Kiire pilguheit nädalavahetusele

Kerge ring Eestile ehk nädalavahetus marsruudil Tartu-Tallinn-Kuressaare-Tartu on edukalt selja taga.
Kõigi muude sündmuste kõrval jääb tähtsündmuseks siiski Maailmaparandaja sünnipäevapidustus. Vaatamata sellele, et ma poliitiliste kohustuste tõttu sinna suht hilja kohale jõudsin, sain osa ka olulistest sündmustest, mille tulemusena said kaks inimest jälle vabadeks ja vallalisteks :p (ma olin neile juba ammu rääkinud, et mingit pööret on vaja... teine variant oleks laps olnud, aga ka selles osas polnud mingit tulemust paista).
Ah jaa, kuigi ma vaid paar pirukat sain, ei saa jätta mainimata, et olid piirakad tuntud headuses. Ja see šokolaadikook... üks parimaid kooke, mida ma saanud olen. Ja hommikused vahvlid olid ka head (polnudki ammu selliseid kodukootud vahvleid söönud), aga torbikuks keeramises võib harjutades meistriks saada. Vibulaskmist harjutasime ka natuke hommikul. Man sihtis põhiliselt märklauaks olnud teo näkku, lausa mitu noolt lendas sinna paremasse silma.
Aga varsti tuli asjad kokku pakkida ja Tartu poole suund võtta.

Autovaba päev

Täna siis oli autovaba päev.

Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.

Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.

Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.

Ettevalmistused esmaspäevaks vol 2

Rattamaratonilt läksin otse Kultuuritehasesse, kus on meie autovabade autode ehitamise peakorter. Nüüd sai raam Karoliine külge kinnitatud. Päris lahe näeb välja. Sõidumugavuselt jääb muidugi ilma raamita rattale alla :p Näis, kuidas me homme liikluses nendega toime tuleme.

Mudaralli

Kohati meenutas selleaastane Tartu Rattamaraton tõesti mudarallit. Eriti esimesed 9 km, kus sai nii mudamülgaste kõrvalt ukerdatud kui ka läbi litsutud, mis tähendas, et natuke aega pärast mudamülgast lendas rataste alt pori nii et vähe polnud. Ja üsna tihti kostus hüüd "Tropp", millega ei viidatud kellelegi konkreetsele inimesele, vaid informeeriti taganttulijaid sellest, et edasiliikumine on vaevaline, paluks hoog maha võtta. Pärast esimest toitlustuspunkti läks rada kiiremaks, see tähendas, et sai ikka sõita ka ja teine toitlustuspunkt tuli seetõttu suht kiirelt kätte. Ainus ekstreemsem koht oli ühe teetruubi juures, kus sel aastal oli paras oja vulisemas risti üle raja. Teise ja kolmanda vahepeatuse vahele jäi raja metsaseim lõik, kus on alati suht ekstreemne olnud, nii et mudamülkaid tuli veelgi.
Aga tuleb tõdeda, et 40 km sai suht märkamatult läbi. Kahju, et see pikk rada 89 km on... oleks 69 (nagu ta vist kunagi oli ka), siis võiks isegi proovida seda, aga kui mõelda, et ma kaks korda (ja pisut rohkemgi veel) sama maa ära peaks sõitma, siis.... ma arvan, et jään siiski 40 km juurde.
Lõpp oli seekord teises paigas, kui varasematel aastatel. Muidu oli korralduslik pool OK, ainult bussid, mis Tartusse või Otepääle rahvast viisid, olid viidud ära kaugele parklasse (muidu olid nad sealsamas platsi peal) ja viitasid õieti ei näidanudki sinna. Aga lõpuks leidsin selle paiga ikka üles, kuid kuna pakiauto sai enne rattaid täis, kui minu omani järg jõudis, lõppes asi nii, et mina oma rattaga ja kaks noormeest tandemrattaga saime Tartusse bussiga, mis pidi kiiresti järgmisse kohta jõudma ja ei saanud enam kauem oodata seal. Vot selline luksus.
Tulemusest siis ka. Sel aastal aega ei parandanud. 2:26:22 on natsa kehvem, kui eelmise aasta tulemus, aga arvestades seda, et raja esimeses osas korralikult sõita praktiliselt ei saanud ja selleaastane läbisõit on ka väiksem olnud kui eelmisel aastal, olen ma tulemusega rahul.

