Miks tasub peale võtta lõbusaid hääletajaid?

Mina, kes ma kunagi ise häälega reisinud ei ole, pole ka väga aldis hääletajate peale võtja (tavaliselt tuleb mul mõte, et oleks ju võinud võtta, siis kui olen juba tee ääres seisvatest abivajajatest möödas). Ka täna töölt tulles tee ääres hääletajaid eemalt märgates ei olnud mul esialgu plaanis peatuda. Kuid need hääletajad tõmbasid mu tähelepanu vaheldumisi kükitamisega. See tundus nii vahva, et ma siiski jäin seisma ja tõin 3 teoloogiatudengit Tartusse ära. Toredad inimesed olid. Ei istunud vaikselt omaette nohisedes, vaid hakkasid kohe vestlust arendama. Näiteks tuli välja, et üks neist hääletajatest tunneb meie kõige altruistlikumat kursavenda.

Ja üks kummaline asi veel. Peatudes tahtsin raadiol häält vaiksemaks panna, aga läksin kogemata jaama otsimise nupu vastu. Uus jaam, mille raadio leidis, oli Pereraadio (kui keegi ei tea, siis tegu on kristliku raadioga). Igal juhul naljakas kokkusattumus.

Kükitavaid ja muud akrobaatikat tegevaid hääletajaid tasub auto peale võtta - saad huvitava seltskonna :)

7 väikest matkajat

Tuleb tunnistada, et kuigi ratas+rong on hea moodus liiklemiseks, ei ole nende kahe asja ühildamine ja eraldamine just kõige lihtsamad tegevused. Ehk siis - ratast rongile saada ei ole lihtne. Ja nii nagu jupijumalgi tõdes, ütlen ka mina: "Inimesed on tegelikult head ja abivalmid". Vaid natuke abitut ringivahtimist perroonil ja juba tõttab noormees sulle appi ning kahekesi pusides saime minu hirmraske ratta sealt taevatreppi meenutavast moodustisest rongile. Sealt edasi oli järgmine probleem - kus hoiustada oma ratast sõidu vältel. Sinna hoidjasse riputada ma teda ei tahtnud, sest ratta tagumine osa oli liig raske ning oleks võinud rattale liiga teha. Õnneks olid rattahoidja läheduses istunud neiud lahkesti nõus oma koha mulle loovutama, et saaksin seal vahes ratast hoida. Järgmiseks leidsid ühed teised rongis olnud rattamatkajad, et mind tuleb Kaareperes rongist välja minemisel aidata ning nii leidsidki jupijumal ja Crex mulle seal vastu tõtates, et minu ratas juba aidatakse ilusasti maha.

Lühike tutvus kohaliku kaubandusega (ilmselt sattusime mingi hetk kogemata lao poolele) ja võtsime suuna Palamusele. See sõit oli küll risti vooresid - muudkui üles ja alla. Egas midagi, lükkasin aga madala käigu sisse ja väntasin rahulikult tõusudest üles. Alla läksin ka suhteliselt rahulikult, sest Karoliine ei ole kõige kiirema jooksuga. Õhtu oli rattasõiduks imeline, selline mõnus, sume augustiõhtu. Ei läinud üldse kaua, kui olime jõudnud Kuremaa järve äärde. Avastasime, et seal on juba mõningad asukad, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Valisime platsi välja ja lõime oma telklaagri püsti. Järgmine mure oli lõkkematerjal. Tee ääres olime märganud puude hunnikuid ja nii võtsimegi suuna sinnapoole. Välja lõi ehtne Eesti jonn - mis siis, et siin terve hunnik puid on, aga meie tahame just seda kuuske. Väikese mööndusega saimegi oma kuuse kätte (kuna tegelikult oli tegu väga suure kuusega, rahuldusime selle osaga kuusest, mis meile esialgu silma jäi). Teist korda tuli mööndustega jonn appi

