Kauget kultuuri ja ekstreemsporti

Väga pikalt ei saanud puhkuse puhul levist väljas Võrumaa metsade keskel viibida, sest oli vaja paari ürituse pärast Tartumaal käia.

Esiteks käisin reedel turult supikraami ostmas kaugete külaliste jaoks ja kui külalised lõpuks kohale jõudsid (väikse hilinemisega), siis viisin nad looduse rüppe. Päike säras nii palavalt, et tegi isegi itaallastele pisut liiga. Sellegipoolest olid nad ka pärast pisikest matka piisavalt energilised, et meile esineda, mis oligi kogu külaskäigu põhjus. Ärge nüüd arvake, et nad ainult selle pärast kaugelt maalt siia sõitsid, tegu oli Europeade raames toimuva Pisieuropeadega, mille käigus sai väljamaalasi kultuuri tooma kutsuda. Pärast seda, kui nad oma tantse olid meile näidanud, õpetasid ühte lihtsamat meilegi ja kui kultuurimaja juhataja hakkas nende lõõtsamängijaga jämmima, siis tulid ka mõned valsid ja polkad ja kaera-jaangi ära. Minu jaoks oli nendega suhtlemine pisut raskendatud, sest vaid üks inimene kogu grupist rääkis inglise keelt, aga mina kahjuks itaalia keelt ei räägi. See aga ei takistanud mul nendega õhtul Tartu ööelu väisama minna. Inglise keelt kõnelev noormees oli õnneks kaasas, nii et läbi tema saime kenasti suheldud.

Järgmisel päeval väga pikalt magada ei saanud, kuna tuli ratas autosse tõsta ja Elvasse kihutada. Rattamaratonile nimelt (poolmaratonile siiski). Oleks ma enne teadnud, milline see rada on, ei oleks ilmselt nii julgelt sinna starti roninud, aga vaatamata kõigele jõudsin siiski finišisse, nii et võin enda jaoks võistluse korda läinuks lugeda. See rada läbis kõiki kujutletavaid katendi liike ja pinnavorme - asfalt, kruus (enamjaolt treppis kruusatee), lahtine killustik, lahtine liiv, heinamaa, metsarada, porimülkad, suurte kividega kruusarada, sealjuures läks tee pidevalt üles või alla, mõnes kohas oli nii üles kui alla minekuid nii järske, et pidasin paremaks ratast käekõrval talutada (mitte et see asja väga palju kergemaks oleks teinud). Finišis sain ühe kogenud osaleja käest teada, et seda rada peetakse lihtsaks. Nojah.... kui järgmine aasta uuesti mõte minna tuleb, siis proovin enne trenni ka teha, ei tuleks kahjuks. Meestega sauna jäi pärast võistlust minemata, selle asemel hüppasin jupijumala juures duši alt läbi ja kimasin tagasi Võrru, et vanaema sünnipäevale jõuda.

Puhkan

Nagu öeldud, puhkan. Mida teha puhkuse ajal? Ikka kodutöid. Muul ajal pole ju aega. Esmaspäeval polnud ka aega (kuigi oli puhkus). Eile asi väga ei edenenud, täna olen juba tublim olnud.

Kuna ma nädalavahetusel sattusin kurjade väikeste mustade putukate rünnaku ohvriks ja olin paar päeva preili Jämejalg, siis väga välja ei kipugi (nojah, tegelikult päris toas istudes jalgu ei ravitsenud, ikka oli vaja natuke mööda ilma ringi tuiata, aga riietuses tulid kõne alla ainult pikad püksid või pikk seelik). Tänaseks on küll paistetus alanenud, aga pahkluu ümbrus on endiselt punaseid suuremaid ja väiksemaid täppe täis. Tea, kas julgebki enam Peipsi ääres katmata säärtega käia...

Esmaspäeval oli Nõos valla aastapäeva puhul Bonzo kontsert. Natuke veider tunne oli istuda kohaliku kirikuõpetaja kõrval ja kuulata lugu mehest ja jumalast. Tekkis tahtmine küsida, mida tema sellest loost arvab, aga siiski ei küsinud. Peale kontserti väljendas kirikuõpetaja oma positiivset üllatust Bonzo kontserdi osas, nii et ju talle siis too mehe ja jumala lugu ka ikkagi meeldis.

Sinu oma on üksainus maa...

Hakkab vist vaikselt traditsiooniks saama, et ma laulu- ja tantsupidudel kollase vestiga ringi tatsan. Igal juhul just nii jälle läks, et laupäeva ja pühapäeva veetsin piduliste seltsis. Mingi hetk tekkis tunne, et võiks vist selja peale sildi kleepida, et siit saab plaastreid. See oli põhiline mure. Ma ei mäleta, et eelmine kord tantsupeol nii palju plaastreid küsitud oleks. Seekord olid need igal juhul põhiline "kaup". Muidugi ei andnud me niisama uisapäisa ükskõik millist plaastrit - kõik küsijad pidid oma villid ette näitama ja siis vaatasime, millist plaastrit panna. Üldiselt sattusid mulle seekord rahulikud kohad (eelmise korra rongkäiguga ei anna võrreldagi), vaid laupäeval näituste hallis, kus söömine oli, läks mäsuks, kui see ühel hetkel lapsi tihkelt täis oli. Siis tuli mõnele lapsele kiirabi kohale kutsuda, aga meid vahetati ka seal õige pea välja, nii et ei teagi, kui kaua seal kiire aeg jätkus. Aga tuleb tunnistada, et tore oli. Kogu kontserti ma küll ei kuulnud, sest me olime pühapäeval mingi aeg jälle näituste hallis ja sõitsime sealt lõpuks ise kiirabiga tagasi lauluväljakule (asju oli vaja sealt ära viia ja meid lasti kah auto peale). Tegelikult ei olnud ma plaaninud pühapäeval päris lõpuni jääda, aga läks nii, et ikkagi lahkusin peale seda, kui plats juba peaaegu tühi oli. Vahepeal oli lausa hirm, et ei saagi enam samal päeval Tartusse, kuna bussid on kõik välja müüdud, aga selgus, et tädid kassas olid jama ajanud ja bussi pealt sai isegi veel pileteid osta. Koju jõudsin kesköö paiku ja täna oli jube raske hommikul tõusta, aga midagi polnud parata, tuli ennast tööle vedada.