Elukvaliteet

Reedest pühapäevani toimus Tartus Ökomess Elukvaliteet 2008. Olime meiegi erakonna boksiga väljas. Ja ei saa mainimata jätta, et olime üsna populaarsed. Põhjus oli muidugi lihtne - jagasime tasuta kohvi, teed ja kooki (kõik loomulikult mahetoorainest). Väga mõnus tunne oli inimestele lihtsalt niisama midagi head jagada (proovisin ise ka järgi - koogid olid tõesti head). Hästi vahva oli ka see, et needsamad inimesed, kes olid meid toorainega varustanud või esindasid mõnda firmat, kelle toorainet kookide valmistamisel kasutati, olid ise ka seal samas messil ja said maitsta, kui hea kook heast toorainest tuleb.
Lisaks oli mul ka loosiõnne - kui erakonda mitte kuuluvate ankeeditäitjate hulgast loositi välja jalgratas, käimikepid ja sammulugeja, siis ankeedi täitnud erakonnaliikmete vahel loositi välja kolm riidest kotti, millest üks tuli mulle :)

Lumest ja veest

Sel nädalal on siin maja ees igasugu ilma nähtud - lumehunnikutest laiuvate porilompideni välja. Ühel hommikul suutsin korralikult kinni jääda, nii et oli lisajõude vaja, et liikuma saada (appi tulid kusjuures naisterahvad). Edasi oli probleeme kahel autol üksteisest mööda mahtumisega, et lumevallid tee servas olid nii suured. Samal hommikul jäin veel teist korda kinni - töökaaslase maja ees, sest seal tänaval oli täielik lumepudru, aga siis oli töökaaslane kohe abis tõukama.
Kahel hommikul olen samuti kinni olnud, kuid oma jõududega välja suutnud pääeda. Võtsin appi kühvli (kuna ma õigel hetkel ei ostnud lumelabidat autosse ja pühapäeval seda Eedenis ei olnud, siis toimetasin autosse oma plastmassist prügikühvli) ja, kus kühvel nõrgaks jäi, ka vana jääkraabitsa ja sain ennast välja kraabitud.
Täna liiklein ühistranspordiga ja põhimure liigeldes oli lompidest mööda laveerimine. Kuidas küll see ilmataadi meel ühe nädala jooksul muutub.

Hiljaks jäin...

Nii teatas mulle täna ema telefonis. Mul oli nimelt plaanis jõuda nii umbes pooleteise nädala pärast Saaremaale vanaisale külla. Vanaisale, kelle tervis kasvaja tõttu sugugi kiita polnud. Ja täna vandus tervis lõplikult alla. Teda pole enam.
Vanust tal nii väga palju polnud - suvel sai 75.
Hakkasin meenutama, millal ma teda viimati nägin ja tuleb tunnistada, et see oli vist eelmisel suvel. Sel suvel ju pikemalt Saaremaale ei jõudnud ja kuigi arvasin, et jõuan teda vaatama enne kui hilja, läks vastupidi. Isadepäeval rääkisime telefoni teel. Tema häälest oli aru saada, et olemine on kehv. Üritan ennast natuke lohutada sellega, et ta ei pea rohkem kannatama.... aga see ei toimi eriti...

Hüvasti, papa!

Värskas

Juba teist nädalat järjest ei olnud reede tavaline tööpäev (järgmisel nädalal ka ei ole, aga siis on põhjus teine), sest olin hoopis koolitusel.
Täna sain koolitatud kohaliku lehe tegemise ja terviseedendamise osas. Üllatav oli see, et minu koostatud infoleht sai isegi mõningaid kiidusõnu (olgugi, et ma kohaletulnutest kõige väiksema staažiga lehetegija olin... mõni oli ikka 10-12 aastat seda teinudd). Eks näis, ehk õnnestub edaspidi natuke ajakirjanduslikumaks seda infolehte muuta.
Terviseedenduse koha pealt anti ka hulgaliselt kirjandust erinevate terviseteemade kohta. Enamus olid üsnagi teada valdkonnad, aga näiteks vesipiibu ohutuse kohta käivaid müüte kummutav voldik oli minu jaoks uudne lugemine. Jälle natuke targem.
Kogu koolitus lõppes Värska veekeskusega tutvumisega (koolitus toimus Värska sanatooriumis). Tutvusin sealse basseiniga (oli võimalik 1 km ära ujuda küll), saunadega (nii infrapuna-, auru- kui ka tavalise ehk siis soome saunaga), erinevate masserivate atraktsioonidega, nii 34-kraadise kui ka 17-kraadise mineraalvee mullivanniga ning ka veebaariga (kust ma kakaod võtsin, sest oodates hakkas jahe). Väljudes tutvusime ka allikatest tuleva vee maitsega (õnneks oli rivis ka üks joogivee kraan, nii et kui liiga mineraaliderohkeks läks, sai peale rüübata).