Ettevalmistsused autovabaks päevaks

Sel aastal käidi välja tore mõte teha autovaba autolaenutus. Kahjuks see laenutuse idee ei leidnud kohalike võimude poolt toetust, aga rongkäik (või oleks õigem öelda rongsõit?) õhtul tuleb ikkagi ja seetõttu tuli ehitada valmis ka sõidukid või õigemini see "auto" osa (tegu nimelt nii umbes auto suuruse raamiga, mis ratta peale pannakse demonstreerimaks, kui palju ruumi auto võtab). Ja nii siis saigi täna natuke ehitatud. Süsteem iseenesest oli lihtne, nii et sellest ei olnud probleemi, et ehitajateks valdavalt naissoo esindajad olid.

Sügis mis sügis

Kui fotokat kaasa ei võta juhtub ikka midagi pildistamisväärset. Laupäeval sõitsime vanematega maale ja natuke enne meie teeotsa nägime eemal kitsi üle tee kalpsamas - üks, teine ja kolmaski. Aeglustasime ja vaatasime ega rohkem neid põllu pealt tulemas ei ole. Veendunud, et neid ainult kolm oli, sõitsime edasi. Kui metsa vahelt maja poole pöörasime nägime ka, kuhu need kitsed sedasi kalpsanud olid - seisid kõik kolmekesi aia ääres reas ja jõllitasid autot. Isa jättis auto seisma. Minu esimene mõte oli, et miks mul küll fotokat kaasas pole. Kaua nad seal ei poseerinud, varsti jooksid kobarasse kokku (kaks neist olid natuke pisemad, ilmselt pojad, kes ema ümber kokku jooksid) ning seejärel metsa peitu. Isa rääkis pärast, et sealsamas aia taga, kus need kitsed seisid, on ta tähele pannud mahavajutatud rohtu, mis ilmselt võis magamisase olla.
Kui nüüd tulla maalemineku peapõhjuse juurde, siis seekord sõitsime seenele :) Mina polnud loomulikult jällegi terve igaviku seenel käinud. Aga see viga sai parandatud - ämber ja väits kaasa ja igaüks erinevasse metsatukka. Esimesena jäid mulle silma ilusad helelillad seened. Aga kuna ma polnud sellistega varem kokku puutunud ja nende küllaltki silmatorkav välimus vihjas võimalikule mürgisele olekule, jätsin need metsa (nüüd netist uurisin järgi, et tegu oli ilmselt lilla ebaheinikuga, mis pärast kupatamist tegelikult isegi süüa kõlbaks). Kärbseseeni oli ka seal metsa all päris mitmeid. Taaskord tundsin kahetsust, et fotokat kaasa ei võtnud, päris ilusaid sügispilte oleks saanud. Loomulikult oli selles metsatukas tuntud söögiseeni ka, nii et umbes kolmveerand pangist sain täis. Kolme peale kokku saime ka piisavalt palju puravikke, nii et sai seenesousti puravikest ära teha. Ülejäänud kupatati ära ning osa neist sain loomulikult Tartusse kaasa (koos muude sügisandidega). Ah jaa... mõned maasikad sain ka maal peenra pealt.

Rujaline maailm

Alates Ruja etendusest pole ma kodus arvutist peale Ruja laulude muud kuulanudki - alguses kõik need 5 plaati, mis mul arvutis on, ühekaupa ja nüüd juba mitmendat päeva läbisegi. Ja nüüd kummitavad ka teised laulud aeg-ajalt, mitte ainult Rahu. Kusjuures mõned laulud meenutavad meloodia osas kohati Uriah Heepi.

Ah jaa... Ruja etendusest pidi DVD tehtama. Vat seda ma tahan saada.

Brasiilia köök

Ei oleks iial arvanud, et banaan riisi ja ubadega hästi maitseb, aga tuleb tunnistada, et tõepoolest maitses täitsa hea. Ja banaanisai oli lausa maitsev :) (kui mõne võileivagrilliga kokku satun, peaks ise ka proovima teha). Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult nooremana mulle üldse banaan ei maitsenud. Järjekordselt tuleb tunnistada, et kehtib never say never.

