Ootamatu kingitus

Laupäeval enne kella üheksat ei ole eriti mõistlik mulle helistada. Sest kui mul just varajasi kohustusi pole, ma magan sel ajal. Magasin ka sel laupäeval, kuid ärkasin üles telefoni helina peale. Haarasin selle heliseva asjanduse siis kätte ja võtsin kõne vastu, et teada saada, kes ometi nii vara helistab ja mida ta ometi tahab (võõras number oli). Sealt kostub vastu mehehääl, et tema on kuller ja tal on mulle üle anda kingitus Elionilt. Vat sulle üllatust. Aga kahjuks asusin mina üllatusest 70 km lõuna pool ja nii leppisime kokku, et saan oma kingituse kätte esmaspäeval peale viit.
Põnevust oli muidugi omajagu - mis kingitus ja mis põhjusel??? Noh, tulin siis täna koju ja jäin jälle kõnet ootama. Ei läinudki väga palju aega peale viit, kui helises jällegi telefon. Seekordse kõnega hajutati osa põnevusest. Telefonist kostus: "Tere, siin Eesti Post. Oleme kohe maja ees, tulge oma kommikarbile järgi." Niisiis, Elion saadab mulle kommikarbi. Läksin maja ette ja sain allkirja vastu karbi kätte. Oli teine selline suur ja Elioni värvides. Väike kiri karbi nurgal andis teada, et tegu on Kalevi tootega. Aga seda miks ma sellise kingituse Elionilt sain, ma teada ei saanudki.

Ei tõsiseks mind tee ...

Sattusin kuulama Silmalaud live'i YouTube'ist. Ja hakkas tõeliselt kahju, et enam ei saa koos Saatpaluga kontserdi lõpus seda laulda. Või mine tea, äkki Säsi 2-l mängivad seda. Eks natuke vähem kui 2 nädala pärast ole näha.

Pikapäevarühm

Njaa... tööle jõudsin nii 8 paiku hommikul, koju hakkasin sõitma umbes pool üheksa õhtul. Nii et siis 12-tunnine tööpäev (viimased 3,5 h volikogu istung). Pole midagi parata, märsti lõpp on lähenemas. Aga üks asi mulle täitsa meeldib nii hilise koju jõudmise juures - linn on suht vaikne, liiklust on jupp maad vähem kui 5 paiku.

Mehed

Natuke ka meestest.
Reedel peale ühte korteripidu (kus oli päris palju rahvast koos) liikusime alles hiljuti taasavatud Genialistide Klubisse. Jõudsime natuke aega seista ja ringi vaadata, kui tuli üks ilmselgelt mitte kõige kainemas olekus tüüp ja kutsus mind tantsima. Noh, läksin. Pidu lõppes aga peale paari laulu ära, nii et mul oli hea vabandus lahkumiseks. Edasi vaatasime Zavoodi. Endiselt sama paksult rahvast täis reede öösel. Ja sealgi tõmbasin ma miskipärast ühe ebakaines olekus meesterahva tähelepanu, kes pisut segast juttu ajas. Kuna sinna sisse me ei mahtunud ja kell oli ka juba palju, otsustasime koju ära minna. Üle Kaarsilla kõndides haakis end meile sappa üks noormees, kes tahtis koos meiega laulda. Mind ajas kogu see situatsioon naerma ja natuke kahjugi hakkas mehest, kes otsib öisel tänaval inimesi, kellega koos laulda, aga kuna meil ei olnud soovi temga koos laulda, oli ainsaks võimaluseks laulumehest lahti saada, teda ignoreerida. Õnnestus.
Mina ei tea, kas oli mingi kuu seis või midagi sellist, aga reede öösel oleks nagu mingi magnet küljes olnud, mis joobnud mehi ligi tõmbas.

Laupäeval tuli mul siseneda ruumi, mis oli valve all. See tähendas ka ruumi valve alt maha võtmist. Teades, et kõigepealt peab numbrite kõrval roheline tuluke põlema minema ja siis tuleb kood vajutada, jäin ootama rohelist tuld. Hmm... kuidagi kaua läheb selle tulukesega. Punane! Oi, pagan, see pole hea. Ruttu kood sisse. Natukese aja pärast olid ukse taga 2 meest turvafirmast, kellele ma pidin nüüd seletama, miks alarm häiret andis. Enam rohelist tuld ootama ei jää.

Ja lõpetuseks selline tähelepanek, et kui on seltskonnas ka terve hunnik välismaa mehi, kes teadupärast on eesti meestest temperamentsemad, siis eesti muusika järgi viib tantsima ikkagi eesti mees.

Kevad

Kevad jõudis ametlikult kätte, aga ilmataat ei taha järgi anda. Mina ka ei anna. Ikkagi sõidan jalgrattaga (eelmine nädal näiteks väntasin kodu poole romantilises lumesajus). Tartu linn aga demonstreerib oma suhtumist jalgratturitesse - Küüni tänaval on jalgrattateele lükatud hiiglaslikud lumevallid ja seal kuhu valli jagu lund ei jätkunud, on see niisama laiali lükatud, nii et rattateel sõita lihtsalt ei saa (neil on ilmselt seal jätkuvalt keegi, kes arvab, et rattur peaks olema ektreemsportlane). Et mitte niisama kiruda, helistasin heakorratelefonile ja edastasin automaatvastajale viisakalt oma palve see lumi ära koristada.

Aga päiksel juba võimu on. Nädalavahetusel paistis kenasti kraadiklaasi peale ja soojendas selle 23 kraadini :) Ja kraavipervedelt on märgata, kuidas lumi taandub.