istumispalki kangutades - esialgu plaanitud palk oli natuke raske, nii et võtsime pisut väiksema läbimõõduga palgi, aga me ikkagi saime endale istumisaluse (mis oli ka peaeesmärk). Selle palgi lõkke juurde tarimine oleks ilmselt nii mõnelgi koduvideode konkursil auhinna saanud, aga kahjuks (või õnneks) ei olnud seal kedagi seda filmimas. Lõkke tegemiseks kõik vajalik olemas, demonstreeris jupijumal oma ema geene, mis tagasid meile suurepärase lõkke. Ja nii me seal istusime ja sõime õhtueinet ja vaatasime tähti, kuni väsimus kallale tuli ja hakkasime magama sättima. Magamaminemise ettevalmistuste käigus õnnestus mul takerduda oma telginööri ja üks vai oma kohalt minema lennutada. Ööpimeduses me seda üles ei leidnud (kuigi Crexil oli selline prožektor kaasas, et meid nähti vist lennukite pealt ka).

Hommikul otsustasid mõned entusiastlikumad ujuma minna. Mina olin kalendrit ja ilmaennustust arvesse võttes trikoo koju jätnud ja näkki mängima ei läinud (me ju polnud seal päris üksi). Valges leidsin üles ka öösel lendu lastud telgivaia. Oli teine suht kaugele oma kohast lennanud. Leiti lausa, et minus on Värnik kaduma läinud :p Kui olime hommikused toimetused ära teinud ja natuke telke kuivatanud (öösel tuli kerge vihmasabin ja kaste ei tahtnud ka kuidagi telkidest lahkuda), oligi aeg lahkuda. Ülejäänud matkaseltsilised olid kohe-kohe Jõgevale jõudmas.

Jõgeval avastasime üllatusega, et ootavad küll, aga näe rattad katusel. Pärimise peale kas nad nii tulevadki matkale, saime jaatava vastuse. Lähemal uurimisel selgus, et J. ratta transportimisel oli liigset jõudu rakendatud ja ratas kasutuskõlbmatuks muudetud. Meie aga leidsime, et nii lihtsalt ei tohi alla anda (Eesti jonni kolmas ilming sel matkal). Uurisin välja lähima rattapoe asukoha (põhimõtteliselt seisime me enam-vähem selle kõrval) ja kupatasime hädalised asjatundjate manu. Alla 100 eegu ja asi oli korras.

Kuna samal ajal oli Jõgeval käimas küüslaugufestival, mõtlesime ka sealt läbi põigata. Selgus, et asi oli aiaga piiratud ja küsiti sissepääsu eest raha. Otsustasime seda raha neile mitte anda ja nii ei tulnud meil küüslaugumaitselist õhtusööki. Selle asemel külastasime kohalikku Selverit ja varusime sealt toidukraami. Olles tuvastanud ka infoleti asukoha (oli teine nii pisike, et raske märgata) saime sealt võtme ning meil avanes võimalus veel viimast korda lähema 24 h jooksul WC-d külastada.

Ning sõit jätkus 7 ratturiga. Teel tegime aeg-ajalt peatusi ja tutvusime kaardiga ning otsustasime, millist teed pidi sõita. Laiusele jõudes oli aeg lõunapausiks. Seal vaatasime ka natuke põhjalikumalt oma päevaplaani üle ja otsustasime natuke muuta esialgu plaanitud marsruuti. Peale uuesti liikuma hakkamist tuli üsna varsti teha vihma vastu kindlustamise paus. Edasi liikus juba märksa värvikam ja huvitavam seltskond. Vihmaga eriti peatusi ei tehtud, küll aga siis, kui vihm mõneks ajaks otsad koomale tõmbas. Ühel hetkel avastasime, et oleme vaid 34 km Tartust. Siiski võtsime suuna Saarjärvele. Veidikese vantsimise peale leidsime üles ka puhkekoha järve ääres. Varustuses olid katusega lauake ja kemps. Telklaager sai jällegi esmajärjekorras püsti pandud ja siis söögitegemise juurde asutud. Kellel vähegi midagi kuivemat veel oli, panid kuivad riided selga. Peatselt hakkas hämarduma ning oli aeg telkidesse ronida. Selleks ajaks jõudis vaikselt taas vihma sadama hakata. Vaiksest sajust sai peagi üsna vali sadu. Veetsin pool ööd ärkvel olles ja nuputades, kui palju see telk ikkagi vihma kannatada võiks. Mingil hetkel jäin siiski magama, et näha veidraid unenägusid.

