Kiire pilguheit nädalavahetusele

Kerge ring Eestile ehk nädalavahetus marsruudil Tartu-Tallinn-Kuressaare-Tartu on edukalt selja taga.
Kõigi muude sündmuste kõrval jääb tähtsündmuseks siiski Maailmaparandaja sünnipäevapidustus. Vaatamata sellele, et ma poliitiliste kohustuste tõttu sinna suht hilja kohale jõudsin, sain osa ka olulistest sündmustest, mille tulemusena said kaks inimest jälle vabadeks ja vallalisteks :p (ma olin neile juba ammu rääkinud, et mingit pööret on vaja... teine variant oleks laps olnud, aga ka selles osas polnud mingit tulemust paista).
Ah jaa, kuigi ma vaid paar pirukat sain, ei saa jätta mainimata, et olid piirakad tuntud headuses. Ja see šokolaadikook... üks parimaid kooke, mida ma saanud olen. Ja hommikused vahvlid olid ka head (polnudki ammu selliseid kodukootud vahvleid söönud), aga torbikuks keeramises võib harjutades meistriks saada. Vibulaskmist harjutasime ka natuke hommikul. Man sihtis põhiliselt märklauaks olnud teo näkku, lausa mitu noolt lendas sinna paremasse silma.
Aga varsti tuli asjad kokku pakkida ja Tartu poole suund võtta.

Autovaba päev

Täna siis oli autovaba päev.

Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.

Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.

Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.

Ettevalmistused esmaspäevaks vol 2

Rattamaratonilt läksin otse Kultuuritehasesse, kus on meie autovabade autode ehitamise peakorter. Nüüd sai raam Karoliine külge kinnitatud. Päris lahe näeb välja. Sõidumugavuselt jääb muidugi ilma raamita rattale alla :p Näis, kuidas me homme liikluses nendega toime tuleme.

Mudaralli

Kohati meenutas selleaastane Tartu Rattamaraton tõesti mudarallit. Eriti esimesed 9 km, kus sai nii mudamülgaste kõrvalt ukerdatud kui ka läbi litsutud, mis tähendas, et natuke aega pärast mudamülgast lendas rataste alt pori nii et vähe polnud. Ja üsna tihti kostus hüüd "Tropp", millega ei viidatud kellelegi konkreetsele inimesele, vaid informeeriti taganttulijaid sellest, et edasiliikumine on vaevaline, paluks hoog maha võtta. Pärast esimest toitlustuspunkti läks rada kiiremaks, see tähendas, et sai ikka sõita ka ja teine toitlustuspunkt tuli seetõttu suht kiirelt kätte. Ainus ekstreemsem koht oli ühe teetruubi juures, kus sel aastal oli paras oja vulisemas risti üle raja. Teise ja kolmanda vahepeatuse vahele jäi raja metsaseim lõik, kus on alati suht ekstreemne olnud, nii et mudamülkaid tuli veelgi.
Aga tuleb tõdeda, et 40 km sai suht märkamatult läbi. Kahju, et see pikk rada 89 km on... oleks 69 (nagu ta vist kunagi oli ka), siis võiks isegi proovida seda, aga kui mõelda, et ma kaks korda (ja pisut rohkemgi veel) sama maa ära peaks sõitma, siis.... ma arvan, et jään siiski 40 km juurde.
Lõpp oli seekord teises paigas, kui varasematel aastatel. Muidu oli korralduslik pool OK, ainult bussid, mis Tartusse või Otepääle rahvast viisid, olid viidud ära kaugele parklasse (muidu olid nad sealsamas platsi peal) ja viitasid õieti ei näidanudki sinna. Aga lõpuks leidsin selle paiga ikka üles, kuid kuna pakiauto sai enne rattaid täis, kui minu omani järg jõudis, lõppes asi nii, et mina oma rattaga ja kaks noormeest tandemrattaga saime Tartusse bussiga, mis pidi kiiresti järgmisse kohta jõudma ja ei saanud enam kauem oodata seal. Vot selline luksus.
Tulemusest siis ka. Sel aastal aega ei parandanud. 2:26:22 on natsa kehvem, kui eelmise aasta tulemus, aga arvestades seda, et raja esimeses osas korralikult sõita praktiliselt ei saanud ja selleaastane läbisõit on ka väiksem olnud kui eelmisel aastal, olen ma tulemusega rahul.

