Küsimus nime-ekspertidele

Mis teie arvate, kas Neenu on mehe või naise nimi?

Miks ma enam nõusid ei pese

Mõni aeg tagasi ma avaldasin siin blogis rahulolematust selle üle, et mina lõunasöögi nõusid pesema pean. Esialgu ma pesin ja kuivatasin need iga kord peale sööki (vastasel juhul oleks need pesemata jäänud). Natukese aja pärast õnnestus mul saavutada see, et pesin küll mina, aga kuivatasid kaks meesterahvast. Edasi hakkas üks meestest juba ka aeg-ajalt nõusid pesema. Siis toimusid muutused struktuuris - maanõunik vahetus. Uus maanõunik on naissoost ja osales ka nõudepesemises. Olime üle läinud kordamööda nõude pesemise süsteemile. Vaid endine vallavanem ei võtnud sellest osa. Aga nagu juba mainitud, temast sai endine vallavanem. Aga sellega asi ei lõppenud - kuna sööjaid oli suht vähe ja aeg-ajalt oli probleeme kausside tagastamisega köögile (meile pandi nii palju süüa, et me kahe-kolmekesi seda ära ei söönud ja nii jäi kauss koos söögiga meie kätte), tehti ettepanek, et me võiks hoopis sööklasse sööma minna. Ja nii juhtuski, et nüüd ei ole vaja enam lauda katta ega nõusid pesta, samuti on võimalus soovi korral lastest üle jäänud magustoitu süüa (töömehed, kes samuti sööklas söövad, kasutavad seda võimalust usinasti).

Hommikused harjutused tungrauaga

Mida teha, kui avastad hommikul auto juurde jõudes, et üks rehv on lössis (hea, et oli vasakpoolne, muidu ilmselt poleks avastanud enne sõitma hakkamist). Loomulikult hakkad ratast varuratta vastu välja vahetama. Ja loomulikult ei hakka sa minema koju riideid vahetama, vaid asud seda tegema seelikus ja mantlis (selleks puhuks on hea hoida pagasiruumis igasugu vajalikke asju nagu näiteks suur kile). Ja võibolla mitte nii loomulikult tajud varsti, et keegi seisab sinu selja taga ning ümber pöörates näed meesterahvast, kes pärib, et ega pole abi vaja. Ma ei tea, kas see on jonn või lihtsalt tänapäeva iseseisva naise suhtumine, aga kuna ma sain parajasti omaarust hästi hakkama, teatasin, et ei ole vaja, olen seda ennegi teinud (ratta vahetamist siis). Aga muidugi tänasin abi pakkumast. Ise mõtlesin hiljem, et huvitav, kas asi oli seelikus või miks just täna tuldi abi pakkuma, aga varasematel kordadel, kui ma seda sama asja oma maja juures teinud olen, ei ole keegi pidanud vajalikuks mulle abi pakkuda (v.a. see üks kord, kui ma tõesti hädas olin, aga siis ma küsisin vist ise abi).

Seekord pisut seksikam trenn

Fittesti treeningplaani ilmus stripp-aeroobika. Olin sellest varem kuulnud, aga ise polnud käinud. Nüüd sain ära käia. Täitsa lahe oli. Ühel hetkel ilmusid klaasseina taga olevasse jõusaali ka pealtvaatajad - kaks sama klubi naistreenerit (seda, kas ja kui palju rohkem mehi samal ajal jõusaalis treenis, ei jõudnud jälgida). Riideid siiski trennis seljast ei võetud, aga treener selgitas juurde, kus saaks riideesemeid vähendada... lõpuks jõudis järeldusele, et peab ikka palju riideid seljas olema, et iga koha peal midagi ära oleks võtta.

