Taaskord Aegviidus

Sel nädalavahetusel oli järjekordne Roheline Foorum. Seekord Aegviidus, täpsemalt Aegviidu põhikoolis (väga kena kool). Ja seekord oli see foorum natuke teisiti organiseeritud. Kui muudel aastatel on olnud seal ettekanded ja pärast on olnud aeg küsimusteks ja mõningaseks diskussiooniks, siis sel aastal oli tegu rohkem sissepoole pööratud üritusega, kus arutleti ERLi enda missiooni, liikmete olemuse ja põhimõtete üle. Ma küll ei tea, kes sellele mõttele tuli, et see sel aastal nii teha, aga kiidusõnad talle, sest see oli äärmiselt tore ja vajalik. Saime ükteisega rohkem tuttavaks ja mõtteid vahetada erinevatel teemadel. Ja vahele tehti ka energiatrenn, mis oli ka väga mõnus (rattaretkel teeb ka see sama inimene seda energiatrenni).
Täna oli ka see ametlikum osa, kus kuulati aruandeid eelmisel aastal tehtust ja majandusaruannet ja revisjonikomisjoni aruannet jne ühesõnaga käe tõstmise koht (mul oli lisaks enda häälele veel kaks volitust, millest üks oli kirjutatud eelmisel õhtul tänavalaterna valgel :p). Lisaks aruannetele, oli ka juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine. Mõned eelmise juhatuse liikmed pakkusid mindi kandidaadiks uude juhatusse, aga kuna sel aastal oli kandidaate 8 ja juhatus otsustati valida 5-liikmeline, jäin ma siiski välja (aga hääletus oli ise väga põnev - salajane kirjalik hääletus, mille tulemusi sai lugemise ajal jooksvalt arvutiekraanilt jälgida... ja et asi aus oleks, siis volitusi ei kasutatud, lugesid ainult nende hääled, kes kohal olid).
Igal juhul oli väga viljakas ja tore nädalavahetus ning ma usun, et see avaldab positiivset mõju kogu ogranisatsiooni arengule.

Sellest nädalast

Mõningaid seiku sellest nädalast siiamaani:

* Ühel hommikul nägin maantee ääres põtra seismas, õnneks ei olnud tal plaanis sel hetkel teed ületada, kui mina teda seal nägin.

* Muu töö kõrvalt kulub 100-leheküljelise strateegia lugemiseks terve nädal... aga läbi sain ja hakkas natuke mõikama ka, et misasi see on.

* Tuli kokku puutuda (õnneks küll meili teel) ühe isikuga, kellel on ilmselt isiklikud probleemid ja kelle esimesest kirjast ma päris täpselt arugi ei saanud, mis talle õigupoolest pinda käib. Vastasin siis viisakalt kõigile punktidele tema kirjas, selle peale tulnud vastusest (paarirealisest) sain lõpuks aru, mis teda häiris. Aga sellest ei saanudki päris täpselt aru, mida ta oma kirjadega taotles, kuid mulle suutis ta mõneks ajaks väga kehva tunde tekitada. Õnneks suutsin peale mõningast seedimist asja alla neelata. Teisele kirjale jätsin targu vastamata, sest esimese hooga oleks tahtnud midagi sarkastilist vastu kirjutada, aga kaine mõistus leidis, et oleks mõtekam see diskussioon üldse katki jätta (kui kedagi peaks huvitama, siis see ei olnud seotud tööga).

* Vallas sai ringi sõidetud paar korda - ükspäev käisime pildistamas ühte objekti ja muuseas sõitsime ka ühe teise olulise hoone juurest läbi, täna käisime ilusaid maju/õuesid otsimas, mõned ikka leidsime ka :)

* Minuni jõudis link ühe reisikaaslase Leedu reisi piltidega... :P

* Mis juhtub kui kolm kohukest vaatavad fotokast läbi arvuti pilte, aga ei tõmba neid kohe arvutisse? Aga loomulikult saab fotoka aku tühjaks. Ja nii ei saanudki ma küülikupoegade pilte meilile (ei, Haku pole vahepeal emaks saanud, töökaaslasel on kääbusküülikupojad kodus).

