Tänu üllatuskülalise saabumisele Tartusse (kuigi nagu ma aru sain, olin ma enam-vähem ainus, kes ei teadnud sellest visiidist) on sagenenud ühissöömaajad. Või kui nüüd päris täpne olla, siis sel nädalal (st siis eile ja täna) on T juures (kus üllatuskülaline V praegu resideerub) õhtuti süüa saanud. Mis nii viga :) Meeldiv seltskond ja hea söök - elu nagu hernel.
Ja T kassiga oleme ka nüüd tutvuda saanud. Selline väike armas mürgeldis. Kõik krõbisev ja/või ümmargune sobib mängimiseks (kaasa arvatud mandariinid) ning loomulikult on heaks närimisobjektiks varbad.
27. november 2007
Pikk ja tore nädalavahetus
Reede õhtul peale tööd panime Saaremaa poole ajama. Viljandis tuli teha toiduhankimise hädapeatus (kuna keegi meist Viljandit eriti hästi ei tundnud, siis tuli meil leppida Maximaga, mis tee peale jäi). Toiduvarud täiendatud, saime teekonda jätkata. Seekord oli teel ees munejaid natuke vähem kui viimase saares käigu ajal, aga neid siiski oli. Virtsu sadamasse jõudes avastasime, et olime ühe auto võrra liiga hiljaks jäänud, muidu oleks otse tallinlaste auto järel sabas seisnud. Aga saime koos samale praamile ning uurisime veel ühiselt kohale jõudmise juhiseid. Saarele jõudes lasime pealinlaste auto ettepoole, et ei peaks ise ninapidi juhistes olema. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa üles, mis meid L maja juurde viis. Seal tuli läbida enne väike julguseproov enne kui majja saime (maja valvasid väiksed, aga kõva häälega koerad). Mina vihma käes seista ei tahtnud, seega läksin lihtsalt koertest mööda. Lõpuks jõudsime kõik tuppa ning ka saunalised tulid meie sekka ja saimegi kartuliputru ja seenekastet, millest meie auto rahvas vist terve tee unistanud oli. Ja vaatamata sellele, et järgmine hommik tõotas alata vara ja päev pikk tulla, istusime me siiski päris tükk aega üleval. Ja isegi pärast seda, kui magamisasemed tehtud ja teki alla poetud sai, oli vaja veel natuke jutustada ja itsitada :)
Vastupidiselt reedesele suht pahale ilmale oli laupäeval fantastiliselt ilus ilm - päike paistis, taevas oli pilvitu, maa härmas. Ja nii me siis sõitsime jahi kogunemise kohta, panime nimed kirja (mõned panid telefoninumbri ka) ja peale mõningast ootamist ja lühikest reeglite selgitamist kamandati meid autokasti. Seal autokastis sõites tuli järjekordselt selline sõjapõgenike tunne peale (meenus mõne aasta tagune sõit Abrukale :p). Ja nii me siis jõudsimegi metsa serva, sumpasime läbi lompide ning lõpuks pandi meid paika ning jaht algas peale. Esimeses ajus tekkis mingi hetk väike segadus selles osas, et kus suunas me ikkagi liikuma peame, aga õnneks jõudsime ikkagi teele välja (vahepeal tegime mõnede inimestega omavahel väikse ümberreastumise). Teine aju oli paremini organiseeritud - meid pandi paika sihi peal ja enne iga kraavi tehti rivistus, et kõik üle lugeda. Seekord nägime loomi ka, aga need loomad pääsesid. Kolmanda aju maastik oli päris väsitav - aina kraavid ja mättad ning siis sain ka oma jala märjaks (esimeses kahes ajus olin suutnud kuivaks jääda). Aga kolmandas ajus saadi üks hirv kätte ka.
Jaht peetud läksime tagasi L juurde, kus saun juba ootas. Saunas käidud, sättisime ennast Sõrve poole minema, sest saarele mineku peapõhjus - suur ühissünnipäev - ootas meid seal. Saime süüa (peale mõningast ootamist, aga asi oli seda väärt), juua (mõned inimesed tegid huvitavaid eksperimente, näiteks jooki nimega "Püha issand", tantsida (Macarena on lahe), lobiseda, naerda ja kui viimased meist magama läksid, oli juba pühapäev päris mitmendat tundi käes.
Hommikul sõime ja lobisesime ja naersime veel ning siis oli aeg ka meil kodu poole liikuma hakata (meie auto oli viimane). Kuivatusse jõudsime umbes pool neli. Saba polnud väga pikk, aga liikus aeglaselt. Varsti saime teada ka põhjuse - tuul oli Viire jaoks jälle natuke tugev ja see pärast ei pandud autosid Viire ülemisele tekile. Seega veetsime Kuivastus umbes 3,5 tundi, seitsemesele praamile mahtusime lõpuks (ja seda ka suht napilt, nii umbes 3-4 autot mahtus veel peale meid peale). Praam kõigutas ikka päris korralikult, aga üle me jõudsime. Kodutee läks päris normaalselt, üks kits ilmus järsku eikusagilt auto ette, aga tal oli ilmselt kiire ning jõudis ruttu eest ära ka joosta. Natuke peale ühtteist olime lõpuks Tartus tagasi. Ja nädalavahetus saigi läbi.
