Pilguheit lõppevale aastale

Kuigi Kambakese jõulupeol sai juba räägitud natuke lõppevast aastast, teen siia ka kokkuvõtte (taaskord märksõnade abil, suvalises järjekorras).

Vabatahtlik - nii tavapärases mõistes Loodussõbralike toodete kampaanias ja autovaba päeva ettevalmistamises, kui ka natuke teise nurga alt, rohkem korralduse poolega seotud ja suurema vastutusega Roheliste Rattaretkel... eks näis, kas järgmisel aastal sujuvad asjad paremini
Silmaringi avardamine - keskkonnateemialistel loengutel ja filmiõhtutel Keskkonnahariduskeskuses (aasta alguses) ja Maailmakohvikus (aasta lõpus) - väga mõnus ajaveetmine on olnud
Probleemid tehnikaga - teleka parandus, mobiili parandus, autoga samuti mõned probleemid (sumpa parandus, rehvi katkisõitmine), netijamad.... kuidagi kuhjuvad sellised asjad
Reisid - kuidagi palju on sattunud välisreise sellesse aastasse - Leedu, London, Taani, Frankfurt/Oder... kõik reisid olid erineva seltskonnaga, erinevatel põhjustel ja pakkusid uusi elamusi. Kõige unustamatumaks jääb siiski ilmselt viimane :p
Töökoha vahetus - otsus ala vahetada sündis ja sai teoks. Kahetsenud ei ole, pigem olen siiani ikkagi rahul oma otsusega. Uusi kogemusi ja teadmisi tuleb juurde. Ja tutvusi ka muidugi.
Traditsioonid - Kambakese kanuumatka, rattamatka ja jõulupidu võib küll juba traditsioonideks nimetada. Ja ühist jaanipäeva ka. Kuigi sel aastal olin ebatraditsiooniliselt mina võõrustajaks (meil pole varem olnud sellist kohta, kus jaanipäeva pidada). Tegelikult peaks vist ära mainima ka aastavahetuse... kellegi juures on ikka olnud ühine pidu väljakuulutatud, iseasi muidugi kui palju inimesi kohale on tulnud. Ja muidugi ka meestepäev ja naistepäev ;) Meil on päris palju traditsioone, kas pole.
Ja üks teine traditsioon ka - Tartu rattamaraton. 3. kord siis sel aastal.
Kultuurielamused - neist märkimisväärseimad on kindlasti Ruja rockooper ja Edit Piafi film... huvitaval kombel jagasin ma neid mõlemaid sama inimesega (seda rohkem on kahju sellest, et ta varsti Tallinna kolib...). Lisaks veel mõned kontserdid.
Pealinn - erinevate kohustuste ja ettevõtmiste tõttu on sel aastal väga tihti tulnud pealinnas käia. Sellega on kaasnenud ka külaskäigud neile inimestele, kellel varem pole külas käinud või kes vahepeal on kolinud. Ja natuke selgemaks olen ka seda linna saanud (kuigi väga väikese osa), aga mingi loogika ja seosed hakkavad vaikselt kujunema. Vähemalt trammiga bussijaamast Balti jaama oskan sõita :D
Erakond - eelmise märksõnaga on tihedalt seotud erakond, st enamus Tallinnas käike on ühel või teisel moel erakonnaga seotud olnud. Igasugu üritustest olen osa võtnud ja kohustusi endale poolkogemata saanud. Ja ka raskeid valikuid tegema pidanud, kuna mitmes kohas korraga olla ei saa.
Pere - mõned tähtsamad perekondlikud sündmused: juubelid (ema 50, vanaema 80), venna abiellumine (mis ometigi ei tekita nii positiivseid emotsioone, kui võiks...) ja aasta kõige kurvem sündmus - vanaisa surm.
Esmakordselt - esimest korda käisin ujumas Anne kanalis, esimest korda jäime rattamatkal olles rongist maha (õnneks oli paps nõus mind koos rattaga Oravalt Tartusse tooma), esimest korda jäin autoga lumme kinni nii, et tuli välja tõmmata... neid asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin, on kindlasti veel väga palju, aga eespool mainitud olid eredamalt meeles