Ettevalmistsused autovabaks päevaks

Sel aastal käidi välja tore mõte teha autovaba autolaenutus. Kahjuks see laenutuse idee ei leidnud kohalike võimude poolt toetust, aga rongkäik (või oleks õigem öelda rongsõit?) õhtul tuleb ikkagi ja seetõttu tuli ehitada valmis ka sõidukid või õigemini see "auto" osa (tegu nimelt nii umbes auto suuruse raamiga, mis ratta peale pannakse demonstreerimaks, kui palju ruumi auto võtab). Ja nii siis saigi täna natuke ehitatud. Süsteem iseenesest oli lihtne, nii et sellest ei olnud probleemi, et ehitajateks valdavalt naissoo esindajad olid.

Sügis mis sügis

Kui fotokat kaasa ei võta juhtub ikka midagi pildistamisväärset. Laupäeval sõitsime vanematega maale ja natuke enne meie teeotsa nägime eemal kitsi üle tee kalpsamas - üks, teine ja kolmaski. Aeglustasime ja vaatasime ega rohkem neid põllu pealt tulemas ei ole. Veendunud, et neid ainult kolm oli, sõitsime edasi. Kui metsa vahelt maja poole pöörasime nägime ka, kuhu need kitsed sedasi kalpsanud olid - seisid kõik kolmekesi aia ääres reas ja jõllitasid autot. Isa jättis auto seisma. Minu esimene mõte oli, et miks mul küll fotokat kaasas pole. Kaua nad seal ei poseerinud, varsti jooksid kobarasse kokku (kaks neist olid natuke pisemad, ilmselt pojad, kes ema ümber kokku jooksid) ning seejärel metsa peitu. Isa rääkis pärast, et sealsamas aia taga, kus need kitsed seisid, on ta tähele pannud mahavajutatud rohtu, mis ilmselt võis magamisase olla.
Kui nüüd tulla maalemineku peapõhjuse juurde, siis seekord sõitsime seenele :) Mina polnud loomulikult jällegi terve igaviku seenel käinud. Aga see viga sai parandatud - ämber ja väits kaasa ja igaüks erinevasse metsatukka. Esimesena jäid mulle silma ilusad helelillad seened. Aga kuna ma polnud sellistega varem kokku puutunud ja nende küllaltki silmatorkav välimus vihjas võimalikule mürgisele olekule, jätsin need metsa (nüüd netist uurisin järgi, et tegu oli ilmselt lilla ebaheinikuga, mis pärast kupatamist tegelikult isegi süüa kõlbaks). Kärbseseeni oli ka seal metsa all päris mitmeid. Taaskord tundsin kahetsust, et fotokat kaasa ei võtnud, päris ilusaid sügispilte oleks saanud. Loomulikult oli selles metsatukas tuntud söögiseeni ka, nii et umbes kolmveerand pangist sain täis. Kolme peale kokku saime ka piisavalt palju puravikke, nii et sai seenesousti puravikest ära teha. Ülejäänud kupatati ära ning osa neist sain loomulikult Tartusse kaasa (koos muude sügisandidega). Ah jaa... mõned maasikad sain ka maal peenra pealt.

Rujaline maailm

Alates Ruja etendusest pole ma kodus arvutist peale Ruja laulude muud kuulanudki - alguses kõik need 5 plaati, mis mul arvutis on, ühekaupa ja nüüd juba mitmendat päeva läbisegi. Ja nüüd kummitavad ka teised laulud aeg-ajalt, mitte ainult Rahu. Kusjuures mõned laulud meenutavad meloodia osas kohati Uriah Heepi.

Ah jaa... Ruja etendusest pidi DVD tehtama. Vat seda ma tahan saada.

Brasiilia köök

Ei oleks iial arvanud, et banaan riisi ja ubadega hästi maitseb, aga tuleb tunnistada, et tõepoolest maitses täitsa hea. Ja banaanisai oli lausa maitsev :) (kui mõne võileivagrilliga kokku satun, peaks ise ka proovima teha). Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult nooremana mulle üldse banaan ei maitsenud. Järjekordselt tuleb tunnistada, et kehtib never say never.

