Peaaegu kümme kuud

Esialgu oli mul mõttes, et teen postituse pealkirjaga "Kolmveerandine" tähistamaks poja 9-kuuseks saamist, aga kuna ma varem selleni ei jõudnud ja laupäeval saab 10 kuud täis, siis tuli pealkirja muuta.
Mõnes mõttes ongi hea, et ma detsembris kirjutamiseni ei jõudnud. Viimased kuu aega on toonud palju uusi oskusi.
Roomamine kestis meil ca kuu aega - detsembri keskel sai noormees käputamise selgeks ja nüüd veab kõikjale nelivedu. Nii vahva on kuulata seda paljaste käte paterdamist kui laps kiiruga teisest toast neljakäpakil tuleb. :)
Detsembri keskel tulid need esimesed kaks kikut ka ära. Jube teravad on. Enam ei saa lasta lapsel oma näppu närida (enne kui hammasteni jõuab näpu sikutada, tuleb ära tõmmata see tal suust).
Detsembri viimastel päevadel hakkas poiss asjade najal püsti seisma. Mõned korrad oli varem ka katsetanud, aga üsna ebakindlalt. Ühel hetkel aga seisis päris hästi ja saigi asja selgeks. Nüüd ulatub liigagi hästi igale poole. Õnneks tuli kohe ka oskus ettevaatlikult tagasi käpuli tulla. Kõige vahvam on vaadata, kuidas mööda sahtlinuppe üles ja alla ronitakse. Vaatamata teadmisele, et tagasi tuleb ettevaatlikult tulla, on neid kukkumisi ikka tulnud (ega siis alati ei valita kindlaid asju enda püsti ajamiseks või hakatakse midagi küünitama eemalt).
Jaanuari alguses tuli järgmine oskus, mida ammu harjutanud oli - hakkas lõpuks ise ilusasti sirge seljaga istuma. Nii tore on vaadata, kuidas istub põrandal ja mängib millegagi.

Kuna liikumine tuleb nüüd kergesti, siis ei püsi laps enam eriti paigal. Kõige rohkem meeldib talle palli mängida. See näeb välja nii, et lükkab palli veerema, käputab järele ja siis lööb selle uuesti kuhugi. Sama mängu teeb ta teiste asjadega ka - autodega, kõrinatega, emme jalanõudega jne. Vahel satub ise nii vaimustusse, et kõõksub naerda.

Riidesse panek ja mähkmete vahetus on keeruliseks muutunud. Ei taha see mees enam kuidagi selili püsida. Võtsin lisaks tavamähkmetele kasutusele ka püksmähkmed, kuna neid on pisut lihtsam käigu pealt jalga saada. Talvekombekas on selle lapse arvates kurjast - selle selga panekut saadab suurem osa ajast kõva kisa.

Magamisega on jätkuvalt mingi teema. Vahepeal saime juba täitsa rütmi sisse - päeval maksimaalselt 3 tundi und (enamasti tähendas see lapse üles ajamist aja täis saamisel) ja 11 paiku õhtul sättisime magama ära. Eelmise nädala lõpus aga juhtus midagi minu päevase supermagajaga. Üle 1,5 h und päeval ei tee, pigem kipub uni jääma pooletunniseks, aga pärast uuesti magama ei jää - viriseb ja vingub, aga kui tuttu panna, siis tuleb elu sisse. Võibolla tahavad uued hambad tulla. Samas, tänu pooletunnisele päevaunele sain ma lapse ükspäev kell 22 ööunne.

Söömisega oli vahepeal tõsine jama. Õigemini oli probleem ainult lõunasöögiga. Siis otsustasin, et ei pane enam kahvliga purustatud kartuleid lõunasöögi püree sisse (tahtsin tükilisemat toitu anda). Kui jälle ilma tükkideta püreed lõunaks andma hakkasin, läks asi paremaks. Proovisin siis uuesti talle näputoiduna tükke anda. Enam nii hullusti kurku ei tõmmanud, nii et tükke sööb nüüd eraldi (või noh, söömine tähendab esialgu veel põranda toiduga üle külvamist) ja püree on esialgu veel tükivaba. Hakkasin lapsele kamapalle ka andma. Neid matsutab hea meelega, mõmiseb sinna juurde enamasti mingit juttu ka.