Kia, kass ja killerkotid

Tänahommikune dialoog telefonis

- Tere, helistan politseist. Kas teie sõidate Kiaga?

- Jah, sõidan küll. Kas midagi on juhtunud? Ma usun, et kõik autoomanikud kujutavad ette, millised mõtted selle paari sekundi ajal peast jõudsid läbi käia.

- Teie auto alla jooksis kass ja omanikud ei saa teda sealt enam kätte. Kivi langes südamelt.

- Kahju küll, aga jõudsin just Lõunakeskusesse ja ei saa hetkel tagasi koju minna.

Põhjus, miks ma ei saanud tagasi koju kihutada kassi päästma, oli lihtne. Olin lubanud osaleda aktsioonis, mille käigus inimestele kilekoti vastu kaks riidekotti antakse - üks endale, teine sõbrale. Suundusingi Rimi juurde, et üles leida see täpne koht, kus Tartu aktsioon aset leiab. Eemalt nägin suurt inimmassi. Olin küll näinud pilte Tallinna aktsioonist, aga ei uskunud, et asi nii hull on. Aga oli. 15 minutit enne keskpäeva oli inimesi juba murdu ja selle laua juures, kust kottide jagamine pihta pidi hakkama, oli tõeline mäsu. Inimesed olid lausa arust ära. Ootasime kenasti kuni kell kukkus ja hakkasime asjaga pihta. Esialgu ei tahtnud asi üldse sujuda - lauda trügiti muudkui tahapoole, need inimesed, kes oma riidekotid kätte olid saanud, ei pääsenud enam välja. Õnneks lahenes see suurem tropp peagi ära ja edasi läks juba kenasti järjekorra alusel ja suht libedalt - allkiri kleepekale (seal oli lubadus, et inimene teise koti sõbrale annab), kleepekas kotile ja kaks kotti inimesele ning kil(l)e(r)kotid meile. Kahjuks olid korraldajad tartlaste huvi alahinnanud - kotte jagus vaid 300-le, sabas seisis aga rohkem inimesi, nii et viimastele jäi vaid oma kilekotist vabanemise rõõm. Igal juhul sai asi kiiremini läbi, kui arvanud olin - vähem kui 40 minutiga olid kotid jagatud.

Kui aktsioon läbi oli saanud, helistasin politseisse ja uurisin ärajooksnud kassi kohta. Selgus, et ta on endiselt minu auto all või auto kapoti all või kusagil sealkandis. Egas midagi, hüppasin ratta selga ja kimasin kodu poole. Tegelikult meenus mulle, et kodust lahkudes olin näinud küll paari inimest oma Kia juures, aga ei osanud sellest midagi tõsisemat välja lugeda. Maja ette jõudes ootasid seal noormees ja neiu. Tõin toast võtme ja avasime kapoti. Kohe sirutus noormehe käsi sinna ja haaras kapoti all olnud kiisul turjast. Oli teine selline kena karvane kass, nii et kapotialune oli kah pisut karvane. Tänutäheks kassi päästmisele kaasa aitamise eest kingiti mulle šampus. Tegelikult poleks seda vaja olnud, mul oli hea meel, et asi nii kergelt lahenes - olen lehest lugenud küll nendest kassidest, kes mootori vahele kinni jäänud on ja pärast neid päästeameti abiga tunde sealt välja aidatud on. Nägin juba vaimusilmas, kuidas Kial ka on vaja pool mootorit laiali lammutada, et kass kätte saada. Õnneks aga istus see kiisu kenasti kapoti all ja ei olnud ennast mootori vahele kinni käänanud.

Kevad on kenasti väes...

Nädalavahetusel avasin rattahooaja. Eile ei arvestanud ilmaoludega ja panin pisut liiga paksu jope selga. Täna mõtlesin, et olen targem ja panin õhema jaki, aga ikka hakkas palav (täna oli vist veel soojem kui eile). Õhtupoole see-eest oli riietus täitsa sobilik ja kinnaste kaasavõtmine õigustas ennast.

Vesi on endiselt kõrge. Anne kanal üritab Emajõkke jõuda, palju puudu ei ole, et ka Eedenisse šoppama jõuaks. Kohe sealt silla juurest läheb tee, mis hetkel lõppeb kohe lainetes... kuidagi naljakas tundus see pisike teeotsake kohe veepiiril.