Green European Summer University

Just see üritus, mis pealkirjas, oli minu Saksamaal käigu põhjuseks. Kuna tegu oli ikkagi rohelistega, siis läksime bussi mitte lennukiga. Ja kuna eestlasi oli tulemas 14, siis läksime koos soomlastega, kellega koos tuli buss peaaegu täis.
Kolmapäeva hommikul alustasime Tallinnast sõitu. Et igav ei oleks, siis sai lahendatud sudokusid (ma polnud ainus, kes seda tegi), mängitud kaarte jne. Õhtuks jõudsime Poola hotelli. Kuna kell ei olnud veel väga palju, siis loomulikult kohe me magama ei läinud. Hotell asus Bialystoki kesklinnast kaugel ja meil ei soovitatud jalgsi mingil juhul hotellist kaugele minna ja nii otsustasime hotelli restoranis pidutseda. Enamus meie bussiseltskonnast oli sinna kogunenud. Vaatamata sellele, et nii mõnigi meist tahtis tüübi, kes süntesaatoril mängis, maha lasta, oli päris tore pidu. Me isegi üritasime tantsida selle muusika järgi (tegu oli enamuses tuntud lugudega, aga natuke läks aega, enne kui aru said, mis lugu see ikkagi on). Mingi hetk küsisid soomlased, et mida me juua tahame. Mina ja kolm tüdrukut veel tellisime viina (õlut ma ei joo ja veini ei tahtnud). Soomlased irvitasid, et näe, mehed joovad kõik õlut ja naised viina. Edasi telliti juba terve pudel viina ja lõime kõik kokku.
Järgmisel hommikul jätkus sõit Frankfurdi poole. Nii õhtul kaheksa paiku jõudsime kohale. Mõned üritused olid päeval ära olnud, aga õhtusöök ja üks film oli veel kavas. Jagati ka toad kätte. Mina ja kaks tüdrukut veel olime suhteliselt ülikooli lähedal ühes ühiselamus, teised meie omadest olid ühes kaugemas ühikas. Seal oli kaks tuba boksis ja mõlemad toad olid ühe inimese jaoks, aga ma ütleks, et meil on kahe inimese toad ka väiksemad. Minu aknast avanes vaade Oderi jõele ja teisel pool jõge asuvale Poolale (päikselistel hommikutel oli kella seitsme paiku ilus udu jõel).
Järgmisel päeval hakkas tõsisem suveülikool pihta. Olid workshopid, temaatilised bussireisid, plenaariumid, filmid ja õhtul ka meelelahutus. Erinevaid üritusi oli korraga mitmeid, nii et igaüks sai valida endale meelepärase. Mina üritasin võimalikult paljudest asjadest osa võtta, nii et linna peal käimiseks eriti aega ei jäänudki.

Paari uut bändi nägime ka. Reede õhtul oli kontsert ja õhtusöök Eurofighteri nimelise bändiga, laupäeval oli disko Nous Non Plusiga. Eestalsed näitasid taset - olime esimesed, kes Nous Non Plusi esinemise ajal tantsima läksid ja tõmbasime teisigi kaasa rivitantsu tehes. Igal juhul sai päris kõvasti möllatud. Kui bänd esinemise ära lõpetas, siis jätkas DJ, aga päris nii vinget fiilingut enam ei olnud ning otsustasime ära afterpartyle minna. See pidu läks päris pikaks, päike oli juba tõusnud, kui koju jalutasin (pidu toimus teises ühikas). Nii umbes tund aega sai magada, siis helises telefon ja tuli üles ärgata ning asjad kokku pakkida. Huvitaval kombel polnudki väga unekat kallal, suutsin isegi veel viimase plenaariumi korralikult ära kuulata. Pärast seda algas tagasisõit. Mina eriti bussis ei maganud (ega seal ei olnud eriti tark magada ka, sest pidevalt käidi fotokaga ringi ja klõpsati pilte), kuigi plaanis oli magata öö bussis kompenseerida. Õhtul enne hotelli jõudmist otsustasime bussis laulugi lahti võtta - läpakast pandi isamaalised laulud mängima ja üritasime siis kaasa laulda. Ah jaa, kõigepealt oli muidugi Öö laps :D Soomlased olevat meie laulu krõbedate väljenditega kommenteerinud teadsid soome keelt natuke tundvad inimesed rääkida. Noh, paha lugu küll...
Seekord oli meil kohe plaan valmis, et öösel magama ei lähe, vaid koguneme ühte hotellituppa pidutsema. Mõeldud-tehtud. Ja nii juhtuski, et ma järjekordsed 24 tundi järjest üleval olin (enamus kustus lõpuks ära). Bussis ma taaskord eriti ei maganud, nii et kui Tallinnasse venna juurde jõudsin, olin suht väsinud.

Kokkuvõtteks tuleb see reis tunnistada selle aasta lahedaimaks. Suveülikool ise oli kasulik ja tore üritus ja noh, need hommikuni kestnud peod ei unune ilmselt kellelgi osalenutest... :ppp (kuigi neist fotojäädvustusi ei tehtud).