Vastupidiselt reedesele suht pahale ilmale oli laupäeval fantastiliselt ilus ilm - päike paistis, taevas oli pilvitu, maa härmas. Ja nii me siis sõitsime jahi kogunemise kohta, panime nimed kirja (mõned panid telefoninumbri ka) ja peale mõningast ootamist ja lühikest reeglite selgitamist kamandati meid autokasti. Seal autokastis sõites tuli järjekordselt selline sõjapõgenike tunne peale (meenus mõne aasta tagune sõit Abrukale :p). Ja nii me siis jõudsimegi metsa serva, sumpasime läbi lompide ning lõpuks pandi meid paika ning jaht algas peale. Esimeses ajus tekkis mingi hetk väike segadus selles osas, et kus suunas me ikkagi liikuma peame, aga õnneks jõudsime ikkagi teele välja (vahepeal tegime mõnede inimestega omavahel väikse ümberreastumise). Teine aju oli paremini organiseeritud - meid pandi paika sihi peal ja enne iga kraavi tehti rivistus, et kõik üle lugeda. Seekord nägime loomi ka, aga need loomad pääsesid. Kolmanda aju maastik oli päris väsitav - aina kraavid ja mättad ning siis sain ka oma jala märjaks (esimeses kahes ajus olin suutnud kuivaks jääda). Aga kolmandas ajus saadi üks hirv kätte ka.
Jaht peetud läksime tagasi L juurde, kus saun juba ootas. Saunas käidud, sättisime ennast Sõrve poole minema, sest saarele mineku peapõhjus - suur ühissünnipäev - ootas meid seal. Saime süüa (peale mõningast ootamist, aga asi oli seda väärt), juua (mõned inimesed tegid huvitavaid eksperimente, näiteks jooki nimega "Püha issand", tantsida (Macarena on lahe), lobiseda, naerda ja kui viimased meist magama läksid, oli juba pühapäev päris mitmendat tundi käes.
Hommikul sõime ja lobisesime ja naersime veel ning siis oli aeg ka meil kodu poole liikuma hakata (meie auto oli viimane). Kuivatusse jõudsime umbes pool neli. Saba polnud väga pikk, aga liikus aeglaselt. Varsti saime teada ka põhjuse - tuul oli Viire jaoks jälle natuke tugev ja see pärast ei pandud autosid Viire ülemisele tekile. Seega veetsime Kuivastus umbes 3,5 tundi, seitsemesele praamile mahtusime lõpuks (ja seda ka suht napilt, nii umbes 3-4 autot mahtus veel peale meid peale). Praam kõigutas ikka päris korralikult, aga üle me jõudsime. Kodutee läks päris normaalselt, üks kits ilmus järsku eikusagilt auto ette, aga tal oli ilmselt kiire ning jõudis ruttu eest ära ka joosta. Natuke peale ühtteist olime lõpuks Tartus tagasi. Ja nädalavahetus saigi läbi.
21. november 2007
Verest
J. kutsel sai täna jällegi verekeskust külastatud. Seekord lasin vasakust käest verd võtta, sest see side härib natuke, millega käsi pärast kinni seotakse ja paremat kätt on üldiselt vaja rohkem liigutada. Aga ei tea, kas asi oli vasakus käes või milleski muus, aga minu veri arvas kehast lahkumisest natuke teisiti kui mina - ei tahtnud üldse välja tulla sealt veenist. Õed muudkui käisid ja kohendasid seda nõela, sest masin piiksus kohe kui verd kätte ei saanud. Lõpuks sai see kotike siiski täis.
Nüüd olen jälle natuke veretum, aga rahul :)
Nüüd olen jälle natuke veretum, aga rahul :)
19. november 2007
Minu kohta ütlevad tähed järgmist..
Pöörake tähelepanu sõnapaarile shy and reserved... nagu ma ikka ütlen - ma olen vaikne ja tagasihoidlik :p
18. november 2007
Tegus
Vaatan, et päris pikk vahe sisse tulnud kirjutamises. Mitte et mul millestki kirjutada ei oleks, aga järjekordselt ei jõua kuidagi selleni.
Millalgi Maailmaparandaja kirjutas sellest, et helkurid muudkui tema juurest jalga lasevad (ei viitsinud praegu konkreetset postitust üles otsida), mina avastasin ühe koha, mis ka helkureid neelab - hommikune linnaliinibuss. Ühe helkuri ma eelmine talv sinna kaotasin, nüüd läks teine ka (või noh, mujale ta kaduda ei saanud, kui hommikul oli olemas ja lõunale minnes avastasin, et enam ei ole). Ja miskipärast kaovad helkurid kogu aeg ühe jope küljest...