Kevad on enamasti ka suurpuhastuse aeg. Päris suurpuhastust ette pole võtnud, aga eelmine nädal koristasin ühte riiulit kapis, mis alatasa segamini läheb ja täna tuli selline mõte, et peseks aknad ära. Et asi ainult mõtteks ei jääks, tuli see kohe ära teha. Pilt sai selgem. Aga pakendiprügikast oli täna nii täis, et esialgu kahtlustasin, et pean teise kasti otsima. Siiski õnnestus suure vaevaga kogu oma kotitäis sinna pressida.

Maitsetaimed potis läksid sel aastal paremini kasvama kui eelmisel. Päris kena rohelus on. Aga poest ostetud sibul pealseid ajama ei hakanud (ega see mind eriti ei üllatanud, aga mõtlesin, et katsetan ikkagi).

Ekstreem-sünnipäev

Töökaaslane otsustas oma kuldset juubelit tähistada ebatraditsioonilise matkaga soos. Laupäeva

hommikul aga ilmnes, et sõiduautodega matkaraja alguspunkti jõudmine ei tule kõne allagi. Džiipid aeti küla pealt kokku ja mahutati rahvas nendele, et jõuaks läbi üleöö teele tekkinud veekogu matkarajani. Minu meelest oli päris vahva läbi vee sõita, mõned inimesed autos aga olid hirmust kanged. Igal juhul ei olnud paanikaks põhjust ja jõudsime ilusasti kohale. Sünnipäevalaps oli läbi ookeani ATV seljas kohale tulnud, mistõttu tuli osa garderoobist ümber vahetada päris peo alguses. Kokku tuli päris palju rahvast, nende hulgas ka üks meie endine kursaõde, kes on sünnipäevalapse elukaaslase sugulane (Eesti on väike).

Kui rahvas oli koos, võis matk alata. Rada oli väga vaheldusrikas - lund, vett, kuiva maad, ühesõnaga kõike oli. Vahepeal tegime väikse peatuse vaatetornis. Sealt edasi läksid tublimad edasi ja laisemad tuldud teed tagasi. Mina tegin ringi ära. Mõnus matk oli.

Sellega pidustused ei piirdunud. Kui seltskond oli taas kokku kogunenud, võtsime suuna Palupõhja looduskooli poole. Ega sinna poleks ka ilmselt oma madala kliirensiga sõiduautoga jõudnud, sest tee peal olid kohati poolemeetrised mudarööpad. Nelivedu vedas sealt ilusasti läbi. Looduskoolis anti süüa, kuulasime kohalekutsutud pillimehe mängu-laulu (hästi mängis ja laulis, enamus repertuaarist oli tuttav) ja ühe seltskonnaga määrasime ka seinal istuva linnu ära.

Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna inimesi oli tükk maad rohkem kui autosid, pakiti see auto, mille peal mina olin, tihkelt inimesi täis ja ka taha käru peale jagus neid. See tingis aga äärmiselt aeglase sõidukiiruse, sest tee oli auklik ja kärus raputab korralikult. Sõitsime seda ca 12 km üle tunni aja. Ja loomulikult ei olnud ookean vahepeal sugugi mitte kahanenud, vaid ikka tõusnud (vihma oli ka jälle sadama hakanud). Vaatamata mõningate autosolijate oietele ja halale, jõudsime õnnelikult jällegi kuivale maale.

Ühte võib selle sünnipäeva kohta kindlalt öelda - meelde jääb ta kõigile osalejatele (allpool üks fotomeenutus sellest kõige meeldejäävamast teelõigust).

Laulu sees

Mõnikord on ette tulnud arutelu selle üle, kelle nimi mis laulus kõlab. Siiamaani on minuga lihtne olnud - ei ole minu nime üheski laulus mainitud. Täna aga avastasin isa ostetud Koit Toome plaadilt, et tal on üks lugu, kus ka minu nimi sees on. Lõpuks ometi :)

Kui kuidagi ei saa....

... siis kuidagi ikka saab. Ehk siis esimene reaktsioon ei tohiks olla "Ei saa", vaid peaks küsima "kuidas saab?". Seda on viimasel ajal näidanud isiklik kogemus ja eilsel vestlusel ootamatult läbi astunud riigikogu liikmega jõudsime tõdemusele, et see on tihtipeale probleemiks põllumajandustootjate mahemajandamisele üleminekul.

