Kana riisi ja salatiga (ja lõpetuseks rummikoksid)

Mida teha siis, kui oled ostnud kotitäie kana poolkoibasid, aga viibid liiga vähe aega kodus selleks, et neid valmistada? Üks variant on näiteks kutsuda sõbrad kokku ja need ühiselt nahka pista. Täpselt nii ma eile tegingi. Kuigi lõpuks juhtus nii, et inimesed ei kogunenud mitte minu vaid hoopis H ja M-i juurde (O viidi suht alguses ära vanavanemate juurde). Aga sellegipoolest maitses kana hästi ja isegi Man jõudis enne muid asjatoiminguid läbi astuda ja kana ära süüa. Õhtu oli ka selle poolest produktiivne, et saime ka kümnenda kanuumatka osalise (meesterahva!), nii et nüüd on seltskond koos.

Järjekordne rattavahetus

Täna hommikul tabas mind mitte just kõige meeldivam üllatus, kui asusin tööle sõitma - tagumine vasakpoolne rehv oli tühi. Töökaaslane tuli mulle siis järgi ja katkise rehviga tegelemine jäi õhtu peale. Kui olin koju jõudnud ja söönud, panin dressid selga ja läksin rehviga tegelema. Seekord oli vähemalt lähemal vaatlusel aru saada, mis oli põhjustanud selle üllatuse - rehvist vaatas välja üks poldike. Ei tea, kust ma selle üles korjasin. Aga mis seal ikka, tervemaks see teadmine hetkel rehvi ei teinud ja nii tuligi tungraud ja muud vajalikud abivahendid välja otsida ning tagavararatas alla panna. Taaskord tekkis esimene takistus ratta poltide lahti keeramisel. Õnneks aga oli peale mu eelmisel aastal olnud samasugust sekeldust vanaisa valmistanud mulle selleks otstarbeks ühe abivahendi. See asjandus tundus esmapilgul natuke kahtlane, aga täna proovisin ära ja toimis väga hästi (tegu on sellise pika käepidemega, mille saab rattavõtme külge panna). Ja nii saingi ma täiesti oma jõududega poldid lahti, ratta vahetatud ja poldid pärast ka tugevamini kinni keeratud. Panin siis oma autoga sama värvi töökindad tagasi uksesahtlisse ja tulin tuppa. Mõni aeg hiljem akent pestes turgatas mulle pähe, et ma olin küll tõkiskingad rattavahetuseks auto rataste ette asetanud, aga sellist liigutust, et ma need pärast kokku oleks korjanud, ei tulnud nagu meelde. Pesin akna lõpuni ja läksin välja vaatama. Loomulikult olin mina kui tuntud hajameelne, need tõkiskingad kenasti oma kohale jätnud. Korjasin siis need ka kokku. Nüüd tuleb veel ainult leida aeg, et mõnes rehviparandustöökojas käia ja uurida, kas sellest rehvist ka veel asja saab või tuleb uus soetada.

Kuidas said kullerkupud minu lauale

Seik tänasest tööpäevast:

Teen rahulikult tööd, kui meie ruumi astub üks vallakodanik, kes ikka aeg-ajalt käib meid külastamas (ausalt öeldes ma pole päris täpselt aru saanud, mis asju ta ajab). Ühel hetkel astub minu juurde ja ütleb, et kuuldavasti pidi mul täna sünnipäev olema ning ulatab mulle kimbu kullerkuppe. Mina teatasin seepeale, et mul ei ole täna sünnipäev, aga aitäh lillede eest. Teine meie ruumis olev naistöötaja sai ka lilli.

24ndamal lehekuu päeval

Kuna nädalavahetusel oli ilus ilm (tuuline küll, aga siiski päikseline ja üsna soe), pidasime isa sünnipäeva väljas grillides. Eriti mõnus oli see, et seekord sai lausa linnast välja sõita, meie suvilasse (panen oma galeriisse mõned pildid ka sellest kohast). Need, kes Võrumaale jaanipäevale tulevad, näevad selle sama koha ka ise ära. Vaatasin ka asja selle pilguga üle, et mis tingimused on. Minu meelest on olukord hea ja usun, et need, kes tulevad, ei pea pettuma.

Lisaks isa sünnipäevale sai käidud ka ühe sõbranna sünnipäeval, kellel on see tähtis päev samal kuupäeval nagu mu isalgi. Oli selline mõnus koosistumine. Süüa oli palju ja kõik asjad olid väga head (sõbranna enda tehtud). Hiljem läksime ka ööklubisse edasi (seal ma polnudki käinud pärast seda, kui koht järjekordselt ümber nimetati.... aga vaatamata nimemuutusele nägi see enam-vähem samasugune välja kui varemgi).