25 + 25

Seekord jõudsime V. juurde täiesti ilma viperusteta. Nii kui kohale jõudsime, anti süüa (väga hea supp oli, retsept võiks ilmuda toidublogisse) ja pärast tehti ringkäik maja ümber. Edasi sai valida, kas tubane töö või välitöö. Enamus võttis välitöö, sünnipäevalapsed jäid tubasele tööle. Tassisime oksi (mõni neist andis juba päris puu mõõdu välja tglt) ja pärast jupitasime neid. S. pani minu kirvega toksimist vaadates mulle nimeks Ajahammas (aega võtab, aga saab jagu :p). Kui oksad olid lõkkekoha juurde tassitud, hakkasime neid oksakesteks murdma (ehk siis piisavalt väikesteks, et neid normaalselt põletada saaks). Pika pusimise peale läks lõpuks lõke ka põlema (V. muidugi tõi endale normaalse ajalehe (1987. aasta Edasi), me olime enne üritanud tapeedi ja kriitpaberiga, mis meile alguses lõkke tarvis anti). Nii me siis seal ragistasime ja põletasime, kuni lõpuks said kõik oksad väiksemaks tehtud. Selle aja peale olid kõik teised ka kohal. Siis sai süüa ja juua ja sauna ja laulda ja lõkke ümber tantsida ja veel palju muudki teha. Mingil hetkel võttis väsimus võimust ja tuli endale magamiskoht leida. Tulenevalt mõnede teise toa asukate nasaalsetest eripäradest, mis tingisid teatava häälekuse magamise ajal, oli meie tuba päris suure rahvastikutihedusega. Aga nagu vanarahvaski öelnud on, mahub häid lambaid palju ühte lauta ja ma lisaks, et seda lõbusam on hommikul :)
Järjekordselt tervitas meid imeilus päev, nii et pärast hommikusööki võttis enamus rahvast ette väikse jalutuskäigu Pärlijõe äärde. Seal oli ilus ja kiikuda sai ka. Tagasi V. juures toideti meid veel jäätisega ja siis hakkas teise auto rahvas vihjeid tegema, et ma enda sõiduriistaga eest ära sõidaks... Kuna nagu nii oli Võrus plaanis pisut pikem peatus, tegingi seda.

(Vara)hommikused üllatused

Juba teist korda avastasin täna hommikul auto poole astudes, et üks politseibuss on ennast täpselt risti minu Sinilinnu ette parkinud. Eelmisel korral oli vähemalt üks politseionudest väljas, nii et ta märkas, kui ma oma masina lahti piuksutasin ja andis teisele märku, et sõitku eest. Seekord olid aga mõlemad bussis sees, nii et ma pidin minema ja aknale koputma, et neile selgeks teha, et tahaks autoga minema sõita. Õnneks said nad suht ruttu aru, mida ma tahan ja sõitsid eest ära. Aga ma ei ole siiski veel aru saanud, et mida nad hommikuti just selle koha peal teevad. Püüavad liiga vara lasteaeda jõudvaid lapsi?

Kui veel üllatustest rääkida, siis laupäeva öösel vastu pühapäeva äratas mind uksekell. Tõmbasin hommikumantli selga ja läksin siis ukse peale. Mingil põhjusel ei imestanud ma üldse, kui ukse taga võõrast rollerikiivriga vene keelt kõnelevat noormeest nägin. Noormees oli küll imestunud mind nähes ja kogeles, et läks vist valesti. Läks jah. Näitasin näpuga teise kella suunas ja seletasin talle sulaselges eesti keeles, et naabrite uksekell asub seal teisel pool ja et mina magasin ning pole sugugi rahul sellega, et ta mind üles ajas. Aga tema pani seepeale minekut ja kui ma olin tagasi voodisse roninud kuulsin mõne aja pärast mingit veidrat piibitamist akna taga, mis kõlas rolleri signaali moodi. Ilmselt üritas see tüüp naabriplikat nii üles ajada, aga selle peale ta ilmselt ei mõelnud, et minu aknad sealsamas on. Oli kiustus minna akna peale ja ta selle faktiga kurssi viia, aga ei viitsinud enam ennast voodist üles ajada. Kell oli pool viis.