Eelmine nädal tundus olevat mingisugune kuu seis või midagi muud selline, et konfliktid olid kerged tekkima. Õnneks mitte otseselt minuga, aga siiski olin sunnitud vähemal või rohkemal määral sekkuma ja enamasti mõjuvad sellised olukorrad siiski häirivalt.

See nädal on mehed-on-etteaimatavad-nädal. Iseenesest on see muidugi hea, kui oskad inimeste käitumist ette prognoosida. Samas ei ole mul midagi ka üllatuste vastu.

Ja laupäeval siis on iga-aastane Earth Hour - kella 20.30 kuni 21.30 võiks elektriseadmed välja lülitada.

Elu 5 aasta pärast

Komistasin eile juhuslikult ühe dokumendi otsa. Seal see oli küsitluse nr 9 kokkuvõte (kas mäletate veel neid vanu häid aegu, kui Maailmaparandaja iga natukese aja tagant mõne toreda küsimustikuga lagedale tuli?). Küsitlus sisaldas unistuste ametite kõrval ka küsimust, milles pidi ennast ette kujutama 5 aasta pärast. Kui ma natuke neid vastuseid uurisin ja dokumendi koostamise aastat vaatasin, siis selgus, et aasta siis oli 2005. Ehk siis see, mida me tolles küsimustikus ette pidime kujutama, on nüüd käes. Nii et oli päris huvitav lugemine. Mõningad olid oma ennustustes/unistustes täppi pannud, teised mitte nii täppi (mina kaasa arvatud). Kui kellelgi tekkis täpsem huvi ja endal seda faili alles ei ole, siis võin meilile saata selle kokkuvõtte.

Mere laulud ja Eesti laulud

Neljapäeval käisin kontserdil. Marko ja Virve laulsid merelaule. Alguses Virve, siis Marko ja siis mõlemad koos. Täitsa vahva oli (muidugi olin mina rohkem Marko pärast läinud, aga teelikult olid Virve laulud ja eriti vahepalad ka väga vahvad). Aga saalis ringi vaadates tundsin ennast vähemuses. Nii umbes 90% kontserdikülastajatest oli 50+...

Aga muusikast veel rääkides, vaatasin pühapäeval ka seda Eesti laulu võistlust (reedel oli parematki teha sel ajal). Tuleb tunnistada, et parim osa sellest oli hoopis võistlus Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010. Märt ja Ott on lihtsalt geniaalsed tüübid.

Võiduloo kohta nii palju, et ega ta minu meelest midagi erilist ei ole. Laulja tundub kuidagi selline tavaline edevmees. Ja ma ei saa lahti tundest, nagu ma oleks seda tüüpi kusagil varem näinud (või ta lihtsalt meenutab mulle kedagi). Silma jäi ka see, et Eesti laulu finaalis oli päris mitu Superstaari saate finalisti.

Sünnipäeva järelkaja

Sünnipäev on selleks aastaks möödas (nagu töökaaslane ütles, on nüüd keskiga käes :p).

Laupäevane päev möödus koristades ja kokates (muuhulgas keerasime Mätta Räpsajaga Kräsupea kokku). Õhtul oli pidu ja pillerkaar, seekord must-valge. Enamus oli päris kenasti stiili järginud. Alkoholi saabus kohale nii palju, et rõdu on siiamaani pudeleid täis, nii et peaks ka järgmise peo jaoks ehk jaguma. Pisut läbu oli ka, aga plekki järele ei jäänud (sellest on ikka kasu, kui plekki kohe töödelda :p).

Ühel hetkel otsustasime ööklubisse liikuda. Kuna Tallinnas oli naistele tasuta, siis diskrimineerisime meie ainsat meest, kes kaasa tuli ja läksime sinna. Rahvast oli palju ja muusika polnud päris kõigi meie maitse, nii et ühel hetkel seltskond jagunes - mõned jäid sinna, mõned liikusid Poolde Kuute ja meie jupijumalaga liikusime Maasikasse (väikese vahepõikega Atlantise ukse taha). Vahe oli väga tuntav, nii muusika kui rahva osas. Ja kui esialgu tantsisime kahekesi, siis ühel hetkel hakkasid mehepojad meid piirama - ühed läksid, teised tulid. Koju jõudsime nii poole kuue paiku.

