Elu kui filmis

Mõni päev tagasi sain teada, et 28.08 on Tartus filmitalgute filmi võtted ja sinna on massistseeni inimesi vaja. Otsustasin osaleda. Filmitalgute kodulehelt lugesin, et seljas peaksid olema tavalised riided või siis midagi sellist, mida kannaksid, kui oleks maailma viimane päev. Lisaks oli seal info, et kuigi on jõuluaeg on väljas suviselt soe. Nojah... ma siis mõtlesin, et jõulud seostub kenasti punasega ja mingeid väga igapäevaseid riided vast elu viimasel päeval ka selga ju ei paneks ja otsustasin punase kleidi ja kontsade kasuks. Nii kui ma hommikul võtteplatsile jõudsin (selleks oli Kroonuaia sild), jäin fotosilma ette, pildistajaks mees, kelle kaamerasilm mind ka varem oli tabanud (sellest on küll juba aastaid). Ja ka hiljem sain küllalt palju kommentaare oma välimuse kohta. Meestelt loomulikult. Aga tuttavad näod võtteplatsil ei piirdunud fotograafiga. Kuna ühel hetkel läks autode süütamiseks ja plahvatama panemiseks, olid kohal ka füüsikud, samuti oli seal inimene, kelle FB lingist ma üldse asjast teada sain, massis osales ka üks ema kolleeg ning hiljem lisandus veel üks tuttav.

Aga filmimine ise oli äärmiselt aeganõudev. Kell 10 algas kogunemine ja viimane stseen sai "purki" natuke enne üheksat õhtul. Meie aeg kulus suures osas ootamise peale. Kui tuli käsk, siis läksime, kuhu vaja ja tegime, mida vaja. Iseenesest oli üsna lõbus, kui just ootama ei pidanud. Esialgu oli ilm ilus ja hakkas juba üsna palav, aga siis tulid pilved ja vahele veidi vihmagi (sellisel juhul tehti vihmapaus, mina sain oma autosse varju minna ja vajadusel ka teistele varju pakkuda (minu auto osales samuti võtetel)). Kõige selle kokkuvõtteks valmis nii umbes paar minutit filmi. Päris aeganõudev töö, eksole. Kuna tegemist oli viimase võttepäevaga, oli pärast ka pidu Lodjakojas. Esimest korda kuulasin/vaatasin kollektiivi nimega Köömes. Vaadati ka natuke päeval filmitud materjali (ennast ma seal küll ei näinud esimese hooga... ilmselt oleks olnud vaja pausile panna ja siis oleks vast üles leidnud :p), aga päris kõike ei olnud veel kokku monteeritud. Pidu kestis päris pikalt, mina sain umbes poole kolme paiku koju. Õnneks on täna veel viimane puhkuse päev (muidu ma ilmselt nii kaua seal olnud ei oleks).

Lubatud, tehtud

Ei ole vist kõige mõistlikum öösel 3,5 tundi maganuna sõita 200 km, kõndida pool päeva ringi ja sõita veel 230 km. Aga mis teha, suvel on nädalavahetused defitsiit ja tuleb lihtsalt erinevaid asju ühele nädalavahetusele mahutada.