Aga jah, kuna sel nädalal on olnud üsna püsiv lumikate, siis pole ma sel nädalal rattaga liigelnud, vaid kasutanud vaheldumisi autot ja ühistransporti (olenevalt vajadusest) või siis üldse jala kõndinud. VU blogi ühes kommentaaris ma juba mainisin, et üks buss millega ma liigelda tahtsin, ei tulnudki, kuigi oli sõiduplaanis kirjas. Kuna minu meelest on selline asi täiesti lubamatu, saatsin järgmisel päeval sellekohase meili GoBusile. Aga mingit vastust ma seni saanud ei ole (mitte et see mind üllataks).
Neljapäeval kutsuti mind kaasa ühele nn rahvusvahelisele kokkusaamisele, kus tegelikult olid lõpuks üle poole kohalolijatest hoopis eesti tüdrukud. Aga lõbus oli. Üks tüdruk tellis chillijäätist ja seda anti kõigile maitsta, mulle ei meeldinud (liiga vürtsikas minu maitse jaoks). Ja selle õhtu tulemusena on mul Lambada sõnad koos duuridega :p
Täna olen ma tubli olnud, kõik mis plaanis oli, sai tehtud (ise olen rahul :D). Eile õhtul olime ka tublid ;)
Millalgi Maailmaparandaja kirjutas sellest, et helkurid muudkui tema juurest jalga lasevad (ei viitsinud praegu konkreetset postitust üles otsida), mina avastasin ühe koha, mis ka helkureid neelab - hommikune linnaliinibuss. Ühe helkuri ma eelmine talv sinna kaotasin, nüüd läks teine ka (või noh, mujale ta kaduda ei saanud, kui hommikul oli olemas ja lõunale minnes avastasin, et enam ei ole). Ja miskipärast kaovad helkurid kogu aeg ühe jope küljest...
Aga jah, kuna sel nädalal on olnud üsna püsiv lumikate, siis pole ma sel nädalal rattaga liigelnud, vaid kasutanud vaheldumisi autot ja ühistransporti (olenevalt vajadusest) või siis üldse jala kõndinud. VU blogi ühes kommentaaris ma juba mainisin, et üks buss millega ma liigelda tahtsin, ei tulnudki, kuigi oli sõiduplaanis kirjas. Kuna minu meelest on selline asi täiesti lubamatu, saatsin järgmisel päeval sellekohase meili GoBusile. Aga mingit vastust ma seni saanud ei ole (mitte et see mind üllataks).
Neljapäeval kutsuti mind kaasa ühele nn rahvusvahelisele kokkusaamisele, kus tegelikult olid lõpuks üle poole kohalolijatest hoopis eesti tüdrukud. Aga lõbus oli. Üks tüdruk tellis chillijäätist ja seda anti kõigile maitsta, mulle ei meeldinud (liiga vürtsikas minu maitse jaoks). Ja selle õhtu tulemusena on mul Lambada sõnad koos duuridega :p
Täna olen ma tubli olnud, kõik mis plaanis oli, sai tehtud (ise olen rahul :D). Eile õhtul olime ka tublid ;)
12. november 2007
Kolmesajandamas
Kõigile neile, kes leiavad, et Eestis on jubedaid poliitikuid, siis siit saate näha videot ühest intsidendist, mis leidis aset Venetsueela presidendi ja Hispaania kuninga vahel. Seda tüüpi vaadates tunduvad Eesti poliitikud lausa viisakuse ja demokraatia võrdkujud :p
Sellest Chavezist olen ma viimasel ajal üht koma teist kuulnud, kuna üks minu lõunasöögikaaslastest on Venetsueelast.
Täna tuli lõunalauas teemaks ka see, et eesti naised abielluvad välismaalastega. Üks seletus, mis välja käidi oli selline, et turg on avanenud ja eesti mehed ei suuda konkurentsis püsida :p:p:p Teine hea teooria oli see, et kõik eesti mehed võiksid abielluda välismaalasest naisega ja eesti naised välismaalasest mehega ja eestlasi oleks kohe kaks korda rohkem :)
P.S. See postitus siin on kolmesajas.
Sellest Chavezist olen ma viimasel ajal üht koma teist kuulnud, kuna üks minu lõunasöögikaaslastest on Venetsueelast.
Täna tuli lõunalauas teemaks ka see, et eesti naised abielluvad välismaalastega. Üks seletus, mis välja käidi oli selline, et turg on avanenud ja eesti mehed ei suuda konkurentsis püsida :p:p:p Teine hea teooria oli see, et kõik eesti mehed võiksid abielluda välismaalasest naisega ja eesti naised välismaalasest mehega ja eestlasi oleks kohe kaks korda rohkem :)
P.S. See postitus siin on kolmesajas.