Green European Summer University

Just see üritus, mis pealkirjas, oli minu Saksamaal käigu põhjuseks. Kuna tegu oli ikkagi rohelistega, siis läksime bussi mitte lennukiga. Ja kuna eestlasi oli tulemas 14, siis läksime koos soomlastega, kellega koos tuli buss peaaegu täis.
Kolmapäeva hommikul alustasime Tallinnast sõitu. Et igav ei oleks, siis sai lahendatud sudokusid (ma polnud ainus, kes seda tegi), mängitud kaarte jne. Õhtuks jõudsime Poola hotelli. Kuna kell ei olnud veel väga palju, siis loomulikult kohe me magama ei läinud. Hotell asus Bialystoki kesklinnast kaugel ja meil ei soovitatud jalgsi mingil juhul hotellist kaugele minna ja nii otsustasime hotelli restoranis pidutseda. Enamus meie bussiseltskonnast oli sinna kogunenud. Vaatamata sellele, et nii mõnigi meist tahtis tüübi, kes süntesaatoril mängis, maha lasta, oli päris tore pidu. Me isegi üritasime tantsida selle muusika järgi (tegu oli enamuses tuntud lugudega, aga natuke läks aega, enne kui aru said, mis lugu see ikkagi on). Mingi hetk küsisid soomlased, et mida me juua tahame. Mina ja kolm tüdrukut veel tellisime viina (õlut ma ei joo ja veini ei tahtnud). Soomlased irvitasid, et näe, mehed joovad kõik õlut ja naised viina. Edasi telliti juba terve pudel viina ja lõime kõik kokku.
Järgmisel hommikul jätkus sõit Frankfurdi poole. Nii õhtul kaheksa paiku jõudsime kohale. Mõned üritused olid päeval ära olnud, aga õhtusöök ja üks film oli veel kavas. Jagati ka toad kätte. Mina ja kaks tüdrukut veel olime suhteliselt ülikooli lähedal ühes ühiselamus, teised meie omadest olid ühes kaugemas ühikas. Seal oli kaks tuba boksis ja mõlemad toad olid ühe inimese jaoks, aga ma ütleks, et meil on kahe inimese toad ka väiksemad. Minu aknast avanes vaade Oderi jõele ja teisel pool jõge asuvale Poolale (päikselistel hommikutel oli kella seitsme paiku ilus udu jõel).
Järgmisel päeval hakkas tõsisem suveülikool pihta. Olid workshopid, temaatilised bussireisid, plenaariumid, filmid ja õhtul ka meelelahutus. Erinevaid üritusi oli korraga mitmeid, nii et igaüks sai valida endale meelepärase. Mina üritasin võimalikult paljudest asjadest osa võtta, nii et linna peal käimiseks eriti aega ei jäänudki.

Paari uut bändi nägime ka. Reede õhtul oli kontsert ja õhtusöök Eurofighteri nimelise bändiga, laupäeval oli disko Nous Non Plusiga. Eestalsed näitasid taset - olime esimesed, kes Nous Non Plusi esinemise ajal tantsima läksid ja tõmbasime teisigi kaasa rivitantsu tehes. Igal juhul sai päris kõvasti möllatud. Kui bänd esinemise ära lõpetas, siis jätkas DJ, aga päris nii vinget fiilingut enam ei olnud ning otsustasime ära afterpartyle minna. See pidu läks päris pikaks, päike oli juba tõusnud, kui koju jalutasin (pidu toimus teises ühikas). Nii umbes tund aega sai magada, siis helises telefon ja tuli üles ärgata ning asjad kokku pakkida. Huvitaval kombel polnudki väga unekat kallal, suutsin isegi veel viimase plenaariumi korralikult ära kuulata. Pärast seda algas tagasisõit. Mina eriti bussis ei maganud (ega seal ei olnud eriti tark magada ka, sest pidevalt käidi fotokaga ringi ja klõpsati pilte), kuigi plaanis oli magata öö bussis kompenseerida. Õhtul enne hotelli jõudmist otsustasime bussis laulugi lahti võtta - läpakast pandi isamaalised laulud mängima ja üritasime siis kaasa laulda. Ah jaa, kõigepealt oli muidugi Öö laps :D Soomlased olevat meie laulu krõbedate väljenditega kommenteerinud teadsid soome keelt natuke tundvad inimesed rääkida. Noh, paha lugu küll...
Seekord oli meil kohe plaan valmis, et öösel magama ei lähe, vaid koguneme ühte hotellituppa pidutsema. Mõeldud-tehtud. Ja nii juhtuski, et ma järjekordsed 24 tundi järjest üleval olin (enamus kustus lõpuks ära). Bussis ma taaskord eriti ei maganud, nii et kui Tallinnasse venna juurde jõudsin, olin suht väsinud.

