Batman

Mis võib juhtuda, kui sul on kodus spontaanne mees? See, et kui esmaspäeval elad koduloomatut elu ja ei mõtlegi uue looma võtmise peale, siis kolmapäeva õhtul on sul kodus uus lemmik - Batman. Tegemist on musta värvi poolpika karvaga küülikuga, kes on 4 aastat vana ja kelle eelmine omanik välismaale kolimise tõttu varjupaika viis. Selle aja põhjal, mis loomake on oma uues kodus veetnud, võib väita, et tegemist on särtsakama jänkuga, kui Haku oli. Esialgu ta siiski veel võõrastab ja puurist ise väga välja ei tule.

Suve pikendus

Veetsin nädalavahetuse maal. Ilm oli suurepärane ja täitsa suve tunne oli. Käisin metsas ka ja korjasin ära need vähesed seened, mis seal leidusid. Ema praakis puhastamise käigus siiski mõned välja, aga pühapäeva lõunaks oli maitsev seenesoust ja natuke tõin Tartusse kaasagi (et seenelkäigu peainistiaator, kes tööasjade tõttu kaasa tulla ei saanud, saaks kah seeni maitsta).
Lisaks seenel käimisele põletasime natuke prahti, pisut aitasin isa aia tegemisel (ta eriti abi ei vajanud, sest suvel pidi ta aia tegemisega üksi hakkama saama ja nii oli ta süsteemi välja töötanud) ja vanast küünist alles jäänud sodi koristamisel. Need, kes on meie suvilas käinud võibolla mäletavad kokku kukkumise äärel olevat laut-küüni. Kui veel paar kuud tagasi oli viimane küüninurgake veel alles, siis nüüd on vaid sauna vundament ja mõned aiast välja jäävad suured kivid seda hoonet meenutamas.
Meil on teadupärast maal välikäimla. Eks õhtul ole natuke igatsus hoones oleva WC järele kui mõtled, et pead soojast toast jahedale rännakule minema, aga see tähistaevas, mis mulle laupäeva õhtul vastu vaatas oli täiesti imeline, nii et ma jäin õue natuke kauemakski kui hädavajalik, sest see vaade oli lihtsalt imeline. Siiski mitte nii imeline, ei oleksin öösel tahtnud vetsu minna, kuigi vaja oleks olnud. Ei ole hea mõte õhtul teed juua, kui öösel on väljas külm ja kemps kaugel. Kannatasin hommikuni ja ärkasin varem kui muidu ilmselt oleksin. Õnneks siiski piisavalt hilja, et päike oli jõudnud juba õhku piisavalt soojendada ning hommikusöök õues oli väga mõnus.

Sel aastal teisiti

Sel aastal möödus Viru Folk minu jaoks teisiti, kui tavaliselt. Sel korral ei olnud esikohal kontserdid, vaid korralduslik pool. Nimelt lasin ennast mõni aeg tagasi ära rääkida tiimis kaasa lööma ja nii ma sahmisingi suurema osa festivalist ringi ja korraldasin. Tegelikult algas sahmimine juba neljapäeva lõunast, sest enne 12 olin Käsmus kohal ja hakkasin toimetama. Sellegipoolest jäi aega väheks ja kõik päris korras reede pärastlõunaks, kui esimene kontsert algas, veel ei olnud. Kahjuks vajasid mõned asjad veel ajamist ka reede õhtul ja nii jäin ilma Folkmilli kontserdist, kuhu ma kindlasti minna oleks tahtnud. Laupäeva pärastlõunaks olid asjad juba enam-vähem joone peal ja nii saingi mõningaid kontserte juba nautida. Pühapäeva hommik tõi väikese kompensatsiooni kuulmata jäänud Folkmilli kontserdi eest - hommikusöök ja mõnus arutelu toidu ja toitumise teemal ühe bändiliikmega. Korraldustiimis olemise plussid :) Iseenesest oli pühapäev üldse päris rahulik - jõudsin ujumaski käia ja alates kella 13.00-st sain rahulikult kontserte nautida (mõne üksiku telefonikõnega). Esmaspäev möödus ka veel Käsmus, kõik laiali veetud asjad tuli taas kokku korjata. Umbes 18.00 paiku hakkasin kodu poole sõitma. Kuidagi veider oli, et telefon ei helisenudki iga poole tunni tagant.
Vaatamata pidevale sebimisele võib siiski öelda, et sain häid muusikaelamusi (nii minu jaoks uutelt kui ka juba tuntud kollektiividelt) ning ka uusi teadmisi/oskusi (näiteks surfilippude ülespanek), nii et kokkuvõtteks jäin rahule. Iga mööduva päevaga ununeb järjest see appi-kõik-on-veel-tegemata paanika ja pinnale jääb vaid rõõm toreda ürituse korraldamises osalemise üle.