Esimese korruse rõõmud vol n+1

Teisipäeval just enne magamaminekut avastasin, et veetase WC potis on kõrgem kui tavaliselt ning lisaks hulbib seal miskit. Kuna ummistuste tekke algnähtudega olen juba mitmel korral kokku puutunud, siis oli asi kohe selge. Et mitte niisama käed rüpes istuma (või siiski magama) jääda, võtsin telefoni ja helistasin haldusfirmale. Neil on sisse seatud 24 h valvenumber. Toimis (kell oli üsna öö). Aga kohe meest välja ei saadetud. Küsiti kas hommikuni kannatab oodata. Noh, see sõltub ju sellest, kui palju ülemised vett alla lasevad. Öösel ehk ei lase, aga hommikul võib oodata suuremat veetõmbamist. Seega palusin saata hommikul vara, et jõuaks enne ummistuse likvideerida, kui suurem mass ärkab. Pärast kõne lõppu kiikasin veel korra sanitaarsõlme ja nägin, et vesi on normaalsele tasemele vajunud. Uuesti ei hakanud helistama.

Hommikul kohe peale ülesärkamist kontrollisin uuesti. Kõik oli normaalne. Just siis kui olin hommikusööki lõpetamas, kuulsin kahtlast häält sealt torude kandist. Kiikasin WC potti ja nägin, et veetase on tõusnud. Seega ummistus oli olemas ja kell oli seitse läbi. Helistasin uuesti haldusfirmasse. Kui olin ennast ära tutvustanud, küsiti kohe, kas vesi tõuseb. Vastasin jaatavalt ja pärisin, millal töömees tuleb. Lubati tagasi helistada ja teada anda. Selgus, et nii umbes poole tunni pärast. Vesi aga tõusis. Mis seal siis ikka, tuli haarata juba tuttavad tööriistad (kühvlilaba ja pang) ning asuda vett kühveldama. 2 pangetäit jõudsin kühveldada enne, kui töömees kohal oli. Ja loomulikult ei saanud ta kohe asja kallale asuda, sest minul ju keldri võtit ei ole. Lõpuks saadi keldrisse ning asuti tööle. Hirmus kolin ja kärin kostis, aga veetase minu sanitaarsõlmes ei tahtnud alaneda. Töömees tuli vaatama, kas läks vesi ära, aga pidi oma silmaga veenduma, et pole siin midagi alanenud. Vaatas, mõtles ja leidis, et ju siis on nüüd ka minu korteri piires ummistus tekkinud. Esmalt küsis vaakumpumpa. Kahjuks mul ei leidunud. Tõi siis enda oma, aga kasu sellest ei olnud. Läks ja tõi traadi. Sonkis, sonkis, aga ei aidanud seegi. Läks keldrisse ja tõi masina. Ikka ei tahtnud asi laheneda. Hoopis hullemaks läks - traat oli valesse torusse läinud ja vanni äravoolutoru lahti lükanud. Ehk siis lisaks solgiga üleujutatud WC põrandale sain ka üleujutatud vannitoapõranda. Noh, proovis torumees siis asja teistpidi lahendad - lähenes asjale vannitoa poolt. Sedapidi läks õnneks, vesi alanes lõpuks. Jah, ummistus oli kadunud, aga uputus oli alles. Kiiremas korras tuli asuda kõige hullemat likvideerima. Vannitoa põrand natukenegi kuivaks, vetsupõrand töömehe saabaste porist ja pott kõige hullemast saastast puhtaks. Rohkemaks polnud aega, sest kell oli juba niigi palju (olin selgelt koosolekule hiljaks jäämas). Õhtul koju tulles langes esiteks kahtlustav pilk põrandale. Kuiv :) On see alles õnn, kui torud kenasti läbi jooksevad :)

