Enne kui sääsed kogu mu vere ära imevad....

Täna* hommikupoole sain kutse minna kiiremas korras verd loovutama. Tuleb tunnistada, et see on esimene kord, kui mind on spetsiaalselt kutsutud (tavaliselt olen ikka oma algatusel sinna läinud). Aga kui kutsutakse, siis tuleb reageerida. Käisin õhtul siva läbi sealt. Isegi veri sai aru, et kell on juba palju ja verekeskuse töötajad tahavad koju minna ning voolas kiirelt kotikesse (on olnud juhtumeid, kui minu veri ei taha minust mitte lahkuda). Pärast sain taas allkirja vastu väikse kingituse. Neil olid seal taas uued kruusid, nii et nüüd on mu doonorikruuside seas ka musta värvi kruus. Olles oma kruusi kätte saanud, lahkusin kiirelt, et inimesi mitte liigselt peale tööpäeva lõppu kinni hoida. Õnneks pole vereandmine minus kunagi sellist enesetunnet tekitanud, et seal pärast istuma ja toibuma peaks.

* Kuna ma ei ole veel magama läinud, siis minu jaoks täna = esmaspäev.

Voortelt tagasi

Selleaastane rattaretk läbi, Vooremaa elu-olu üle vaadatud (suurt osa sellest vaatasime tegelikult juba eelmisel aastal kambakese rattamatka ajal).

Sel aastal ei võtnud ise ratast kaasa, sest oli juba ette teada, et aega sellega liigelda mul ei oleks. Sebimist oli palju, asju tuli mõningatele inimestele 5 korda üle rääkida. Sel aastal anti mulle ka kempsufirmaga suhtlemine üle (tegelikult vedas prügi ja kempse sama firma, nii et ülemus oli sama), aga kahjuks saadeti see autojuht, keda korraldajad lootsid mitte enam kohata ja kuigi ma eelmine aasta temaga otseselt kokku ei puutunud, saan ma suurepäraselt aru, miks teda enam kohata ei tahetud.

Ma loodan, et sellest nüüd traditsiooni ei saa (kuigi teised juba irvitasid, et see mul traditsioon), aga suutsin jällegi enne retke külmetuse hankida. Kolmapäeva hommikul tervitas mind nohu ja reede hommikul lisandus sellele kurguvalu. Eelmise aasta kogemusele tuginedes ründasin juba retke alguses meedikuid sooviga midagi oma kurgu turgutamiseks neilt saada. Kuna hääl oli jõudnud juba pisut käredaks muutuda, ei olnud mul pikalt vaja seletada, mida ma soovin. Õnneks siiski seekord asi päris tummfilmiks ei muutunud, piirdus lihtsalt pisut käreda häälega.

Ilm oli alguses päris jube. Reede hommikul enne üheksat alguspaigas oli külm, tuuline ja kallas vihma. Retke ametlikuks alguseks oli vihm vaibunud, aga tuul oli endiselt ja rajameistrid nimetasid neid, kes selle läbida suudavad, imeinimesteks. Aga neid imeinimesi oli ca 2000. Järgmine päev tõusis temperatuur suht kõrgele ja poole kuue paiku õhtul taevasse kiigates seal pilvi ei paistnud. See pilt oli aga petlik. Nii umbes tunni aja jooksul kogunesid Laiuse lossivaremete kohale tumedad pilved ja ühtäkki olid taevaluugid valla ning äike võttis võimust. Kogu see möll oli suhteliselt lühiajaline, aga nii mõnegi inimese asjad said läbimärjaks (pakiautod olid mõnda aega tagasi avatud, aga paljud asjad vedelesid veel maas.... need kaeti küll presendiga, aga kõiki asju see päris kuivaks ei jätnud) ja roheline telk (mis tegelikult sinine oli) tegi õhulennu.

Kahju oli sellest, et seekord kambakesest kedagi retkel ei olnud, aga loodetavasti järgmisel aastal Saaremaal ehk mõni teist siiski lööb kaasa.