Hommikul selgus, et telk oli suhteliselt hästi vastu pidanud. Ainus, kellel pretensioone oli, oli Crex, keda telk oli otsustanud üksiku vihmapiisa tilgutamisega kiusama hakata. Aga sugugi mitte hästi ei olnud vastu pidanud meie kemps, mis oli igast otsast vett läbi lasknud ja seega ka sinna viidud WC-paberi rull oli läbi vettinud. Õnneks oli veel natuke paberivarusid. Hommiku kõige "mõnusam" osa oli nende ligunenud ja sopaste telkide kokkupanek. Ainus lohutus oli see, et õhtul neid enam vaja ei lähe. Kui kõik asjad oli kokku pakitud, asusime taas teele. Tegime ka põike Saare mõisa, aga seal midagi väga huvitavat ei näinud. Hiljem läksime veel ühe mõisa juurde, aga seal oli silt "Private". Selge, saime vihjest aru ja tulime tulema. Kuigi Crex rühkis taaskord esirinnas, otsustas ta meist juba hommikul lahkuda. Sõit jätkus kuuekesi. Järgmisena tekkisid tehnilised probleemid Maailmaparandajal, kelle Saanil kumm katki läks. Jätkasime teed viiekesi. Palamusel tegime lühikese poepeatuse. Pilk kaardile ja läksime lihtsama vastupanu teed. Mingil hetkel küll tõstis pead taas matkakirg, mis soovis näha uusi paiku, mitte sama teed kaks korda sõita, aga entusiasm vaigistati. Selle tulemusena jõudsime Jõgevale varem kui plaanitud. Pealinna poole sõitjatel ei olnud väga kaua vaja rongi oodata. Minul aga oleks tulnud umbes kaks tundi aega parajaks teha. Õnneks olid Mps ja Maailmaparandaja valmis oma koduteel Tartust läbi põikama ja mind ära viima. Laadisimegi kogu kola auto peale ja võtsime suuna Palamusele, kus ootasid Maailmaparandaja ja tema vigastatud Saan. Leidsime nad kiriku juurest. Teel Tartusse tegime väikse tagasipöörde Lähte kandis, sest meie huvi äratas üks vaatetorn. Käisime ja vaatasime. Ilus oli (sel hetkel parajasti ei sadanud ka). Tartus tegime kindlaks, et minu ratast katki ei oldud väänatud. Lahke kojutoomise eest said Mps ja Maailmaparandaja natuke nänni kaasa.

Vahelduseks füüsilist

Laupäeval olin maal. Käisin seenel ka. Pang jäi pooltühjaks, aga nägin mõningaid ilusaid kärbseseeni. Üks oli täpselt nagu lasteraamatu pildi pealt.

Lisaks metsas kolamisele andsin oma panuse uue kempsu ehitamisse. Õigemini käis alles augu seinte ladumine. Et mitte niisama vahtida puhastasin kive ja täitsin laotud seina ning maapinna vahelist ala. Aga jah, varsti ehk kerkib ka uus saun. Uus kemps on selle eeltingimuseks - praegune jääb uue sauna ehitusel ette, nii et enne ei saa uut sauna ehitama hakata, kui vana kempsu ära on likvideeritud.

Õhtupoole harjutas isa kätt hekipügajana. Oli ühe vinge riistapuu selleks tarbeks laenanud. Ega meil pole seal aia taga mingi vöökõrgune hekike, ikka mitme meetri kõrgune. Latvade pügamiseks tuli redeliga üles ronida. Mina sain taaskord rakendust - korjasin lõigatud oksi eest ära.

Üks huvitav vestlus aias emaga.

- Tule vaata, mis mu alpikann tegi.

- Mis ta siis tegi?

- Õitseb.

- No las õitseb.

- Ta peaks talvel õitsema.

- Ju siis talle pole seda öeldud.

Mina, kui lillede suhtes üsna võhik, ei jaganud ema paanikat õitsva alpikanni üle. Aga igaks juhuks tegin pilti - äkki on tõesti nii haruldane juhtum.

Täna annavad mõningad lihased ennast tunda. Siiski teeks hea meelega veel füüsilist tööd - päris hea vaheldus on.