Järgmiseks hommikuks planeeritud pannkooke me teha ei jõudnud, kuna uneaega jäi väheks. Kiire hommikusöök ja tuli võtta suund meeste määratud paika (esialgu ei tahtnud nad küll avaldada, kus see paik on). Meie ekipaaž jõudis kohale täpselt 11.30. Seal saime kõik lilled koos musiga. Edasi jätkus sõit meeste juhtimisel. Meil käis äraarvamismäng, et kuhu minek on. Tuleb tunnistada, et ära me ei arvanud. Nii et oli üllatus, kui nägime sihtkohas hobuseid ja regesid. Natuke sättimist ja võis kohad reel sisse võtta. Meie hobune küll üritas korra meid maha veeretada (minu puhul see ka õnnestus, aga ma hüppasin kiirelt tagasi), aga edasi läks sõit siiski nagu lepase reega. Metsas ootas meid lõkkease, kuhu tehti lõke ja mehed kraamisid kaasavõetud söögikraami välja. Kinnitasime keha ja asusime tagasiteele. Paremate fotojäädvustuste eesmärgil vahetati pisut kohti, nii et meie 100% naiste reest (ka hobune oli emane), sai enam mitte päris naiste regi.

Peale reesõitu toimus väike ümbersruktureerimine ka autodes - saarde sõitjad võtsid kohe suuna kodu poole ja ülejäänud autod suundusid tagasi Tartusse. Kuna hommikul ei olnud jõudnud koristamisega tegeleda, ootas mind kodus pesemata nõude hunnik, mida tuli pesta vannitoas, sest köögikraan oli laupäeval otsustanud koostöölepingu üles ütelda. Õnneks oli jupijumal nii hea ja aitas mul nõud ära pesta, nii et läks päris kiirelt.

Eile pidasin koos töökaaslasega, kellel oli pühapäeval õige päev, tööjuures sünnipäeva. Meestel oli muidugi hea - lauda katma ei pidanud, ainult lilled tuli muretseda. Ja meiegi töökaaslasega olime ülesanded ära jaganud - minu kanda jäi soolase hankimine ja tema tõi tordi ja šampuse. Õnnitlejaid (nii sünnipäeva kui naistepäeva puhul) oli päris palju, nii et lilli kogunes kenake hulk.

Õhtuks kutsusin parajasti Lõuna-Eestis paiknevad sõbrad uuesti külla, et ikkagi need pannkoogid ära teha. Kui kõht sai täis, asusime filme vaatama. Kõigepealt tutvusime filmilindi vahendusel mõnede Islandi vaatamisväärsustega ja siis vaatasime naistepäevaks tõelist naistekat - Bridget Jones'i päevikute teist osa.

Vot nii kulgesid sel aastal sünnipäeva/naistepäeva tähistamised.

Soliidses eas Nissan otsib uut omanikku

Jah, täpselt nii. Nissanile on uut omanikku vaja. Ta on mul muidu selline tubli ja oma ea kohta täitsa krapsakas. Aga kahte korraga ei ole mõtet pidada. Täna vurasin oma uue Kiaga maja ette. Salongist anti paks raamat ka kaasa, mis tuleks läbi lugeda, et teda pisut tundma õppida. Esmane tutvus on küll väga hea mulje jätnud. Soe salong, suured peeglid, käigusoovitaja, roolil asuv CD mängija pult jne. Ise ei ole veel fotokaga teda jäädvustanud, aga põhimõtteliselt selline näeb välja (teist värvi ainult):

2-in-1

Et täna on kohe kaks põhjust midagi ilusat soovida siis postitangi kohe korraga kaks soovi.

Head lõppevat sõbrapäeva, kallid sõbrad

ja

head metall-tiigri aastat!!!

Terves kehas terve vaim

Järgnevalt elav näide selle kohta, et kui natuke füüsilist teed, siis lõikab pea ikka paremini.