Kokkuvõtteks tuleb see reis tunnistada selle aasta lahedaimaks. Suveülikool ise oli kasulik ja tore üritus ja noh, need hommikuni kestnud peod ei unune ilmselt kellelgi osalenutest... :ppp (kuigi neist fotojäädvustusi ei tehtud).

Püsimatu

Homme hommikul siis võtame suuna Saksamaa poole (polegi ju sel aastal veel käinud :p). Selline pisike 6-päevane reis. Seekord kerge poliitilise alatooniga. Praeguse seisuga rohkem välisreise sel aastal tulema ei peaks, aga you never know you know nagu ütlevad klassikud.

Kambakese rattamatk vol 4

Teeks ka siis väikse kokkuvõtte meie sellekordsest rattamatkast põhjarannikul.
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).

Kolm on kohtu seadus

Täna paistab see ütlus paika pidavat - asjad käivad kolme kaupa.
Ehk siis kolm toredat üllatust ühe päeva jooksul. Esiteks sain hommikul teada, et mul siiski on mõnikord ka loosiõnne (kõige parem asja juures on see, et ma isegi ei teadnud mitte, et midagi välja loositakse), teiseks sain pommuudise sugulaselt, kes teatas, et ta ikkagi sai riigieelarvelisele kohale sisse EKA-sse ja lõpetuseks sain õhtul meili peale kutse pulmapeole (ma küll teadsin, et nad kihlatud on, aga varem oli räägitud detsembrist ja pulmad pidid väljaspool Eestit toimuma).
Vot selline tore päev.

P.S. See on täna mu kolmas postitus.

Murphy ja tema tobedad seadused

Kas teiega on ka mõnikord juhutnud, et

* Pärast seda kui oled öelnud, et nett töötab nüüd korralikult, teeb see sama jama nagu enne. Ja ainult selle ühe korra.

* Keegi räägib, et iga kord, kui ta rongis sõidab, on seal mõni kisav laps. Teatad, et sul pole sellist probleemi rongisõidul olnud. Järgmine kord kui rongiga sõidad, on vagunis üks laps, kes nii umbes poole sõidu peal muutub rõõmsalt ringitatsavast lapsest oma oma hääle võimekust demonstreerivaks lapseks kuni reisi lõpuni.

Rujast

Peale pikka ootust jõudis kätte lõpuks see päev, kui Ruja etenduse ära nägime (piletid said juba kevadel ostetud).
Lava oli huvitav - koosnes erinevatest ruumidest, mis olid seintega eraldatud (ja sisustatud äratundmisrõõmu pakkuva nõukaaegse mööbliga) ja suurest ekraanist. Kuna istusime teises reas, siis vahel ei jõudnud ära valida, kumba siis vaadata, kas suurt plaani ekraanil või näitlejat lava serval. Kuigi vahepeal näidati ekraanil ka asju, mis ei toimunud laval (muuhulgas ka vanu videoklippe), oli seal peamiselt suures plaanis just laval toimuv tegevus, sest kolm kaamerameest käisid pidevalt laval ringi (lisaks veel üks väiksem kaamera, millega näitlejad ise ennast filmisid). Ühesõnaga täiesti uudne lahendus minu jaoks.
Etendus ise oli minu jaoks suurepärane. Pean ausalt tunnistama, et mina ei ole just suurem asi Ruja spetsialist ja seetõttu tekkis minul näitlejate suures plaanis nägemise peale küsimus, et kas Alendril olidki pruunid silmad. Teadjamad ütlesid, et olid tõesti tumedad. Aga ilmselt mitte päris sellised kutsikasilmad, mida Sergo Vares ette oskas manada (lõpuks jõudsin järeldusele, et tal vist olid pruunid läätsed silmas). Üldse oli Alender neil väga nunnu olekuga minu meelest :p Kohati natuke Jack Sparrow'd meenutav - umbes samasugune taaruv olek. Priit Võigemast Rannapi osas oli täpselt nagu originaal - kõnemaneer, jutt, hääl, olek - kõik oli nii rannapilik kui võimalik. 5 pluss näitlejatöö eest.
Nende tundide jooksul, mis etendus kestis, anti hea ülevaade ansambli ajaloost, mis tähendas proovitegemisi, omavahelisi sõnavahetusi, orgiaid (sh poolpaljaid naisi ja mehi laval) jne. Lisaks oli kokku pandud päris hea ülevaade koos kommentaaridega etenduse kavas.

