Guugel teeb laineid

Sattusin vaatama üht huvitavat presesntatisooni Google'ilt. Kuna video pikkus on üle tunni, siis plaanisin vaadata nii 20 esimest minutit, et aimu saada, millega on tegu. Lõpuks vaatasin aga ikkagi video kogupikkuses ära, sest kuidagi ei tahtnud asja pooleli jätta. Nii põnev oli lihtsalt vaadata, mis rakendusi seal veel on.

Hansapäevadest

Seekord sattusin imekombel Hansapäevade ajal Tartus olema, nii et sain neist osa võtta. Küll tavakodanikuna, mitte vabatahtlikuna nagu vanadel headel aegadel.

Nii ma siis tuiasingi erinevate linnade ja lavade ja lettide vahet. Tegelesin nii kultuuriprogrammi nautimise, ostlemise (nii söödavat kui ka mittesöödavat kraami) kui ka meisterdamisega. Viimase alla võib liigitada nii isetehtud klaasehte (klaas oli tegelikult valmis, aga klaasitükist ehet sai ise meisterdada) kui ka raketi. Viimasega ma lõpuks ikkagi väga rahule jääda ei saanud, sest lend jäi pisut lahjaks, aga peale seda kui edasised parandused ja täiustused asja ainult hullemaks tegevat paistsid, loobusin ma raketiteadlaseks olemisest. Olgu igaks juhuks mainitud, et tegu ei olnud siiski päris raketiga, vaid kõigest pabertorukesega, mida füüsikud meisterdada lasid ja mida väga lihtsa kaadervärgi abil lennutada sai.

Mulle sokutati ka üks ilusalongi sooduskupong, millelt võib lugeda, et ka meestele tehakse Braziilia (just täpselt sellise kirjapildiga) vahatamist. Vat mida kõike teada ei saa. Kusjuures meestele on see protseduur tükk maad kallim kui naistele. Ja naaritsa ripsmeid paigaldatakse ka seal... et siis järgmine kord kui mõnda eriti tihedate ripsmetega tibi näen, oskan juba kahtlustada, et äkki on naarits mängus.

Pühapäeva õhtul aga oli mu köögis rohkem kui üks füüsik (ja mõned mittefüüsikud pealekauba). Ja teist korda sel nädalal läks ses samas köögis pannkookide tegemiseks. Seekord küll ei pidanud ise eriti vaeva nägema, kookide küpsetamine võeti sujuvalt üle (ma olen ikka leidnud, et mehed on paremad kokad :p).

P.S. Kui nädalase vahega kaks erinevat inimest mulle vanuseks 17 pakub, siis tuleb tõdeda, et ju ma siis näengi täpselt nii vana välja (mõlemal korral oli pakkuja väga üllatunud, kui ma ütlesin, kui paljuga mööda pandi). Ei tea millal ma välimuse järgi 18 täis saan, siis ei peaks enam dokumenti igal pool näitama...

Vaike Vaikus alias Päike

Laupäeva hommikul sõitsin sanatooriumi. Doktor Veera pani Vaike Vaikusele diagnoosi - lihtalt sõnatu - ja suunas unehäirete osakonda. Terve laupäevase päeva toimusid protseduurid. Põhiliselt seisnesid need erinevates katsumustes, kus tuli võistelda teiste osakondadega (traumatoloogia, hüperaktiivsete intensiivravi ja simulandid). Kõige enne oli aga hommikuvõimlemine, mis ilmselgelt jättis sügava trauma seda kõike pealt vaadanud lapse psüühikale - nii jahmunud näoga vaatas ta seda vehkivate pidžaamades tüüpide kampa. Ühe protseduuri käigus saime endale hüüdnimed. Nii mõnelegi jäi see külge ka. Minu hüüdnimeks sai Päike.