Mardid ja sandid

Täna juhtus nii, et olin seitsme paiku kodus. Olin parajasti tubli ja triikisin. Käis uksekell. "Tohoh, kes see nüüd siis olla võiks???", mõtlesin. Välimist ust avades tekkis kahtlus... ega ometi? Jah, mul oli õigus. Paar plikat olid tulnud mardisanti tegema. Teatasin, et minu meelest joosti santi eile. Aktsendiga "Täna ka" sain vastuseks. Kutsusin nad siis sisse. Jäid teised seisma koridori Jyski kilekott käes. Vaatsin neid (olgu öeldud, et endale mardisandi välimuse andmisega polnud küll vaeva nähtud) ja küsisin, et kas neil mingi eeskava ka on? Selle peale luges üks tüdrukutest marditeemalise luuletuse. Rohkem ei pinninud ka, toppisin nende õieli suuga kilekotti mõned õunad ja läinud nad olidki. Mina aga pidin tõdema, et ei ole enam marti jooksmine see, mis ta vanasti oli.

Mäletan, kuidas meil oli ikka ette valmistatud eeskava - tantsisime, laulsime, küsisime mõistatusi, mõnikord viskasime herneidki. Ja vastu saadava nänni jaoks meil kilekotti kohe kindlasti ei olnud. Riietusest ei hakka siinkohal üldse rääkimagi. Kuidagi tundusid need tänased "mardisandid" rohkem nende moodi, kes tänaval ligi tulevad ja mõnda krooni (")kojusõiduks(") küsivad. Ei tea, kas ameeriklaste Halloween on tänapäeva noored ära rikkunud või oli asja algpõhjus tänaste ootamatute külaliste rahvuses? Eile nägin tänaval ühte kampa, kes tundusid ikka tükk maad rohkem ehtsate mardisantide moodi. Loodan väga, et see tänane nähtus oli vaid halb erand ja enamuse tänapäeva laste/noorte seas on ikka marti jooksmine au sees ning seda tehakse südamega.

Petrone Printi kampaania

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo –http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Naised juhivad

Nüüd on see otsustatud - järgnevad 4 aastat on meil naiste võim.

Pühapäevaõhtu muusikaga

Mida teha, kui trennis harjutuste taustaks olev lugu hakkab kummitama? Üritada see lugu netiavarustest üles otsida ja kuulata. Ja kui guugeldamine ei aita (sama pealkirjaga lugusid on lihtsalt väga palju)? Siis tuleb minna ja treeneri käest küsida, kes seda esitab. Seda ma tegingi ja nüüd saan seda lugu nii palju kuulata kui kulub (ja kui isu peaks peale tulema, siis ka neid samu harjutusi teha, mida me bodybalance'is teeme selle loo saatel).

***

Kuigi ma viimasel ajal telekat eriti ei vaata, on ometi üks saade, mille pärast ma spetsiaalselt pühapäeva õhtul teleka ette ennest sätin - Superstaari otsimise saade. Täna üllatasid saates Ruja laulu esitamiseks valinud mind meeldivalt. Kui Rahu on selline laul, mille puhul võib veel oodata ka kellegi teise esituses rahuldavat tulemust, siis Eesti muld ja Eesti süda on selline laul, mille puhul keegi Alenderile ligilähedalegi ei saa. Täna aga meeldisid mulle mõlemad esitused. Kusjuures isegi Rannapile meeldisid need. Natuke negatiivselt üllatas mind Anis, kelle lauluvalik ei olnud just kõige parem ja esitus jäi kahvatuks. Samas sellega olen ma väga rahul, et Anis siiski sisse jäi ja Eliisa välja langes (mingil seletamatul põhjusel mulle Eliisa ei meeldinud eriti, aga Anis tundub hästi omapärane ja teda tahaks kindlasti veel laulmas kuulda).

Armastust ja köha ei õnnestu varjata*

Nädalavahetus Tallinnas. Üle pika aja. Seekord oli mitu põhjust/eesmärki - ts-ile sai lubatud külla minna, kui järgmine kord pealinna satun, venna sünnipäev tahtis tagantjärgi tähistamist ja üks asjalikum põhjus ka - koosolek.