6. november 2007
No brakes
Olgugi, et lumi jätkuvalt maad katab, otsustasin ma täna hommikul, et on veel vara helkurvest ja kiiver talvekorterisse panna ning läksin jalgrattaga tööle. Ja ma polnud ainus rattur muide. Hommikul nägin nelja ratturit veel. So I'm not the only crazy one :p Aga tegelikult oli täitsa normaalne sõita. Kuna füüsiline koormus on ju ikkagi suurem kui kõndides, oli palju soojem. Tegelikult üks väike probleem oli, aga see ei tulnud mitte külmast. Nimelt loobusid mu ratta tagumised pidurid töötamast. Või õigem oleks olnud nende kohta öelda mitte pidurid vaid aeglustid, sest ilmatu pika pidurdusmaa peale sai lõpuks ratta seisma ka. Aga kui oli vaja natuke äkilisemalt seisma jääda, tuli appi võtta esimesed pidurid. Esimesel katsel olid need natuke liiga äkilised, aga pärastpoole sain õige tehnika selgeks. Sellegipoolest leidsin, et tagumised pidurid oleksid siiski head ning põikasin peale tööd Rademarist läbi. Seal üks noormees putitas asja natuke ja nüüd võib jälle pidureid piduriteks nimetada :)
Ja täna tuli järjekordselt tõdeda, et mõnikord tahavad inimesed oma muredest rääkida just sellisele inimesele, keda nad suht põgusalt tunnevad.
Muide... kuna mõningad inimesed avastasid suvel netist ühed teatud mudamaadluse pildid ja täna lõuna ajal need jutuks tulid ning ma veel ühele inimesele lingi edastasin (ta muide alguses arvas, et teised teevad nalja :p), on see link otsaga Venetsueelasse jõudnud. Irw.
Ja täna tuli järjekordselt tõdeda, et mõnikord tahavad inimesed oma muredest rääkida just sellisele inimesele, keda nad suht põgusalt tunnevad.
Muide... kuna mõningad inimesed avastasid suvel netist ühed teatud mudamaadluse pildid ja täna lõuna ajal need jutuks tulid ning ma veel ühele inimesele lingi edastasin (ta muide alguses arvas, et teised teevad nalja :p), on see link otsaga Venetsueelasse jõudnud. Irw.
4. november 2007
Ennustuse tulemused
Nii, ennustamiseks ettenähtud aeg on nüüd läbi saanud. Teeme siis väikse kokkuvõtte.
Kokku hääletas 13 inimest, kes andsid kokku 30 häält (seega igaüks päris kolme häält ei andnud).
Kõige enam hääli sai perek K. - 6 häält (nende poolt hääletas 46% hääletanutest);
Järgnes L., kes sai 4 häält (30% hääletanutest andis oma hääle talle);
3 häält said P.H., P.L., R. ja T.T. (23% andsid neile hääle).
Nüüd jääb üle vaid pronksibeebi ära oodata, siis on näha, kui head ennustajad me oleme :)
Kokku hääletas 13 inimest, kes andsid kokku 30 häält (seega igaüks päris kolme häält ei andnud).
Kõige enam hääli sai perek K. - 6 häält (nende poolt hääletas 46% hääletanutest);
Järgnes L., kes sai 4 häält (30% hääletanutest andis oma hääle talle);
3 häält said P.H., P.L., R. ja T.T. (23% andsid neile hääle).
Nüüd jääb üle vaid pronksibeebi ära oodata, siis on näha, kui head ennustajad me oleme :)
Veel üks kontsert
Sel nädalal olen ma kultuurne olnud - teisipäeval oli Noorkuu kontsert, eile käisin Jääboilerit kuulamas. Nad ise ütlesid, et pole 2 aastat esinenud... mina nii täpselt ei mäletanud, aga sellest oli tõepoolest juba päris kaua aega möödas, kui ma neid viimati kuulamas käisin. Aga seekord olid nad ilma Söödita (varasemalt on nendel kontsertidel, kus mina käinud olen, olnud nii InBoil kui ka Sööt laval koos teiste pillimeestega). Teistmoodi oli ka see, et sel korral me istusime kontserdi ajal (mis teha, vanadus :p).
Kontsert ise oli hea. InBoil rääkis vahele rohkem juttu kui tavaliselt, mis mulle isiklikult meeldis. Eriti viimane lugu sellest, kuidas ta oli võhivõõrast aknast pea sisse pannud ja teatanud, et mees, kes kitarril Patust mõtet mängib, võtab ühe duuri valesti. Ja Patust mõtet lasi ta rahval laulda. Mitte küll tervet laulu, aga suurt osa sellest. Mulle meeldib, kui rahvas laulma pannakse. Ja sellistel kontsertidel on õnneks ka selline rahvas, kes laulab :)
Ja pärast kontserti istusime natuke kohvikus. Mina ei teadnudki varem, et endisest Bistroost on saanud kohvik Kapriis. Aga pontsikud on neil alles :p (me küll ei proovinud, aga menüüs olid olemas). Ja muide, kui te tekib tahtmine ettekandjat segadusse ajada, siis esitage tellimus ära ja vahetage kohti. Meie ettekandja oli lõpuni täiesti segaduses.
