Energiaahvid

Ühes meie alajaamas olid täna öösel ahvid käinud ja elektri kaasa viinud. Kahjuks on selle alajaama taga nii kool kui kauplus ning lisaks ka eramaju. Päris mitu korda helistati meie majast Eesti Energia rikketelefonile. Selgeks sai üks - seal pool ei teata suurt midagi. Brigaad juba otsib viga, brigaad alles hakkab sõitma... seda kõike räägiti ühe kõne jooksul. Õhtuks oli brigaad kohal, aga selgus, et viga on suurem, kui arvata oskasime. Kui homseks tagasi ei ole, jääb lastel jälle kool ära (maaküte... ilma elektrita on maja külm).

Lisaks sellele, et elektrit tagasi tuli kaubelda, tekkis peale lõunat majas sidesulg. EMT-l polnud järsku pulkagi levi ja lauatelefonid ka ei funganud. Saatsin EMT-le meili ja küsisin, mis toimub. Vastuseks sain, et korraline hooldus tugijaamas (jälle EE) ja levi tuleb pool viis tagasi. Saatsin meili tagasi, et kas kliente korralistest hooldustest ei teavitatagi, sellele vastust veel õhtuks ei olnud (aga üks pulgake levi oli). Mis seda vallavalitsust ikka teavitada, kui nad helistada ei saa, eksole, kõigest ca 10 numbriga kliendike. Elioni ei kirjutanud, aga homme võiks tegelikult nende käest ka uurida, et mis värk oli. Sellistest asjadest võiks ikka teada anda.

Õhtul tahtsin kohalikust tanklast autole bensiini võtta, aga plaan jäi katki - ajutiselt ei saa kaardiga maksta.

Aastapäev

Täna sai täis aasta selles ametis. Ega ma muidu võibolla polekski täpset kuupäeva mäletanud, aga kolleegide kingitud tindipliiatsi karbil on kuupäev kirjas. Kirjutusvahend ise ka veel kirjutab (kasutan seda põhiliselt allkirjastamiseks, niisama ei sodi sellega).

Aga mis ma siis oskan öelda... meelakkumine ei ole, kuigi probleemide kõrval on ka toredaid külgi. Õppida on veel palju ja arenemisruumi ka jagub.

Silte ei saa alati usaldada

Eile oli mul vaja sõita Konguta vallamajja koosolekule. Kuna ma polnud seal kunagi varem käinud, olin natuke kaarti tudeerinud, et kus see asutus üldse paikneda võiks. Olin siis enam-vähem valmis vaadanud, et kuidas sinna saada võiks. Pärast lõputuna tundunud kruusateed jõudsin ristmikule, kust ma oma mõistusega oleks paremale pööranud, aga silt otse ees teatas, et Konguta jääb vasakule. Mõtlesin, et olgu siis peale, kui vasakule, siis vasakule. Sõitsin siis kahtluseuss hinges närimas, et kas ma ikka liigun õiges suunas, kuni märkasin vastutuleva auto roolis kolleegi, kes samale koosolekule suundumas oli. Seepeale otsustasin, et ilmselt tulin ikka vales suunas (lootsin, et ehk tema ikka teab, kuspool see vallamaja asub). Kui olin segadusttekitavast ristmikust uuesti mööda sõitnud, siis märkasingi umbes mõnesaja meetri pärast hoonet, mis tundus tõenäoline sihtkoha kandidaat. Majale lähenedes märkasin teisigi kolleege, nii et enam ei olnud kahtlust.

Hiljem kuulsin, et ma polnud ainus ekselnu, teisedki olid selle asutuse leidmisega parasjagu vaeva näinud. Enamus olid eeldanud, et mõnigi sildike ikka õige asutuse poole suunab, aga võta näpust. Vallavanemale sai igatahes märkus tehtud.

Loo moraal - usalda oma sisetunnet, mitte silte.