Alustuseks siis reede õhtul maandusin ts-i juures, veetsime mõnusalt aega ja õhtu venis küllalt pikaks. Õnneks ei pidanud väga vara laupäeval tõusma - koosolek algas keskpäeval. Selleks ajaks jõudsin ilusasti kohale. Pärast oldi lahkesti nõus mind venna juurde ära viima. Jõudsin umbes paar tundi enne teisi külalisi, nii et sain natuke ettevalmistustega ka aidata (ja kuna vend pidi korra veel poodi ka minema, avanes võimalus meelepärast pikendajat valge rummi juurde tellida). Õhtu kujunes üsna mänguliseks. Vend sai kingituseks uue Aliase ja loomulikult asuti seda kohe ka mängima. See mäng nõuab nii head näitlejaoskust (vennanaise hüsteerilise etendamise eest oleks võinud küll Oscari välja anda), füüsilist vastupidavust (minut aega järjest kükke teha ei ole naljaasi) ja ka kuulsuste nimede teadmist. Hiljem tuli mängu Wii. Proovisime kitarrimängu (päris kitarri on mu meelest lihtsam mängida), bowlingut, vibulaskmist, skuutrisõitu, golfi ja ka pinksi (selle ajal ma küll võitlesin juba Vässuga, kes võitma kippus - kell oli ka pool viis juba). Päris vahva mänguasi, tuleb tõdeda. Mulle isiklikult meeldisid bowling ja vibulaskmine kõige rohkem, igasuguses kujuteldavas võiduajamises õnnestub mul alati liiga palju pöörata, nii et skuutrisõit ei läinud mul kohe kuidagi.

* Sissekande pealkiri pärineb Ladina sententside raamatust (ladina keeles see mul meelde ei jäänud, aga eestikeelne vaste jäi küll meelde), mille vend sünnipäevaks sai. Minu meelest päris hea ütlus (viimane neist kahest varjamatust on praegu minu puhul aktuaalne teema, nii et tundus sobilik).

Tehniliselt korras

Ma vist olen igal aastal kirjutanud autoga ülevaatusel käimisest. Kirjutan siis sel aastalgi.

Mõtlesin, et olen tubli ja lasen tulekustuti ilusasti ära kontrollida enne ülevaatust. Plaanisin, plaanisin ja lõpuks jõudsingi niikaugele, et viisin tulekustuti kontrolli. Seda üle andes jäi mu pilk peatuma sildikesel "järgmine ülevaatus" millel oli kirjas 11.2009 ehk siis tegelikult oleks veel aega olnud ka novembris seda teha. Aga kuna ma seal juba olin, siis lasin asja ära teha. Vähemalt oli seal soodukas, nii et sai kolmandiku võrra odavamalt kui muidu.

Täna jõudsin ka auto ülevaatusele viidud. Enne mind oli veel üks auto, nii et passisin päris tükk aega ukse taga enne kui sisse lasti. Üks ülevaatuse onudest kukkus kohe kapoti kallal lammutama, pidin tegema märkuse, et seest peab ka kangi tõmbama enne. Ja siis küsiti tulekustuti kohta. Ei, nad ei tahtnud seda näha, ütles, et kui ma tean, kus tulekustuti ja tõkiskingad asuvad, siis on ok. Tüüpiline. Mina näen vaeva ja lasen tulekustuti ära kontrollida korralikult enne ülevaatust ja nad ei vaatagi. Aga vähemalt sain ma lõpuks ikkagi kiita. Selle eest, et ma käsipiduri peale tõmban, kui auto ära pargin. Kui aus olla, on sõitu alustades täiesti automaatne käeliigutus käsipiduri mahavõtmine. See liigutus tuli ka tehnoülevaatuselt ära sõites, kuigi ülevaatajad ei olnud käsipidurit peale tõmmanud (see jäi neil ühelt poolt peale, seepärast ei julgenud nad enam uuesti tõmmata ning siit tuli ka kogu jutt käsipiduri pealetõmbamisest).

Mida peale hakata vaba päevaga?

