Neljapäeva õhtu tantsuga

Asi algas kõik sellest, kui jõulude ajal tuli jutuks igal aastal Võrus toimuv aastavahetuse ball, mida korraldab Võru Lions klubi ja kuna isa on ka seal klubis, on temagi korraldamisega seotud, mis tähendas, et tema peab seal kohal olema. Ema aga teatas, et tema ei taha minna. Minule aga meeldivad ballid ja ma olin nõus ise isaga minema. Siis proovisin oma vana ballikleiti selga, et kas ikka on paras veel, selgus et ei olnud. Probleem.... uut kleiti vaja. Kui jõulud läbi said, sõitsin Tartusse ja läksin kohe poodi. Proovisin kokku kümmet kleiti selga ja nelja "finalisti" veel teist kordagi (kõigil oli mingi väike "aga" juures, polnud ühtki ideaalselt sobivat) ja valisin välja ühe (müüja arvates sobis ka see kõige paremini). Juurde veel mõned vidinad.... sel päeval kulutasin ma ilmselt rohkem raha kui kunagi ühe päevaga kulutanud olen :P (kleidi maksis vähemalt isa kinni).
Neljapäeva lõuna paiku panin jälle Võru poole ajama, sest kell kolm oli juuksuri aeg. 1,5 tundi ja soeng oli peas. Kodus veel peegli ees mökerdamist ja kleit selga ning mina olin minekuvalmis. Isa oli endale uue lipsugi ostnud, mis kleidiga kokku läheks, viisin talle salli, mis kleidiga kaasas oli, et ta ikka õiget värvi lipsu ostaks :)
Kuna isa oli seal ballil asjapulk, õigemini küll rahakott (tema käes oli see raha, mis esinejatele maksti), siis läksime sinna suht vara. Kõik loomulikult imestasid, et kes see küll on papsiga kaasas... mõned küsisid, mõnedele tutvustas paps ise oma kaaslast kui klaase kokku löödi, aga kindlasti jäi ka neid, kes mõtlesid, et ta on endale uue noore naise võtnud vms :P
Igal juhul oli tore. Tantsida sai, lahedad esinejad olid (Mihkel Mattisen on väga hea pianist, Rakvere taetri meeskvintett "Ramm" on ka vaimustav, Martin Parmase ja Kaisa Oja tantsuoskusest ma parem ei räägigi...) ja rahvast oli just parasjagu.
Seal tehti Lions klubi meestest pilt ka, loomulikult koos saatjatega, mis tähendas, et mina jäin ka pildile :P Ühe pildi tegime isaga kahekesi ka. Päris normaalne pilt tuli...
Ja lõpus loomulikult ilutulestik. Alguses öeldi, et linnarahva unerahu häirimise vältimiseks on ilma paukudeta ilutulestik (kell oli üks öösel). Algas tõesti ilma paukudeta...... aga mingist hetkest lendasid raketid kõrgemale ja koos paukudega. Ilus oli. Aga üks korraldajatest oli pärast vihane, sest sellest võib jama tulla, kuna kogu aeg oli jutt, et pauku ei tehta.

Minu meelest oli tore ball. Vist isegi kõige toredam, kus ma senimaani käinud olen (varem olen 12ndas abiturientide jõuluballil ja eelmine aasta TÜ aastapäeva ballil käinud).

Auld Lang Syne

Jõulud, jõulud, jõulud........ õiget tunnet pole ka sel aastal veel tulnud, aga päris hull ka ei ole. Kingitused olen suutnud enam-vähem ära osta või siis vähemalt välja mõelda, aga ajaga on nagu on... Osad jäid venna kaela, sel aastal läks asi nii, et teeme kahepeale kingitused. No välja arvatud see loomulikult, mis ma vennale teen.
Pühapäeval ehtisin ka oma nulu ära (sel aastal hõbekuuske ei saanud, aga tegelikult pidigi nulg see õige jõulupuu olema), minu meelest päris nunnu. Ja idee järgi peaks see ka kevadel kuhugi vanaisa metsa endale uue kasvukoha saama.
Kusjuures ma avastasin, et mul pole endal ühtegi jõululauludega plaati. Nii ei saagi ju üritada endale jõulumeeleolu tekitada... päeval tglt kuulen küll neid laule, raadiost lastakse. Selle sissekande pealkirigi on inspireeritud pealkirja kirjutamise hetkel Elmarist kõlanud laulust (1909. aastal salvestatud versiooni lasti). Muahhahaa....... nüüd hakati Sõnajalgade laulu laskma.... väiksena sai neid kuulatud.... väiksena sai üldse igasugu imelikke asju kuulatud.

Aga nüüd aitab lobast. Häid jõule kõigile!!! Ja toredat vana aasta lõppu neile, keda sel aastal enam ei kohta!

Kõik või mitte midagi

Järjekordselt on tekkinud pikk vahe blogikirjutamisse. Esialgu oli mul plaan see viga nädalavahetusel parandada, aga ma ei tea, kas asi oli koduses arvutis või netis, igal juhul blogisse ma ei pääsenud (mujale lehekülgedele v.a. hotmail läks ta küll).
Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas me reedel perek. Kallase sünnipäeva OÜ Gepa seltskonnaga tähistasime. Nagu see siin firmas vist traditsioon on, algas tähistamine bowlinguga. Ja ma võin kohe öelda, et reede ei olnud minu päev. Tegime neli mängu, millest Vahur ja Erik võitsid ühe ja Margu kaks, nagu lihtne arvutus näitab, ei võitnud mina ühtegi, hoopis kaotasin kõik. Viimane neist läks kõige hullemini, läksin oma kõik-või-mitte-midagi taktikaga natuke liiale ja alguses tuli kogu aeg mitte midagi. Oleks võibolla oma kõige madalama skoori saanud, aga siis tuli korra kõik ka vahele. Järgmisel päeval olid loomulikult ka enamus lihaseid valusad. Ja parema käe sõrmede juba enne olnud traumale selline sportlik tegevus ka hästi ei mõjunud... niu-niu-niu
A pärast keeglit läksime Eha tänavale. Seal pakuti head ja paremat. Eriti hea oli lasagne. Aga kahjuks mõjusid reede õhtu ja punane vein Vässule ja Une-Matile vägagi ligitõmbavalt, mistõttu ma lahkusin esimesena. Õigemini lasin ennast koju viia (vat see on alles külalislahkus :D).