Lumi

Esmaspäeval oli vaid õhuke lumekiht, eile ja täna said lapsed juba lumememme teha ja lumesõda mängida (ok, kui päris aus olla, siis ka mõningad täiskasvanud kasutasid lund üksteise loopimiseks). Aga suhteliselt hilja (17. novembril) sadas sel aastal see esimene lumi maha. Mäletan ka aegu, kui oktoobris lumi maas on olnud. Lume mahatulek tähendas ühtlasi ka seda, et uute talvesaabaste otsimist ei olnud enam võimalik palju edasi lükata. Seega tuli minna poode kammima. täiesti üllatuslikult saingi sobivad saapad.

Tegelikult on väga ilus vaadata lumiseid puid teede ääres. Eriti õhtusel ajal pargiteel. Mõnus.

Maailmakohvik

Käisin Maailmas uudistamas, mis see Maailmakohvik ka on. Ja noh, eks teema (nafta ja tarbimine) ka huvitas. Tulemus - palju huvitavaid ideid, mida sai vahetatud erinevate inimestega. Häbelikke ja vaikseid eestlasi seal ei kohanud, olid inimesed, kes oma mõtteid julgelt välja ütlesid (eks seda soodustas muidugi ka see, et arutelud toimusid väikses ringis) ja pigem ei tahtunud arutelud kuidagi vaibuda, kui moderaatoreid kuulata vaja oli.
Üleüldse toimib see otsene suhtlus kuidagi paremini, kui mõttevahetus meilitsi. Seda sai ka nädalavahetusel kogetud.

Ja tundub, et mul on teisikuid vist päris mitu. Tallinnas olla üks, Tartus on nähtud ja mõni aeg tagasi hakkas üks vene neiu minuga tänaval rääkima nagu vana tuttavaga, esialgu mõtlesin, et äkki me oleme kusagil kohtunud, aga siis sai neiu aru, et ma vist ikka ei ole see, kelleks ta mind pidas (järeldus, üks teisikutest on venelane).

Mees majas

Juhuse tahtel ma ikkagi ei hakanud ise lakke aukude puurimisega mässama. Nimelt juhuslikul oli ühel sõbral vaja Tartus öömaja ja loomulikult kasutasin ma ära meessoost isiku viibimise korteris ja lasin temal augud puurida. Ja kui nüüd aus olla, siis see asi ei tundunud üldse nii lihtne, kui ma arvanud olin. Lisaks oleks hea omada sellisteks puhkudeks jooniseid selle kohta, kust läheb armatuur... Nimelt sai neljale vajalikule augule lisaks ka kolm auku, mis kasutusele ei läinud, kuna neid ei olnud võimalik piisavalt sügavaks puurida, sest metall tuli ette. nii et järgmine aktsioon on pahtliga aukude kinni toppimine :p

Veel sain ma teada, kuidas saab ruubiku kuubiku kokku panna. See käib nii:

Võta kuubik juppideks, kuni jääb järgi selline asi (pilt 1)

Siis võta ülejäänud osad (pilt 2)

ja pane need õigesti kokku

Nii lihtne see ongi :) :P

Ah jaa... olgugi, et ma ise olen veel väga algaja kitarrimängimises, andsin ma eile oma esimese kitarritunni... Loomulikult oli kitarr häälest ära läinud. Seda sai ka häälestatud. Ega ma kindel ole, et ta pärat rohkem häälde sai :pp Igal juhul oli õpilane tubli ja õppis 4 duuri ära.

Progress

Täna Sõpruse sillale rattateelt sõites avatasin, et on toimunud progress.
Nimelt on situatsioon selline, et kuni silla kõnnitee alguseni on uus kergliiklustee, kus on siis joonega eraldatud, jalakäijad ja jalgratturid, aga kõnnitee ju endiselt kitsas seal silla peal, mis eeldaks sõidutee servas rattaga liiklemist. Sealkandis on aga äärekivid vist Tartu kõrgeimad. Nii ma siis olingi harjunud kerge põrgatusega sinna sõiduteele maanduma. Täna samal marsruudil sõites avastasin üllatusega, et esiteks on tekkinud maha täiendavad jooned (esimest korda seal sõites jäi tegelikult arusaamatuks, kuhu rattur edasi peaks liikuma) ja väike sebra ning kõrge äärekivi on asendunud sujuva üleminekuga sõiduteele. Nii võib Tartust veel tõesti rattalinn saada :) Ääremärkusena olgu veel öeldud, et kõrgete äärekivide kohta tegid märkuse ka septembris siin sõitnud rahvusvahelised ratturid, kes muide ka sellest samast kohast läbi sõitsid ja seal ratastelt maha tulid ning need sõiduteele tõstsid.