Eelmise aasta lubaduste kohta nii palju, et tegelikult oli paar käegakatsutavat lubadust ka - ID-kaart muretseda ja autol õli ära vahetada. Mõlema kohta saab öelda tehtud :)

Tagasivaade jõuludele

Kui võtta kokku selleaastased jõulud, siis tegelikult oli kõik olemas - valge maa (ok, natuke vähe seda lund oli, aga maa oli siiski valge ja isegi kelgutada õnnestus eile), perekond (vend oma perega tuli küll 25ndal alles, aga eile käisime veelkord vanaema-vanaisa juures kõik koos) ja kingitused koos luuletustega. Ka need olid enamjaolt traditsioonilised... ema üritas küll ühte uut lugeda, aga see jäi lühikeseks, sest lõpuosa läks meelest... mul polnud sel aastal aega midagi uut välja mõelda (ingliskeelseid jõululaule ei hakanud pereringis laulma) ja seega kordasin mõne vana jõulusalmi üle ning lasin need käiku. Endiselt on kõige parem tunne see, kui tehtud kingitus täppi läheb. Vanaemale ja vanaisale kinkisime raamatud - vanaisale ajaloolise raamatu ja vanaemale kokaraamatu - ning mõlemad olid oma kingiga väga rahul. Mina ise sain Ruja rockooperi DVD :)

Kui nüüd mõelda sellele jõulutundele, siis... sellist meeletut ärevust ja ootust nagu ei olnud, aga rõõm perega koos oldud ajast ja mõnus äraolemine oli (ja jätkub)... ma ütleks, et need ongi parimad jõuluemotsioonid.

Elu on taevalik, kui sul on inglitest sõbrad

Mis on see, mis sunnib inimesi ette võtma pea 200 km pikkust sõitu äärmiselt kehvade teeoludega (mis omakorda tingis 180-kraadise pirueti Piibe maanteel)? Ikka sõbrad, kes ootavad sind jõuluhõrgutistega kaetud laua ääres. Kehvi teeolusid trotsides jõudsime kohale. Viimastena, aga siiski täiesti õigel ajal.

Lisaks tavapärasele (et mitte öelda traditsioonilisele) aasta kokkuvõtmise ringile tuli seekord öelda ilusaid sõnu sellele inimesele, kelle nime saatuse tahtel loosikausist välja tõmbasid. Äärmiselt südamlik oli. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et mina ei ole just kõige parem sedasorti kõnede pidaja. Igal juhul väga armas mõte oli selline asi korraldada. Olgugi, et ma iga päev tegelikult olen tänulik selle eest, et mul sõpradega nii vedanud on, ei ütle ma seda neile väga tihti ja ei räägi ka sellest, mis mulle konkreetse inimese puhul meeldib.

Mingil hetkel toodi välja torni ehitamise mäng*, mis kujunes vaieldamatult selle peo hitiks. Öösel mitte just kõige kainema peaga ja hommikul mitte just kõige kindlama käega (enamus vähemalt, oli ka hämmastavalt kindlakäelisi) sai seda torni ehitatud ikka mitu korrust kõrgemaks, kui see esialgu oli ja sealjuures praktiliselt eiratud gravitatsiooniseadust. Meist saaks alles head ehitajad - 15 korruse materjalist suudaksime vähemalt 21-korruselise maja valmis ehitada (alumistelt korrustelt telliseid/paneele vaikselt eemaldades) - sääst missugune :)

Ka ei saanud jätta tegemata öist jalutuskäiku mere äärde (nagu eelmiselgi aastal). Seekord valisime ainult teise ranna. Ja jätsime endast jälje ka maha - karvase rinnaga lumemehe. Teise tegime juba maja juurde, see tuli suurem ja rohkemate aksessuaaridega.