Läksin peale suhteliselt pikka tööpäeva trenni. Sain võtme, kuid kapi juurde jõudes selgus, et see ei tööta. Kuna aga kapp oli lahti ja aega ka nappis, panin asjad kappi, võtsin võtme trenni kaasa ja jäin lootma sellele, et klubis pikanäpumehi pole. Peale trenni panin riidesse ning olin juba mõttes administraatorile öelnud, et selle kapi lukk on katki, kui järsku vaatsin võtit pisut teise nurga alt. Ja siis sain aru milles viga. Vale kapp :) See ei olnud kapi nr 6 võti, vaid hoopis kapi nr 9 võti (proovisin järgi, nr 9 keeras). Hea oli, et keegi tegelikult kappi nr 6 ei saanud, muidu oleks sellest ilmselt paras segadus tulnud.

Teooria ja praktika

Sel nädalal viisid töökohustused mind pooleteiseks päevaks Toilasse. Õnneks sai pärast teooria kuulamist ka praktikat - tegemist oli tervise edendamise seminariga ja õhtul lasti meid saunadesse tervist edendama. Edenes päris hästi :) Ühest saunast teise, vahepeal sulpsti mõnda basseini. Esialgu plaanis mõni mees pärast saunatuuri restoranis pidu korraldada, aga lõpuks vaatasime hoopis sealsamas seminari saalis filmi. Või noh, film mängis, enamus jutlesid niisama, mõni jälgis ka pidevalt filmi. Mina jälgisin rohkem seda, kuidas üks kolleeg oma uuest telefonist mänge avastab. Loomulikult ei loetud enne mängima asumist juhendit, vaid katse-eksitus meetodil tehti mäng endale selgeks. Lõpuks aga võeti Sudoku lahti ja siis võis filmi unustada :)

Järgmisel hommikul jätkus päevakava koosoleku ja aruteluringiga ning siis topiti viimased vaprad kohalejääjad bussi ja toodi Tartusse tagasi.

Inimesed on tegelikult ilusad ja head*

Hommik. Üritan Sinilinnuga lumepudrust välja ukerdada. Väga ei edene. Järsku tuleb meesterahvas täpselt auto ette. Mõtlen, et mida ta nüüd sinna ronis, ma ju manööverdan parajasti. Hetk hiljem paneb mees käed kapotile ja siis saan aru, et ta tuli mind aitama :) Väiksest lükkest on kasu ja saan liikuma. Viipan heategijale tänuks.

Õhtu. Lähen telefonipoodi uurima, kas neil on kaablit, millega tekitada ühendus telefoni ja arvuti vahele. Selgub, et see on suht haruldane kraam ja Tartus on vaid üks pood, kus seda olla võiks. Tänan info eest ja valmistun juba lahkuma, kui müüja teatab, et tegelikult saaks ta mulle seda kaablit laenata. Lepime kokku, et esmaspäeval viin tagasi. Jalutan poest välja olles ikka veel kergelt hämmingus sellisest lahendusest.

* Täna töölt koju sõites ütles töökaaslane jutu sees selle lause. Iseenesest läheb see tänase päevaga suht hästi kokku.

Vot oli pidu

Omavalitsuste uue aasta pidu jälle maha peetud. Bänd oli hea (seekord polnud süntekatega süldikas, vaid ikka kitarred ja trummid ja puha), tantsida sai (kuigi mõned mehed, kes tantsukaardile broneeringuid tegid, ei tulnudki lõpuks mind tantsima võtma) ja taaskord olime viimaste lahkujate seas. Seekord aga ei läinud peolt tulles koju, vaid suundusime Maasikasse. Tublimad meist jäid sinna kuni pidu läbi sai. Edasi võtsime suuna Poolde kuude. Koju jõudsin ma kell 7 hommikul. Ja otsustasin siiski hommikul trenni minna. Teinekord enam ilmselt nii ei tee - sellises konditsioonis ei ole eriti hea joogat teha.

Nagu igal aastal.... tagantjärele

Nii... just praegu tuli meelde. Kuigi veel mõni päev enne oli mul meeles ja mõtlesin, et seekord ei lase õiget päeva mööda, juhtus ikkagi, et unustasin oma blogi suure juubeli (5 aastat ikkagi) ära. Juba eelmisel reedel oli õige päev. Aga tol päeval ma blogisid vist ei lugenudki. Nii et siis tagantjärele palju õnne blogile.

Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et külm on. Jah, see talv on üle hulga aja üks ilusamaid, lumi ja puha, et nagu kohe täitsa talve nägu, aga ehteestlaslikult tuleb nüüd virin selle üle, et miinuseid on natuke liiga palju. Pikemat aega väljas viibides (sinna alla läheb ka teekond kodust Eedenisse) tekib tunne, et nina asemele moodustub purikas ja kui ette ei vaata, murdub ära ka.

Ja kodus on külm. Põrandalt lausa õhkab külma, varbad külmetavad. Eriti hull on WC-s. Toppisin küll kaltsud sinna ette, kust kõige rohkem külma tundus tulevat, aga väga palju see ei aidanud. Eile otsustasin ajutiselt teise toa magamistoaks kuulutada. Vastupidiselt igasugusele loogikale on see kõige suurem tuba kõige soojem. Ja mitte lihtsalt soojem kui need ülejäänud (mis on ikka konkreetselt külmad), vaid kohe täitsa soe (kui just ust lahti ei hoia, vahepeal ma natuke ühtlustasin temperatuure tubades ja hoidsin uksi lahti). Ma kahtlustan, et äkki on tolle toa põrand pisut paremini soojustatud.

Sinilinnul käima minekuga probleeme ei olnud. Kui nädalavahetusel Võrus tekkis isal laupäeva hommikul raskusi auto käima saamisega (loomulikult oli just sel hommikul vaja vanaisa haigla juurde sõidutada, aga õnneks sai ta bussiga mindud), siis Sinilind nõustus ka esmaspäeva hommikul käivituma. Aga muidu läheb sõit suht külmalt. Papitükk sai mõni aeg tagasi ette installitud, nii et mootor läheb mingi hetk soojaks küll, salongi kohta aga päris sama öelda ei saa. Tööle jõudes on enamasti sõrmed täiesti külmunud.

Aga aitab selleks korrast nutust ja halast teemal külm on. Talverõõme nautima pole küll veel jõudnud, aga aknast vaadates on siiski väga kena talv.

Käib töö ja lõbu koos

Nagu isegi arvata võite on vahepeal töiselt läinud. Nädalavahetused välja arvata.

Eelmisel nädalavahetusel sai taaskord ts juures käidud (ma isegi mäletasin, kus maja asub). Enne toredat õhtut tuli natuke teise seltskonnaga asjalikum olla ja poolkogemata sai sealt seltskonnast veel üks inimene ts juurde kutsutud. Ma pole küll kommentaare hiljem küsinud, aga tundus, et pidas hästi vastu (ja ehk sai ka mõningaid kasulikke näpunäiteid edaspidiseks eluks :p).

Sel nädalal oli üks koosolek, kus olid koos (peaaegu kõik) kolleegid teistest valdadest. Üritasime koos mõnede teiste uute nägudega natuke revolutsiooni teha (no et ei oleks kogu aeg ainult ühed ja samad inimesed), kui ametipostide jagamiseks läks. Eriti ei õnnestunud. Siiski mõned kohad anti suuremeelselt ka meile (ühel kolleegil tekkis küll kahtlus, et see vist oli väga jama koht, et nii lihtsalt ära anti... ja ega ma täpselt ette kujuta, mis sellel kohal tegema peab, mis mulle sai, aga loodame parimat).

Eile oli ühine pidu ühe naabervallaga (see on juba traditsiooniks saanud, eelmine aasta mind ka kutsuti sinna kaasa, aga mul oli midagi ees). Seekord olime võõrustajateks meie. Üldiselt polnud viga, aga päris palju inimesi jäi tulemata, st sööki jäi palju järele. Ja jooki ka. Vähemalt minul. Üks kolleeg, kes samuti rummikokse jõi, sai oma pudeliga pea lõpuni, mina jäin nii umbes J. jaanipäevase džinni tasemele. Aga noh, eks ma olin peo lõpus kolleegist märgatavalt kainem ka :p

Kus suitsu ...