Nii siis juhtuski, et laupäeva õhtul sai Kuressaares väljas käidud ja järgmisel hommikul vara tuli ärgata, et Paldiskisse sõita, et endine töökaaslane saaks meile seal väikese tuuri teha (lubasime kevadel, et suvel lähme külla). Esialgu tahtsid Lõuna-Eestist tulijad juba kell 10 seal kokku saada, aga mina keeldusin kella seitsmese praamiga pühapäeval üle tulemast ja surusin kohtumisaja kella 11 peale, nii sai asi natukenegi humaansem minu jaoks - 8.30 praamiga üle. Tegelikult jõudsin juba poole üheteistkümne paiku Paldiskisse, teised tulid üsna täpselt. Kõigepealt sõime kooki ja mitte roolisolijad maitsesid ka kaasatoodud veini. Seejärel hakkasime kohalikke vaatamisväärsusi läbi käima, esialgu rohkem autoga (sõitsime kohale, tulime korraks autost välja, vaatasime ära, tagasi autosse ja järgmisse kohta), aga siis jätsime oma neljarattalised tuuliku juurde seisma ja kõndisime jala. Vaated olid ilusad ja ilm samuti, nii et väga mõnus jalutuskäik kujunes sellest. Ühes kohas on ka trepp, mis pankrannikust alla viib (päris hästi peidetud teine) ja seal all olles tundus vesi nii kutsuv, et käisimegi ühe töökaaslasega ujumas ära. Muidu oli mõnus, aga sügavaks ei tahtnud üldse minna. Igal juhul oli väga lõbus kogemus, nii meile kui ka kaldalejäänutele. Pärast väikest kehakinnitust näidati meile ka kohalikke "mägesid" (väidetavalt orjade poolt rajatud). Adamsoni muuseumi juurde jõudes selgus, et see oli just kinni pandud. Piilusime natuke aia tagant. Lõpuks väisasime ka rongijaama, kus hulkuvate kasside toitmist keelav silt lausa kutsus sealsamas ennast rahulikult pesevale kassile süüa andma. Kahjuks ei olnud meil midagi kaasas, mida talle anda oleks võinud (jäätised olid juba otsa saanud). Märkamatult oli aeg õhtusse veerenud ja tuli taas rooli istuda ning Tartusse sõita.

Kuigi mul ei ole midagi mööda ilma ringi kolamise vastu, sai peale 9 päeva kodust eemal olekut siiski eile õhtul õndsalt õhata "Home, sweet home."

Jälle puhkab

Nojah... kui kogu puhkust ühe korraga välja ei saa võtta, siis juhtubki nii, et puhkad natuke ja siis jälle natuke. Seekord algas puhkus Viru Folgiga. Seetõttu jäi küll Pedassaar avastamata, aga mis parata, folgist ei saa loobuda. Seekord tundus kõik see veel lahedam kui eelmine aasta. Svjata Vatra, Blacky, Orelipoiss, Zetod, Paabel feat. Märt Avandi, Zorbas, Justament, Haydamaki, Sw(f)Est, Indigolapsed, Henri Laksile pühendatud kontsert, Ummamuudu ja Pantokraator feat. Jaan Sööt - kõik olid head kontserdid. Paar kontserti olid ka sellised, mis päris minu maitse ei olnud, aga maitse üle ei vaielda ja kindlasti oli inimesi, kes ka neid nautisid. Ja lisaks oli veel kontserte, kuhu ei jõudnud, kuigi oleks tahtnud, aga kaheks rebida ennast ei saa (iseenesest oleks mul olnud eelmine nädal ennast vaja nii vähemalt viieks rebida, kui arvestada erinevate ürituste arvu, kuhu mind kutsutud oli, aga mis parata, tuli valida). Lisaks kontsertidele vaatasin ka erinevaid filme ja multikaid, mida KÄFF pakkus. Kõigele sellele pani punkti väike järelpidu pühapäeva õhtul, mis kulmineerus ühislauluga päris arvestatava orkestri saatel - kitarr, lõõts, basskitarr, tšello ja natuke viiulit (viiuldaja lahkus küllalt ruttu). Sõnadega tekkis küll aeg-ajalt probleeme, aga see otseselt ei takistanud, salme võib ju ka korrata ja refrääni teadsime ikka.

Käsmust põrutasin otseteed Saaremaale. Nii nagu eelmiselgi aastal, oli mul sel teekonnal autos seltsiline. Seekord orgunniti mulle ta juba pühapäeva õhtul (esialgu loodeti, et ta minuga Tartusse saab, aga kui selgus, et ma hoopis Saaremaale lähen, kõlbas see ka :p).

