Pilguheit lõppevale aastale

Kuigi Kambakese jõulupeol sai juba räägitud natuke lõppevast aastast, teen siia ka kokkuvõtte (taaskord märksõnade abil, suvalises järjekorras).

Vabatahtlik - nii tavapärases mõistes Loodussõbralike toodete kampaanias ja autovaba päeva ettevalmistamises, kui ka natuke teise nurga alt, rohkem korralduse poolega seotud ja suurema vastutusega Roheliste Rattaretkel... eks näis, kas järgmisel aastal sujuvad asjad paremini
Silmaringi avardamine - keskkonnateemialistel loengutel ja filmiõhtutel Keskkonnahariduskeskuses (aasta alguses) ja Maailmakohvikus (aasta lõpus) - väga mõnus ajaveetmine on olnud
Probleemid tehnikaga - teleka parandus, mobiili parandus, autoga samuti mõned probleemid (sumpa parandus, rehvi katkisõitmine), netijamad.... kuidagi kuhjuvad sellised asjad
Reisid - kuidagi palju on sattunud välisreise sellesse aastasse - Leedu, London, Taani, Frankfurt/Oder... kõik reisid olid erineva seltskonnaga, erinevatel põhjustel ja pakkusid uusi elamusi. Kõige unustamatumaks jääb siiski ilmselt viimane :p
Töökoha vahetus - otsus ala vahetada sündis ja sai teoks. Kahetsenud ei ole, pigem olen siiani ikkagi rahul oma otsusega. Uusi kogemusi ja teadmisi tuleb juurde. Ja tutvusi ka muidugi.
Traditsioonid - Kambakese kanuumatka, rattamatka ja jõulupidu võib küll juba traditsioonideks nimetada. Ja ühist jaanipäeva ka. Kuigi sel aastal olin ebatraditsiooniliselt mina võõrustajaks (meil pole varem olnud sellist kohta, kus jaanipäeva pidada). Tegelikult peaks vist ära mainima ka aastavahetuse... kellegi juures on ikka olnud ühine pidu väljakuulutatud, iseasi muidugi kui palju inimesi kohale on tulnud. Ja muidugi ka meestepäev ja naistepäev ;) Meil on päris palju traditsioone, kas pole.
Ja üks teine traditsioon ka - Tartu rattamaraton. 3. kord siis sel aastal.
Kultuurielamused - neist märkimisväärseimad on kindlasti Ruja rockooper ja Edit Piafi film... huvitaval kombel jagasin ma neid mõlemaid sama inimesega (seda rohkem on kahju sellest, et ta varsti Tallinna kolib...). Lisaks veel mõned kontserdid.
Pealinn - erinevate kohustuste ja ettevõtmiste tõttu on sel aastal väga tihti tulnud pealinnas käia. Sellega on kaasnenud ka külaskäigud neile inimestele, kellel varem pole külas käinud või kes vahepeal on kolinud. Ja natuke selgemaks olen ka seda linna saanud (kuigi väga väikese osa), aga mingi loogika ja seosed hakkavad vaikselt kujunema. Vähemalt trammiga bussijaamast Balti jaama oskan sõita :D
Erakond - eelmise märksõnaga on tihedalt seotud erakond, st enamus Tallinnas käike on ühel või teisel moel erakonnaga seotud olnud. Igasugu üritustest olen osa võtnud ja kohustusi endale poolkogemata saanud. Ja ka raskeid valikuid tegema pidanud, kuna mitmes kohas korraga olla ei saa.
Pere - mõned tähtsamad perekondlikud sündmused: juubelid (ema 50, vanaema 80), venna abiellumine (mis ometigi ei tekita nii positiivseid emotsioone, kui võiks...) ja aasta kõige kurvem sündmus - vanaisa surm.
Esmakordselt - esimest korda käisin ujumas Anne kanalis, esimest korda jäime rattamatkal olles rongist maha (õnneks oli paps nõus mind koos rattaga Oravalt Tartusse tooma), esimest korda jäin autoga lumme kinni nii, et tuli välja tõmmata... neid asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin, on kindlasti veel väga palju, aga eespool mainitud olid eredamalt meeles