Lisaks otsustasime laulda ukse vahel jõululaule nagu välismaal tehakse. Mõned siiski kuulsid (kuigi kell oli 5 öösel).

* Soome keeles oli karbi peale kirjutatud Timpuri, ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle mängu õige nimi on, aga idee seisnes selles, et tornist tuli klotse välja tõmmata ja nendest tornile uut korrust peale ehitada sealjuures torni ümber ajamata.

Sisenemine ainult tagumistest ustest

Kuna temperatuur õues tõmbub ööseks päris kõvasti miinuspoolele, tuli täna vaeva näha autosse sisse saamisega.
Hommikul ei tahtnud juhiuks kohe avaneda. Sikutasin natuke, siis proovisin kõrvalistuja ust - see ka ei avanenud. Proovisin tagumist ust, avanes. Küünitasin juhiukseni ja tõukasin selle seestpoolt lahti. Ühesõnaga läks suht lihtsalt.
Õhtul oli juba keerulisem - esimesed uksed ei tahtnud kohe kuidagi avaneda. Ronisin esiistmele, panin auto käima ja proovisin uuesti. Ikka ei midagi. Aga mis seal ikka niisama oodata, kuni asi üles sulab, aknad ka jääs... nii et ronisin uuesti tagaukse kaudu välja ja asusin kraapima. Ning pärast sama teed tagasi esiistmele. Ainus jama oli see, et kütet oli juurde vaja. See tähendas, et sõitsin tanklasse ja olin juba vaikselt valmis selleks, et seal uuesti oma autoakrobaatika ette võtta, aga õnneks otsustas uks avaneda, nii et pääsesin sedakorda sellest trikist. Näis, kuidas homme läheb.

Mantlisaaga

Oktoobris ostsin mantli endale. Kusjuures kohe esimese korraga ei ostnud ära ja teist korda samasse poodi minnes minu numbrit ei olnud. Küsisin veel müüjate käest üle ja nemad teatasid, et selles poes ei ole, aga Lõunakeskuses on ja nad võivad tellida. Lasingi siis tellida ja sain oma mantli kätte.
Mõni aeg hiljem selgus, et J. on sama mantli ostnud (mis teha, kui meil mõlemal ühtmoodi hea maitse on :D).
Üle-eelmisel nädalal aga avastasin, et mantel hakkab töölepingut üles ütlema. Kuna avastasin selle siis, kui Tartust eemal olin, tuli sugulaselt jopet laenata. Tartusse tagasi jõudnud, viisin mantli poodi tagasi. Müüja käis korra mantliga tagaruumis ära ja tuli tagasi sõnadega, et mulle antakse raha tagasi, teine müüja teadis veel, et sellel mudelil ongi miski viga küljes... tootja praak ühesõnaga.
Noh jah, heakene küll, aga mul oli ikkagi mantlit ju vaja. Ja nii ma siis käisin täna pool päeva mööda poode (isegi Taskusse jõudsin... esimest korda, kui mitte arvestada ühte kinoskäiku). Viimasena maandusin Lõunakeskuses. Ja leidsingi sobiva. Sama firma poest kusjuures (aga Kaubamaja omas ma seda mantlit ei märganud).

Sport ja kultuur

Jõudsin kolmapäeval ka Rüütlisse ujuma koos Laisikuga. Tunnikese ujusime, siis vesivõimlesime ka. Ütleme nii, et oli üsna erinev kogemus Aura vesivõimlemisest. Harjutused olid teistsugused, treener oli teistsugune... aga omamoodi huvitav siiski.
Õhtul tuli Laisiku juurde veel rahvast. Asi lõppes Monopoli mänguga. Mõni mees ostis paar kallimat "krunti" ja kukkus ehitama, nii et sinna sattudes oli pankrot kerge tulema. Kuna mäng on pikk ja järgmine päev oli ülejäänud mängijatele siiski tööpäev, jätsime asja ühel hetkel lihtsalt katki (a kui oleks olnud nii nagu ühes teises mängus, et võidab see, kellel kõige vähem asju (või antud juhul siis raha ja kinnisvara) on, siis oleks võit minu olnud... :p).
Neljapäeva õhtul nautisin Kuressaare Linnateatris kultuuri - käisin Jää hääle esitluskontserdil. Et mitte osta põrsast kotis, ostsin plaadi pärast kontserti. Tegu oli küll mitte päris tavalise Jää-ääre kooslusega (tavapärasest Jää-äärest olid vaid Sööt ja Tõun), aga see ei vähendanud asja headust. Igatahes plaksutati nad 3 korda tagasi.