Kontsert ise oli hea. InBoil rääkis vahele rohkem juttu kui tavaliselt, mis mulle isiklikult meeldis. Eriti viimane lugu sellest, kuidas ta oli võhivõõrast aknast pea sisse pannud ja teatanud, et mees, kes kitarril Patust mõtet mängib, võtab ühe duuri valesti. Ja Patust mõtet lasi ta rahval laulda. Mitte küll tervet laulu, aga suurt osa sellest. Mulle meeldib, kui rahvas laulma pannakse. Ja sellistel kontsertidel on õnneks ka selline rahvas, kes laulab :)
Ja pärast kontserti istusime natuke kohvikus. Mina ei teadnudki varem, et endisest Bistroost on saanud kohvik Kapriis. Aga pontsikud on neil alles :p (me küll ei proovinud, aga menüüs olid olemas). Ja muide, kui te tekib tahtmine ettekandjat segadusse ajada, siis esitage tellimus ära ja vahetage kohti. Meie ettekandja oli lõpuni täiesti segaduses.
3. november 2007
Esimene lumi
Täna sajab lund. Esimene kord selle sügise jooksul. Ilmselt ta sulab varsti ära. Tegelikult ma ei tahaks veel ratast talvekorterisse panna, aga lumega oleks natuke liiga riskantne sõita. Seega loodame, et püsiva lumekatteni läheb veel aega. Ja autol pole ka nagu nii veel talverehve all (järgmine nädalavahetus ilmselt saavad alla).
Esimese korruse "rõõmud"
Eile hommikul ärgates avastasin, et keldris on ilmselt järjekordselt ummistus, ega muidu poleks reovesi mulle jälle tuppa tungida tahtnud (natuke rohkem kui kolm aastat tagasi juhtus samasugune asi). Hooldusfirmale helistamine oli tulutu - ainus, kelle häält ma sealt kuulsin, oli tädi, kes teatas, et telefon millele te helistate, ei vasta hetkel. Ja nii rohkem kui tund aega järjest (kuigi peale kaheksat võiks ju ometi keegi vastata, aga ei). Siis aga läksin vaatama, kui kõrgele see vesi juba tõusnud on ka ning avastasin oma üllatuseks, et vahepeal oli ummistus kadunud - vesi oli läinud, järel olid vaid haisvad randid. Küürisin siis need puhtaks ja läksin ära tööle. Õhtul koju tulles olin moraalselt valmistunud selleks, et reovesi mulle ukse peale vastu tuleb. Õnneks seda ei juhtunud ja siiamaani pole rohkem probleemi olnud (ptüi-ptüi-ptüi).
1. november 2007
Tähelepandamatu jalgrattur
Mida mõtled sina, kui näed inimest helkurvest seljas ja jalgrattakiiver käes? Mina mõtleks, et ta liigub ringi jalgrattal. Aga ilmselt kõik inimesed nii ei mõtle. Vähemalt täna juhtus selline asi kahel korral.
Esiteks pidime ühe ametnikuga minema linnast välja ühte planeeringuala vaatama ja kui me parkla poole sammusime (mul oli vest seljas ja kiiver käes), küsis ta, et kas lähme tema autoga. Hmm.... linnast välja sõite ma üldiselt rattaga ei tee ja täiskasvanud meesterahvad pakikal ka ei vea... nii et vastasin "jah".
Ja õhtul kui kontorist koju minema hakkasin, rääkis üks inimene minuga ca 10 minutit sellest, kuidas ma peaks riietuma, et mitte märjaks saada ja siis äkki avastas, et oi, kas ma olen rattaga. Ma ei saa aru, kas ta tõesti mõtles, et ma käin helkurvestiga lihtsalt niisama??? Vahepeal on meeste mõttemaailm ikka väga veider...
Esiteks pidime ühe ametnikuga minema linnast välja ühte planeeringuala vaatama ja kui me parkla poole sammusime (mul oli vest seljas ja kiiver käes), küsis ta, et kas lähme tema autoga. Hmm.... linnast välja sõite ma üldiselt rattaga ei tee ja täiskasvanud meesterahvad pakikal ka ei vea... nii et vastasin "jah".
Ja õhtul kui kontorist koju minema hakkasin, rääkis üks inimene minuga ca 10 minutit sellest, kuidas ma peaks riietuma, et mitte märjaks saada ja siis äkki avastas, et oi, kas ma olen rattaga. Ma ei saa aru, kas ta tõesti mõtles, et ma käin helkurvestiga lihtsalt niisama??? Vahepeal on meeste mõttemaailm ikka väga veider...