Eelmise aasta lubaduste kohta nii palju, et tegelikult oli paar käegakatsutavat lubadust ka - ID-kaart muretseda ja autol õli ära vahetada. Mõlema kohta saab öelda tehtud :)

Tagasivaade jõuludele

Kui võtta kokku selleaastased jõulud, siis tegelikult oli kõik olemas - valge maa (ok, natuke vähe seda lund oli, aga maa oli siiski valge ja isegi kelgutada õnnestus eile), perekond (vend oma perega tuli küll 25ndal alles, aga eile käisime veelkord vanaema-vanaisa juures kõik koos) ja kingitused koos luuletustega. Ka need olid enamjaolt traditsioonilised... ema üritas küll ühte uut lugeda, aga see jäi lühikeseks, sest lõpuosa läks meelest... mul polnud sel aastal aega midagi uut välja mõelda (ingliskeelseid jõululaule ei hakanud pereringis laulma) ja seega kordasin mõne vana jõulusalmi üle ning lasin need käiku. Endiselt on kõige parem tunne see, kui tehtud kingitus täppi läheb. Vanaemale ja vanaisale kinkisime raamatud - vanaisale ajaloolise raamatu ja vanaemale kokaraamatu - ning mõlemad olid oma kingiga väga rahul. Mina ise sain Ruja rockooperi DVD :)

Kui nüüd mõelda sellele jõulutundele, siis... sellist meeletut ärevust ja ootust nagu ei olnud, aga rõõm perega koos oldud ajast ja mõnus äraolemine oli (ja jätkub)... ma ütleks, et need ongi parimad jõuluemotsioonid.

Elu on taevalik, kui sul on inglitest sõbrad

Mis on see, mis sunnib inimesi ette võtma pea 200 km pikkust sõitu äärmiselt kehvade teeoludega (mis omakorda tingis 180-kraadise pirueti Piibe maanteel)? Ikka sõbrad, kes ootavad sind jõuluhõrgutistega kaetud laua ääres. Kehvi teeolusid trotsides jõudsime kohale. Viimastena, aga siiski täiesti õigel ajal.

Lisaks tavapärasele (et mitte öelda traditsioonilisele) aasta kokkuvõtmise ringile tuli seekord öelda ilusaid sõnu sellele inimesele, kelle nime saatuse tahtel loosikausist välja tõmbasid. Äärmiselt südamlik oli. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et mina ei ole just kõige parem sedasorti kõnede pidaja. Igal juhul väga armas mõte oli selline asi korraldada. Olgugi, et ma iga päev tegelikult olen tänulik selle eest, et mul sõpradega nii vedanud on, ei ütle ma seda neile väga tihti ja ei räägi ka sellest, mis mulle konkreetse inimese puhul meeldib.

Mingil hetkel toodi välja torni ehitamise mäng*, mis kujunes vaieldamatult selle peo hitiks. Öösel mitte just kõige kainema peaga ja hommikul mitte just kõige kindlama käega (enamus vähemalt, oli ka hämmastavalt kindlakäelisi) sai seda torni ehitatud ikka mitu korrust kõrgemaks, kui see esialgu oli ja sealjuures praktiliselt eiratud gravitatsiooniseadust. Meist saaks alles head ehitajad - 15 korruse materjalist suudaksime vähemalt 21-korruselise maja valmis ehitada (alumistelt korrustelt telliseid/paneele vaikselt eemaldades) - sääst missugune :)

Ka ei saanud jätta tegemata öist jalutuskäiku mere äärde (nagu eelmiselgi aastal). Seekord valisime ainult teise ranna. Ja jätsime endast jälje ka maha - karvase rinnaga lumemehe. Teise tegime juba maja juurde, see tuli suurem ja rohkemate aksessuaaridega.

Lisaks otsustasime laulda ukse vahel jõululaule nagu välismaal tehakse. Mõned siiski kuulsid (kuigi kell oli 5 öösel).

* Soome keeles oli karbi peale kirjutatud Timpuri, ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle mängu õige nimi on, aga idee seisnes selles, et tornist tuli klotse välja tõmmata ja nendest tornile uut korrust peale ehitada sealjuures torni ümber ajamata.