Täna käisin Võru jõululaadal ja vaatasin line-tantsijate etteastet (esinejate hulgas oli ka minu ema).

Puhkaja elust

Üks puhkuenädal on tervenisti seljataga, teine käib (hetkel istume siin Laisiku toas mõlemad läpakas süles).
Eelmine nädal olin nii Tartus, Tallinnas, Kuressaares kui ka Muhus. Teeviidal sai käidud... enne sealt äratulekut sai pisut sõudeergomeetril rassitud (noorsotsid korraldasid võistluse ja keegi teine ei läinud, nii et ma siis läksin ise, aga vähemalt sain ühe kena punase roosi vaevatasuks). Eesti Näituste messikeskusest läksin venna auto peale ning võtsime suuna Virtsu poole. Nad on seal sadamas burksimajakese ära kaaperdanud ja selle asemel on kohviku nimetusega asi sinises soojakus. Kuna meil olid kõhud tühjad ja vanaema juurde jõudmiseni läks veel aega, siis haarasime pisut söögipoolist sellest putkast. Mina piirdusin vaid võileivaga, sest oli arvata, et ju vanaemal miskit söödavat meile pakkuda on. Ja ma ei eksinud. Pirukad ja puljong olid valmis, kui kohale jõudsime. Huvitaval kombel mahtusime suht kenasti kõik ära ka sinna, mina sain täditütre voodi, tüdruk ise läks oma ema kõrvale.

Laupäeval olid vanaisa matused.

Pühapäeval lasin ennast Muhusse toimetada. Esialgsete plaanide kohaselt pidime Laisikuga Maailmaparandaja ja Mpsi juurde minema, aga kuna neile pühapäeva õhtul elektrit hästi anda ei tahetud ja meil oli soov tantsusaate finaal ära vaadata, tulid nemad hoopis Laisiku juurde. Kaasas oli neil suur korvitäis piparkooke, mille hulgas leidus ka minu piparkoogivariant (ma tundsin ta kohe ära).
Esmaspäeval käisime lõuna ajal suitsujuustusuppi söömas ja õhtul põrutasime Sõrve. Nägin kah lõpuks Sannu ära (Laisik oli teda juba mitu korda näinud). Ja Karli polnud ma ka tükk aega näinud. Karlil paistis minu kohaloleku üle päris hea meel olevat... Aeg lippas ja kell oli suht palju kui lõpuks tuttu läksin. Aga õnneks sain hommikul natuke kauem magada, sest Saarlanna tuli hiljem linna, nii ei pidanud ma tööletõttajatega koos Kuressaarde sõitma.

Puhkus on siiamaani olnud kassirikas. Jupijumala juures Tallinnas oli 2 kassi (kellest üks üritas ennast minuga kaasa smugeldada, aga ei läinud läbi), vanaema juures on 3 kassi (1 on vanaema oma - 13-aastane kassivanamees ja 2 on tädi oma), Muhus Laisiku juures oli miski 8 kassi vist - iga nurga tagant tuli erinev kass välja ja Sõrves oli Potsataja. Hetkel olen ma ainsas kassivabas peatuspaigas - Laisik pole oma korterisse veel kassi toonud.

Puhkab

Jõudiski kätte minu puhkus. Eile näiteks tuli hommikul mõte, et võiks keskpäevasesse vesiaeroobikasse minna. Mõeldud-tehtud. Väga mõnus oli. Ja esimest korda olin sellises trennis, kus kasutati abivahendina nuudlit (teate küll, see pikk toru).