Esiteks magasin nii kaua, kui und oli. Õnneks läks see suht täpselt kokku selle ajaga, millal äratuskell häält tegema hakkas. Et miks ma siis ikkagi äratuskella panin? Vat sellepärast, et olin otsustanud ikkagi päevasesse Bodybalance'isse ka minna. Pärast trenni võtsin suuna polikliinikule. Andsin ära 450 tilka verd ja sain vastu kruusi. Minu meelest päris hea kaup :) Verekeskusse ma pikemaks istuma ei jäänud, vaid tulin ära koju, et süüa teha. Kui kõht täis, oligi aeg sealmaal, et tuli ennast teatri jaoks sättima hakata. Läksime autotäie tüdrukutega Põlvasse "Testosterooni" vaatama. Ehk siis laval olid ainult mehed, kes ütlesid välja kõik täpselt nii nagu sülg suhu tõi (ehk siis maakeeli öeldes - ropendasid ikka vingelt) ja ühel hetkel lasid lausa püksid maha. Aga kogu see kompott oli ometigi naljakas, nii et mina jäin väga rahule.

Veel üks lubadus

Eelmine reede olin nii tubli, et käisin ehitustarvete poes ja ostsin pahtlit. Täna jõudsin nii kaugele, et plötserdasin seda pahtlit suitsuandurite ülespaneku käigus tekkinud aukudesse. Tulemus oleks võinud ehk tasasem olla (kui see mind millalgi väga häirima hakkab, siis ilmselt üritan tasandada), aga põhiline on see, et enam ei musta mulle lagedest augud vastu :)

Nii et järjekordne selleks aastaks antud lubadus on täidetud. Järgmiseks peaks vereandmise ikkagi ette võtma.

Trennitibi

Sõrme andsin, läks terve käsi. Ehk siis nädalasest proovipaketist spordiklubis sai aastane liitumisleping. Mis teha, meeldima hakkas. Nüüd ma siis käin nii tihti kui võimalik trenni tegemas. Enamasti üritan võtta treeninguid, kus põhirõhk on venimisel, aga nii umbes kord nädalas on saanud sisse ka hoogsam või suuremat pingutust nõudev trenn. Täna näiteks lasin ennast ära petta trenni nimest ja läksin Easy-nimelisse spinningusse. Nii kogenud ma olen juba küll, et veepudel kaasa võtta, aga rätikukest higi pühkimiseks ei võtnud (no easy ei tohiks ju väga higistama ajada). See oli viga. Juba poole trenni ajal tundsin, et higi voolab ja särk hakkab pigem märga nartsu meenutama. Vaatasin igatsevalt paberkäterätihoidjat ruumi seinal, aga sadulast maha tulla ei saanud. Alles siis kui trenn läbi, sain ennast pisut kuivatada.

Eelmine nädal käisin BodyJamis, see on selline tantsuline värk. Kuna kava kordub, siis need, kes olid mitmendat korda, teadsid samme, mina aga hakkasin paljudele sammudele pihta saama alles siis, kui juba uue kombinatsiooni juurde mindi. Vaid siis, kui tša-tša sammu tehti, oli hea tunne - lõpuks ometi midagi tuttavat. Treener ise oli ülimalt energiline neiu, kes lugudele ka kaasa laulis.

Tundub, et minu nägu hakkab juba tuttavaks saama. Enam ei pea nime ütlema, kui kapi võtme ära viin, saan oma kaardi ka ilma nime ütlemata. Ja see kena jõusaali treener, kes selles esimeses trennis oli, teretab mind (kuigi ma pole rohkem ringtreeningus käinud)

Valimised, valimised

Valimised on käima läinud, natuke rohkem kui nädal veel ja siis on tulemused teada. Varivalimiste tulemused said täna teatavaks, need olid Rohelistele päris head. Käisin isegi selle projekti raames ühel debatil.

