Happy koor*

Nädalavahetusel oli kõne all hapukoor ja tema headus. Veendusin täna selles headuses taaskord.
Eile eksperimenteerisime ühe uue huupi valitud retseptiga. Üks koostisosa sai pisut ära muudetud, kuna me poes päris täpselt seda ei leidnud, mis retseptis kirjas oli (hiljem kodus hakkasin mõtlema, et kuigi vaatasime kahest kohast, oleks see ehk hoopis kolmandas kohas olnud). Selle asendatud koostisosaga käis kaasas ka maitseainepakike, mis väidetavalt pidi väga hea olema ja niimoodi minu kahtlevate pilkude alla kõik pannile puistati. Tulemuseks oli pisut liiga vürtsikas toit. Seda mitte ainult minu arvates. Eile peale taldriku tühjaks söömist oli tükk aega algaja draakoni tunne (kuuma õhku juba tuli, tuleleegini jäi veel pisut puudu). Kuna toitu sai päris palju, ei olnud midagi parata, tuli täna lõunaks pannitäis üles soojendada. Lisasin sinna ka juba varasemast külmkapis söömist ootava tatra ning tulisuse vähendamiseks läks pärast toidu soojendamist ja taldrikule asetamist juurde ka hapukoor. Tulemus oli imeline, toit maitses oivaliselt ja tulisusest polnud mingit jälge.
Iseenesest on hapukoorenipp juba varasemalt tegelikult ennast tõestanud. Eelmisel aastal oli meil kanuumatkal kaasas mingi purgiroog, millel oli pisut veider ja hästi tugev maitse. Mõni aeg hiljem katsetasin seda hapukoorega ja ka siis mahendus maitse tunduvalt ja toitu oli võimalik täiesti nautida.

* nii hakkasid tuttavad välismaalased hapukoort nimetama