30. oktoober 2007
Noorkuu ja Birgit
Kui ma pühapäeval Tantsud tähtedega saate vahepala kuulasin, mida esitas Noorkuu, oli mul hea meel, et pilet nende kontserdile juba mõnda aega rahakotis kükitas. Ja ma ei pidanud pettuma. Tänane kontsert oli tõesti hea. Ei jää muud üle, kui tõdeda, et kõige parem muusikaline instrument on siiski koolitatud inimhääl. Lausa hämmastav, mida kõike on võimalik häälega ära teha. Kui poleks ise näinud, et neil seal saateansamblit ei ole, siis poleks seda mõne loo puhul vist küll uskunud. Aga ühest asjast oli mul natuke kahju - et see oli selline inimesed istuvad toolide peal ja kuulavad kontsert. Mõne loo puhul tekkis küll tahtmine ennast pisut rohkem liigutada. Kuigi me niigi liigutasime ilmselt pisut rohkem kui teised ümberringi. Ja eestlased on ikka tagasihoidlikud küll... kui kutsutakse lavale, siis võiks ju ometi minna...
Aga mis ma siin ikka heietan, parem minge kuulake ise, kel vähegi võimalust on, sest kontsert on seda väärt (L. oli ka rahul, et ta kontserdile tuli, nii et mina polnud ainus vaimustunu)!
Aga mis ma siin ikka heietan, parem minge kuulake ise, kel vähegi võimalust on, sest kontsert on seda väärt (L. oli ka rahul, et ta kontserdile tuli, nii et mina polnud ainus vaimustunu)!
25. oktoober 2007
24. oktoober 2007
Üle vaadatud
Eile käisin Sinilinnuga ülevaatusel (märkamatult oli eelmisest juba aasta mööda läinud). Eelmisel aastal öeldi mulle, et üks tagumise numbrilaua tuli ei põle ja tulekustutit võiks lasta kontrollida. Millalgi septembrikuu jooksul jõudsin ma sinnamaale, et see numbrituli sai korda (aga see polnud üldse mitte nii lihtne, et vahetad lihtsalt pirni ära... kuna kruvi oli suht roostes, oli tükk nokitsemist enne kui üldse pirnini pääses... aga minu tubli isa sai sellega hakkama). Eelmine nädal otsustasin lõpuks tulekustuti ka üle vaadata lasta. Ja nii ma siis teatasingi eile, kui ülevaatuse onu küsis, et kas tulekustuti on olemas ja kontrollitud, et just lasin kontrollida. Selle peale teatas onu üllatunud, et oi te olete ette valmistunud... isegi mehed ei valmistu ülevaatuseks ette. No mis seal ikka, ju ma olen siis erand :p Aga seekord tehti märkus, et üks kabariittuli on läbi. Eh, autol võiks ju olla mingisugune tuluke armatuuril, mis näitab, kui mõni pirn läbi on... ma ju autost ise ei näe, et see läbi on. Sellegipoolest sain templikese tehnilisse passi, et ülevaatus läbitud.
22. oktoober 2007
Oktoobrilaste sünnipäev
Umbes laupäeva keskpäeval hakkasime päälinna poole sõitma. Vaatamata mõningastele kahtlustele leidsime ka S-i maja ilusti üles ja saime temagi kaasa võtta (koos õuntega :p). Mõne aja pärast tekkis mõte, et peaks väikse sissepõike Põltsamaale tegema. Külastasime kohalikku Maximat. Hädavaevu suutis Man müüjale selgeks teha, et meile pole vaja 3377 moosipalli, T-le piisab ühest ka.
Enne Tallinna jõudmist täiendati veel külaliste nimekirja. Ja avastasime, et värviliste kaunistustega rekka taga on palju toredam sõita kui igava sõiduauto taga. Ja lõpuks, peale teist boksipeatust ja väikest tutvumist mõningate pisikeste tänavatega, jõudsime õigesse kohta.
Kõigepealt kallistuste-õnnitluste tuur ja siis edastasime Manile kuninga läkituse :p Vajalikud asjad kaasa ja nii me teele asusimegi. Sügisandide korjamine, mälumäng, seebimullid, imeline duett, väike Kaera-Jaan, pisut lõbutsemist mänguväljakul ning viimaks varandus. Mulle tundus, et Man oli rahul sellega, et me tema pärast nii palju vaeva näinud olime :) Igal juhul oli tore ja lõbus jalutuskäik (ma ei tea, kes sellega hakkama sai, aga tänud sellele, kes ilmataadiga asjad korda ajas). Ja nagu värskes õhus ikka juhtub, oli kõht vahepeal suht tühjaks läinud, aga õnneks sai varsti süüa. Mulle tundub, et sellest on vist päris kaua, kui viimati sai niimoodi laua taga istutud... enamasti on ikka sünnipäevad rootsi laua stiilis. Igal juhul sai süüa-juua, laulda, tantsida, igasugu teemadel vestelda jne.
