Söömingud

Tänu üllatuskülalise saabumisele Tartusse (kuigi nagu ma aru sain, olin ma enam-vähem ainus, kes ei teadnud sellest visiidist) on sagenenud ühissöömaajad. Või kui nüüd päris täpne olla, siis sel nädalal (st siis eile ja täna) on T juures (kus üllatuskülaline V praegu resideerub) õhtuti süüa saanud. Mis nii viga :) Meeldiv seltskond ja hea söök - elu nagu hernel.
Ja T kassiga oleme ka nüüd tutvuda saanud. Selline väike armas mürgeldis. Kõik krõbisev ja/või ümmargune sobib mängimiseks (kaasa arvatud mandariinid) ning loomulikult on heaks närimisobjektiks varbad.

Pikk ja tore nädalavahetus

Reede õhtul peale tööd panime Saaremaa poole ajama. Viljandis tuli teha toiduhankimise hädapeatus (kuna keegi meist Viljandit eriti hästi ei tundnud, siis tuli meil leppida Maximaga, mis tee peale jäi). Toiduvarud täiendatud, saime teekonda jätkata. Seekord oli teel ees munejaid natuke vähem kui viimase saares käigu ajal, aga neid siiski oli. Virtsu sadamasse jõudes avastasime, et olime ühe auto võrra liiga hiljaks jäänud, muidu oleks otse tallinlaste auto järel sabas seisnud. Aga saime koos samale praamile ning uurisime veel ühiselt kohale jõudmise juhiseid. Saarele jõudes lasime pealinlaste auto ettepoole, et ei peaks ise ninapidi juhistes olema. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa üles, mis meid L maja juurde viis. Seal tuli läbida enne väike julguseproov enne kui majja saime (maja valvasid väiksed, aga kõva häälega koerad). Mina vihma käes seista ei tahtnud, seega läksin lihtsalt koertest mööda. Lõpuks jõudsime kõik tuppa ning ka saunalised tulid meie sekka ja saimegi kartuliputru ja seenekastet, millest meie auto rahvas vist terve tee unistanud oli. Ja vaatamata sellele, et järgmine hommik tõotas alata vara ja päev pikk tulla, istusime me siiski päris tükk aega üleval. Ja isegi pärast seda, kui magamisasemed tehtud ja teki alla poetud sai, oli vaja veel natuke jutustada ja itsitada :)
Vastupidiselt reedesele suht pahale ilmale oli laupäeval fantastiliselt ilus ilm - päike paistis, taevas oli pilvitu, maa härmas. Ja nii me siis sõitsime jahi kogunemise kohta, panime nimed kirja (mõned panid telefoninumbri ka) ja peale mõningast ootamist ja lühikest reeglite selgitamist kamandati meid autokasti. Seal autokastis sõites tuli järjekordselt selline sõjapõgenike tunne peale (meenus mõne aasta tagune sõit Abrukale :p). Ja nii me siis jõudsimegi metsa serva, sumpasime läbi lompide ning lõpuks pandi meid paika ning jaht algas peale. Esimeses ajus tekkis mingi hetk väike segadus selles osas, et kus suunas me ikkagi liikuma peame, aga õnneks jõudsime ikkagi teele välja (vahepeal tegime mõnede inimestega omavahel väikse ümberreastumise). Teine aju oli paremini organiseeritud - meid pandi paika sihi peal ja enne iga kraavi tehti rivistus, et kõik üle lugeda. Seekord nägime loomi ka, aga need loomad pääsesid. Kolmanda aju maastik oli päris väsitav - aina kraavid ja mättad ning siis sain ka oma jala märjaks (esimeses kahes ajus olin suutnud kuivaks jääda). Aga kolmandas ajus saadi üks hirv kätte ka.
Jaht peetud läksime tagasi L juurde, kus saun juba ootas. Saunas käidud, sättisime ennast Sõrve poole minema, sest saarele mineku peapõhjus - suur ühissünnipäev - ootas meid seal. Saime süüa (peale mõningast ootamist, aga asi oli seda väärt), juua (mõned inimesed tegid huvitavaid eksperimente, näiteks jooki nimega "Püha issand", tantsida (Macarena on lahe), lobiseda, naerda ja kui viimased meist magama läksid, oli juba pühapäev päris mitmendat tundi käes.
Hommikul sõime ja lobisesime ja naersime veel ning siis oli aeg ka meil kodu poole liikuma hakata (meie auto oli viimane). Kuivatusse jõudsime umbes pool neli. Saba polnud väga pikk, aga liikus aeglaselt. Varsti saime teada ka põhjuse - tuul oli Viire jaoks jälle natuke tugev ja see pärast ei pandud autosid Viire ülemisele tekile. Seega veetsime Kuivastus umbes 3,5 tundi, seitsemesele praamile mahtusime lõpuks (ja seda ka suht napilt, nii umbes 3-4 autot mahtus veel peale meid peale). Praam kõigutas ikka päris korralikult, aga üle me jõudsime. Kodutee läks päris normaalselt, üks kits ilmus järsku eikusagilt auto ette, aga tal oli ilmselt kiire ning jõudis ruttu eest ära ka joosta. Natuke peale ühtteist olime lõpuks Tartus tagasi. Ja nädalavahetus saigi läbi.