Eile osalesin Linnalehe ajakirjanduslikus eksperimendis, kuhu olid kutsutud 6 erakonna esindajad (5 olid kohal, Keski ei olnud). Kohapeal selgus, et ma olin ainus naisterahvas. Aga polnud hullu, ülesanne ei olnud kontimurdev (hämmastav, kui keeruline on tegelikult saada inimestelt 3 probleemi Tartu kohta). Meie Raekoja platsil toimunud diskussioon tekitas nii mõneski möödakäijas suurt huvi. Kuigi ajakirjanik õhutas meid üksteist provotseerima, oli arutelu üsnagi rahulik, vaid Sotside ja Reformikate esindajad paistsid olevat "vanad sõbrad" ja kohati läks vaidlus tuliseks ja teravaks (muuseas oli Sotside esindajal ka hea põhjendus, miks Rahvaliit oravatele Toomemäele varjupaiga teha tahab). Kõige kahvatuma mulje jättis IRLi esindaja. Täna nägin selle sama tüübi reklaamvoldikut, kus siis räägiti, kui toreda mehega tegu on ja lubati Tartu ära remontida (neil on miski remondimeeskond vms moodustatud). IRL paistab üldse Eedeni olevat löögi alla võtnud. Olin varem kuulnud, et nad seal nänni jagavad, aga ise polnud näinud, täna kohtasin neid seal isiklikult. Üks meesterahvas tahtis oma reklaami anda, aga ma teatasin talle, et ma kandideerin ise ka, nii et minu peale pole mõtet oma reklaamlehte raisata.

Nännist rääkides... ega kellelgi juhuslikult parkimiskella vaja pole? Eelistatavalt keegi, kes vihkaks parkimistrahve ja armastaks Eestimaad, sest just täpselt seda teatavad kirjad selle kella peal. Eile oli see minu autole kojamehe vahele torgatud. Esimene reaktsioon seda kaugelt nähes ei olnud just positiivne - selle kella põhivärv on kollane ja üldiselt ei tähenda midagi kollast kojamehe vahel just häid uudiseid. Nähes, et see kõigest oravate kampaanianänn on, läks meel rahulikumaks, aga seda kella ma kasutama kindlasti ei hakka (pealegi on mul juba parkimiskell olemas, see oli isegi armatuuril näha, kui oravad mulle oma kella kojamehe vahele panid, mis näitab, et säästliku ressursikasutuse peale ei mõelda).

Ja veel... kui kellelgi seepi vaja on, siis mul on üks pakkuda.

Õnnesoovid

Hakul on täna sünnipäev. Palju õnne talle!!!

Säh sulle mugavused

Tuba on külm ja vett ei ole. Ime, et elektergi veel on (täna hommikul näiteks olevat Tartus 20 minutit elekter ära olnud). Niipalju siis mugavustest.

Infoks

Kui kedagi huvitab, mida ma eile hilisõhul tegin, siis vihje saab siit.

Treenin palju jaksan

Otsustasin, et tuleb ikka hakata regulaarselt füüsilist koormust rakendama. Esimesena võtsin luubi alla Eedenis asuva spordiklubi, mis lubas nädal aega 99 eegu eest trennis käia.

Eile oli esimene trenn. Valisin ringtreenigu. Ehk siis vana sõber jõusaal. 12 harjutus, 3 ringi. Õnneks oli uusi teisigi, nii et oli kellele ette näidata, mis ja kuidas teha. Treener ise oli väga muhe, huumorimeelega ja pealekauba veel kena ka.

Soojendus meenutas kooliaegsed kehalise kasvatuse tundi - õlaringid, käte vibutused, puusaringid. Pärast lühikest soojendust asusime asja kallale. Loomulikult ei olnud mul kõik 12 harjutust kohe meelde jäänud, aga treener oli tähelepanelik ja tuli juhendas, kui miskit valesti tegin või abitu näoga ringi vahtisin.