Sisenemine ainult tagumistest ustest

Kuna temperatuur õues tõmbub ööseks päris kõvasti miinuspoolele, tuli täna vaeva näha autosse sisse saamisega.
Hommikul ei tahtnud juhiuks kohe avaneda. Sikutasin natuke, siis proovisin kõrvalistuja ust - see ka ei avanenud. Proovisin tagumist ust, avanes. Küünitasin juhiukseni ja tõukasin selle seestpoolt lahti. Ühesõnaga läks suht lihtsalt.
Õhtul oli juba keerulisem - esimesed uksed ei tahtnud kohe kuidagi avaneda. Ronisin esiistmele, panin auto käima ja proovisin uuesti. Ikka ei midagi. Aga mis seal ikka niisama oodata, kuni asi üles sulab, aknad ka jääs... nii et ronisin uuesti tagaukse kaudu välja ja asusin kraapima. Ning pärast sama teed tagasi esiistmele. Ainus jama oli see, et kütet oli juurde vaja. See tähendas, et sõitsin tanklasse ja olin juba vaikselt valmis selleks, et seal uuesti oma autoakrobaatika ette võtta, aga õnneks otsustas uks avaneda, nii et pääsesin sedakorda sellest trikist. Näis, kuidas homme läheb.

Mantlisaaga

Oktoobris ostsin mantli endale. Kusjuures kohe esimese korraga ei ostnud ära ja teist korda samasse poodi minnes minu numbrit ei olnud. Küsisin veel müüjate käest üle ja nemad teatasid, et selles poes ei ole, aga Lõunakeskuses on ja nad võivad tellida. Lasingi siis tellida ja sain oma mantli kätte.
Mõni aeg hiljem selgus, et J. on sama mantli ostnud (mis teha, kui meil mõlemal ühtmoodi hea maitse on :D).
Üle-eelmisel nädalal aga avastasin, et mantel hakkab töölepingut üles ütlema. Kuna avastasin selle siis, kui Tartust eemal olin, tuli sugulaselt jopet laenata. Tartusse tagasi jõudnud, viisin mantli poodi tagasi. Müüja käis korra mantliga tagaruumis ära ja tuli tagasi sõnadega, et mulle antakse raha tagasi, teine müüja teadis veel, et sellel mudelil ongi miski viga küljes... tootja praak ühesõnaga.
Noh jah, heakene küll, aga mul oli ikkagi mantlit ju vaja. Ja nii ma siis käisin täna pool päeva mööda poode (isegi Taskusse jõudsin... esimest korda, kui mitte arvestada ühte kinoskäiku). Viimasena maandusin Lõunakeskuses. Ja leidsingi sobiva. Sama firma poest kusjuures (aga Kaubamaja omas ma seda mantlit ei märganud).

Sport ja kultuur

Jõudsin kolmapäeval ka Rüütlisse ujuma koos Laisikuga. Tunnikese ujusime, siis vesivõimlesime ka. Ütleme nii, et oli üsna erinev kogemus Aura vesivõimlemisest. Harjutused olid teistsugused, treener oli teistsugune... aga omamoodi huvitav siiski.
Õhtul tuli Laisiku juurde veel rahvast. Asi lõppes Monopoli mänguga. Mõni mees ostis paar kallimat "krunti" ja kukkus ehitama, nii et sinna sattudes oli pankrot kerge tulema. Kuna mäng on pikk ja järgmine päev oli ülejäänud mängijatele siiski tööpäev, jätsime asja ühel hetkel lihtsalt katki (a kui oleks olnud nii nagu ühes teises mängus, et võidab see, kellel kõige vähem asju (või antud juhul siis raha ja kinnisvara) on, siis oleks võit minu olnud... :p).
Neljapäeva õhtul nautisin Kuressaare Linnateatris kultuuri - käisin Jää hääle esitluskontserdil. Et mitte osta põrsast kotis, ostsin plaadi pärast kontserti. Tegu oli küll mitte päris tavalise Jää-ääre kooslusega (tavapärasest Jää-äärest olid vaid Sööt ja Tõun), aga see ei vähendanud asja headust. Igatahes plaksutati nad 3 korda tagasi.

Täna käisin Võru jõululaadal ja vaatasin line-tantsijate etteastet (esinejate hulgas oli ka minu ema).