Huvitav päev oli

Tänase päeva kokkuvõte.

Esiteks kuulas mind üle politsei. Õnneks siiski vaid tunnistajana :)

Teiseks sõitsin hobuvankril koos teiste Roheliste nimekirjas kandideerijatega läbi linna Raekoja platsi, et kandideerimisavaldused ära viia. See sõit ületas ka uudisekünnise. Reporteris ja AKs näitas ka (vaatasin isegi üle väga pika aja kodus telekat, et näha asja meediakajastust).

Kolmandaks öeldi mulle täna, et ma pidavat olema täpselt "Kirgede tormi" Victoria moodi. Kuna mul polnud õrna aimugi, kes see selline on, siis vaatasin uudishimu rahuldamiseks täna ühte osa. Tuleb tunnistada, et soeng on sel tegelasel minuga sarnane.

Päeva lõpetuseks vaatasin ka Kanteri medaliheitlust. Tubli on, et medalile jõudis. Ei saa ju kogu aeg nii hästi minna, nagu aasta tagasi. Aga võistluse lõpp mulle meeldis. Juhtida tervet võistlust ja eelviimase heitega kullast ilma jääda on karm. Samas vaatajale põnev (kui vaataja just poolakas ei ole).

Ja homme kõik Tartusse Kaubahalli vastas olevasse parki erakondade ühisele perepäevale!!!

Omadega rabas

Laupäeva õhtupoolikul kimasin rattaga rongile, et sõita Jõgevale. Seal ootasid juba ees Tallinnast tulnud inimesed (nende rong jõudis paar minutit varem). Esimene käik oli kohalikku kaubandusse. Kõrvaltvaadates oli see kindlasti huvitav - käib kamp ringi riiulite vahel, arutab menüüd ja elavneb märgatavalt, kui vorstide peale on "mahe" kirjutatud :p Aega läks, aga asja sai ning toidukraam sai ostetud. Lisaks jätsime neile sinna ühe telgi, sest selgus (või õigemini eelmise aasta kogemused näitasid), et meil ei ole kahte vaja.

Võtsime suuna Endla looduskaitseala keskuse poole ja väntasime päikeseloojangusse. Vaatamata päevasele vihmasagararohkusele oli õhtuks taevas selge, nii et vaade oli imeline. Tegime teel ka paar peatust (olen Piibe maanteel sõitnud küll ja küll, aga Vaimastvere mõisa pole nagu väga vaadanud, ilus hoone on) ning saime natuke targemaks nii Eesti geograafia, kui ka ühe õnnetu kõrgest soost preili väidetava kurva saatuse osas.

Endlasse jõudes panime kohe telgi püsti. Agaramad läksid ka ujuma, mina jätsin vahele, kuigi vesi oli tõesti soe. Õhtusöök valmis lõkkel nagu tõelisele matkale kohane. Kui kõht täis istusime veel mõnda aega lõkke ääres, vaatasime tähist augustitaevast ja testisime, kui palju keegi paindub.

Nagu eelminegi aasta, magasime tihedalt. Telk oli küll päris suur, aga meid oli siiski pisut rohkem, kui ette nähtud. Igal juhul külm ei hakanud. Küll hakkas äärmistel märg, sest hommikul hakkas sadama ja kui oled ikka tihedalt telgi seina vastas, siis see niiskus ka läbi telgi tuleb. Õnneks oli telgiomanik olnud piisavalt nutikas, et meesterahvad äärmisteks kamandanud :p Nii pääsesin mina kuivana, kuigi pärast avastasin, et ka minu madratsini oli niiskus jõudnud.

