Puhkusenädal

Kuigi alguses ütlesin suusatamisele "ei", suudeti mind ümber veenda ja nii ma kirjutasingi mõni nädal tagasi avalduse nädalaks puhkuse saamiseks. Eelmisel laupäeval istusin bussi ja põrutasin pealinna. Esimene käik oli suusalaenutusse (lisaks suuskadele loomulikult ka kogu muu krempel - saapad, suusakepid, kiiver ja prillid). Kuna mina läksin mäele esimest korda, oli kõik nii uus ja veider (saabaste jalga saamine, isiklikud küsimused suuskade reguleerimisel, suusaprillide proovimine jne). Ei läinudki väga kaua, kui kogu varustusega auto poole sammusime. Õhtul käisime veel Crexi juures nägu näitamas. Seal selgus, et Saaremaa ekipaaž on asjadega üle koormatud, nii et kesköö paiku tuli veel autosid ümber pakkida, enne kui kogu reisiseltskond tuttu sai.
Pühapäeva hommikul oli varajane äratus ning laeva minek.2,5 tunni pärast jätsime mere selja taha ning Hõbelõvi ja Kotkas võtsid suuna põhja poole. Vaatamata sellele, et punast katust, mille järgi oma majakese leidma pidime, kattis lumi, suutsime siiski tuvastada oma onni. Päris tore majake oli. Loomulikult saunaga. Köögis oli igasugu varustust (ka sellist, mida väideti seal mitte olevat). Sahtlite sisust oli raske esimese hooga ülevaadet saada, lihtsam oli tuvastada mingit asja, kui sa just konkreetselt seda otsisid.
Järgmisel hommikul asusime suusamäe poole teele niipea kui hommikusöök söödud oli. Mina tundsin, kuidas närv sisse tuleb ja sees keerama hakkab. Mäest tervena alla saamise võimalus tundus kuidagi uskumatu. Võtsime suuna lastemäele (mina mujale ei julgenud, teised tulid õpetama). Esimene laskumine läks katkendlikult ja kaua. Nii kaua, et Mps, kes tervislikel põhjustel kohe mäele ei tulnud, ei jõudnudki ära oodata. Täpse aja suhtes, mis mul esimesel korral mäest alla saamiseks kulus, on erinevaid arvamusi, aga üle tunni läks vist küll. Lõpuks selgus, et sahka saab ka sõita (mis tähendas aeglasemat kiirust ja mingitki kontrolli suuskade üle), nii et edasi läks sõit sahaga. Vähemalt sain kiiremini alla ja viiendal laskumisel enam ei kukkunud. See meetod aga mõjus jalgadele vägagi väsitavalt ja peale lõunat ma väga kaua vastu ei pidanud. Teisel päeval läksime mäe teisele nõlvale. Kui eelmisel päeval olin mummuga üles sõitnud, siis nüüd sai ankrut katsetatud. Algus väga ladusalt ei läinud, aga hiljem harjusin täitsa ära. Esimene nõlv, mida proovisime, ei olnud just paljulubav. Enne lõppu oli järsk koht, millest ma ilma kukkumata üle ei saanud ja pärast kukkumist oli raske sealt jälle hoogu sisse saada. Otsustasime minna teisele nõlvale. Seal anti karm käsk - nõlva alumises otsas sahka sõita ei tohi, hakka aga kantima. Ja varsti enam ei sahatanudki. Viimaks olin leidnud oma nõlva, kus sõit ladusamalt läks. Ainus probleem oli see, et tagasi auto juurde saamiseks tuli alla sõita päris kõrgest nõlvast. Esimesel korral läks see sõit üsna aeglaselt ja kukkumistega. Alla jõudes ei olnud enam mingit soovi teisele poole mäge tagasi minna. Pärast lõunat läksin siiski jälle oma nõlvale. Harjutasin õhtuks, et seekordne kõrgest nõlvast alla sõit ladusamalt kulgeks. Päris ladusalt siiski ei läinud, aga natuke paremini, kui esimesel korral.
Kolmapäeval võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid teha ja lasta ennast ka filmida. Mulle endale tundus, et ma sõidan täitsa normaalse kiirusega, aga videot vaadates tundus, et ma peaaegu nagu seisaks. Autoni jõudmiseks tuli endiselt kõrgest nõlvast alla lasta (tegelikult sain hiljem teada, et selles osas oli mulle udu aetud - ka teisel pool mäge oli parkla), nii et ühel hetkel, kui jälle seal külili käisin, võtsin fotoka ja pildistasin vaadet. Enne lõunat mul ilma kukkumata sealt alla saada ei õnnestunud (kuigi ma ei alustanud päris ülevalt). Õhtul sain mäele umbes tund enne suusakeskuse sulgemist. Üles mäe otsa jõudes selgus, et minu lemmiknõlv on suletud ja ainus tee alla oli kõrgest nõlvast ja sel korral päris ülevalt. Ega midagi, tuli julgus kokku võtta ja laskuda. Esimesed korrad päris ladusalt ei läinud, aga lõpuks suutsin kaks korda ka ilma kukkumata alla saada.
Järgmisel hommikul tuli asjad pakkida, maja koristada ja kodu poole teele asuda. Tagasi kodumaa pinnale jõudsime umbes kesköö paiku. If oli tööasjus Tallinnas ja ootas mu ära, nii et veel samal öösel jõudsin koju.
Reedel pakkisime uuesti koti ja võtsime suuna Rakvere poole, meid ootas spaa. Hotellituba oli ilus, spaa mõnus, lisaks veel mõned hoolitsused, mis sa hing veel ihkad. Suurepärane lõpp mõnusale puhkusenädalale.