Täna pidin siiski ühe päeva veel tööl olema (eelmise reede võtsin vabaks ja selle asemel olin täna tööl). Aga keegi oli mu arvutile ilmselt juba öelnud, et puhkust saab. Kuidas muidu seletada seda, et arvuti iga natukese aja tagant iseenesliku restardi sooritas. Ühel hetkel sai mul villand ja kolisin ära töökaaslase arvuti taha, kes ise täna koolitusel oli. Ja õhtul võtsin arvuti linna kaasa. Ei, päris koju ei toonud, jätsin itimehele. Näis, kas lahendavad koos selle probleemi ära. Ma annan neile poolteist nädalat aega. Siis on mul jälle tööjuures arvutit vaja.

Aga homme põrutan paariks päevaks pealinna ja sealt edasi saarde... tavapärane värk, ega puhkus siis kodus lebotamiseks ole.

Elukvaliteet

Reedest pühapäevani toimus Tartus Ökomess Elukvaliteet 2008. Olime meiegi erakonna boksiga väljas. Ja ei saa mainimata jätta, et olime üsna populaarsed. Põhjus oli muidugi lihtne - jagasime tasuta kohvi, teed ja kooki (kõik loomulikult mahetoorainest). Väga mõnus tunne oli inimestele lihtsalt niisama midagi head jagada (proovisin ise ka järgi - koogid olid tõesti head). Hästi vahva oli ka see, et needsamad inimesed, kes olid meid toorainega varustanud või esindasid mõnda firmat, kelle toorainet kookide valmistamisel kasutati, olid ise ka seal samas messil ja said maitsta, kui hea kook heast toorainest tuleb.
Lisaks oli mul ka loosiõnne - kui erakonda mitte kuuluvate ankeeditäitjate hulgast loositi välja jalgratas, käimikepid ja sammulugeja, siis ankeedi täitnud erakonnaliikmete vahel loositi välja kolm riidest kotti, millest üks tuli mulle :)

Lumest ja veest

Sel nädalal on siin maja ees igasugu ilma nähtud - lumehunnikutest laiuvate porilompideni välja. Ühel hommikul suutsin korralikult kinni jääda, nii et oli lisajõude vaja, et liikuma saada (appi tulid kusjuures naisterahvad). Edasi oli probleeme kahel autol üksteisest mööda mahtumisega, et lumevallid tee servas olid nii suured. Samal hommikul jäin veel teist korda kinni - töökaaslase maja ees, sest seal tänaval oli täielik lumepudru, aga siis oli töökaaslane kohe abis tõukama.
Kahel hommikul olen samuti kinni olnud, kuid oma jõududega välja suutnud pääeda. Võtsin appi kühvli (kuna ma õigel hetkel ei ostnud lumelabidat autosse ja pühapäeval seda Eedenis ei olnud, siis toimetasin autosse oma plastmassist prügikühvli) ja, kus kühvel nõrgaks jäi, ka vana jääkraabitsa ja sain ennast välja kraabitud.
Täna liiklein ühistranspordiga ja põhimure liigeldes oli lompidest mööda laveerimine. Kuidas küll see ilmataadi meel ühe nädala jooksul muutub.

Hiljaks jäin...

Nii teatas mulle täna ema telefonis. Mul oli nimelt plaanis jõuda nii umbes pooleteise nädala pärast Saaremaale vanaisale külla. Vanaisale, kelle tervis kasvaja tõttu sugugi kiita polnud. Ja täna vandus tervis lõplikult alla. Teda pole enam.
Vanust tal nii väga palju polnud - suvel sai 75.
Hakkasin meenutama, millal ma teda viimati nägin ja tuleb tunnistada, et see oli vist eelmisel suvel. Sel suvel ju pikemalt Saaremaale ei jõudnud ja kuigi arvasin, et jõuan teda vaatama enne kui hilja, läks vastupidi. Isadepäeval rääkisime telefoni teel. Tema häälest oli aru saada, et olemine on kehv. Üritan ennast natuke lohutada sellega, et ta ei pea rohkem kannatama.... aga see ei toimi eriti...

