Ja nii see jaan tuli

Vahepeal on jälle pikk paus kirjutamisse jäänud. Toimunud on küll ja veel, aga aega (ja ka viitsimist blogisse kirjutada) on nappinud.

Kauneid kontserte käisin kahel nädalavahetusel kuulamas Käsmus. Muuhulgas sain avakontserdi peaesinejalt pühendusega plaadi, mida minu automakk mängimast keeldus. Selgus, et viga polnud autos, vaid plaadis, sest Inese plaati, mida õlledega kaasa antakse, mängis ilusti. Käsmus viibimise ajal sai tehtud ka muud huvitavat - väikseid rattamatku Sagadisse ja Palmsesse, meres ujumas käidud (jaa, vesi oli tõepoolest külm), viikingilaev Aimariga sõitu tehtud (nii kaua tüütasin oma laevasõiduga, kui saime paatkonna kokku) ja kuna selgus et ka Jupijumal oli vahepeal samas kandis, siis käisin ka temal korra siuhvilks külas. Olles õppinud eelnevate aastate kogemusest, olin soetanud endale mõnusa matkatooli, nii et seekord oli mul mugavustega istekoht.

Toomas Krall esinemas linnulaluõhtul

Kuna meie valla jaanipidu oli 22. juunil ja muuhulgas oli kavas ka kohaliku näitetrupi uuslavastuse esietendus, läksid juunis proovid üsna tihedaks. Vähe sellest, et kaks korda nädalas, ühes proovis tehti asja ka kaks korda läbi. Vahetult enne jaanipäeva oli vaja ära pidada ka mõningad külakoosolekud arengukava tarbeks, nii et pühadele eelnenud aeg läks väga kiireks. Hilja koju, vara tööle ja nii see väss tulebki. Aga õnneks jõudis see jaanipäev kätte enne, kui juhe päris kokku oleks jooksnud. Esietendus läks hästi (saal oli rahvast puupüsti täis), jaanipidu oli mõnus ja jaanilaupäev möödus ka väga toredalt. Pärast paar päeva tõelist puhkust kodumail.

Kahjurõõm

Pole küll ilus teise ebaõnne üle rõõmustada, aga kui inimene ise oma rumala käitumisega selle on tinginud, siis pole midagi parata. Pealegi on kahjurõõm ju teadagi ikka see kõige suurem rõõm. Et mille üle ma siis niimoodi rõõmustasin? Noh, sõidan mina maanteel, püsikiirusehoidja ilusasti lubatud piirkiirusele sätitud (ehk siis 100 km/h), kui vastu sõidab auto ja vilgutab tulesid. Võtan teadmiseks, et ju on kusagil politsei passimas ja sõidan rahulikult edasi. Mõne hetke pärast märkan tahavaatepeeglis sebimist - ülejärgmine auto on alustanud möödasõitu. Sõidab enda ees olevast autost mööda ja asutab ka minust end mööda sõitma. Kaugemalt eest paistab üks hall sõiduauto, mis teeserva on pargitud ninaga meie suunas. Jõuan mõelda, et huvitav, kas see on nüüd politseiauto, kui autost väljubki helkurvestis mees ja näitab möödasõitjale käega teeserva suunas ja et kihutajal kahtlust ei tekiks, kes teda peatada üritab, lülitatakse vilkurid ka sisse. Ja vat selle koha peal oligi minu (kahju)rõõm suur - lõpuks ometi võeti minu silme all maha üks tüüp, kes lihtsalt ei suutnud sõita lubatud kiirusega ja kohe oli vaja minust mööda trügida (ilmselgelt oli selle tegevuse jaoks vaja kiirust ületada). Mulle on alati sellised tüübid närvidele käinud, see teisest mööda saamise maania on küllalt palju õnnetusi põhjustanud, liiklus oleks tükk maad turvalisem, kui eestlased oleksid rohkem võimelised teise auto taga sõitma, kui too normaalse kiirusega sõidab.