Õhtu lõppes diskoga. Muuhulgas õpetati ka õigeid diskoliigutusi. Riietuda tuli 70-80ndate stiilis. Minu ainad püksid, mis olid logistiliselt sobivas asukohas ja stiiliga kokku läksid, olid lastud nii 6-7 aastat tagasi õmmelda. Ehk siis mahtuvusega oli väike probleem (te võibolla ei usu, aga ma tõesti olen nende aastatega pisut ümbermõõtu suurendanud). Aga sisse ma ennast pigistasin ja isegi istumine osutus võimalikuks (seda tegin ma alles õhtu lõpupoole, kui ilmselt enamus söödud toidust oli maha tantsitud).

Kui kellelegi nüüd tundub, et ma ära olen pööranud, siis rahu, ainult rahu. Kõigel on loogiline seletus - tegu oli GNLD tiimi suvepäevadega ja "sanatooriumi" ja "doktor Veeraga". Igal juhul äärmiselt vahva üritus koos mõnusa seltskonnaga.

Tantsupidu

Juhtus nii, et sattusin suurel Eesti rahva peol (nagu mõned seda nimetanud on) ehk teisisõnu laulu- ja tantsupeol vabatahtlikuna meditsiiniabi andma. Kuna ma ei olnud kunagi tantsupeol käinud, võtsin endale vahetused tantsupeol. Hiljem lisandus sinna käigupealt ka rongkäik.

Tantsupeo platsil oli enamasti tegu väikeste asjadega - plaastrid, külmasprei, peavalu tabletid jne. See-eest rongkäigu ajal juhtus meile tõeline hot spot - kogu rongkäiku ajal staabiga sidevahetusest võis välja lugeda 5 abivajamist ja 3 neist olid meie sektoris. Ja kõik kolm lõppesid kiirabi auto kohale tulekuga.

Aga tantsupidu ise oli väga ilus. Olin seda reede hommikul oma vahetuse ajal piilunud (kui kogu tantsurahvas platsil oli, siis oli tribüünidel igas nurgas näha kollaseid veste, kes tantsijatel silma peal hoidsid), aga õhtul, kui vahetus läbi oli ja rahulikult kogu etenduse ära sain vaadata, jättis see ikka hoopis võimsama mulje. Ja kolm lugu kummitavad mul siiamaani vaheldumisi. Õnneks on Youtube'is nad ka olemas, nii et saan neid ikka ja jälle kuulata. Esimene kummitaja on loomulikult Tuulevaiksel ööl, teisesks Armastus jääb ja kolmandaks Merimies (seal on muidugi ka tants väga vahva, mida vaataks veel ja veel ja veel).

Rumeeniat avastamas

Enne matka polnud aega siia postitust teha, nii et alustuseks ka paar sõna pakkimisest.
Kasutasin seegi kord tehnikat kõik-vajalikud-asjad-laiali-laotada-ja-siis-kotti. Pool tuba sai asju täis ja et midagi olulist maha ei ununeks, sai ka checklist nina ees hoitud. Esimesel pakkimiskatsel selgus, et asjad ei mahu kotti (pole ka ime - telk ja madrats võtsid kotis pool ruumi ära). Teine katse koos mõne asja väljaarvamisega. Ikka ei mahu. Võtsin siis veel paar asja ära ja seekord suutsin asjad ära mahutada.
Lennujaamas kaalusin igaks juhuks enne check-ini oma kotti, et ega üle 20 kg ei ole. Suht napilt jäi alla. Hiljem oli ta siiski üle 20 kg, sest vesi tuli ka juurde.

