Millegipärast on see vanus paljude jaoks väga hirmus olnud. Üks kolleeg rääkis juba paar kuud tagasi, et just see sünnipäev oli kõige hirmsam, et siis tundus, et elu ongi kohe läbi ja mida kõike õudsat veel, aga pärast läks paremaks. Mina muidugi kuulasin seda silmad pärani ja imestasin. Teine kolleeg imestas siis kui ma tööjuures sünnipäeva pidasin, et sa ikka nii rõõmus, tema jaoks oli just see number väga kole tundunud. No ma ei tea. Võibolla olen ma imelik, aga mina küll ei tunne, et nüüd kõik nii kole oleks. Jah, vahetus esimene number vanuses, aga mis seal ikka, aeg tiksub omasoodu, ega keegi meist ju nooremaks jää.
Õnnesoove sain kuhjaga selle tähtsa päeva puhul. Telefonitsi, neti teel, paberkaardiga ja päriselt saadud õnnitlusi tuleb kokku nii paarisaja ringi, nii et seda õnne peaks küll olema. Samas tõotab aasta tulla lennukas - lisaks sel aastal plaanis olevale langevarjuhüppele sain kingiks ka paraplaanilennu, nii et taevas, siit ma tulen. :)
Aga kõige vägevam avapauk uuele eluaastale oli ikkagi laupäevane pidu. Vilkuritest värvimuusika, ootamatud külalised tuletõrjujate näol ja väga suitsune suitsusaun. Lisaks uus kogemus uue eluaasta alguses - helistada häirekeskusse ja teatada tulekahjust, seda polnud õnneks varem teha tulnud. Kokkuvõttes lõppes asi siiski õnnelikult kannatanuid ei olnud, saun oli kindlustatud ja tegelikult sai ka saun ikka väga vähe kahjustusi.
Ei tea, mida sellise tormilise eluaasta alguse põhjal järeldada võiks? Ei ole vist mõtet eriti ennustama hakata, eks aasta pärast ole näha, mis see aasta siis tõi.