Verest

J. kutsel sai täna jällegi verekeskust külastatud. Seekord lasin vasakust käest verd võtta, sest see side härib natuke, millega käsi pärast kinni seotakse ja paremat kätt on üldiselt vaja rohkem liigutada. Aga ei tea, kas asi oli vasakus käes või milleski muus, aga minu veri arvas kehast lahkumisest natuke teisiti kui mina - ei tahtnud üldse välja tulla sealt veenist. Õed muudkui käisid ja kohendasid seda nõela, sest masin piiksus kohe kui verd kätte ei saanud. Lõpuks sai see kotike siiski täis.
Nüüd olen jälle natuke veretum, aga rahul :)

Minu kohta ütlevad tähed järgmist..

Pöörake tähelepanu sõnapaarile shy and reserved... nagu ma ikka ütlen - ma olen vaikne ja tagasihoidlik :p

Tegus

Vaatan, et päris pikk vahe sisse tulnud kirjutamises. Mitte et mul millestki kirjutada ei oleks, aga järjekordselt ei jõua kuidagi selleni.
Millalgi Maailmaparandaja kirjutas sellest, et helkurid muudkui tema juurest jalga lasevad (ei viitsinud praegu konkreetset postitust üles otsida), mina avastasin ühe koha, mis ka helkureid neelab - hommikune linnaliinibuss. Ühe helkuri ma eelmine talv sinna kaotasin, nüüd läks teine ka (või noh, mujale ta kaduda ei saanud, kui hommikul oli olemas ja lõunale minnes avastasin, et enam ei ole). Ja miskipärast kaovad helkurid kogu aeg ühe jope küljest...

Aga jah, kuna sel nädalal on olnud üsna püsiv lumikate, siis pole ma sel nädalal rattaga liigelnud, vaid kasutanud vaheldumisi autot ja ühistransporti (olenevalt vajadusest) või siis üldse jala kõndinud. VU blogi ühes kommentaaris ma juba mainisin, et üks buss millega ma liigelda tahtsin, ei tulnudki, kuigi oli sõiduplaanis kirjas. Kuna minu meelest on selline asi täiesti lubamatu, saatsin järgmisel päeval sellekohase meili GoBusile. Aga mingit vastust ma seni saanud ei ole (mitte et see mind üllataks).