Matkakaaslane

Hankisin täna endale uue sõbra. Või õigemini kaaslase. Matkakaaslase. Sellise punase ja paljude lukkude ja rihmade ja muu sellisega. Igal juhul palju avastamist ja kindlasti ka õppimist - päris kõigi nööride ja aasade otstarbele ei saagi hästi pihta kohe.

Tallinna ja Tartu vahelt

Kuna jällegi tekkis asja Tallinna, otsustasin bussisõidule kuluvat aega asjalikult kasutada ja võtsin Villemi reisule kaasa. Eile pealinna sõites ei tahtnud nett väga töötada, nii et kirjade lugemisest ei tulnud midagi välja, aga suutsin muud moodi natuke asjalik olla ja muusikat sain ka kuulata :) (noh, vana kassettpleier on mul ju ka, aga seda pole ma viimasel ajal enam kaasa võtnud, kuna need lood, mida ma kõige rohkem kuulan ja kuulata tahan, on nagu nii arvutis... seega kui kõik üritavad võimalikult pisikesi mp3-mängijaid toota/kasutada, võtan mina läpaka ja kasutan seda muusika kuulamiseks :p) Nüüd tagasi Tartu poole sõites, on nett minuga sõbralikum. Kirjad said läbi loetud.

Tallinnas käimise põhjus oli seekord puhtalt isiklik - kutsuti pidusse ja kuna mul polnud ammu õnnestunud selle seltskonnaga kokku saada ning imekombel oli nädalavahetus broneerimata, otsustasin selle maa maha sõita ja laupäeva õhtu pidutsedes mööda saata. Sellele eelnes ettevalmistus. Pidu oli nimelt karnevali teemaline. Mina võtsin kutses olnud linki piltidega sambakarnevalilt suhteliselt otsese vihjena ja nikerdasin endale miskit ligilähedast. Töö ja vaev sai tasutud parima kostüümi auhinnaga naiste kategoorias :) Parim kostüüm meeste kategoorias oli naiseks riietunud mehel. Ja et oleks ikka õige pidu, käis ka politsei kohal (õnneks vesteldi politseiga koridoris, ma poleks eriti tahtnud oma kostüümis korravalvurite silma alla sattuda). Pisut mööblilõhkumist ja ohtra alkoholiga üle valatud põrand käis ka loomulikult asja juurde.
Viimased (kelle hulka minagi jäin) liikusid edasi mingisse kohta, mida kutsusti Levikas vms, igal juhul meenutas Zavoodi nii interjööri kui ka seltskonna ja täituvuse osas. Kuna mulle tuli väsimus kallale ja muusika polnud ka päris minu maitse, lahkusin sealt õige pea, et takso võtta ja läbi lumesaju jupijumala juurde sõita, kus mind ülestehtud säng ootas.

Naised jääl

Naistepäeva puhul viisid mehed meid eile Lõunakeskusse uisutama. Paar naist küll blokkisid ja jäid raja äärde fotograafiks (mistõttu saan seda postitust ka näitliku materjaliga illustreerida).
Ja nii me siis umbes 45 minutit sõitsime/seisime/kukkusime. Selle viimasega tegelesime küll vaid meie Jupijumalaga. Ja ühe korra lausa koos. Selles kõiges oli süüdi üks auk, mis jäässe tekkinud oli (keegi oli ilmselt üritanud seal kala püüda ja hakanud jäässe auku puurima). Ja teist korda sinna auku uiskupidi kinni jäädes lendasin juba korralikult, nii et põlved ja parem puus said traumeeritud (loomulikult ei olnud ma kasutanud võimalust põlvekaitsmed peale panna). Kummalisel kombel oli see auk just selle koha juures, kust pääses istepinkide juures ja seal peatus pidevalt keegi meie omadest, nii et ma tegin mõlemad õhulennud publiku silme all. Ja kasu oli ka sellest, et nad seal olid - aidati ilusasti püsti.
Õhtuks olid põlved õnneks ainult punased veel. Täna on juba sinakad :p

Aastaring sai jälle täis

Eelmisel nädalavahetusel sai juba pihta hakatud tähistamisega Võrus (nüüd juba päris mitu aastat oleme vanaisaga tähistamise ühendanud). See tähendas traditsioonilist 4-käigulist pidusööki vanavanemate juures. Lisan siia ühe illustratiivse näite viimasest käigust (mainin veel juurde, et inimesi oli laua ääres 8).
Kahjuks õnnestus Võrust kaasa saada ka miskine paha kõhuviirus, mis küll suhteliselt kergelt läbi sai põetud, aga isegi see vähene põdemine tuli väga valel ajal. Praeguseks vähemalt tundub seedimine olevat taastunud normaalsesse rütmi.

Eile tähistamine jätkus. Peo teema sai juba jõulude ajal paika pandud - kõige lühem seelik. Meeste puhul otsustasime siiski muude ilustuste kasuks. Välja pakutud variantidest läksid loosi soengud ja lipsud. Man, kes ei olnud hoiatust kindlasti dresscode'i järgida kuulda võtnud, sai uue soengu ning leidsime ka sobiva lipsu.
Seekord oli pidu üsna vaikne - isegi naabrid ei tulnud kobisema. Hommikul jõudsime järeldusele, et nad võisid ka kodust ära olla.
Jututeemad kiskusid kuidagi naistekeskseks (no mis teha, naistepäevahõnguline pidu ikkagi) - kleitide ja seelikute liigitusest juuste värvimiseni. Viimane teema päädis lausa uue värvi nimetusega.
Nii vara nagu meestepäeva pidu seekorde pidu siiski läbi ei saanud, nii et sai õige päev ka kallite sõprade keskel vastu võetud :)