Pühapäeval vaatasime telekat (kui see lõpuks aru sai, et ta ei ole raadio ja peaks ikkagi pilti ka näitama) ja siis otsustasime, et lähme loomaaeda. Ma polnud seal niiiii ammu käinud. Mõningad loomad olid endale küüntest rüü vms teinud või kuidagi muud moodi ennast nähtamatuks muutnud. Aga oli ka piisavalt palju nähtavaid loomi. Pärast ringkäiku loomaaias olid kõhud tühjad. Esiteks proovisime õnne seal söögikohas, mis kohe loomaaias asub, aga kuna seal oli ilmselge tööjõu puudus ja meid ähvardas näljasurm enne kui üldse mingit lootust tekib süüa saada, siis me otsustasime kusagilt mujalt süüa otsida. Kuna kohalikud armeenia šašlõkki proovida ei julgenud, maandusime lähimas kaubanduskeskuses. Ja kujutage ette - keset Tallinna linna leidub koht, kus kaardiga maksta ei saa. Hämmastav! Aga oma pitsa saime lõpuks kätte. Maitses hästi. Siis otsustasime ka üle vaadata selle koha, kuhu me ilmselt märtsis appi kolima tuleme ;) Päris kena roheline oli teine. Ja minule ikkagi meeldis see rebane seal maja ees, ta nägi liiga armas välja, et marutaudis olla. Tundus lihtsalt natuke näljane.
Lõpuks jõudsime oma seiklustega päälinnas ühele poole ja hakkasime tagasi Tartu sõitma. Aeg-ajalt tuli teises reas vastu ühtlane tulede voog... tundus, et me sõidame vastuvoolu. Tänu sellele tulede voole oli väga raske mööda saada 70-ga ees venivatest autodest... pidi lihtsalt ootama ja lootma, et nad siis kas kuhugi ära keeravad või et juhtub ime ja sirgel teelõigul ei tule ühtlast tulede rivi vastu. Paar korda seda isegi juhtus. Nii et jõudsime ikka veel pühapäevase päeva sees Tartusse. Ja L. jõudis lausa täpselt selleks ajaks koju, kui vaja oli.
Enne Tallinna jõudmist täiendati veel külaliste nimekirja. Ja avastasime, et värviliste kaunistustega rekka taga on palju toredam sõita kui igava sõiduauto taga. Ja lõpuks, peale teist boksipeatust ja väikest tutvumist mõningate pisikeste tänavatega, jõudsime õigesse kohta.
Kõigepealt kallistuste-õnnitluste tuur ja siis edastasime Manile kuninga läkituse :p Vajalikud asjad kaasa ja nii me teele asusimegi. Sügisandide korjamine, mälumäng, seebimullid, imeline duett, väike Kaera-Jaan, pisut lõbutsemist mänguväljakul ning viimaks varandus. Mulle tundus, et Man oli rahul sellega, et me tema pärast nii palju vaeva näinud olime :) Igal juhul oli tore ja lõbus jalutuskäik (ma ei tea, kes sellega hakkama sai, aga tänud sellele, kes ilmataadiga asjad korda ajas). Ja nagu värskes õhus ikka juhtub, oli kõht vahepeal suht tühjaks läinud, aga õnneks sai varsti süüa. Mulle tundub, et sellest on vist päris kaua, kui viimati sai niimoodi laua taga istutud... enamasti on ikka sünnipäevad rootsi laua stiilis. Igal juhul sai süüa-juua, laulda, tantsida, igasugu teemadel vestelda jne.
Pühapäeval vaatasime telekat (kui see lõpuks aru sai, et ta ei ole raadio ja peaks ikkagi pilti ka näitama) ja siis otsustasime, et lähme loomaaeda. Ma polnud seal niiiii ammu käinud. Mõningad loomad olid endale küüntest rüü vms teinud või kuidagi muud moodi ennast nähtamatuks muutnud. Aga oli ka piisavalt palju nähtavaid loomi. Pärast ringkäiku loomaaias olid kõhud tühjad. Esiteks proovisime õnne seal söögikohas, mis kohe loomaaias asub, aga kuna seal oli ilmselge tööjõu puudus ja meid ähvardas näljasurm enne kui üldse mingit lootust tekib süüa saada, siis me otsustasime kusagilt mujalt süüa otsida. Kuna kohalikud armeenia šašlõkki proovida ei julgenud, maandusime lähimas kaubanduskeskuses. Ja kujutage ette - keset Tallinna linna leidub koht, kus kaardiga maksta ei saa. Hämmastav! Aga oma pitsa saime lõpuks kätte. Maitses hästi. Siis otsustasime ka üle vaadata selle koha, kuhu me ilmselt märtsis appi kolima tuleme ;) Päris kena roheline oli teine. Ja minule ikkagi meeldis see rebane seal maja ees, ta nägi liiga armas välja, et marutaudis olla. Tundus lihtsalt natuke näljane.