Igal juhul suur kummardus suusareisi peakorraldajale, kõik kulges nagu õlitatult. Edaspidi on mind ilmselt lihtsam mäele meelitada. :)

Ettevaatust! Libe põrand.

Öeldakse, et enamus õnnetusi juhtub kodus. Eile kukkusin vanemate juues libeda põranda peal, kui kiirustasin teise tuppa telefoni vastu võtma. Mõlemad põlved lõin valusasti vastu parketti ära. Natukese aja pärast läks suurem valu küll üle, aga praegugi on põlved pisut sinakad ja valusad. Nüüd ma saan täiesti aru, miks isa jõuludeks libisemisvastaste taldadega sokke tahtis. Peaks ise ka ohutusmeetmena Võrus selliseid kandma.

Blogi sünnipäev

Üle pika aja tuli õigel päeval meelde, et blogil on sünnipäev. No palju õnne siis blogile - 9 aastat tagasi sai see asutatud. On teine küll selline vaevalt hinge vaakuv (viimasest postitusest on juba väga palju möödas). Võibolla millalgi tuleb tagasi aeg ja tahtmine rohkem kirjutada. Pragu on nii nagu on.

Batman

Mis võib juhtuda, kui sul on kodus spontaanne mees? See, et kui esmaspäeval elad koduloomatut elu ja ei mõtlegi uue looma võtmise peale, siis kolmapäeva õhtul on sul kodus uus lemmik - Batman. Tegemist on musta värvi poolpika karvaga küülikuga, kes on 4 aastat vana ja kelle eelmine omanik välismaale kolimise tõttu varjupaika viis. Selle aja põhjal, mis loomake on oma uues kodus veetnud, võib väita, et tegemist on särtsakama jänkuga, kui Haku oli. Esialgu ta siiski veel võõrastab ja puurist ise väga välja ei tule.

Suve pikendus

Veetsin nädalavahetuse maal. Ilm oli suurepärane ja täitsa suve tunne oli. Käisin metsas ka ja korjasin ära need vähesed seened, mis seal leidusid. Ema praakis puhastamise käigus siiski mõned välja, aga pühapäeva lõunaks oli maitsev seenesoust ja natuke tõin Tartusse kaasagi (et seenelkäigu peainistiaator, kes tööasjade tõttu kaasa tulla ei saanud, saaks kah seeni maitsta).
Lisaks seenel käimisele põletasime natuke prahti, pisut aitasin isa aia tegemisel (ta eriti abi ei vajanud, sest suvel pidi ta aia tegemisega üksi hakkama saama ja nii oli ta süsteemi välja töötanud) ja vanast küünist alles jäänud sodi koristamisel. Need, kes on meie suvilas käinud võibolla mäletavad kokku kukkumise äärel olevat laut-küüni. Kui veel paar kuud tagasi oli viimane küüninurgake veel alles, siis nüüd on vaid sauna vundament ja mõned aiast välja jäävad suured kivid seda hoonet meenutamas.
Meil on teadupärast maal välikäimla. Eks õhtul ole natuke igatsus hoones oleva WC järele kui mõtled, et pead soojast toast jahedale rännakule minema, aga see tähistaevas, mis mulle laupäeva õhtul vastu vaatas oli täiesti imeline, nii et ma jäin õue natuke kauemakski kui hädavajalik, sest see vaade oli lihtsalt imeline. Siiski mitte nii imeline, ei oleksin öösel tahtnud vetsu minna, kuigi vaja oleks olnud. Ei ole hea mõte õhtul teed juua, kui öösel on väljas külm ja kemps kaugel. Kannatasin hommikuni ja ärkasin varem kui muidu ilmselt oleksin. Õnneks siiski piisavalt hilja, et päike oli jõudnud juba õhku piisavalt soojendada ning hommikusöök õues oli väga mõnus.