Taaskasutus

Võtsin kasutusele uuesti vana ratta, mis oli 10 aastat keldris seisnud. Lasin seda enne ka pisut tuunida - uus lenks, korv ees. Nüüd on mul tõeline naiste linnaratas, millega on hea ka seelikus ja kontsadega sõita. Ja veereb ikka hästi küll :)

Afrodite sünnimaalt

Märtsi lõpus sai ette võetud väike reis ja käidud külas tuttavatel, kes elavad (osa aastast) Küprosel. Reis sai planeeritud (st Ryanairiga kakeldud, et lennupiletid saada) jaanuaris, seega ei teadnud, et nii ärevatel aegadel sinna juhtume. Pika pinnimise peale õnnestus ka If nõusse saada, nii et käisime kahekesi.
Otse Küprosele Iiri odavlennufirma siiski ei vii, nii et vahepeal tuli Milanos ringi vaadata. Minnes olime seal lausa kaks ööd, st saime ühe terve päeva Milanos kolada. Olime tõelised turistid, läksime isegi pealt avatud bussiga linna avastama (olgugi, et kohalikud infot selle kohta kiivalt varjata üritasid) ja lisaks sattusime toomkiriku ees tuvide abil turiste peedistavate kohalike lõksu. Ilmselt oleks pääsenud ka odavamalt (kuigi nemad oleksid tahtnud meilt rohkem raha nöörida), aga mis seal ikka, pildid tulid iseenesest vahvad (nad tulid juurde, panid maisiteri peo peale, tuvid tulid neid teri nokkima ja siis sai toredaid pilte teha). Kuna Milanos oli kevad, otsustasin linna peal patseerida lühikese seelikuga, aga kirikusse sisse mind sellega ei lastud (tegelikult tulid osad naised sealt sama lühikestega välja, aga ma ei viitsinud onuga vaidlema ka hakata). Õhtul degusteeris If kohalikke õllesid (pildilt on näha paremusjärjestus, kõige parempoolsem on kõige parema maitsega).


Järgmisel päeval võtsime suuna Küprosele. Lennujaamas seisime juba varakult järjekorda, kuna Ryanairis kohanumbreid ei ole (kui just 10 € lisaks ei taha maksta) ja kehtib põhimõte, kes ees, see mees. Küprosele jõudes oli päike juba loojunud (neil loojub see ikka häbematult vara ja siis läheb suht kohe pimedaks ka), nii et esimesel õhtul ei näinud me suurt midagi. See-eest järgmisel hommikul avanes magamistoast otse voodist imeline vaade mägedele.

Hommikust sõime väljas päikesepaistel. Kohe täitsa suve tunne tuli peale. Lõhnad olid ka samad. Et jutt väga pikaks ei läheks, teen ülejäänust lühikese kokkuvõtte.

6 päeva jooksul külastasime
- kõrgeimat tippu (Olympos, ca 2000 m)
- ühte kohalikku veinitootjat
- tavakaubandust (hinnad üsna samad, mis meil ja kaup ka väga palju ei erine)
- suveniiripoode (no midagi pidi ju ikka kaasa ka ostma)
- Nata külakest (meie võõrustajate maja kuulus ametlikult selle küla koosseisu, aga asus külast endast pisut eemal)
- Pafost (seal on mere ääres ilus promenaad, mis on suveniiripoode, restorane ja hotelle täis)
- Afrodite sünnikohta (üks suur rahn meres)
- Afrodite kümbluskohta (oli sünnikohast päris kaugel)
- võtsime ette ka väikese matka lähedalasuva veehoidla juurde (et sinna jõuda tuli madalast jõekesest läbi kahlata)

Nagu juba mainitud, siis kaubanduse valik väga palju ei erine, aga mõnes asjas on Küpros meist siiski erinev:
- liiklus on seal valel pool
- teed on väga kitsad ja käänulised, eriti mägedes

- apelsine, mandariine, sidruneid, banaane, pomeloid, mandleid, viinamarju, kreeka pähkleid näed kasvamas, aga õunu ei näe
- maasikad ei ole nii head kui meil
- jutusaade kestab telekas vähemalt kolm tundi (kuna kreeka keelest aru ei saanud, siis ei tea täpselt, mida nad seal rääkisid, aga no kolm tundi järjest jahuda...)
- toas käiakse välisjalanõudega
- õhtul võid toa laes väikest gekot kohata
- vett soojendatakse maja katusel olevas paagis (pilves ilmaga ka elektriga)

Saime tuttavaks ka kohaliku köögiga (mõne retsepti sain ka kaasa), toit maitses väga hästi. If proovis ka sealseid õllesid ja jäi ilmselt rahule.