Lõpuks jõudsime oma seiklustega päälinnas ühele poole ja hakkasime tagasi Tartu sõitma. Aeg-ajalt tuli teises reas vastu ühtlane tulede voog... tundus, et me sõidame vastuvoolu. Tänu sellele tulede voole oli väga raske mööda saada 70-ga ees venivatest autodest... pidi lihtsalt ootama ja lootma, et nad siis kas kuhugi ära keeravad või et juhtub ime ja sirgel teelõigul ei tule ühtlast tulede rivi vastu. Paar korda seda isegi juhtus. Nii et jõudsime ikka veel pühapäevase päeva sees Tartusse. Ja L. jõudis lausa täpselt selleks ajaks koju, kui vaja oli.
19. oktoober 2007
Ennustusvõistlus
Kui te tähelepanelikult mu blogi uurite, märkate, et siia on tekkinud üks küsimustik. Selle küsimustiku taust ulatub vist isegi kevadesse, kui meil mõnede inimestega tekkis arutelu, et kes kambakesest võiks saada pronksibeebi. Ja täna hommikul tekkis mõte, et uuriks, keda teised pakuksid :p
P.S. Vastusevariantidesse on kaasatud nii meessoost kui naissoost isikud.
P.S. Vastusevariantidesse on kaasatud nii meessoost kui naissoost isikud.
Jälle kord Illekas
Mõnikord langevad asjaolud veidral kombel kokku ja sellest tulevad välja huvitavad tulemused. Ja medalil on alati kaks poolt - asjal, mis esialgu tundub olevat untsu läinud, võib olla ka positiivne tagajärg.
Igatahes sai eile üle pika aja jälle Illekas käidud. Mõned asjad ei muutu vist iialgi - jookide suhteliselt kehva valiku tulemusena sain ma kraanivett sidruni ja jääga.... täpselt nagu vanasti :) Oi neid aegu ammuseid... vanad ajad tulid seal istudes meelde. Ja aeg-ajalt tüütasin oma heietustega ka oma vestluskaaslast. Aga tegelikult oli Illekas oleku põhjuseks mitte vanade aegade meenutamine vaid salsapidu. Kohal oli nii proffe kui ka algajaid (nagu näiteks mina). Üldiselt oli täitsa mõnus pidu.
Ja tuleb välja, et tehnikaga on sama lugu nagu raamatutega - kui mingi raamtu lugemiseks peaks inimene olema teatud arengutasemel, siis tehnika puhul on sama lugu ilmselt teatud funktsioonide kasutusoskusega :p
Igatahes sai eile üle pika aja jälle Illekas käidud. Mõned asjad ei muutu vist iialgi - jookide suhteliselt kehva valiku tulemusena sain ma kraanivett sidruni ja jääga.... täpselt nagu vanasti :) Oi neid aegu ammuseid... vanad ajad tulid seal istudes meelde. Ja aeg-ajalt tüütasin oma heietustega ka oma vestluskaaslast. Aga tegelikult oli Illekas oleku põhjuseks mitte vanade aegade meenutamine vaid salsapidu. Kohal oli nii proffe kui ka algajaid (nagu näiteks mina). Üldiselt oli täitsa mõnus pidu.
Ja tuleb välja, et tehnikaga on sama lugu nagu raamatutega - kui mingi raamtu lugemiseks peaks inimene olema teatud arengutasemel, siis tehnika puhul on sama lugu ilmselt teatud funktsioonide kasutusoskusega :p
17. oktoober 2007
Raindrops are falling on my he...lmet
Tän oli järjekordselt üsna soe, mõnus sügisilm. Koos väikse vihmasabinaga. Üks neist sabinatest oli parasjagu ka siis kui ma töölt koju sõitsin. Nagu öeldakse - pole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus. Keep on aga vägagi sobiv vihmariietus, eriti rattaga sõites (kuigi on ka ilma selleta ja palju tugevamas vihmasajus rattaga sõidetud, aga siis ligunesin kontideni läbi ka). Ainult püksid said märjaks. Ja sillal seisvatest autodest mööda sõita on jätkuvalt tore. Tekkis tahtmine neile lehvitada :p
Feel the rain on your skin, no one else can feel it for you...
Naeratage sõbrad, elu on ju ilus :)
Feel the rain on your skin, no one else can feel it for you...
Naeratage sõbrad, elu on ju ilus :)
11. oktoober 2007
Külm on
Minu kodus avaldus selle nädala alguses veider nähtus - ühe toa radikad on soojad (loomulikult selle toa, kus ma kõige vähem viibin) ja teise toa ja köögi radikad jääkülmad. Alguses mõtlesin, et ehk lähvad teised ka. Eile õhtul leidsin, et see pole enam normaalne. Kuna mul eile polnud aega sellega tegeleda, helistasin täna õhtul ühistu esinaisele. Mingi hetk käis ta siin, katsus radikat (mis ta arvas, et ma pada ajan või?) ja ütles, et üheksandal tuleb radikaid õhutada ning lahkus. Sellest on vähemalt 1,5 tundi möödas. Tuba on endiselt külm.
Tellimine:
Postitused (Atom)