Sel aastal teisiti

Sel aastal möödus Viru Folk minu jaoks teisiti, kui tavaliselt. Sel korral ei olnud esikohal kontserdid, vaid korralduslik pool. Nimelt lasin ennast mõni aeg tagasi ära rääkida tiimis kaasa lööma ja nii ma sahmisingi suurema osa festivalist ringi ja korraldasin. Tegelikult algas sahmimine juba neljapäeva lõunast, sest enne 12 olin Käsmus kohal ja hakkasin toimetama. Sellegipoolest jäi aega väheks ja kõik päris korras reede pärastlõunaks, kui esimene kontsert algas, veel ei olnud. Kahjuks vajasid mõned asjad veel ajamist ka reede õhtul ja nii jäin ilma Folkmilli kontserdist, kuhu ma kindlasti minna oleks tahtnud. Laupäeva pärastlõunaks olid asjad juba enam-vähem joone peal ja nii saingi mõningaid kontserte juba nautida. Pühapäeva hommik tõi väikese kompensatsiooni kuulmata jäänud Folkmilli kontserdi eest - hommikusöök ja mõnus arutelu toidu ja toitumise teemal ühe bändiliikmega. Korraldustiimis olemise plussid :) Iseenesest oli pühapäev üldse päris rahulik - jõudsin ujumaski käia ja alates kella 13.00-st sain rahulikult kontserte nautida (mõne üksiku telefonikõnega). Esmaspäev möödus ka veel Käsmus, kõik laiali veetud asjad tuli taas kokku korjata. Umbes 18.00 paiku hakkasin kodu poole sõitma. Kuidagi veider oli, et telefon ei helisenudki iga poole tunni tagant.
Vaatamata pidevale sebimisele võib siiski öelda, et sain häid muusikaelamusi (nii minu jaoks uutelt kui ka juba tuntud kollektiividelt) ning ka uusi teadmisi/oskusi (näiteks surfilippude ülespanek), nii et kokkuvõtteks jäin rahule. Iga mööduva päevaga ununeb järjest see appi-kõik-on-veel-tegemata paanika ja pinnale jääb vaid rõõm toreda ürituse korraldamises osalemise üle.

Taaskasutus

Võtsin kasutusele uuesti vana ratta, mis oli 10 aastat keldris seisnud. Lasin seda enne ka pisut tuunida - uus lenks, korv ees. Nüüd on mul tõeline naiste linnaratas, millega on hea ka seelikus ja kontsadega sõita. Ja veereb ikka hästi küll :)

Afrodite sünnimaalt

Märtsi lõpus sai ette võetud väike reis ja käidud külas tuttavatel, kes elavad (osa aastast) Küprosel. Reis sai planeeritud (st Ryanairiga kakeldud, et lennupiletid saada) jaanuaris, seega ei teadnud, et nii ärevatel aegadel sinna juhtume. Pika pinnimise peale õnnestus ka If nõusse saada, nii et käisime kahekesi.
Otse Küprosele Iiri odavlennufirma siiski ei vii, nii et vahepeal tuli Milanos ringi vaadata. Minnes olime seal lausa kaks ööd, st saime ühe terve päeva Milanos kolada. Olime tõelised turistid, läksime isegi pealt avatud bussiga linna avastama (olgugi, et kohalikud infot selle kohta kiivalt varjata üritasid) ja lisaks sattusime toomkiriku ees tuvide abil turiste peedistavate kohalike lõksu. Ilmselt oleks pääsenud ka odavamalt (kuigi nemad oleksid tahtnud meilt rohkem raha nöörida), aga mis seal ikka, pildid tulid iseenesest vahvad (nad tulid juurde, panid maisiteri peo peale, tuvid tulid neid teri nokkima ja siis sai toredaid pilte teha). Kuna Milanos oli kevad, otsustasin linna peal patseerida lühikese seelikuga, aga kirikusse sisse mind sellega ei lastud (tegelikult tulid osad naised sealt sama lühikestega välja, aga ma ei viitsinud onuga vaidlema ka hakata). Õhtul degusteeris If kohalikke õllesid (pildilt on näha paremusjärjestus, kõige parempoolsem on kõige parema maitsega).