Rattaretke rajaga tutvumas

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, olin reede õhtuks üsna väsinud. Aga see ei tähendanud seda, et ma koju puhkama oleks jäänud. Olin nimelt lubanud tegeleda sel aastal roheliste rattaretke jäätmekogumise ja vabatahtlike organiseerimisega. See aga tähendas omakorda seda, et reede õhtul tuli sõita Räpina kanti.
Mind võeti peale Tartust, ülejäänud seltskond oli tulnud põhja poolt ja oli väga lõbusas tujus. See jätkus ka Tartust edasi sõites, nii et sihtkohta (üks RMK majake Mehikoorma lähedal) jõudes olid kõhulihased naerust suht kõva trenni saanud. Lisaks sellele autole, millega mind kohale toodi, tuli veel mõni auto, nii et meid kogunes päris paras seltskond. Joodi, söödi, arutati retke asju. Ja kuigi alguses kuulutati välja, et keskööl algab öörahu, ei pidanud me sellest kinni (vähemalt tunni läksime üle). Sellegipoolest oli hommikusöök kell 7 (ei ole vist vaja mainidagi, et kohe kuidagi poleks tahtnud sel kellaajal voodist välja ronida). Sõime ära ja asusime teele retke raja poole. Kuna minule oli jäetud koht juhi kõrvale, pidin täna ka kaardilugeja olema (nendel teedel, mis kaardil olemas olid, läks kõik kenasti). Kuna meid oli "õnnistatud" külma ja lõpuks ka märja ilmaga, sai kohati korralikku mudarallit tehtud ja lõpuks (kohas, kus seda nagu ei oodanudki) jäi meie auto ka kinni, nii et tuli pisut lükata. Vahepeal tegime ka lõunapausi Räpinas Puuriida pubis (päris huvitav koht ja söök oli hea). Selleks ajaks, kui kogu rada (mida autoga võimalik läbida oli) läbitud ja veel arutamist vajavad küsimused läbi arutatud said, oli kell juba päris palju ja ilmselt polnud mina ainus, kes väsinud oli, sest tagasiteel Tartusse oli auto suht vaikne.

Ja nüüd lähen ma küll tuttu ära, sest unevõlg herr Mati Uni ees on küll juba vist väikse kodulaenu suurune...

P.S. Tänu sellele üritusele ei saanud minna kahjuks Dagö kontserdile, aga pole hullu, 9. mail esineb retkelistele ka Dagö :D