Puhkaja elust

Üks puhkuenädal on tervenisti seljataga, teine käib (hetkel istume siin Laisiku toas mõlemad läpakas süles).
Eelmine nädal olin nii Tartus, Tallinnas, Kuressaares kui ka Muhus. Teeviidal sai käidud... enne sealt äratulekut sai pisut sõudeergomeetril rassitud (noorsotsid korraldasid võistluse ja keegi teine ei läinud, nii et ma siis läksin ise, aga vähemalt sain ühe kena punase roosi vaevatasuks). Eesti Näituste messikeskusest läksin venna auto peale ning võtsime suuna Virtsu poole. Nad on seal sadamas burksimajakese ära kaaperdanud ja selle asemel on kohviku nimetusega asi sinises soojakus. Kuna meil olid kõhud tühjad ja vanaema juurde jõudmiseni läks veel aega, siis haarasime pisut söögipoolist sellest putkast. Mina piirdusin vaid võileivaga, sest oli arvata, et ju vanaemal miskit söödavat meile pakkuda on. Ja ma ei eksinud. Pirukad ja puljong olid valmis, kui kohale jõudsime. Huvitaval kombel mahtusime suht kenasti kõik ära ka sinna, mina sain täditütre voodi, tüdruk ise läks oma ema kõrvale.

Laupäeval olid vanaisa matused.

Pühapäeval lasin ennast Muhusse toimetada. Esialgsete plaanide kohaselt pidime Laisikuga Maailmaparandaja ja Mpsi juurde minema, aga kuna neile pühapäeva õhtul elektrit hästi anda ei tahetud ja meil oli soov tantsusaate finaal ära vaadata, tulid nemad hoopis Laisiku juurde. Kaasas oli neil suur korvitäis piparkooke, mille hulgas leidus ka minu piparkoogivariant (ma tundsin ta kohe ära).
Esmaspäeval käisime lõuna ajal suitsujuustusuppi söömas ja õhtul põrutasime Sõrve. Nägin kah lõpuks Sannu ära (Laisik oli teda juba mitu korda näinud). Ja Karli polnud ma ka tükk aega näinud. Karlil paistis minu kohaloleku üle päris hea meel olevat... Aeg lippas ja kell oli suht palju kui lõpuks tuttu läksin. Aga õnneks sain hommikul natuke kauem magada, sest Saarlanna tuli hiljem linna, nii ei pidanud ma tööletõttajatega koos Kuressaarde sõitma.

Puhkus on siiamaani olnud kassirikas. Jupijumala juures Tallinnas oli 2 kassi (kellest üks üritas ennast minuga kaasa smugeldada, aga ei läinud läbi), vanaema juures on 3 kassi (1 on vanaema oma - 13-aastane kassivanamees ja 2 on tädi oma), Muhus Laisiku juures oli miski 8 kassi vist - iga nurga tagant tuli erinev kass välja ja Sõrves oli Potsataja. Hetkel olen ma ainsas kassivabas peatuspaigas - Laisik pole oma korterisse veel kassi toonud.

Puhkab

Jõudiski kätte minu puhkus. Eile näiteks tuli hommikul mõte, et võiks keskpäevasesse vesiaeroobikasse minna. Mõeldud-tehtud. Väga mõnus oli. Ja esimest korda olin sellises trennis, kus kasutati abivahendina nuudlit (teate küll, see pikk toru).

Täna pidin siiski ühe päeva veel tööl olema (eelmise reede võtsin vabaks ja selle asemel olin täna tööl). Aga keegi oli mu arvutile ilmselt juba öelnud, et puhkust saab. Kuidas muidu seletada seda, et arvuti iga natukese aja tagant iseenesliku restardi sooritas. Ühel hetkel sai mul villand ja kolisin ära töökaaslase arvuti taha, kes ise täna koolitusel oli. Ja õhtul võtsin arvuti linna kaasa. Ei, päris koju ei toonud, jätsin itimehele. Näis, kas lahendavad koos selle probleemi ära. Ma annan neile poolteist nädalat aega. Siis on mul jälle tööjuures arvutit vaja.

Aga homme põrutan paariks päevaks pealinna ja sealt edasi saarde... tavapärane värk, ega puhkus siis kodus lebotamiseks ole.