Järgmisel päeval võtsime suuna Küprosele. Lennujaamas seisime juba varakult järjekorda, kuna Ryanairis kohanumbreid ei ole (kui just 10 € lisaks ei taha maksta) ja kehtib põhimõte, kes ees, see mees. Küprosele jõudes oli päike juba loojunud (neil loojub see ikka häbematult vara ja siis läheb suht kohe pimedaks ka), nii et esimesel õhtul ei näinud me suurt midagi. See-eest järgmisel hommikul avanes magamistoast otse voodist imeline vaade mägedele.

Hommikust sõime väljas päikesepaistel. Kohe täitsa suve tunne tuli peale. Lõhnad olid ka samad. Et jutt väga pikaks ei läheks, teen ülejäänust lühikese kokkuvõtte.

6 päeva jooksul külastasime
- kõrgeimat tippu (Olympos, ca 2000 m)
- ühte kohalikku veinitootjat
- tavakaubandust (hinnad üsna samad, mis meil ja kaup ka väga palju ei erine)
- suveniiripoode (no midagi pidi ju ikka kaasa ka ostma)
- Nata külakest (meie võõrustajate maja kuulus ametlikult selle küla koosseisu, aga asus külast endast pisut eemal)
- Pafost (seal on mere ääres ilus promenaad, mis on suveniiripoode, restorane ja hotelle täis)
- Afrodite sünnikohta (üks suur rahn meres)
- Afrodite kümbluskohta (oli sünnikohast päris kaugel)
- võtsime ette ka väikese matka lähedalasuva veehoidla juurde (et sinna jõuda tuli madalast jõekesest läbi kahlata)

Nagu juba mainitud, siis kaubanduse valik väga palju ei erine, aga mõnes asjas on Küpros meist siiski erinev:
- liiklus on seal valel pool
- teed on väga kitsad ja käänulised, eriti mägedes

- apelsine, mandariine, sidruneid, banaane, pomeloid, mandleid, viinamarju, kreeka pähkleid näed kasvamas, aga õunu ei näe
- maasikad ei ole nii head kui meil
- jutusaade kestab telekas vähemalt kolm tundi (kuna kreeka keelest aru ei saanud, siis ei tea täpselt, mida nad seal rääkisid, aga no kolm tundi järjest jahuda...)
- toas käiakse välisjalanõudega
- õhtul võid toa laes väikest gekot kohata
- vett soojendatakse maja katusel olevas paagis (pilves ilmaga ka elektriga)

Saime tuttavaks ka kohaliku köögiga (mõne retsepti sain ka kaasa), toit maitses väga hästi. If proovis ka sealseid õllesid ja jäi ilmselt rahule.

Peale oma võõrustajate me väga palju küproslastega kokku ei puutunud, seega ei oska neile siinkohal hinnangut anda. See-eest kohtusime me ühe inglise abielupaariga, kes ühel õhtul külla tuli ning saime teada, et inglased (või siis enamus neist) vihkavad Margaret Thatcherit. Meile tuli see üllatusena. Samas tuli neile üllatusena küüditamine Eestis.

Tagasiteel peatusime taaskord Milanos. Kuna kokku veetsime seal kolm ööd ja kondasime küllaltki palju ringi, siis võib väikse kokkuvõtte meie muljetest selle linna kohta ka teha.
- teeninduskultuur jätab soovida (kõige parema teeninduse osaliseks saime asiaatide poolt ühes restoranis)
- hot chocolate'i küsides saadki sõna otseses mõttes kuuma šokolaadi
- mustanahalisi on seal ikka päris palju
- liikluses on põhielement signaalitamine, aga siiski tundub see liiklus üllatavalt hästi sujuvat isegi vaatmata alatasa nõeluvatele rolleritele

XL klubi täieõiguslik liige

"Tere tulemast XL klubisse" ütles Crex mulle laupäeval. Natuke mõtlesin ja siis jagasin matsu ära. Olen jah nüüd selles klubis.

Millegipärast on see vanus paljude jaoks väga hirmus olnud. Üks kolleeg rääkis juba paar kuud tagasi, et just see sünnipäev oli kõige hirmsam, et siis tundus, et elu ongi kohe läbi ja mida kõike õudsat veel, aga pärast läks paremaks. Mina muidugi kuulasin seda silmad pärani ja imestasin. Teine kolleeg imestas siis kui ma tööjuures sünnipäeva pidasin, et sa ikka nii rõõmus, tema jaoks oli just see number väga kole tundunud. No ma ei tea. Võibolla olen ma imelik, aga mina küll ei tunne, et nüüd kõik nii kole oleks. Jah, vahetus esimene number vanuses, aga mis seal ikka, aeg tiksub omasoodu, ega keegi meist ju nooremaks jää.