Hommikuks taas lõkkel tehtud eine ning peale seda panime asjad kokku ja lukustasime oma velod külastuskeskuse juurde, et lõpuks ikkagi rappa minna. Otsustasime, et kui juba seal oleme, siis käime ära ka Endla järve juures, ehk siis valisime ühe pikema marsruudi. Päris kõiki infotahvleid ei viitsinud läbi lugeda, aga kõikidesse ettejuhtuvatesse tornidesse ronisime küll ja muistendi Vanemuise kosjaskäigust lugesime ka läbi. Endla järve ääres sattusime mustikalõksu. No katsu sa edasi kõndida, kui ümberringi kõik kihab mustikatest ja kuidagi ei saa sealt tulema. Lõpuks tuli siiski loobuda mustikatest ja tagasi liikuma hakata. Kui tulles oli ikka soisel alal laudtee olnud, siis nüüd sellist luksust enam ei olnud - tuli kahlata suhteliselt lirtsuval pinnasel. Egas midagi, jalgu on lihtam kuivatada kui jalanõusid ja sokke, nii et jalad paljaks ja edasi. Ka siis, kui soost olime välja saanud, ei raatsinud jalanõusid jalga panna, vaid tatsasin paljajalu metsavahel. Palju sa ikka seda teha saad. Lõpuks ühe järve ääres loputasime jalad puhtaks ja panime papud jalga tagasi. Pärast selgus, et täiesti õigel ajal - edasi tuli kruusatee, mis poleks paljasjalgsetele just kõige parem pinnas olnud.

Tagasi külastuskeskuse juures tuli vastu võtta otsus, kas kohe Jõgevale suunduda või minna Emumäele ka. Liigoptimistlikud nagu me olime, võtsime suuna Emumäele. Mis loomulikult oli mäest üles ja ka tuul ei hellitanud. Ja nii juhtuski, et kui me kõik mäele jõudsime, oli tegelikult juba aeg sealt alla tulema hakata. Aga kõhud olid tühjad ja enne tuli kiire lõunapaus teha. Ise lootsin vargsi, et ehk allatulek läheb kiiresti. Tühjagi. Tuul oli nii tugev, et isegi mäest alla saamiseks pidi korralikult väntama. Igal juhul oli varsti selge, et õigeks ajaks Jõgevale jõudmine läheb keeruliseks. Tallinna sõitjatel oli pääsetee olemas - nende rong peatus ka Vägeval. Tartu oma kahjuks mitte ning järgmine rong läks suhteliselt hilja õhtul. Et mitte ebaõiglaselt kedagi hilja peale jääma sundida, toimus jagunemine - kõige kiirem pani Jõgeva poole ajama. Mina hellitasin küll natuke lootust, et ehk suudab niipalju jõuvarusid mängu panna, et samuti õigeks ajaks Jõgevale jõuda, aga siis jäi meile silma bussipeatus. Läksimegi siis uurima, et kas bussid käivad ka. Avastasime, et umbes tunni aja pärast on buss tulemas ja see läheb Tartusse. Hoidsime siis kõik pöialt, et meid koos ratastega peale võetaks. Ega bussijuht alguses eriti tahtnud, aga suutsime ta ikka ära moosida ja pääsesimegi bussi peale oma velodega, nii et jõudsime vaid mõnikümmend minutit hiljem Tartusse, kui plaanitud rongiga jõudnud oleks. Lõpp hea, kõik hea :)

Veel suvitamisest

Jätkuks eelmisele postitusele veel natuke sellest, mida ma selle puhkusenädala jooksul tegin.

Esiteks käisin veel ujumas. Seekord oli vesi soojem, sest läksime emaga Titeranda (ema tahab, et vesi soe oleks ja seal on ju teadupärast ikka soe vesi). Ilm kiskus pisut pilviseks, nii et rand oli suht tühi. Pärast läksime kohalikke kaltsukaid kammima. Ja seda üllatavalt edukalt. Eriti minu jaoks. Lõpptulemusena sain mina 6 asja ja ema 3 ning kogu selle hulga asjade peale läks mõnisada krooni. Täiesti iseenesestmõistetavalt tuli sel ajal, kui me mööda poode kappasime, ka päike jälle välja, nii et miskit muud peale päikese varjamise need pilved ei tekitanud.

Kolmapäeval sai mul niisama passimisest villand ja ma aitasin vanaemal pisut tööd teha. Neil käib seal teise korruse väljaehitamine ja tekkinud on hunnik vanu laudu, millest naelu vaja välja kangutada. Nii me seal kahekesi siis kangutasime. Minu töövõtteid vaadates tulid muidugi kõik lähedalolevad meesterahvad õpetama. Mõnest õpetussõnast oli isegi kasu.