Hüvasti, papa!

Värskas

Juba teist nädalat järjest ei olnud reede tavaline tööpäev (järgmisel nädalal ka ei ole, aga siis on põhjus teine), sest olin hoopis koolitusel.
Täna sain koolitatud kohaliku lehe tegemise ja terviseedendamise osas. Üllatav oli see, et minu koostatud infoleht sai isegi mõningaid kiidusõnu (olgugi, et ma kohaletulnutest kõige väiksema staažiga lehetegija olin... mõni oli ikka 10-12 aastat seda teinudd). Eks näis, ehk õnnestub edaspidi natuke ajakirjanduslikumaks seda infolehte muuta.
Terviseedenduse koha pealt anti ka hulgaliselt kirjandust erinevate terviseteemade kohta. Enamus olid üsnagi teada valdkonnad, aga näiteks vesipiibu ohutuse kohta käivaid müüte kummutav voldik oli minu jaoks uudne lugemine. Jälle natuke targem.
Kogu koolitus lõppes Värska veekeskusega tutvumisega (koolitus toimus Värska sanatooriumis). Tutvusin sealse basseiniga (oli võimalik 1 km ära ujuda küll), saunadega (nii infrapuna-, auru- kui ka tavalise ehk siis soome saunaga), erinevate masserivate atraktsioonidega, nii 34-kraadise kui ka 17-kraadise mineraalvee mullivanniga ning ka veebaariga (kust ma kakaod võtsin, sest oodates hakkas jahe). Väljudes tutvusime ka allikatest tuleva vee maitsega (õnneks oli rivis ka üks joogivee kraan, nii et kui liiga mineraaliderohkeks läks, sai peale rüübata).

Lumi

Esmaspäeval oli vaid õhuke lumekiht, eile ja täna said lapsed juba lumememme teha ja lumesõda mängida (ok, kui päris aus olla, siis ka mõningad täiskasvanud kasutasid lund üksteise loopimiseks). Aga suhteliselt hilja (17. novembril) sadas sel aastal see esimene lumi maha. Mäletan ka aegu, kui oktoobris lumi maas on olnud. Lume mahatulek tähendas ühtlasi ka seda, et uute talvesaabaste otsimist ei olnud enam võimalik palju edasi lükata. Seega tuli minna poode kammima. täiesti üllatuslikult saingi sobivad saapad.

Tegelikult on väga ilus vaadata lumiseid puid teede ääres. Eriti õhtusel ajal pargiteel. Mõnus.

Maailmakohvik

Käisin Maailmas uudistamas, mis see Maailmakohvik ka on. Ja noh, eks teema (nafta ja tarbimine) ka huvitas. Tulemus - palju huvitavaid ideid, mida sai vahetatud erinevate inimestega. Häbelikke ja vaikseid eestlasi seal ei kohanud, olid inimesed, kes oma mõtteid julgelt välja ütlesid (eks seda soodustas muidugi ka see, et arutelud toimusid väikses ringis) ja pigem ei tahtunud arutelud kuidagi vaibuda, kui moderaatoreid kuulata vaja oli.
Üleüldse toimib see otsene suhtlus kuidagi paremini, kui mõttevahetus meilitsi. Seda sai ka nädalavahetusel kogetud.

Ja tundub, et mul on teisikuid vist päris mitu. Tallinnas olla üks, Tartus on nähtud ja mõni aeg tagasi hakkas üks vene neiu minuga tänaval rääkima nagu vana tuttavaga, esialgu mõtlesin, et äkki me oleme kusagil kohtunud, aga siis sai neiu aru, et ma vist ikka ei ole see, kelleks ta mind pidas (järeldus, üks teisikutest on venelane).