Õnnesoove sain kuhjaga selle tähtsa päeva puhul. Telefonitsi, neti teel, paberkaardiga ja päriselt saadud õnnitlusi tuleb kokku nii paarisaja ringi, nii et seda õnne peaks küll olema. Samas tõotab aasta tulla lennukas - lisaks sel aastal plaanis olevale langevarjuhüppele sain kingiks ka paraplaanilennu, nii et taevas, siit ma tulen. :)

Aga kõige vägevam avapauk uuele eluaastale oli ikkagi laupäevane pidu. Vilkuritest värvimuusika, ootamatud külalised tuletõrjujate näol ja väga suitsune suitsusaun. Lisaks uus kogemus uue eluaasta alguses - helistada häirekeskusse ja teatada tulekahjust, seda polnud õnneks varem teha tulnud. Kokkuvõttes lõppes asi siiski õnnelikult kannatanuid ei olnud, saun oli kindlustatud ja tegelikult sai ka saun ikka väga vähe kahjustusi.

Ei tea, mida sellise tormilise eluaasta alguse põhjal järeldada võiks? Ei ole vist mõtet eriti ennustama hakata, eks aasta pärast ole näha, mis see aasta siis tõi.

Edasivaade

Eelmise aasta kokkuvõte jäi siin blogis tegemata, aga selle aasta kohta võin juba praegu mõned tähtsündmused välja tuua. Esimene saab ilmselt olema reis Küprosele, teine langevarjuhüpe, mis sel aastal tuleb kindlasti ära teha, sest kardetavasti nad teist korda seda enam ei pikenda ja lõppude lõpuks ma olen ju ammu tahtnud langevarjuga hüpata ning kolmandaks Robbie Williamsi kontsert (jõuluvana arvas, et ma võiks minna).

Nagu näha, jään ma järjest viletsamaks blogijaks. Üldiselt pole selleks aega või siis pole tahtmist kirjutada (alati ei taha kõigest internetis kirjutada). Olen mõelnud ka sellest, et blogi üldse kinni panna. Aga vaatab veel, äkki tuleb millalgi taas vaim peale ja hakkan rohkem kirjutama.

Kallid sõbrad!

Kauneid jõule, lõbusat aastavahetust ja vahvat uut aastat teile kõigile!

Pisut kurvad jõulud

Kõigile neile, kes tavatsesid küsida, kas mu jänes elab ikka veel, olgu nüüd öeldud, et tänasest on vastus "ei". Eile, kui kodust läksime, oli veel (vähemalt pealtnäha) kõik korras, aga täna, kui koju tagasi jõudsime ja tahtsin talle süüa anda, ei reageerinud ta enam minu paile. Tema aeg oli otsa saanud. Esimest korda 20 aasta jooksul ei ole mul nüüd ühtegi lemmiklooma.

Puhka rahus, Haku.

Jälle korralik

Novembri algusest olen jälle korralik. Enam ei saa iga päev lõunani magada ja poole ööni üleval passida. Selle asemel ärkan tööpäeviti kell 6.30. Senini vähemalt olen enam-vähem sel ajal suutnud ennast voodist välja ajada ja õigel ajal ka kodust väljuda. Pool tundi jalutamist ja olengi tööl. Jala tööl käimine mulle meeldib. Päev on kohe kuidagi erksam. Sel nädalal käisin ka tervisekontrollis ära. Tunnistati töökõlbulikuks. :) Arst kiitis mind, kui ütlesin, et käin jala tööl ja lisaks veel trennis ka. Nojah, viimasega on tegelikult selles kuus üsna kehvasti olnud, sest aega selleks napib. Enne taas tööinimeseks hakkamist sai endale võetud mõningaid kohustusi, mida endiselt täita tuleb ja seetõttu väga palju vaba aega üle ei jää. Mõned trennid olen siiski suutnud ajagraafikusse mahutada.

Kui ei tea, ei oska tahtagi, aga kui tead ...