Teine katse

Vaatamata sellele, et kaks aastat tagasi sain üsna ehmatava kogemuse osaliseks, käisin täna taaskord ühistu koosolekul. Seekord oli rohkem tsiviliseeritud, kuigi aeg-ajalt läks ikka läbisegi rääkimiseks ja aeg-ajalt kippus jutt venekeelseks minema. Ainus jama oli see, et otseselt midagi otsustada ei saanud, sest kvoorumit ei olnud koos (50 % on ikka päris raske kokku ka saada) ja seega tuleb varsti uus koosolek. Eks näis, kas aeg sobib.

Eestimaad avastamas

Eestimaa on küll väike, aga see ei tähenda, et ühest kohast teise sõitmine alati lihtne oleks. Näiteks Tartu kandist Loobusse sõita ei ole sugugi nii lihtne, et ainult istud rooli ja sõidad ja oledko kohal. Üksi sõites tuleb ikka aeg-ajalt peatusi teha ja kaarti uurida. Mõnikord pole aga sellestki kasu, sest üsna keeruline on kindlaks teha, kus sa parajasti paikned, kui ümbruskonnas ühtegi silti kohanimega pole. Ja nii on ainsaks usaldusväärseks allikaks hoopis kohalikud inimesed, kes ütlevad, kuhu poole minna, et õigesse kohta jõuda.
Öösel tagasi sõites oli mul küll kaardilugeja ka, aga seekord tulime teist teed pidi ja näiteks Tapa linnast läbi sõitmine ei ole teps mitte lihtne, kuna mõningad tänavad lihtsalt lõpevad tupikusse. Aga lõpuks jõudsime sealt välja ja 2 paiku olime Tartus. Muide, kas te teate kui valged ööd juba on? Mis näitab, et jaanipäev on ukse ees.

Seik põhikirjaarutelult

Eile õhtul käisime koos erakonnakaaslastega parvega Saadjärvel. Ilm oli suht kena, ainult pisut tuuliseks läks järve peal. Käisime korraks teisel kaldal Saadjärve lossi aia tagant piilumas ja hakkasime taas tagasi Tabivere poole peale tulema. Korraga jäi mootor seisma. Parve kapten oli sellest üsna üllatunud, sest kunagi varem polnud sellist asja juhtunud. Vaadati ja üritati mõnda aega. Kapten kutsus abigi. Kuna väga soojalt me riides ei olnud, siis tuli sooja hoidmiseks võtta ette Kaera-Jaan ja tibutants. Natuke aitasid, aga väga kõvasti seal hüpata ei saanud, sest muidu tekkis oht, et parv läheb ümber. Lõpuks, kui paat uue mootoriga oli juba teel, kontrollis üks tark meesterahvas küünlajuhtmeid. Ja ennäe imet - läkski tööle. Nii et saime õnnelikult kaldale ja soovijad said Tabivere vabaajakeskuse sauna minna.

Meil on elu keset metsa

http://www.hooliveesti.ee/index.php?menyy=6

Selle looga tuleb alati meelde 2003. aasta keskkonnafestival Rõuges...

Rattaretkest

Et siis selleaastane Roheliste rattaretk on nüüd möödas. Minu jaoks tähendas see rohkelt sebimist ja sagimist ja probleemidega tegelemist. Ja telefoni polnud mõtet endast väga kaugele panna, see helises pidevalt (pidin lausa 2 korda retke jooksul akut laadima, need toitlustusputkad võiksid vist lausa eraldi teenusena akude laadimise välja reklaamida, sest seal oli neid mobiile seinas ikka mitu tükki).
Tänu sellele, et ma nii mõneski kohas pidin viimaseks platsile jääma, ei sõitnud ma seekord ühelgi päeval korralikult täit rada läbi. Esimesel päeval sõitsin kuni lõunani ja siis edasi koos jäätmeid transportinud autoga, teisel päeval kasutasin lõunapaika sõitmiseks ühe toreda ja abivalmi tuttava noormehe abi, kes juhtus mulle täpselt õigel ajal helistama, et oma asju kätte saada ja viimasel päeval sõitsin lihtsalt laagripaigast lõpp-punkti lühemat teed pidi.
Ilmad olid üldiselt ilusad, reedel sadas natuke (öösel vist suht palju, aga laupäeva hommikuks oli jälle ilus ilm), aga muidu paistis päike ja selle tulemusena näen ma hetkel välja umbes nii nagu punastaks pidevalt (nägu õhetab ja kõrvad on täiesti punased). Aga pesukaru päevitust ei ole. Mul lihtsalt polnud prille ees. Kahjuks aga õnnestus päikesel mu huuled ära kärsatada ja kellele on selline olukord olnud kunagi, teab kui ebameeldiv see on. Aga mis seal ikka, läheb üle.
Öösel mul seekord külm ei olnudki, sest olin kaasa võtnud kaks magamiskotti ja proovisin seda nippi, et panna võimalikult vähe riideid selga, aga kindad kätte ja müts pähe. Töötas. Siiski väga hästi ma kahjuks ei maganud (kõige parem uni tuli muidugi pühapäeva hommikul pärast seda, kui äratuskell helises) ja pühapäeva pärastlõunaks, kui üritus läbi oli, olin mina ka suht läbi. Siiski tuli veel paar asja korda ajada ja logistilisi probleeme lahendada enne, kui lõpuks koju jõudsin. Kodus heitsin põhimõtteliselt esimese pilgu peeglisse alates sellest, kui reede hommikul kodust väljusin (ühe korra vaatasin helibussi peeglist seda, kui palju nägu punaseks läinud on päikese tõttu). Pärast duši all käimist hakkas jälle inimese tunne peale tulema.