Õhtul käisin ka teise tädi juures. Vaatasin tema lihajäneseid. Päris nunnud. Tädil on ka kass, kellele ma väga meeldisin. Või noh, õigemini meeldis talle see, et lubasin tal enda süles olla ja tegin pai. Pärast olin küll pisut karvasem kui enne ja natuke ajas ka aevastama, aga see ei takista mind ühtegi kassi silitamast.

Tuleb ära mainida, et kolmapäev oli ainus päev sel puhkusenädalal, kui ma ei käinud ujumas. Mõte küll oli, aga õhtul kui tädi juurest ära läksin, oli jahe, nii et ei tulnud isu ikkagi ujuma minna.

Neljapäeval võtsime Laisikuga suuna Sõrve. Seal sai nii toas raamatuid loetud ja klotsidega

mängitud, kui ka mere ääres käidud. Läksime Laisikuga siiski ujuma, kuigi päikse suutsime mõneks ajaks pilve taha ehmatada oma valgete kõhtudega. Lõpuks julges ta jälle välja piiluda ja

võtsime ette pika rännaku sügavasse vette. Kõndisime, mis me kõndisime, aga ära kõndisime ja

isegi tagasi tulime. Pärast suplust hakkas söögiaeg kätte tulema ja läksime süüa tegema. Vaatamata sellele, mida vanarahvas arvab, suudavad ka kolm naist köögis hea söögi teha. Saarlanna oli muidugi see, kes menüü kokku pani ja meid Laisikuga juhendas, mis teha vaja. Igal juhul oli tulemus väga maitsev.

Enne sauna minekut mängisime veel sulgpalli ja käisime mere ääres loojuvat päikest vaatamas ja pildistamas (ei, mul ei saa veel neist piltidest küllalt).

Reedel oli aeg Saaremaalt lahkuda ja suunduda koos teiste noorte ja rohelistega Vormsile. Meil

olid nimelt seal suvepäevad. Aeg ja koht olid suurepäraselt valitud - majakesed mere ääres ning

päike siramas praktiliselt pilvitus taevas kõik kolm päeva. Ehk siis iga päev sai kaks korda vees käidud (noh tegelikult oli üks neist käikudest öösel täiskuuvalgel).

Päevasel ajal täitsid meie päevi lisaks meres käimisele pallimängud, lauamängud ja saarel ringi vaatamine. Õhtuti oli loomulikult pidu.

Muide, see kuidas autosid Vormsi praamile paigutatakse, teeb Saaremaa praami paigutusele pika puuga ära. Vormsi praamil mahub käsi hädavaevu kahe auto vahele.

P.S. Laisik, tänud ilusa ilma eest terve nädal. See sünnipäevasoov läks sul küll ilusasti täide :)

Saares suvitamas

Nüüd siis olen jälle nädalakese puhkusel. Seekord palgata (mitte enam masu, vaid täpe on... kardetavasti tuleb ka pupu).

Alustuseks sai Laisik vanemaks pidutsetud. Tequila ja tantsimine (nii laua peal kui ka põrandal) põhjustasid ühel hetkel lihtsalt kustumise. Aga uni oli hea.

Üldiselt on plaanid seekord määratud mitte täituma ja asenduma ette planeerimata tegevustega. Mitte et ette planeerimata tegevustel midagi viga oleks, aga ...

Spontaanselt niisiis sain ratsutamise algõpetust Juku seljas, rallisime Siksiga Muhu mudastel teedel, meelitasime kukekaid lehtede alt välja (lõpuks sai neid liigagi palju meelitatud, ämber jäi pisikeseks), külastasime Maailmaparandajat ja Mpsi (see tähendas ka lasagnet) ning kuulasime, kuidas Laisikule akna taga serenaadi lauldi.

Täna hommikupoole tulin Kuressaarde ära. Juba võiks öelda, et traditsiooniliselt lõunatasin tööinimestega (või noh, tegelikult oli 2 puhkajat ja 2 tööinimest). Ülejäänud päeva veetsin sugulaste seltsis. Käisime koos täditütarde ja nende sõbrannaga mere ääres ka. Vesi oli küll külm, aga käisin ikka ujumas ära.