Mees majas

Juhuse tahtel ma ikkagi ei hakanud ise lakke aukude puurimisega mässama. Nimelt juhuslikul oli ühel sõbral vaja Tartus öömaja ja loomulikult kasutasin ma ära meessoost isiku viibimise korteris ja lasin temal augud puurida. Ja kui nüüd aus olla, siis see asi ei tundunud üldse nii lihtne, kui ma arvanud olin. Lisaks oleks hea omada sellisteks puhkudeks jooniseid selle kohta, kust läheb armatuur... Nimelt sai neljale vajalikule augule lisaks ka kolm auku, mis kasutusele ei läinud, kuna neid ei olnud võimalik piisavalt sügavaks puurida, sest metall tuli ette. nii et järgmine aktsioon on pahtliga aukude kinni toppimine :p

Veel sain ma teada, kuidas saab ruubiku kuubiku kokku panna. See käib nii:

Võta kuubik juppideks, kuni jääb järgi selline asi (pilt 1)

Siis võta ülejäänud osad (pilt 2)

ja pane need õigesti kokku

Nii lihtne see ongi :) :P

Ah jaa... olgugi, et ma ise olen veel väga algaja kitarrimängimises, andsin ma eile oma esimese kitarritunni... Loomulikult oli kitarr häälest ära läinud. Seda sai ka häälestatud. Ega ma kindel ole, et ta pärat rohkem häälde sai :pp Igal juhul oli õpilane tubli ja õppis 4 duuri ära.

Progress

Täna Sõpruse sillale rattateelt sõites avatasin, et on toimunud progress.
Nimelt on situatsioon selline, et kuni silla kõnnitee alguseni on uus kergliiklustee, kus on siis joonega eraldatud, jalakäijad ja jalgratturid, aga kõnnitee ju endiselt kitsas seal silla peal, mis eeldaks sõidutee servas rattaga liiklemist. Sealkandis on aga äärekivid vist Tartu kõrgeimad. Nii ma siis olingi harjunud kerge põrgatusega sinna sõiduteele maanduma. Täna samal marsruudil sõites avastasin üllatusega, et esiteks on tekkinud maha täiendavad jooned (esimest korda seal sõites jäi tegelikult arusaamatuks, kuhu rattur edasi peaks liikuma) ja väike sebra ning kõrge äärekivi on asendunud sujuva üleminekuga sõiduteele. Nii võib Tartust veel tõesti rattalinn saada :) Ääremärkusena olgu veel öeldud, et kõrgete äärekivide kohta tegid märkuse ka septembris siin sõitnud rahvusvahelised ratturid, kes muide ka sellest samast kohast läbi sõitsid ja seal ratastelt maha tulid ning need sõiduteele tõstsid.

Hüvasti, Dagö!?

Niisiis... Dagö läheb laiali. Eile oli viimane kontsert Tartus ja täna oli ilmselt siis nende viimane kontsert üldse. Samas... vaadates seda, kuidas igasugu bändid comebacke teevad, siis mine tea... ehk tulevad millalgi jälle kokku. Teisest küljest... Saatpalu võib vabalt mõne uue projektiga välja tulla.
Kusjuures kontserdile minemise otsus küpses enne seda, kui ma teada sain, et rohkem sellist võimalust üldse tulla ei pruugigi.
Kontsert ise üllatas minda alguses Saatpalu sõnaahtrusega. Esimeste lugude vahele ei tulnud ühtegi jutukest. Aga mingist hetkest (minu meelest siis kui Evelin ja Hele lavale tulid) muutus ta siiski jutukamaks. Lisaks oli lavaline liikumine päris ilmekas. Ja taustaks oli tuledest bändi nimi, mis muusika taktis ka vilkus (sellist asjandust mina Dagö kontsertidel küll varem näinud pole). Ning mis kõige toredam - õhku oli (J. kirjeldusest eelmise kontserdi kohta oli karta õhu puudumist). Kokkuvõtvalt - Dagö tuntud headuses (nagu alati viimane laul Šveits ja lisalugu Silmalaud). Kahju, et edaspidi vaid plaatidega leppida tuleb... loodan, et nad Säsi kontserte veel teevad.