Leedust

Nii... kirjutaks siis natuke ka Leedus käigust.
Seltskond koosnes nii KOVide sporditöötajatest kui ka muudest ametnikest. Kokku oli esindatud 6 valda Tartumaalt ja lisaks 1 inimene Põlvast ning reisi korraldanud organisatsioonide esindajad. Kokku oli meid 17 (koos bussijuhiga), aga kuna algselt pidi rohkem inimesi tulema ja tellitud oli suurem buss, saime kõik kahel istmel laiutada ja ruumi jäi veel ülegi. Sattusin istuma täpselt keskele ja nagu alati, on bussi tagaosas see kõige lõbusam seltskond, seega ei jäänud minagi sellest naljast ja naerust ilma. Enne seda reisi teadsin ma vaid 1 inimest seltskonnast (ühte teist olin korra näinud, aga enne, kui ta ennast kõigile tutvustas, ei olnud päris kindel, kas ta ikka on see inimene, keda ma mõtlen). Õnneks selgus, et ma pole ainus "võõras" seltskonnas ning enne Vilniusse jõudmist tehti ka tutvustusring bussis.
Esimese päeva õhtul pärast väikest läbipõiget Leedu põllumajandusministeeriumist käisime linna peal. Jalutasime mööda peatänavat, vaatasime ilusaid hooneid, tuttavate nimedega poode jne. Tänav lõppes ühe kiriku juures, kuhu me ka sisse astusime. Seal käis parajasti jumalateenistus ja mul hakkas kohe peas heliseme laulurida ...ühes kesklinna kirikus, kus käimas oli õhtune missa... :p Pärast läksime vanalinna. Kinnitasime keha (proovisin ära kohaliku rahvusroa - külma peedisupi, täitsa hea oli) ja vaatasime presidendilossi ja ühte ülikooli. Ilmaga meil vedas, sest see oli üle pika aja üks päikseline päev Vilniuses, nii et oli mõnus õhtune jalutuskäik. Kokku jalutasime üle 10 km. Tagasi hotelli jõudes olime küll suhteliselt väsinud, kuid siiski otsustati minna kohalikku ööelu ka kaema ja nii me maandusimegi lõpuks Vilniuse Radissoni Sky Bari, mis asus 22. korrusel (meie oma hotellis baari ei olnud ja remonti polnud seal ka ilmselt juba mõnda aega tehtud). Jõime kokteile, nautisime vaadet, aga väga kaua me seal ei olnud, sest väsimus võttis siiski võimust.
Väga kaua meil järgmisel päeval magada ei lastud, sest ees ootas järgmine tihe päev. Reisi eesmärk oli tutvuda spordirajatistega Leedus ja seda me ka tegime. Paari rajatisega Vilniuses ja mõnedega Vilniusest natuke eemal (kahjuks ei jäänud selle koha nimi meelde). Aga tegu oli suht kena kohaga ja näiteks sealne ühikas, kuhu meid teisel ööl majutati, oli igal juhul kenam kui hotell Vilniuses. Sel õhtul oli meil lausa organiseeritud pidu. Natuke aeti asjalikku juttu ka (enamus juttu räägiti vene keeles, seega päris kõigest aru ei saanud) ja siis läks juba peoks. Kahjuks jäädi muusika orgunnimisega jänni, nii et me demonstreerisime seda, et eestalsed on ikkagi laulurahvas. Ja igasugu seltskonnamänge mängisime ka - Lapatuud tantsisime, Rukki lõikamist tegime ja veel paar mängu tegime. Mõne mängu juures oli natuke probleemiks see, et kohalikud ei saanud päris täpselt aru, mida nad tegema peavad... Ja see on natuke halb variant, kui mõni inimene mängu ajal kõrvalt pilte teeb... Mingil hetkel mõtlesime, et laseme korraldajatel magama ära minna ja saime ühikas ühe puhketoa afterpartyks. See oli suht rahulik, põhiliselt aeti juttu (mina rohkem ei joonud, kuna olin niigi päris mitu pitsi viina õhtu jooksul ära tarbinud). See võis vast 3 paiku olla, kui ma magama ära läksin, sest oli ikka tahtmine pisut magada enne kui hommikusöögile minna tuleb.
Hommikul sõime kõhud täis ja asusime kodu poole teele. Enne põikasime veel Ristimäelt ka läbi. Seal oli päris mitu risti. Esialgu olin plaaninud küll tagasiteel magada, aga reisikaaslastega jutustamise, piltide vaatamise ja anekdoodiplaadi kuulamise vahel ei jäänud selleks eriti aega. Seega koju jõudes olin suht väsinud.

Away

Ärge muretsege kui te mind järgnevate päevade jooksul MSNis ei näe - minuga ei ole midagi juhtunud, olen kolm päeva lihtsalt arvutist eemal. Täpsemalt kusagil Vilniuse ja Kaunase kandis.

Mööbeldaja

Täna töö juures mainisin, et tegelikult võiks minu laud olla teistpidi, kuna riiulid ja kaustad varjasid ära päevavalguse ja uks (ning ka kõik inimesed, kes sealt uksest tulevad) jäi täpselt selja taha. Selle peale leiti, et ma võin vabalt asja ringi tõsta. Aidati kaasagi... ühel hetkel tõstis kogu meie meespere minu lauda ringi. Ja nüüd ma siis istungi teistpidi.

Baltikum tantsis

Eile nägin mina ka lõpuks oma silmaga Tarbatu esinemise ära. Enne seda oli küll kerge kahtlus, kas Man ikka jõuab kohale sealt Itaaliast õigeks ajaks, aga nii kui tuli Tarbatu kord esineda, astus Tarbatu esitantsija lavale ja me veendusime selles, et ta tagasi on. Lisaks sellele veendumusele saime näha tema ja ta tantsupartneri soolot Suures suvises valguses (ehk Leto Svet nagu Ain Mäeots seda tantsu nimetas :p).
Lisaks eestlastele sai näha ka lätlasi ja leedukaid tantsimas. Leedukad tegid aeg-ajalt suht vingeid hüppeid ja viskeid. Lätlaste tantsud olid üldiselt suht kiirema muusika järgi ja seetõttu ka hoogsamad, kui Tarbatu omad. Tundus, et eestlased olid panustanud rohkem kunstilisele küljele. Aga kõiki kolme esinejat oli kokkuvõttes tore vaadata ja vähemalt minule küll meeldis see tantsuetendus.