Teadmatus on vahel õnnistus. Et kui ei tea asjast midagi, siis ei oska ka seda tahta. See on ilmselt üks põhjus, mispärast pole suudetud mind näiteks mäesuusaretkedele kaasa meelitada. Pole kunagi proovinud, ei tea, millest ilma jään. Sama lugu oli peegelkaameratega. Ei teadnud, ei tundnud võimalusi, käib mulle seebikas küll. Nüüd on siis see õnnis teadmatus rikutud. Kuna projekti raames sai ühele organisatsioonile selline korralikum kaamera (Canon EOS 600D) soetatud, siis tuli sellega kaasa ka tasuta 3-tunnine koolitus. Kuigi kaamera kuulub organisatsioonile, oli koolitus mõeldud siiski vaid ühele ja nii ma sinna siis sattusingi. 3 tundi möödus nagu lennates. Tulemuseks see, et nüüd ma tean (vähemalt osaliselt), mida sellega teha saab. Ja nüüd ma mõtlen, et küll oleks vahva, kui päris endal ka selline kaamera oleks. Oli seda siis nüüd vaja.... Ja kõik need, kellel on mõni taoline Canoni kaamera, olge valmis selleks, et kui selle minu kätte annate, ei pruugi ma enam rohelise ruudukese režiimis pilti teha, vaid katsetan ikka Av-ga. :)

Jutujärjega jätkates

See oli aasta tagasi, kui me jupikesega väljas rokkisime. Aasta tagasi, kui ta tuli ja ... jäi. Nojah, kui aus olla siis paar korda on see jäämine sattunud küsimärgi alla, aga praegu on ta olemas. Tuli koos oma harjumuste ja kiiksudega ning oli sunnitud kohtuma minu harjumuste ja kiiksudega. Vahel neid vaikides aktsepteerides, vahel kritiseerides. Mõnda kriitikat olen arvesse võtnud, mõnda lihtsalt ignoreerinud. Aga üldiselt me klapime. Hämmastav, aga me mõtleme päris palju samal ajal samu asju. Väljend "ma just mõtlesin seda sama" on üsna tavaline meie puhul, aga ikkagi teeb heameelt, kui seda kuulen või mõtlen. Aeg-ajalt ta siiski üllatab mind. Vahel mõne väljaütlemisega, vahel mõne teoga, vahel sellega, et on kuulda võtnud midagi, mida ma varem öelnud olen.
Mida toob tulevik? Eks näis. Planeerida ei ole eriti mõtet, sest plaanidel on kombeks muutuda.

Rattarikkad päevad

Eelmisel nädalal olin kaks päeva rattasõidu maailmas. Neljapäeval oli rattateemaline konverents ja reedel avanes võimalus tunda saada, mida ja mismoodi tehakse rattakoolitusel.

Konverentsi raames joonistus küllaltki selgelt välja erinev nägemus asjadest nende vahel, kes enamasti rohkem sportimiseks ratast kasutavad ja nende vahel, kelle jaoks ratas põhiliselt transpordivahend on. Viimaseid esindas küllaltki tuliselt ka konverentsi moderaator. Kohati tuli sealt ikka väga peeneid torkeid mõningate riigiasutuste või komisjonide suunas, aga seda kõik nii leebel ja malbel toonil, et kui sisusse ei süvenenud ja tausta ei teadnud, siis ei pruukinudki aru saada, kui terav see torge oli.
Üks päris huvitav töötuba oli see, kus arutleti igapäevase rattasõidu üle - kas on siis ainult hulludele (siinkohal pean ennast ilmselt ka nende hullude sekka arvama) või võiks seda tegelikult kõik teha. Enamus müüte sai tegelikult kummutatud, aga tõsiasi on see, et kui tahtmist ei ole, siis leiab alati vabandusi. Kui tahtmine on, siis leitakse võimalus.

Reedene päev oli äärmiselt vahva. Koolitajaks oli oma ala proff Londonist. Tuleb tunnistada, et minu jaoks oli see esimene rattakoolitus. Selgus, et tegelikult peaks mõningaid asju tegema teisiti kui ma seni harjunud olen. Nojah, kui õpetada näiteks last, siis kindlasti tuleks õigesti asju õpetada, aga see, kas mul õnnestub mõningaid harjumusi muuta (näiteks õige ratta selga minek ja pedaali asend seisma jäädes), on juba iseasi. Eks seal kohati tõdeti ka, et algajale on lihtsam õpetada, kuna tal ei ole veel välja kujunenud valesid harjumusi. Koolituse üks põnevamaid osasid oli linnasõit. Kuna enamusel olid helkurvestid kaasas siis tekkis tunne nagu karjal lasteaia lastel, kes õpetaja saatel linnas ringi jalutavad. Mõju, mida me teistele liiklejatele omasime, oli siiski kindlasti suurem. Enamus vaatas väga üllatunult seda hulka inimesi. Eks me viisakalt viipasime või naeratasime ka, kui auto viisakalt ootas, kuni me tänaval mingit harjutust tegime vms. Kahjuks ilmnes, et kohati on ratturi jaoks seaduse ja turvalisuse vahel Eestis vastuolu - see, kuidas seadus ütleb, et käituda tuleb, ei pruugi olla ratturi jaoks kõige turvalisem, nii et lõppude lõpuks jääb ratturi otsustada, kuidas ta teel paikneb. Siit aga tuleb järjekordselt välja ka see, mis neljapäevasel konverentsil kohati kõlama jäi - seadusetegijad ei ole paraku ise igapäevased rattasõitjad.