Saarde jõudes tegin esiteks visiidi Maailmaparandaja ja Mpsi juurde. Kui Orissaares said enamus fotosid vaadatud (kaasa arvatud titepildid), siis läksime Kuivastusse. Minu soovil läksime ujuma ja pärast selgus, et saab ka paadiga sõita. Mulle loovutati käilakuju koht.

Eelmise nädala lõpus lugesin netist, et selleks nädalaks lubatakse kuumalainet, kuid seda tunda küll ei ole. Teisipäeva hommikul Kuivastus pilvisesse taevasse vaadates lootsin, et ehk Kuressaares on ilusam, aga selgus, et Kuivastu õigustab siiski oma nime - Kuressaares oli juba eelmisest ööst saadik sadanud. Niipalju pidas ilmaennustus siiski täppi, et õhtupoole läks selgemaks ja sadu lakkas. Nii sain õhtul võtta tädi ratta ja Laisiku juurde kimada. Juttu ajades, põrkse hävitades ja televusserit vaadates läks aeg kiirelt ja peagi tuli uneaeg kätte.

Täna pidime Laisikuga ühte poodi minema, aga selgus, et see pood pandi kell viis kinni. Tobedad. Lohutuseks läksime teise poodi. Ja lõpuks otsustasime ujuma minna. Nasvale (Titerannas on ju solk sees, sinna ei tohi minna). Ma polnud seal varem käinud. Päris hea põhi oli tõesti. Vesi tundus sisseminnes külm, seesolles täitsa ok ja välja tulles soe. Nagu ikka. Aga mõnus oli. Pärast oli vanaema juures grillimine. Olime tublid ja suutsime peaaegu kõike parajalt teha, nii et enamus asju sai otsa. Ainult seda va ketšupi-hapukoore kastet jäi üle.

Paar päeva Põltsamaa jõel

Vaatamata meeletutele ponnistustele nii kanuude kui ka kanuutajate saamise osas, sai meie Põltsamaa jõe kanuumatk siiski edukalt teoks. Ilmateade hirmutas äiksega, aga meie seda ei näinud. Mõned piisad langesid ka meie peale, aga see ei sulatanud kedagi üles. Üldiselt oli kanuusõiduks hea ilm - pilvede all oli mõnusam olla kui lauspäikese käes.

Jõgi oli kohati küllaltki risune, aga enamus takistusi oli ümberpõigatav, kohati tuli ka hüplemistehnikat kasutada mõne puurondi otsa kinni jäädes. Kõige rohkem ronimist ja hüppamist ja kummardamist oli Räägu kanalis. Seal polnud paari meetritki vaba vett, aina puud risti-rästi. Kalamehed olid meid eelmine õhtu hoiatanud, et ilma saeta läbi ei saa. Noh, saime küll, aga jah, sõitmiseks seda väga nimetada ei saanud, rohkem ronimise moodi nägi asi välja.

Ööbimiskoht oli meil küllaltki rahvarohke. Terve õhtu ja öö saalisid kalamehed edasi-tagasi, üks suutis mulle korra paanika tekitada, et nüüd sõidab telki sisse, kui keset ööd autotuled väga lähedal tundusid olevat. Sisse siiski ei sõitnud, häiris vaid öörahu mõnda aega.

Seekord sai teekond küllaltki pikk mõlemal päeval, aga polnud hullu, elasime kõik kenasti üle. Eriti tublid olid minu meelest esmakordsed kanuutajad, kes vapralt kogu selle kadalipu vastu pidasid. Esimeseks korraks polnud see kindlasti mitte kõige lihtsam matk.

Ah jaa... see linnuteema, mis jõe peal üles kerkis, ei andnud rahu ja nii ma otsisingi üles jõgitilderist mõned pildid. Mina seda lindu väga hästi ei näinud, nii et ei oska öelda, kas oli tegu vihitajaga või mitte. Ja Umbusi raba jääb siiski Jõgevamaale, asub Alam-Pedja looduskaitseala põhjaosas (muide, Pedja jõe matkal möödusime me sellest õige lähedalt, nii et vedas, et krokodille ei kohanud).