Esimene ring sai läbi, st kõigil kõik 12 harjutust tehtud, lasti natuke puhata ja siis uus ring. Nüüd hakkas juba natuke tunda andma, et justkui oleks midagi juba teinud. 45 sekundit, mis iga harjutuse jaoks anti, tundus väga erineva pikkusega. Olenevalt harjutusest. Mõne puhul polnud asigi, teise puhul venis. Pärast 12 harjutust oli jälle aeg puhkuseks ning siis viimasele ringile. Nüüd olin juba suht võhmal. Aga siiski oli midagi eelnevate ringidega ka meelde jäänud, ühe harjutuse puhul, kus treener mind paar korda üle juhendama oli pidanud, tuli viimane kord juba õigesti välja.

Kui kolm ringi läbi, tulid venitused ning siis oli trenn läbi. Ja mina olin ka suht läbi. Korraks käisin saunast ka läbi (lootuses, et ehk teeb lihased pehmemaks). Täna aga tuleb tõdeda, et väga ei aidanud. Reie-, tuhara-, õla- ja rinnapiirkonna ning kõhulihased annavad ikka tunda. Kuna treener väitis, et ülejärgmisel päeval on kõige hullem, tõotab homme hullemaks minna. Näis. Muidu pole hullu, aga kui oled mõnda aega istunud ja siis püsti tõused, oleks nagu puujalad all.

Täna treeningprogramm jätkus. Seekord aga paljukuuldud pilates. Tükk maad rahulikum. Aga harjutusi tehes pidin pidevalt treenerit piiluma, sest suusõnaliselt antud juhised tekitasid enamasti möh-reaktsiooni. Ei saa öelda, et trenn nüüd liiga lihtne oleks olnud, ikka natuke pingutust oli ka. Üldiselt oli päris mõnus ja aeg läks kiirelt.

Kiibistatud

Esmaspäeval käisin KMAs. Pass ületas suvel kõlblikkuse aja ning otsustasin igaks võimalikuks puhuks ikkagi teha selle uue passi.

1. ülesanne - pilt.

Istun kabiini, toksin isikukoodi sisse, sätin ennast õigesse asendisse, sätin veel. Pagan, liiga kaua sättisin, asi algas otsast peale. Noh, teeme siis uuesti - isikukood, seekord sätin kiiremini, pildistame. Esimene pilt tuli hirmus. Üritan teise pildi jaoks paremat nägu teha. Natuke rõõmsamat. Juba parem. Kolmas umbes samamoodi.

Lähen võtan numbri ja suundun klienditeenindaja juurde. Tema võtab mu pildid lahti ja teatab, et saab ainult esimest pilti kasutada, kuna teistel ma naeratan (hmh.... omaarust ma püüdsin lihtsalt mitte nii surmtõsist nägu teha). Esimene pilt oli jube. Saan loa kiirelt uued pildid teha. Siirdun jälle boksi ja kordan juba tuttavat protseduuri. Üritan olla surmtõsine, aga jääda enda nägu (ega väga ei õnnestunud). Seekord pildid sobivad.

2. ülesanne - sõrmejäljed

Edasi tuleb anda sõrmejäljed. Kõigepealt lükatakse mulle juhend ette ning siis see jubin, kuhu sõrmega vajutama peab. Vajutan sõrmega, miski jama on. Klienditeenindaja palub mul sõrm korraks niisutatud padjakesele vajutada, et äkki on liiga kuiv. Niisutan sõrme, aga ikka pole asi õige. Mul palutakse sõrm ära võtta. Ootan natuke kuni klienditeenindaja arvutis miskit sätib. Teine katse. Vajutan, vajutan tugevamini, nüüd sobib. Teine sõrm. Sellega läheb õnneks kiiremini (juba kogenum :p).

Sõrmejäljed antud, saan ka riigilõivu ära maksta, ning siis on kõik ja edasi jääb vaid oodata teadet passi valmimise kohta. Arvestasin ikka nädala-paariga. Aga tundub, et passimeistritel ei ole palju tööd. Eile sain teate, et valmis on. Täna käisin ja tõin ta ära. Tõdesin, et perforeeritud kujutis näeb parem välja kui pilt.