Maratonist

See ei tohiks enam kellelgi üllatusena tulla, et ma taaskord maratonil käisin. Ikkagi 6. korda juba. Enne seda sai oma ratast putitatud. Või noh, putitada lastud. Kel endal selleks mõistust napib, see peab rahakoti raudu avama. Isegi kliendikaardi soodustusega tuli summa päris suur. Kuid seekord oli vahet ka tunda. Uskumatu, aga ka minu ratas on võimeline veerema. Uus keskjooks teeb imesid. Ja lenks ka keerab jälle. Noormees, kes seda parandas, imestas, et kuidas ma selle lenksuga üldse keerata sain. Ma olen lihtsalt nii võimekas. :) Kahjuks jäi üks asi parandamata, kuna neil ei olnud vajalikku varuosa. Seega ei saa ma praegu kõige kõvemaid käike kasutada. Selle probleemiga tegelen millalgi hiljem.

Maratoni päeva hommik tervitas Tartus ilusa päiksepaistelise ilmaga. Otepääl enam nii ilus ilm ei olnud. Kell 11, kui buss Otepääle jõudis, oli ilm pilves ja üsna jahe. Suundusin kohe oma stardinumbrit välja võtma ja kohtasin seal ühte vana tuttavat, kes seal taaskord vabatahtlikuna töötas. Kuna polnud ammu näinud, siis ajasime seal juttu, nii et seekord ei pidanud starti oodates igavlema. Enne starti tiirutas meie peade kohal üks helikopter ja tänu sellele ei kuulnud suurt midagi, mis kõlaritest tuli, aga stardipauk ei jäänud õnneks siiski kuulmata. Päris samal hetkel liikvele muidugi ei saanud, sest rahvast oli päris palju ja ma olin stardirivi keskel. Nagu karta oli, tervitas rada meid mudaga. Ilm oli selleks ajaks küll päris ilusaks läinud, aga varasemad märjad ilmad ja juba sõitnud ratturid olid teinud oma töö. Kahjuks oli see muda selline, mis ratta külge mõnusasti kinni jäi ja seetõttu pidin enne esimest teeninduspunkti pisut ootama, et ratast kergelt veega üle lasta. Eriti kasu sellest muidugi ei olnud, sest natukese aja pärast oli uus mudaauk ja jälle kogus ratas miski sodi endale külge, nii et vähemalt pool maad käis tagumine ratas millegi vastu, mis ei hõlbustanud loomulikult sõitu. Aga sellegipoolest jõudsin ilusasti lõppu ning sain medali kaela nagu kord ja kohus.
Esimene mõte peale lõppu oli, et peaks kohe ratta ära pesema. Läksin noolega näidatud suunas ja nägin järjekorda. Loomulikult oli see rattapesu järjekord. Egas midagi, eks ma siis ootan. Ja ootasin peaaegu tund aega, kuni lõpuks sain puu najalt võtta ratta, mis polnud enam mudaga kaetud. Need puud, mille najal rattaid pesti, said eile ikka kõva kastmist.
Tänu sellele, et rattapesu nii kaua olin oodanud, pandi juba laudu kokku, kui ma sööma jõudsin ja valjuhääldist oodati viimaseid rajal olijaid. Bussid õnneks olid ikka veel rattureid ootamas, nii et sain kenasti ka Tartusse tagasi.

Kodus otsisin välja oma eelmise aasta aja ja võrdlesin tänavusega. Ei tea, kas asi oli paremini jooksvas rattas või milleski muus, aga olin peaaegu 10 minutit parema aja sõitnud. Seega võin kokkuvõtteks endaga täitsa rahul olla.