Ohutus ennekõike

Kuigi ma ütlesin ülevaatue onule, et käin veel oktoobri kuu jooksul oma auto tulekustutiga kontrollis ära (sel hetkel oli oktoobrit nii umbes nädala jagu järel), juhtus nii nagu ma kahtlustain - ei jõudnud sinna eelmisel nädalal. Aga palju puudu ei jäänud. Viisin eile kontrolli ja täna sain kätte, nii et nüüd on jälle tempel peal, et sobib kustutamiseks küll. Ja kuna ma juba olin tuleohutustarvetega kauplevas ettevõttes, otustasin korralik kodanik olla ja ostsin kaks suitsuandurit ka endale. Nüüd on ainult veel sellest koera sabast vaja üle saada ja need lakke kinnitada (ehk siis kaks auku kummagi toa lakke tekitada). Sellega seoses tekkis mul kurikaval mõte nõuda vastuteene mõnelt neist meeskolleegidest, kelle nõusid ma pea iga päev pesema pean (aga olgu siinkohal ära öeldud, et ega ma neil seda "teenust" rahus nautida ei lase - pidevad vihjed ja sarkastilised märkused käivad sinna juurde). Teine variant on muidugi see ise ära teha, mis tegelikult tundub isegi parem (teate küll, tänapäeva iseseisvad naised :p).

Sportlik-meelelahutuslik laupäev

Üks marsruut pealinnas on mul juba päris hästi selge - kuidas bussijaamast Toompeale saada (istud aga nr 2 trammi peale ja sõidad Balti jaama ja sealt mööda treppe üles ja oledki kohal). Aga seekord proovisin ka teisi marsruute. Mõningase abiga. Vaevalt, et ma kõiki kohti teinekord iseseisvalt üles leiaksin (isegi järgmine päev valges oli raskusi selle koha ära tundmisega, kust ma eelmisel õhtul trolli peale läinud olin). Siiski leian ma, et olen teinud edusamme pealinna tundma õppimisel.
Aga ega Tallinnas käik ei piirdunud siis ainult ühistranspordi ja linna tundmaõppimisega. Käisime ka Kalev Spas ujumas. Nad on seal naiste riietusruumi päris hoolikalt ära peitnud... tükk aega tuli kõndida enne kui sinnani jõudsid. Ja ega riietusruumist ujulasse jõudmine ka just kõige lihtsamate killast olnud. Leidsime siiski tee ujulasse ja saime oma kilomeetri ära ujutud (viimasest ujutud kilomeetrist oli juba oi-oi kui palju aega möödas). Pärast istusime natuke aega ka mullivannis ja saunas.
Hiljem oli plaanis seenesöömine S. juures. Minu jaoks oli see esimene külaskäik S. juurde, nii et nüüd on ka tema pesa nähtud. Lisaks söömisele veetsime aega mõnusa briti huumori seltsis.

Veel mõjusid

Täna olin jälle Paides. Oli koolituse teine osa. Seekord räägiti KSH-dest ja ühest analüüsimeetodist täpsemalt ning asi lõppes praktilise osaga. KSH-dest rääkis muide Järvet. Ma imestan ikka, kuidas õpetajatele ja õppejõududele kõik need näod meelde jäävad... igal juhul ta mäletas, et oli mulle loengut andnud, ainult et ta ei teadnud, ka ma olen geograaf või keskkonnatehnoloog.
Seekord oli hommikune sõit normaalsem - ühtegi rekkat ega traktorit ees ei munenud ja ma jõudsin ilusti õigeks ajaks kohale. Aga tagasisõit oli nõmedam - väljas läks parajasti pimedaks ja vastutulevate autode tuled tundusid kuidagi eriliselt heledad. Mina ei tea, kas kõigil on mingid tohutu võimsad pirnid esituledes või on asi minus, aga jubedalt häirisid.