poolikut tööpäeva sammud bussijaama poole ja istusin pisikesse Sarbussi bussi. Kes vähegi saarel käinud, teavad, et see buss viib üle Suure Väina. Seekord ma väga palju kaugemale sellega ei sõitnud ka (ok, üle Väikse Väina ka, aga siis aitas), sihtkohta viis mind hoopis Milli. Kohati meenutas sõit küll safariparki, sest iga natukese aja tagant vahtis või vilksas mõni loom tee ääres. Eriti hulluks läks asi Sõrves, kitsed ei tahtnud enam tee äärde äragi mahtuda. Aga jõudsime ilma laipadeta ikka ilusti kohale (Mps küll rääkis meile oma eelnevatest vastupidistest kogemustest).

Enne uue aasta kohale jõudmist käisime Maailmaparandajaga saunas ja lugesime kõik näärivanale luuletusi (võrdõiguslikkuse printsiibi kohaselt oli kõigil ühesugune kingituse sisu... Karl välja arvatud (eks mõned ole ikka ju võrdsemad kui teised)). Keskööl läksime välja paugutama (päris uhke tulevärk oli) ja prussakaid lennutama (ei tahtnud teised hästi lennata). Lisaks tegime kõnesid ka teistesse peopaikadesse, et võimalikult paljudele inimestele head uut aastat soovida.


Minu jaoks venis pidu päris pikaks. Tegelikult oli mul nii nelja paiku plaanis magama minna, aga siis sattusime M.-ga jutusoonele ja mõni aeg hiljem tuli ka A. baarist tagasi ning jutuks tuli kevadine päikesetõusu vaatamine. Ja loomulikult koorus sealt välja idee minna ka sel hommikul vaatama, kuidas päike tõuseb. Ainus häda oli selles, et kell on umbes kuus ja päike ei taha mitte enne üheksat tõusta. Noh, nii poolteist tundi läks lobisedes mööda, M. jõudis vahepeal magama minna ja Une-Mati kippus kallale. Aga kange tahtmine oli ikka see päike ära näha. Enne kaheksat läksimegi siis vaatama, et kui kaugel see päike nüüd omadega siis ikkagi on. Käisime ühes kohas ja läksime teisegi (et madalikul kinni olevat laeva vaadata)... vahepeal läks juba täitsa valgeks, aga päike veel nina välja pista ei tahtnud. Infotelefonilt saime teada, et nii umbes kolmveerand tundi läheb veel aega. Väljas oli aga külm ja soe tuba koos padjaga pea all tundus liiga ahvatlev, nii et otsustasime ikkagi tagasi minna.

Kui millalgi peale lõunat silmad lahti tegin, oli päike kõrgel taevas. Aasta esimene päev tervitas ilusa ilmaga... kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on sel aastal iga päev päike ennast näidanud.

Elu on taevalik, kui sul on inglitest sõbrad

Mis on see, mis sunnib inimesi ette võtma pea 200 km pikkust sõitu äärmiselt kehvade teeoludega (mis omakorda tingis 180-kraadise pirueti Piibe maanteel)? Ikka sõbrad, kes ootavad sind jõuluhõrgutistega kaetud laua ääres. Kehvi teeolusid trotsides jõudsime kohale. Viimastena, aga siiski täiesti õigel ajal.

Lisaks tavapärasele (et mitte öelda traditsioonilisele) aasta kokkuvõtmise ringile tuli seekord öelda ilusaid sõnu sellele inimesele, kelle nime saatuse tahtel loosikausist välja tõmbasid. Äärmiselt südamlik oli. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et mina ei ole just kõige parem sedasorti kõnede pidaja. Igal juhul väga armas mõte oli selline asi korraldada. Olgugi, et ma iga päev tegelikult olen tänulik selle eest, et mul sõpradega nii vedanud on, ei ütle ma seda neile väga tihti ja ei räägi ka sellest, mis mulle konkreetse inimese puhul meeldib.

Mingil hetkel toodi välja torni ehitamise mäng*, mis kujunes vaieldamatult selle peo hitiks. Öösel mitte just kõige kainema peaga ja hommikul mitte just kõige kindlama käega (enamus vähemalt, oli ka hämmastavalt kindlakäelisi) sai seda torni ehitatud ikka mitu korrust kõrgemaks, kui see esialgu oli ja sealjuures praktiliselt eiratud gravitatsiooniseadust. Meist saaks alles head ehitajad - 15 korruse materjalist suudaksime vähemalt 21-korruselise maja valmis ehitada (alumistelt korrustelt telliseid/paneele vaikselt eemaldades) - sääst missugune :)

Ka ei saanud jätta tegemata öist jalutuskäiku mere äärde (nagu eelmiselgi aastal). Seekord valisime ainult teise ranna. Ja jätsime endast jälje ka maha - karvase rinnaga lumemehe. Teise tegime juba maja juurde, see tuli suurem ja rohkemate aksessuaaridega.

Lisaks otsustasime laulda ukse vahel jõululaule nagu välismaal tehakse. Mõned siiski kuulsid (kuigi kell oli 5 öösel).

* Soome keeles oli karbi peale kirjutatud Timpuri, ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle mängu õige nimi on, aga idee seisnes selles, et tornist tuli klotse välja tõmmata ja nendest tornile uut korrust peale ehitada sealjuures torni ümber ajamata.

Maitsvate kingitustega sünnipäev

Nagu lubatud olime punkt kell neli J. maja ees. Enne olime veel ühes pealinna kaubanduskeskuses kokku saanud saarlastega (täpne ajastus ikkagi).
Seekord saime nii meie kui sünnipäevalapsed kergemalt läbi - kingituseks viisime sööki-jooki. Laud oli lookas maitsvatest roogadest. Ja jooke oli ka erinevaid. M. demonstreeris järjekordselt oma imelist kokteilisegamisoskust ning tegi seekord päris eksootilist jooki, mis väga hea maitses. Laua ümber sai arutatud igasugu asju ja lisaks niisama jutlemisele-arutamisele ka mõned reeglid paika pandud. Näis, kuidas need realiseeruvad :p
Täna oleks mind äärepealt rooli pandud, aga autoomanikul otsustas siiski viimasel hetkel ise minna. Mina olin rahul :) Ja kohale jõudsime ka ilma igasuguste probleemideta.

Kiire pilguheit nädalavahetusele

Kerge ring Eestile ehk nädalavahetus marsruudil Tartu-Tallinn-Kuressaare-Tartu on edukalt selja taga.
Kõigi muude sündmuste kõrval jääb tähtsündmuseks siiski Maailmaparandaja sünnipäevapidustus. Vaatamata sellele, et ma poliitiliste kohustuste tõttu sinna suht hilja kohale jõudsin, sain osa ka olulistest sündmustest, mille tulemusena said kaks inimest jälle vabadeks ja vallalisteks :p (ma olin neile juba ammu rääkinud, et mingit pööret on vaja... teine variant oleks laps olnud, aga ka selles osas polnud mingit tulemust paista).
Ah jaa, kuigi ma vaid paar pirukat sain, ei saa jätta mainimata, et olid piirakad tuntud headuses. Ja see šokolaadikook... üks parimaid kooke, mida ma saanud olen. Ja hommikused vahvlid olid ka head (polnudki ammu selliseid kodukootud vahvleid söönud), aga torbikuks keeramises võib harjutades meistriks saada. Vibulaskmist harjutasime ka natuke hommikul. Man sihtis põhiliselt märklauaks olnud teo näkku, lausa mitu noolt lendas sinna paremasse silma.
Aga varsti tuli asjad kokku pakkida ja Tartu poole suund võtta.