Hüvasti, Dagö!?

Niisiis... Dagö läheb laiali. Eile oli viimane kontsert Tartus ja täna oli ilmselt siis nende viimane kontsert üldse. Samas... vaadates seda, kuidas igasugu bändid comebacke teevad, siis mine tea... ehk tulevad millalgi jälle kokku. Teisest küljest... Saatpalu võib vabalt mõne uue projektiga välja tulla.
Kusjuures kontserdile minemise otsus küpses enne seda, kui ma teada sain, et rohkem sellist võimalust üldse tulla ei pruugigi.
Kontsert ise üllatas minda alguses Saatpalu sõnaahtrusega. Esimeste lugude vahele ei tulnud ühtegi jutukest. Aga mingist hetkest (minu meelest siis kui Evelin ja Hele lavale tulid) muutus ta siiski jutukamaks. Lisaks oli lavaline liikumine päris ilmekas. Ja taustaks oli tuledest bändi nimi, mis muusika taktis ka vilkus (sellist asjandust mina Dagö kontsertidel küll varem näinud pole). Ning mis kõige toredam - õhku oli (J. kirjeldusest eelmise kontserdi kohta oli karta õhu puudumist). Kokkuvõtvalt - Dagö tuntud headuses (nagu alati viimane laul Šveits ja lisalugu Silmalaud). Kahju, et edaspidi vaid plaatidega leppida tuleb... loodan, et nad Säsi kontserte veel teevad.

Ohutus ennekõike

Kuigi ma ütlesin ülevaatue onule, et käin veel oktoobri kuu jooksul oma auto tulekustutiga kontrollis ära (sel hetkel oli oktoobrit nii umbes nädala jagu järel), juhtus nii nagu ma kahtlustain - ei jõudnud sinna eelmisel nädalal. Aga palju puudu ei jäänud. Viisin eile kontrolli ja täna sain kätte, nii et nüüd on jälle tempel peal, et sobib kustutamiseks küll. Ja kuna ma juba olin tuleohutustarvetega kauplevas ettevõttes, otustasin korralik kodanik olla ja ostsin kaks suitsuandurit ka endale. Nüüd on ainult veel sellest koera sabast vaja üle saada ja need lakke kinnitada (ehk siis kaks auku kummagi toa lakke tekitada). Sellega seoses tekkis mul kurikaval mõte nõuda vastuteene mõnelt neist meeskolleegidest, kelle nõusid ma pea iga päev pesema pean (aga olgu siinkohal ära öeldud, et ega ma neil seda "teenust" rahus nautida ei lase - pidevad vihjed ja sarkastilised märkused käivad sinna juurde). Teine variant on muidugi see ise ära teha, mis tegelikult tundub isegi parem (teate küll, tänapäeva iseseisvad naised :p).

Sportlik-meelelahutuslik laupäev

Üks marsruut pealinnas on mul juba päris hästi selge - kuidas bussijaamast Toompeale saada (istud aga nr 2 trammi peale ja sõidad Balti jaama ja sealt mööda treppe üles ja oledki kohal). Aga seekord proovisin ka teisi marsruute. Mõningase abiga. Vaevalt, et ma kõiki kohti teinekord iseseisvalt üles leiaksin (isegi järgmine päev valges oli raskusi selle koha ära tundmisega, kust ma eelmisel õhtul trolli peale läinud olin). Siiski leian ma, et olen teinud edusamme pealinna tundma õppimisel.
Aga ega Tallinnas käik ei piirdunud siis ainult ühistranspordi ja linna tundmaõppimisega. Käisime ka Kalev Spas ujumas. Nad on seal naiste riietusruumi päris hoolikalt ära peitnud... tükk aega tuli kõndida enne kui sinnani jõudsid. Ja ega riietusruumist ujulasse jõudmine ka just kõige lihtsamate killast olnud. Leidsime siiski tee ujulasse ja saime oma kilomeetri ära ujutud (viimasest ujutud kilomeetrist oli juba oi-oi kui palju aega möödas). Pärast istusime natuke aega ka mullivannis ja saunas.
Hiljem oli plaanis seenesöömine S. juures. Minu jaoks oli see esimene külaskäik S. juurde, nii et nüüd on ka tema pesa nähtud. Lisaks söömisele veetsime aega mõnusa briti huumori seltsis.