Matkast endast.
Väga mitmekülgne. Ööbisime nii telkides, mugavusteta cabanas kui ka mugavustega hostelites ja kodumajutuses. Saime nii päikest kui äikest, tuult, vihma ja rahet. Palaval rannaliival peesitamisest kuni mannateradena jäise tuule ja rahe käes lõdisemiseni. 2505 meetri (mõnedel andmetel ka 2507 m) kõrguselt mägedest mere äärde. Ka mägedes oli meie rada väga erinev - oli laial aasal tatsamist, kitsukesel rajal mööda mäe külge kulgemist, kive pidi mäest üles ja alla ronimist, laiu serpentiine pidi tõusmist ja laskumist. Ühe osa teest läbisime ka cable cariga.
Me isegi olime mitmekülgsed - pruunist Bettyst vaat et säravvalge (kui ühe rannas tehtud foto järgi otsustada) minuni. Püüdes endale ka veidi tooni peale saada õnnestus mul tekitada dalmaatsia koera päevitus - punased laigud vaheldumas valgete laikudega.

Transpordivahendeid oli ka erinevaid - lennuk, rong, auto, buss, metroo. Valdav osa möödus siiski oma kahle jalal edasi liikudes. Kord ühtedele, kord teistele lihasgruppidele koormust andes (järgmisel päeval oli täpselt tunda, mis lihaseid kasutatud oli).

Rumeenia kohta.
Vaated mägedes on muidugi vapustavad. Bukarest, Bran ja Brasov jätsid kena mulje. Branis oli eriti palju ilusaid maju. Ja see nn Dracula loss oli ka ilus ja seestpoolt tundus lausa hubane. Constantas olime suht põgusalt, aga esmamulje ei jäänud hea. Eforie Nordis olime vist kõige pikemalt. Selline väike kuurortlinnake mõnusa rannaga. Põhiliselt oldi orienteeritud siseturismile - inglise või saksa keele oskusega kohalikud väga ei hiilanud ning ka hinnad olid pigem kohalikul tasemel. Ehk siis suhteliselt odavad. Kõige kallimad asjad reisil olid vist rongipiletid. Ööbimiskohtade hinnad jäid 25-50 RONi piiridesse inimese kohta. Söögikohtades olid hinnad täitsa taskukohased. Aga söögikohad ise olid väga erinevad nii teeninduse kui ka arveldamise osas. Ja kui te satute kunagi Omu tipus olevasse cabanasse, siis jätke meelde, et salat tähendab soolakurki (loe: väga soolast kurki).
Miskipärast äratasime me pidevalt tähelepanu. Küll lasti signaali, küll vahiti niisama. Ja seda nii siis, kui olid suured kotid seljas kui ka siis, kui ilma nendeta ringi jalutasime. Eriti pingsa tähelepanu alla sattusime Brasovi rongijaamas. Üks tädi üritas silmadega lausa auku mulle sisse puurida. Aga meie seltskond tundus julgustav näiteks ühele rumeenia tütarlapsele, kes meiega sarnaselt öisele rongile pidi minema ja üksi seal rongijaamas aega veeta ei tihanud. Võtsime ta oma kampa kuni rongi väljumiseni. Irooniline oli muidugi see, et tema rong läks varem minema, meie oma aga hilines ja just siis kui meil oleks vaja läinud tema rumeenia keele oskust, et aru saada, mida tädi ruuporist teatab, oli tema juba läinud. Üldiselt saime keelega siiski hakkama. Keerukamatel juhtudel läks vaja joonistamist, inglise keele õpikut ja viipekeelt, aga oma soovid ja vajadused me selgeks tegime.

Mõnes mõttes võib kogu seda matka nimetada õppuseks kuidas võõral maal hakkama saada. Ei teadnud me suurem osa ajast seda, kus me õhtul magama heidame. Päeva plaan sai hommikul paika pandud. Ja kui tegelik olukord ei vastanud meie ootustele, sai sujuvalt plaani muudetud.

Ah jaa, sõber äike tuli meiega Rumeeniast kaasa. Oli meiega nii Tšehhis, kui ka nüüd Eestis. Vähemalt Võrus täna hommikul müristas nii, et kui silmad kinni panna, siis sai ennast väga elavalt kükitava mannaterana 2500 meetri kõrgusele ette kujutada - heliefektid olid samad, vaid tunne oli tükk maad soojem ja kuivem.