Neljapäeval kutsuti mind kaasa ühele nn rahvusvahelisele kokkusaamisele, kus tegelikult olid lõpuks üle poole kohalolijatest hoopis eesti tüdrukud. Aga lõbus oli. Üks tüdruk tellis chillijäätist ja seda anti kõigile maitsta, mulle ei meeldinud (liiga vürtsikas minu maitse jaoks). Ja selle õhtu tulemusena on mul Lambada sõnad koos duuridega :p

Täna olen ma tubli olnud, kõik mis plaanis oli, sai tehtud (ise olen rahul :D). Eile õhtul olime ka tublid ;)

Kolmesajandamas

Kõigile neile, kes leiavad, et Eestis on jubedaid poliitikuid, siis siit saate näha videot ühest intsidendist, mis leidis aset Venetsueela presidendi ja Hispaania kuninga vahel. Seda tüüpi vaadates tunduvad Eesti poliitikud lausa viisakuse ja demokraatia võrdkujud :p

Sellest Chavezist olen ma viimasel ajal üht koma teist kuulnud, kuna üks minu lõunasöögikaaslastest on Venetsueelast.

Täna tuli lõunalauas teemaks ka see, et eesti naised abielluvad välismaalastega. Üks seletus, mis välja käidi oli selline, et turg on avanenud ja eesti mehed ei suuda konkurentsis püsida :p:p:p Teine hea teooria oli see, et kõik eesti mehed võiksid abielluda välismaalasest naisega ja eesti naised välismaalasest mehega ja eestlasi oleks kohe kaks korda rohkem :)

P.S. See postitus siin on kolmesajas.

No brakes

Olgugi, et lumi jätkuvalt maad katab, otsustasin ma täna hommikul, et on veel vara helkurvest ja kiiver talvekorterisse panna ning läksin jalgrattaga tööle. Ja ma polnud ainus rattur muide. Hommikul nägin nelja ratturit veel. So I'm not the only crazy one :p Aga tegelikult oli täitsa normaalne sõita. Kuna füüsiline koormus on ju ikkagi suurem kui kõndides, oli palju soojem. Tegelikult üks väike probleem oli, aga see ei tulnud mitte külmast. Nimelt loobusid mu ratta tagumised pidurid töötamast. Või õigem oleks olnud nende kohta öelda mitte pidurid vaid aeglustid, sest ilmatu pika pidurdusmaa peale sai lõpuks ratta seisma ka. Aga kui oli vaja natuke äkilisemalt seisma jääda, tuli appi võtta esimesed pidurid. Esimesel katsel olid need natuke liiga äkilised, aga pärastpoole sain õige tehnika selgeks. Sellegipoolest leidsin, et tagumised pidurid oleksid siiski head ning põikasin peale tööd Rademarist läbi. Seal üks noormees putitas asja natuke ja nüüd võib jälle pidureid piduriteks nimetada :)

Ja täna tuli järjekordselt tõdeda, et mõnikord tahavad inimesed oma muredest rääkida just sellisele inimesele, keda nad suht põgusalt tunnevad.

Muide... kuna mõningad inimesed avastasid suvel netist ühed teatud mudamaadluse pildid ja täna lõuna ajal need jutuks tulid ning ma veel ühele inimesele lingi edastasin (ta muide alguses arvas, et teised teevad nalja :p), on see link otsaga Venetsueelasse jõudnud. Irw.

Ennustuse tulemused

Nii, ennustamiseks ettenähtud aeg on nüüd läbi saanud. Teeme siis väikse kokkuvõtte.

Kokku hääletas 13 inimest, kes andsid kokku 30 häält (seega igaüks päris kolme häält ei andnud).

Kõige enam hääli sai perek K. - 6 häält (nende poolt hääletas 46% hääletanutest);
Järgnes L., kes sai 4 häält (30% hääletanutest andis oma hääle talle);
3 häält said P.H., P.L., R. ja T.T. (23% andsid neile hääle).