Peale oma võõrustajate me väga palju küproslastega kokku ei puutunud, seega ei oska neile siinkohal hinnangut anda. See-eest kohtusime me ühe inglise abielupaariga, kes ühel õhtul külla tuli ning saime teada, et inglased (või siis enamus neist) vihkavad Margaret Thatcherit. Meile tuli see üllatusena. Samas tuli neile üllatusena küüditamine Eestis.

Tagasiteel peatusime taaskord Milanos. Kuna kokku veetsime seal kolm ööd ja kondasime küllaltki palju ringi, siis võib väikse kokkuvõtte meie muljetest selle linna kohta ka teha.
- teeninduskultuur jätab soovida (kõige parema teeninduse osaliseks saime asiaatide poolt ühes restoranis)
- hot chocolate'i küsides saadki sõna otseses mõttes kuuma šokolaadi
- mustanahalisi on seal ikka päris palju
- liikluses on põhielement signaalitamine, aga siiski tundub see liiklus üllatavalt hästi sujuvat isegi vaatmata alatasa nõeluvatele rolleritele

XL klubi täieõiguslik liige

"Tere tulemast XL klubisse" ütles Crex mulle laupäeval. Natuke mõtlesin ja siis jagasin matsu ära. Olen jah nüüd selles klubis.

Millegipärast on see vanus paljude jaoks väga hirmus olnud. Üks kolleeg rääkis juba paar kuud tagasi, et just see sünnipäev oli kõige hirmsam, et siis tundus, et elu ongi kohe läbi ja mida kõike õudsat veel, aga pärast läks paremaks. Mina muidugi kuulasin seda silmad pärani ja imestasin. Teine kolleeg imestas siis kui ma tööjuures sünnipäeva pidasin, et sa ikka nii rõõmus, tema jaoks oli just see number väga kole tundunud. No ma ei tea. Võibolla olen ma imelik, aga mina küll ei tunne, et nüüd kõik nii kole oleks. Jah, vahetus esimene number vanuses, aga mis seal ikka, aeg tiksub omasoodu, ega keegi meist ju nooremaks jää.

Õnnesoove sain kuhjaga selle tähtsa päeva puhul. Telefonitsi, neti teel, paberkaardiga ja päriselt saadud õnnitlusi tuleb kokku nii paarisaja ringi, nii et seda õnne peaks küll olema. Samas tõotab aasta tulla lennukas - lisaks sel aastal plaanis olevale langevarjuhüppele sain kingiks ka paraplaanilennu, nii et taevas, siit ma tulen. :)

Aga kõige vägevam avapauk uuele eluaastale oli ikkagi laupäevane pidu. Vilkuritest värvimuusika, ootamatud külalised tuletõrjujate näol ja väga suitsune suitsusaun. Lisaks uus kogemus uue eluaasta alguses - helistada häirekeskusse ja teatada tulekahjust, seda polnud õnneks varem teha tulnud. Kokkuvõttes lõppes asi siiski õnnelikult kannatanuid ei olnud, saun oli kindlustatud ja tegelikult sai ka saun ikka väga vähe kahjustusi.

Ei tea, mida sellise tormilise eluaasta alguse põhjal järeldada võiks? Ei ole vist mõtet eriti ennustama hakata, eks aasta pärast ole näha, mis see aasta siis tõi.

Edasivaade

Eelmise aasta kokkuvõte jäi siin blogis tegemata, aga selle aasta kohta võin juba praegu mõned tähtsündmused välja tuua. Esimene saab ilmselt olema reis Küprosele, teine langevarjuhüpe, mis sel aastal tuleb kindlasti ära teha, sest kardetavasti nad teist korda seda enam ei pikenda ja lõppude lõpuks ma olen ju ammu tahtnud langevarjuga hüpata ning kolmandaks Robbie Williamsi kontsert (jõuluvana arvas, et ma võiks minna).

Nagu näha, jään ma järjest viletsamaks blogijaks. Üldiselt pole selleks aega või siis pole tahtmist kirjutada (alati ei taha kõigest internetis kirjutada). Olen mõelnud ka sellest, et blogi üldse kinni panna. Aga vaatab veel, äkki tuleb millalgi taas vaim peale ja hakkan rohkem kirjutama.