Mida siis lõppkokkuvõtteks öelda? Tore, et inimesed on valmis vabatahtlikult prügi sees sobrama ja muidu jäätmetega jändama, tore, et retkelised on ka hakanud enamasti süsteemist aru saama. Eks mina õpin oma möödapanekutest ja lõppkokkuvõttes siiski sai asi tehtud. Ja ärge nüüd arvake, et ma retke ei nautinud. Oli teistmoodi, kui varasematel kordadel, aga siiski mõnus ja ei kahetse sugugi, et selle väljakutse vastu võtsin.

Ii-dee-ga

Tänasest alates olen korralik kodanik ja oman ka ID-kaarti. Ega ma tegelikult enne ei teadnudki, et ID on kohustuslik ja pass pole (ma arvasin kogu aeg, et pass on pigem kohustuslik), aga mõni aeg tagasi KMA kodukal ringi kolades avastasin selle fakti. Igatahes on mul nüüd kaks dokumenti, millel on putkas tehtud pilt peal (ei olnud aega selle ii-dee jaoks eraldi pilti tegemas käia ja tegin sealsamas KMA kontori pildiautomaadis pildi ära). Veider on see, et need pildid on nii erinevad. Ja mina ei tea, mis tõsidusfilter nendel putkadel peal on, aga püüa mis sa püüad, aga alati tuleb seal hirmtõsine nägu. Kui ma oma ii-dee-d vaatan, siis võiks öelda, et lausa ehmunud näoga on see pilt ja kuidagi... veider (ei meenuta väga seda nägu, mis mulle endale peeglist vastu vaatab). Aga loodetavasti nendele, kes iganes seda pildi ja minu vastavust kunagi kontrollivad, on sarnasus piisav :p

Nüüd on veel ainult ii-dee-kaardilugeja puudu, siis saab hakata selle uue plastikujupiga miskit asjalikku ka tegema :)

Et kõik ausalt ära rääkida...

... tuleb alustada sellest, et neljapäeval helistati mulle ja öeldi, et oleks ikkagi vaja, et ma nädalavahetusel Tallinnas koolitusel oleks. Võtsin mõtlemisaega. Mõtlesin ja otsustasin, et lähen siis ikkagi sinna koolitusele (kuigi korra olin ma ühele teisele inimesele põhimõtteliselt juba öelnud, et ei lähe sinna). Ja nii juhtuski, et laupäeva hommikul kell kümme olin hoopis Toompeal, mitte ei kogunenud töökaaslastega lipujaama juurde, et koristama asuda. Aga koolitus ise oli äärmiselt hea ja vajalik ja lõppude lõpuks oli veel ühel inimesel sellest kasu, et ma sel nädalavahetusel Tallinnas juhtusin olema.

P.S. Ja muude tegevuste kõrvalt sebisin Lumeussile küüliku vahepeal :)

Üks on kindel - igavust silmapiiril ei paista

Hea meel on tõdeda, et kõik tantsusammud pole veel päris ära ununenud (et te teaksite, siis endisele tantsupartnerile täiesti muul põhjusel helistamine võib lõppeda sellega, et jälle tantsutundi satud). Õpetajad olid üllatunud, kui me kohale ilmusime. Natuke uusi samme oli ka juurde õpitud.

Aga muidu.... küsimärke ripub õhus, telefoni ja e-maili teel käib tihe asjaajamine ja kahjuks on asju, mida ei saagi jonksu (aga loodetavasti saab sellest edaspidiseks midagi õppida või areneb laiapõhjalisem diskussioon selle üle, kuidas asjad ikkagi nii olla saavad).
Ja valikuid tuleb teha, igale poole ei jõua (taaskord tekib vajadus klooni või vähemalt sellise seadeldise järele, mis hetkega ühest punktist teise toimetaks).