Voiceboys

Käisime J.-ga reedel kontserdil. Nagu nimest "Voiceboys" järeldada võib, oli tegu a cappella grupiga. Rootsist. Seega suhtlesid publikuga inglise keeles.
Algus tundu natuke tavaline. Tabain ennast mõttelt, et Noorkuu on parem. Aga siis läks juba huvitavamaks. Nimelt mängisid nad Jukebox-i mängu - lasid rahval öelda, mis laulu nad järgmisena laulma peaksid. Esimesena tuli Waterloo, siis I Will Survive, siis Pretty Woman, edasi No Woman, No Cry ja lõpetuseks We Will Rock You. Viimasel polnud väga sõnu vaja teadagi, aga üldiselt koosnesid need esitused peamiselt viisist ja üminast ja mõnest sõnast refräänis. Välja arvatud No Woman, No Cry, mis oli (vähemalt) ühel lauljal peas (nad lasid erinevatel inimestel esilauljad olla laulude ajal). Teine üllatus, millega nad välja tulid oli see, et üks mees neist valdas beatboxi kunsti. Mingil hetkel läksid ülejäänud lavalt ära ja lasid tal demonstreerida oma oskusi. Selle mehe inglise keel polnud just kõige parem, aga vähemalt mina sain enamasti aru, mida ta öelda tahtis. Igal juhul oli väga nauditav etteaste.
Lisaks tuntud lauludele esitasid nad ka omatehtud laule, mis olid päris head. Lisaks sellele, et nad publukul lugusid lasid hõigata, lasid nad meil laulda ka. Stand by Me ajal tuli üks mees lavalt alla ja lasi inimestel mikrofoni laulda. Mind hämmastas see, et üks meesterahvas, kellele ta esimesena mikrofoni nina alla lükkas, laulis väga julgelt (ja täitsa hästi) ning ma mõtlesin juba, et näe, eestlased on päris julgeks läinud, aga pärast kontserti riidehoiust väljudes kuulsin ma, kuidas selle mehega tema kaaslanna inglise keeles rääkis, see seletas asja ära - polnudki eestlane. Aga ka paarilt järgmiselt inimeselt tuli lauluhäält välja, kui neile mikrofon suu ette torgati, edasi aga lõi eestalste tagasihoidlikkus välja ja rohkem keegi mikrisse ei piiksatanud. Samas ühel hetkel, kui lasti tervel saalil laulda, siis kõlas ikka päris ilus laul (mille peale rootslased kommenteerisid, et me oleme ju tuntud koorirahvas). Ja et publik ainult niisama ei istuks, siis lõpetuseks lasti meil ka püsti tõusta ja pandi meid tantsima Stayin' Alive-i järgi.

Nii et kokkuvõttes oli väga lahe ja originaalne kontsert. Eks see ilmselt olegi nii, et kui tänapäeval tahad olla edukas a cappella ansambel, siis ei piisa ainult ilusast häälest, pead millegagi ka üllatama.

Naljakas kevad

Eesti ilm on ikka hämmastav küll. Nädal tagasi kaevati autosid lumehangest, täna puhub õrn tuuleke ja linnud laulavad ja lumest on vaid laiguti mälestusi (see pilt on tehtud eelmisel nädalal).

Eile olid siis inimesed tavapärasest humoorikamad. Tartu linnavalitsus väljastas paar humoorikat pressiteadet (algatati Potjomkini küla detailplaneering ja avati Kaarsilla kaare elektroonilise broneerimine). Tööjuures täitsime vallavanema tervisetõendit haiguste osas. Nalja oli nabani. Aga kõige naljakam on see, et täna kui meil tervisekontroll oli, andiski vallavanem selle arstile ja tagasi ei saanud :p Minul olid tulemused üldiselt kõik normis, isegi uusi prille pole vaja, ainus asi on see, et õlalihased väga pinges. Nii et massaži vaja (oleks Laisik ligemal, saaks kingituse kohe asja ette ära kasutada). Pärast tuli välja, et seda oli kõigile soovitatud...