Kokkuvõtteks - super etendus. Ja kõlas sealgi loomulikult isamaalisi laule ning kogu see läbiv nõukogude võimu õõnestamise teema pani samuti märkama nagu öölaulupidu Tallinnas, milelle selle etenduse tõttu kahjuks minemata jäi.

Eile oli suvi

Ilm oli soe, aga Saadjärv oli külm. Ja õhtu oli ka äärmiselt soe. Tartus ei sadanud, aga kusagil kaugemal sähvis välk, mis lõi aeg-ajalt taeva heledaks tumedas augustiöös.

Kiri sõbrale

Kui on tahe, siis leiab ka võimaluse. Kuna ma 12ndal Tartus ei olnud, kui Kiri sõbrale kontsert siin oli, siis läksin eile Pühajärvele kontserdile. Seal oli see küll ilma Matvereta, aga siiski oli. Mina jäin rahule.
Ma polnud seal laululaval mõnda aega käinud, nad olid seekord asja natuke ümber teinud - pingid kaugemale mäenõlvale viinud (viimati olid pingid minu meelest lava ees), seega otsustasime lava ees maas istuda. Oli küll natuke kivine, aga õnneks oli õhtu piisvalt soe, et kaasa võetud kampsunit polnud vaja selga panna ja selle sai istumise alla panna. Igal juhul ma arvan, et kaugemal istudes poleks asi nii mõnus olnud.
Nii nagu ennegi on juhtunud, et keset kontserti äkki avastad, et mõni pillimeestest iseäranis huvitav on, nii ka seekord - järsku jäi silma, et The Suni akrordionimängija on hästi laheda olekuga. Ja Tätte lood olid seekord täitsa uued. Aga sama toredad kui varasemad.

Pärast kontserti sai ära proovitud üks külakiik, mis jäi tee peale auto juurde minnes.

Suvepäevad

Teisipäeval ja kolmapäeval toimusid Tartu, Pärnu, Võru ja Põlva KOVide suvepäevad Pärnumaal Saarde vallas. Võtsime meiegi osa (küll väga väikese koosseisuga, aga ikkagi osalesime).
Koht oli väga ilus. Turismitalu, kus oli mitmeid renoveeritud hooneid ja igal pool aias kiviktaimlaid ja vankreid lilleseadetega jmt.
Mängiti võrkpalli saunalinaga (sellest ei saanud kahjuks osa võtta, sest pidi olema 5 inimest võistkonnas ja ei saanud juurde ka laenata), lasti paintballi püssist (mõni läks mul pihta ka), otsiti metsast GPSi abil ülesandeid (õnneks ei olnud see aja peale, sest tee kiiret läbimist takistasid mustikad ja pohlad metsa all), tõusti mäkke, ületati sood (viimase kahe ala jaoks saime endale võistkonda liikmeid juurde laenata), lasti vibu, pandi puslet kokku ja sõideti süstaga (selles olime konkurentsitult viimased :p).
Õhtul oli loomulikult tants ja trall ja ka mõned taidluskavad. Ühesõnaga kõik, mis suvepäevadel olema peab (söök, jook ka iseenesestmõistetavalt).
Olgugi, et esikohta ei saanud, oli hästi tore. Seda suuresti tänu toredatele inimestele, kes seal olid.