Nüüd jääb üle vaid pronksibeebi ära oodata, siis on näha, kui head ennustajad me oleme :)

Veel üks kontsert

Sel nädalal olen ma kultuurne olnud - teisipäeval oli Noorkuu kontsert, eile käisin Jääboilerit kuulamas. Nad ise ütlesid, et pole 2 aastat esinenud... mina nii täpselt ei mäletanud, aga sellest oli tõepoolest juba päris kaua aega möödas, kui ma neid viimati kuulamas käisin. Aga seekord olid nad ilma Söödita (varasemalt on nendel kontsertidel, kus mina käinud olen, olnud nii InBoil kui ka Sööt laval koos teiste pillimeestega). Teistmoodi oli ka see, et sel korral me istusime kontserdi ajal (mis teha, vanadus :p).
Kontsert ise oli hea. InBoil rääkis vahele rohkem juttu kui tavaliselt, mis mulle isiklikult meeldis. Eriti viimane lugu sellest, kuidas ta oli võhivõõrast aknast pea sisse pannud ja teatanud, et mees, kes kitarril Patust mõtet mängib, võtab ühe duuri valesti. Ja Patust mõtet lasi ta rahval laulda. Mitte küll tervet laulu, aga suurt osa sellest. Mulle meeldib, kui rahvas laulma pannakse. Ja sellistel kontsertidel on õnneks ka selline rahvas, kes laulab :)

Ja pärast kontserti istusime natuke kohvikus. Mina ei teadnudki varem, et endisest Bistroost on saanud kohvik Kapriis. Aga pontsikud on neil alles :p (me küll ei proovinud, aga menüüs olid olemas). Ja muide, kui te tekib tahtmine ettekandjat segadusse ajada, siis esitage tellimus ära ja vahetage kohti. Meie ettekandja oli lõpuni täiesti segaduses.

Esimene lumi

Täna sajab lund. Esimene kord selle sügise jooksul. Ilmselt ta sulab varsti ära. Tegelikult ma ei tahaks veel ratast talvekorterisse panna, aga lumega oleks natuke liiga riskantne sõita. Seega loodame, et püsiva lumekatteni läheb veel aega. Ja autol pole ka nagu nii veel talverehve all (järgmine nädalavahetus ilmselt saavad alla).

Esimese korruse "rõõmud"

Eile hommikul ärgates avastasin, et keldris on ilmselt järjekordselt ummistus, ega muidu poleks reovesi mulle jälle tuppa tungida tahtnud (natuke rohkem kui kolm aastat tagasi juhtus samasugune asi). Hooldusfirmale helistamine oli tulutu - ainus, kelle häält ma sealt kuulsin, oli tädi, kes teatas, et telefon millele te helistate, ei vasta hetkel. Ja nii rohkem kui tund aega järjest (kuigi peale kaheksat võiks ju ometi keegi vastata, aga ei). Siis aga läksin vaatama, kui kõrgele see vesi juba tõusnud on ka ning avastasin oma üllatuseks, et vahepeal oli ummistus kadunud - vesi oli läinud, järel olid vaid haisvad randid. Küürisin siis need puhtaks ja läksin ära tööle. Õhtul koju tulles olin moraalselt valmistunud selleks, et reovesi mulle ukse peale vastu tuleb. Õnneks seda ei juhtunud ja siiamaani pole rohkem probleemi olnud (ptüi-ptüi-ptüi).

Tähelepandamatu jalgrattur

Mida mõtled sina, kui näed inimest helkurvest seljas ja jalgrattakiiver käes? Mina mõtleks, et ta liigub ringi jalgrattal. Aga ilmselt kõik inimesed nii ei mõtle. Vähemalt täna juhtus selline asi kahel korral.
Esiteks pidime ühe ametnikuga minema linnast välja ühte planeeringuala vaatama ja kui me parkla poole sammusime (mul oli vest seljas ja kiiver käes), küsis ta, et kas lähme tema autoga. Hmm.... linnast välja sõite ma üldiselt rattaga ei tee ja täiskasvanud meesterahvad pakikal ka ei vea... nii et vastasin "jah".
Ja õhtul kui kontorist koju minema hakkasin, rääkis üks inimene minuga ca 10 minutit sellest, kuidas ma peaks riietuma, et mitte märjaks saada ja siis äkki avastas, et oi, kas ma olen rattaga. Ma ei saa aru, kas ta tõesti mõtles, et ma käin helkurvestiga lihtsalt niisama??? Vahepeal on meeste mõttemaailm ikka väga veider...