Sõidame töökaaslasega töölt koju. Oleme juba peaaegu minu maja juures, kui näeme ristuval teel tuletõrjeautosid vilkurite ja sireenide saatel sõitmas. Pööravad sinna suunda, kuhu meiegi minemas oleme. "Ega ometi...", käib mõte peast läbi. Jälgin autode edasist liikumist. Keeravad ringi pealt just minu maja poole. Fooris süttib roheline ja asume sama teed pidi edasi liikuma, kust tuletõrjeautod just läinud olid. Kostub uus sireen, veel üks auto kimab sündmuskohale. Keerame minu maja ette ja seal need kolm juba kohale jõudnud autot seisavadki. Töökaaslane otsib koha, kus peatuda ning laseb mu autost välja. Oma trepikoja poole liikudes uurin hoolikalt maja aknaid ja üritan tabada korterit, mis kõik need autod maja ette toonud on. Ei märka midagi erilist. Tuletõrjeautod seisavad täpselt minu trepikoja ees. Trepikoja uks on pärani lahti. Esimesele korrusele jõudnud, kuulen kiireid samme trepist alla tulemas - tuletõrjuja ruttab välja. Minu järel tuleb veel üks maja elanik ja küsib minult, et mis juhtunud on. Vastan, et ei tea. Noorukid, kes samuti trepikotta sisenevad, küsivad mööduvalt tuletõrjujalt, et mis lahti on. Vastuseks kostub, et natuke tossu ainult. Selline vastus paneb mind imestama, et miks natukese tossu pärast 4 autot välja pidi sõitma???

2009. aasta kokkuvõte

Võtaks siis ka omalt poolt aasta kokku.

Üsna selgelt võib aasta jaotada kolmeks. Esimene kolmandik ei jätnud väga eredaid mälestusi, aga midagi halba ka otseselt öelda ei oska. Volbriöö tõi minu ellu jälle tugevamad tunded ja ühe erilise inimese. Kahjuks ei olnud aga tema see ainus ja õige, nii et augusti lõpuks võis sellele suhtele kriipsu alla tõmmata. Aasta viimane kolmandik möödus valimiste tähe all ja tipnes ametivahetusega.

Et siis lühidalt oli aasta selline. Aga mõned märksõnad toon veel eraldi välja.

Vabatahtlik tegevus

Rohelise märgise kampaanias osalemine (taaskord), erinevatel messidel väljas olemine, laulu- ja tantsupeol esmaabi tiimis osalemine ja muidugi Roheliste rattaretk (kuigi rattaretkel ei ole ma enam vabatahtlik, vaid pigem korraldustoimkonna liige)

Erakondlik tegevus

Valimiskampaanias kaasa löömine ja ka ise kandideerimine

Töörindelt

Meelelahutuslikuma poole pealt jäid meelde uusaastapidu, vastlapäeva kelgutamine lastega, vabariigi aastapäeva pidu. Üldiselt aga oli läbivaks teemaks kärbe, mis tähendas ka aasta lõpu poole mõningaid 4-päevaseid töönädalaid palgakärpe tõttu. Ja ka üks palgata puhkuse nädal.

Novembri keskelt aga tuli ametivahetus ette võtta.

Puhkus ja matkad

Kõige pikem puhkus oli Rumeenias, kus haarasime seljakotid selga ja läksime sinna, kuhu jalad viisid. Augustis veetsin nädala saartel - Muhus, Saaremaal ja Vormsil. Kuna aastast oli veel natuke puhkust kasutamata, võtsin ka aasta viimasel nädalal puhkuse, mille jooksul käisin siuhvilks Rootsis.

Traditsioonilised kambakese kanuumatk ja kambakese rattamatk said ka tehtud. Esimene Soomaal ja teine Jõgevamaal. Lisaks sai veel ka rattaretke vabatahtlikega Endla rabas käidud.

Sport

Traditsioonilistest üritustest osalesin juba 4. korda Tartu rattamaratonil. Uisutasin ka pisut, aga see kippus ühel hetkel liiga suures kontaktis jääga lõppema. Septembri lõpus otsustasin üldfüüsilist tugevdada ja suuremat paindlikkust saavutada ning liitusin spordiklubiga.

Kambake

Käisime koos üsna pikal reisil, jätkasime oma traditsiooniks saanud üritustega (meestepäev, naistepäev, kanuumatk, rattamatk, jõulupidu). T.V.-st sai T.B. (mis tähendas tüdrukuteõhtut ja pulma) ja kambake sai kaks uut ilmakodanikku.

Lemmikloomad

2009. aastasse jääb nii minu akvaariumipidamise ajastu lõpp, kui ka 17 aastat kestnud kassiomaniku staatuse lõpp.