Lõuna-Eesti rattamatk

Nädalavahetusel võtsime ette rattamatka Lõuna-Eestis. Võtsime rattad kaasa ja sõitsime rongiga Oravale. Nii kui rongist välja saime, hakkas sadama. Ootasime suure saju möödumise ära ja hakkasime sõitma. Esialgu oli ilus ilm, võtsime suuna Piusa koobaste juurde. Tegime söögipausi ja selle ajaga jõudis ka vihm järgi. Suurema saju eest otsisime varju infotahvli katusekese alt, kuhu me isegi ära mahtusime. Kui sadu vaiksemaks jäi, tahtsime minna koobastesse sisse ka. Selgus aga, et vahepeal on sealne looduskaitse liikunud 21. sajandisse ja koobastesse sissepääsu klaasseintega kinni katnud ning ülejäänud avaused kinni müürinud. Sissepääs oli loomulikult raha eest. Meie igal juhul enam hästi aru ei saanud, mida seal siis lõpuks kaitstakse (nahkhiired vaevalt läbi klaasi lendavad).
Edasi suundusime Piusa jõe ürgoru matkarajale, kus on ka spetsiaalne jalgrattarada eraldi tähistatud. See maastik oli isegi kogenumatele meist päris raske. Koos mitmete puhkepausidega (Härma Alumise müüri külastamise, mutsikate söömise ja muude huvitavate paikade külastamise eesmärgil) läks meil päris pikalt enne kui lõpuks Vana-Vastseliina linnuse varemete juurde jõudsime. Aga kohale me jõudsime. Peale puhke- söögi- ja linnuse varemete vaatamise pausi liikusime edasi. Meie lõppeesmärk oli Siksali, kus pidime pühapäeval saama natuke puidu restaureerimise koolitust. Nii umbes üheksa ajal õhtul olime lõpuks kohal. Panime telgid püsti, sõime, venitasime, lobisesime, vaatasime tähti kuni väsimus võttis võimust. Kuna meid oli kokku kuus ja telke oli kaks, tuli mõte kõik inimesed suuremasse telki mahutada ja asjad väiksemasse. Mõeldud, tehtud - kõik kaasas olnud küljealused laotati suuremasse telki laiali, inimesed üksteise kõrvale ja külm igal juhul öösel ei olnud :)
Hommikul keetsime pudru valmis, sõime kõhud täis ja siis hakkasime teadmisi omandama. Meile näidati, kuidas puust uksel vana värv maha võtta ja räägiti teooriast ka. Saime ka ise kätt proovida. Hiljem näidati ka ülejäänud majapidamist, päris lahe oli (tegemsit oli vana koolimajaga, mida restaureeritakse). Kaua meil aega ei olnud seal vaadata ja kätt proovida, sest pidime 15.19 rongile jõudma. Kahjuks sai aega natuke napilt jäetud. Sõitsime küll täie auruga, aga vaid esimene meist nägi rongi saba, teised ei näinud sedagi. Egas midagi, tuli hakata autosid järgi organiseerima. Enamus said autodele, üks noormees otsustas rattaga Kambjasse sõita. Mina lasin isal ennast Tartusse sõidutada. Nii et lõpp hea, kõik hea.

08.08.08

Näis, kas see kuupäev siis ka loodetud õnne kaasa toob...

Netijama

Juba eelmise nädala teisest poolest alates oli mul olnud probleeme netiga. Ühendas nagu ära küll, aga ei tahtnud lehti avada ja kui siis õnnestus miskit moodi siiski netilehed lahti saada, kippus ühendus aeg-ajalt ära kaduma. Ja eile ei saanud üldse ühendust. Egas midagi, helistasin Elioni. Eile öeldi, et probleemis on juba informeeritud, täna hommikuks saab korda. Täna õhtul proovin siis jälle ja ikka sama probleem nagu enne. Helistan uuesti. Vaatamata hoiatusele, et ootejärjekorrad on pikad, saan suht ruttu löögile. Räägin mure ära, vene aktsendiga neiu teisel pool küsib paar täpsustavat küsimust, laseb mul Network Connectioni lahti võtta ja seal ühe klõpsu teha ja ongi asi korras. Oi mulle meeldib, kui asjad nii lihtsalt lahenevad :)