Pole enam sind

Hämmastav, kui palju kurbust saavad endaga kaasa tuua vaid 4 sõna - teda ei ole enam. Uskumatu ja šokeeriv uudis. Täditütar oli ju kõigest 1,5 kuud minust vanem. Alles kuu aega tagasi vestlesime vanaema hoovis. See jäi viimaseks korraks teda näha. Edasi on vaid mälestused... Mälestused sellest, kuidas me väiksena alati koos mängisime, kui suvel Saaremaal olime, kuidas me koos teise tädi pulmas lilleneiud olime, kuidas ma koos temaga rõõmustasin, kui ta teatas, et sai oma unistuste erialale sisse ja veel palju teisi pildikesi minevikust.

Loodan, et sa leiad nüüd rahu, kallis täditütar.

Kummaline on see, et seda kurba uudist vanaema käest telefonis kuuldes olin ma vaid mõned kümned meetrid eemal kohast, kus ma pea neli aastat tagasi kuulsin emalt telefonitsi sellest, et olin vanaisale külla minekuga hiljaks jäänud. Peaksin vist sellest kohast igaks juhuks eemale hoidma hakkama.

Vigurmõistatus täiskasvanutele

Maailmaparandaja blogist viimast sissekannet lugedes tuli mul meelde, et kusagil sahtlis on üks nöörmõistatus, mis on siiani lahendamata jäänud. Väidetavalt pidi netist lahendusi ka saama alla laadida, nii et ei hakanud enam oma ajusid väänama (mäletan, et siis, kui selle sain, siis proovisin mina ja proovisid ka teised, aga poolkerad jäid siiski seljad vastamisi), vaid otsisin lahenduskäigu üles. Ega see ka lihtsate killast olnud, aga asi õnnestus - sain poolkeradest kera kokku pandud (panen pildi ka tõestuseks).

Natuke keerulisemaks aga osutus esialgse olukorra taastamine. Natuke nuputamist ja lõpuks otsustasin proovida sama lahenduskäiku, nagu poolkerade kokkupanemiseks kasutanud olin. Asi toimis, algne olukord sai taastatud. 

Samas, kui ma proovisin poolkerasid uuesti teisipidi keerata, siis ilma spikerdamata päris ikka ei saanud. Proovisin võimalikult vähe spikerdades seda teha ja see lõppes paraja nööripuntraga, aga endalegi üllatuseks, sain siiski poolkerad jälle kokku.

Iseenesest tegelikult on nendes nöörmõistatustes üsna sarnane loogika. Kui ma Pärnus Hansapäevade ajal ühe laua juurde seisma jäin, kus üks noormees enda tehtud mõistatusi lahendada andis, siis pärast esimese nöörmõistatuse lahendamist, tuli järgmise lahendus juba kergemini. Ja kui peale mõistatuse lahendamist küsis noormees, et kas ma algse olukorra ka taastada suudan, siis natukese pusimise peale täitsa õnnestus. Kõige rohkem nägin ma tookord vaeva geomeetriliste kujunditega, aga lõpuks sain oma T-tähe kokku.

Happy koor*

Nädalavahetusel oli kõne all hapukoor ja tema headus. Veendusin täna selles headuses taaskord.
Eile eksperimenteerisime ühe uue huupi valitud retseptiga. Üks koostisosa sai pisut ära muudetud, kuna me poes päris täpselt seda ei leidnud, mis retseptis kirjas oli (hiljem kodus hakkasin mõtlema, et kuigi vaatasime kahest kohast, oleks see ehk hoopis kolmandas kohas olnud). Selle asendatud koostisosaga käis kaasas ka maitseainepakike, mis väidetavalt pidi väga hea olema ja niimoodi minu kahtlevate pilkude alla kõik pannile puistati. Tulemuseks oli pisut liiga vürtsikas toit. Seda mitte ainult minu arvates. Eile peale taldriku tühjaks söömist oli tükk aega algaja draakoni tunne (kuuma õhku juba tuli, tuleleegini jäi veel pisut puudu). Kuna toitu sai päris palju, ei olnud midagi parata, tuli täna lõunaks pannitäis üles soojendada. Lisasin sinna ka juba varasemast külmkapis söömist ootava tatra ning tulisuse vähendamiseks läks pärast toidu soojendamist ja taldrikule asetamist juurde ka hapukoor. Tulemus oli imeline, toit maitses oivaliselt ja tulisusest polnud mingit jälge.
Iseenesest on hapukoorenipp juba varasemalt tegelikult ennast tõestanud. Eelmisel aastal oli meil kanuumatkal kaasas mingi purgiroog, millel oli pisut veider ja hästi tugev maitse. Mõni aeg hiljem katsetasin seda hapukoorega ja ka siis mahendus maitse tunduvalt ja toitu oli võimalik täiesti nautida.

* nii hakkasid tuttavad välismaalased hapukoort nimetama