Muud asjad

Osalesin Minu Eesti mõttetalgutel, oma päeva kirjelduse saatsin ERMile, üle pika aja võtsin koos perega kartuleid, aitasin natuke isal maal kempsu ehitada, peaaegu kõik uusaastalubadused täitsin (raamat jäi vaid lugemata), uue passi sain

Esimest korda:

- olin seljakotiga matkal;

- olin Hansapäevadel tavakülastajana;

- vaatasin Tantsupidu;

- sõitsin Tallinnas autoga;

- käisin Rumeenias ja Soomaal ja Endlas ja Vormsil;

- laulsin karaoket.

jõuludest ja eelnenust-järgnenust

Ei, ma ei ole päris ära unustanud, et mul blogi on, lihtsalt enne jõule oli jube kiire, jõulude ajal oli palju rahvast ja netile ligipääs raskendatud ning peale jõule võtsin ette lühiretke läänenaabrite juurde.

Nagu juba öeldud, siis enne jõule oli äärmiselt kiire aeg. Kooli jõulupidu, pidulik õhtusöök, valla jõulupidu täitsid õhtuid eelmise nädala esimesel poolel. Valla jõulupeolt veendi mind mitte ise koju sõitma, vaid sõidutati koju ja järgmisel päeval sõidutati auto juurde. Sinna jõudes nägin üllatusega, et auto on lumest puhas (täna sain teada, kes selle taga oli... ma kahtlustasin täiesti vale inimest). Kuna käes oli jõululaupäev, tuli suund Võru poole seada. Seal sain vaid viimased hädapärased toimetused tehtud enne kui vanavanemate juurde jõule tähistama suundusime. Seal läks kõik tavapäraselt - laud oli lookas, jõuluvana jättis koti ukse taha jne (ainus erinevus oli see, et isa oli nõus kingijagaja-päkapikk olema, nii et sel aastal mina pääsesin).

Järgmisel päeval tuli vend koos oma perega. See tähendas, et vaikust sai edaspidi ainult siis kui nad kelgutamas olid või kui põngerjas magas. Vennanaisele oli jõuluvana Scrabble'i toonud, nii et saime natuke sõnaseadmist harjutada. Pühade lõpetuseks käisin koos vanematega Arsise kellade ansambli kontserdil. Ilus oli. Seekord oli neil üks poiss ka kaasas. Saarlane. Laulis nagu inglike. Neil on plaanis kiiremas korras ka plaat salvestada, enne kui häälemurre tuleb.

Et mul sel aastal veel puhkust välja oli võtta, otsustasin teha pühad pikemaks ja võtsin selle nädala vabaks. Lisaks sobis see hästi peaaegu tasuta pakutud Rootsi reisiga. Selline 1 päev kohapeal šoppingureis. Stockholmis me transpordi peale raha raisata ei tahtnud ja nii orienteerusime kaardi ja kohalike abiga poodidest ääristatud tänavale. Pärast väsitavat poetuuri läksid kõhud tühjaks ja leidsime, et kord aastas võib ju rämpsu süüa ning suundusime McDonald's-isse sööma. Tagasiteel sain ka karaoke laulmise ära proovida. Ja hiljem suundusime ka diskosaali, mis tähendas seda, et mina sain magama pisut enne viit (et jõuda ka hommikusöögile, pidin ärkama 8.30). Kahjuks ei saanud täna koju magama tulla, vaid pidin tööjuurest läbi käima ja mõningad asjad ära tegema. Ja nagu te isegi võite aru saada, ei ole ma siiani magama jõudnud. Aga selle vea annab kohe parandada. Head ööd!

Ootamatult, nagu igal aastal

Ootamatult saabus talv. Kalendrisse ta ei vaadanud, muidu oleks ta teadnud, et tegelikult on veel ju sügis. Hommikul jäi mulle äkitsi silma, et koridoris seisavad veel plätud ja kingad. Õhtul toppisin need jalanud karpidesse soojemaid aegu ootama ja otsisin välja talvesaapad.

Mõnusad miinused tähendasid jällegi silmavaate avanemise ootust. Ja kuna kell oli palju ning mina kärsitu, aitasin natuke kraabitsaga kaasa. Üldiselt soojeneb see masin väga halvasti (Nissaniga läheb palju kiiremini). Aga mis seal ikka tahta, Opel ju...