Mitmel teemal

Nagu mõned juba teavad, sai reedel Eriku (alias sebra :p) sünnipäeva tähistatud. Lõbus oli. Nii bowlingus kui ka piljardis avaldus minu ebastabiilsus - kas kõik või mitte midagi (no ok, vahepeal tuli ka keskmisi tulemusi). Ja mis värk on ikkagi meestel spordiga??? Nii kui mingi spordivõistlus telekast tuleb, on nad teleka ette naelutatud. Ei tea kas see on seotud kuidagi õllejoomisega? (ainus meesterahvas, keda ma tean, keda sport ei huvita, ei joo õlut ka...)
Mind hakkas huvitama, et palju sel aastal üldse matkapäevikut kirjutab? Eelmine aasta oli neid küll tore pärast lugeda, loodan et see kordub ka sel aastal. Kui kedagi huvitab, siis minu oma on valmis (Merikese hinnang sellele - põhjalik).
Ja pühapäeval sain valusa õppetunni - jänest ei saa usaldada. Olin jätnud ta nädalavahetuseks lahti (ise käisin Võrus laup-pühap) nagu mitmeid kordi varemgi, kui tagasi jõudsin ujus külmkapi ümber. Alguses kahtlustasin, et korgid on jälle väljas, siis aga märkasin, et see pagana loom on külmkapi juhtme läbi närinud. Niipalju siis korralikust jänesest, kes pahandust ei tee....
Õhtul juhtusin muide head filmi vaatama. Pealkiri oli My Big Fat Greek Wedding. Naljakas oli ja õpetlik ka. Õpetas seda, et vaatamata kõigile miinustele on hea, kui on pere, kes sind alati toetab, samas nii mõnegi stseeni ajal oli mul hea meel, et mul 27-t nõbu pole... Ja miks on alati (vähemalt filmides) nii, et isad on need, kes midagi ei taipa ja emad mõistavad???

Heast kontserdist

Et siis reedel käisin Tätte ja Matvere kontserdil. Kuigi me jõudsime minu meelest piisavalt vara sinna Pühajärve laululavale, olid kõik pingid rahvast täis (rääkimata teeäärtest, mis olid autosid täis). Seega ei jäänud meil muud üle kui istuda maha. Ega muidu polekski selles midagi erilist olnud, aga seal pole ju mitte tasane maa vaid selline tore nõlvake. Palja maa peale nagu istuda ei tahtnud, mistõttu ma tirisin välja keebi, mis mul igaks juhuks kaasas oli (see oli see Kuressaare säästukast ostetud punane keep). Jagasime siis Merikesega sõbralikult keepi, aga kahjuks on keebid tehtud materjalist, mis on libe ja nii me siis libisesime seal vaikselt. Päris alla me ikka ei libisenud, sest me kohendasime oma istumisalust ka aeg-ajalt. Aga minu istumiskonstruktsioonid väsisid küll jubedalt ära. Polnud ju eriti asendeid ka valida, pidi jägima, et toetuspind oleks, muidu oleks varsti eesistujatele selga vajunud. Ja tuleb välja, et nii minul kui Merikesel on mingi huvitav omadus sattuda sinna, kuhu tekib liikumiskoridor. Või on see vastupidi, et liikumiskoridor tekib meie ette või taha. Igal juhul väga müstiline nähtus, mille põhjused tuleks välja selgitada ja elimineerida. Muidu mul tekib jälle kusagil kontserdil või muul massiüritusel olles tahtmine inimestele jalga hakata ette panema lihtsalt sellepärast, et mulle käib närvidele kui nad kogu aeg mu näo ees siiberdavad.
Natuke siis kontserdist endast ka. Mulle meeldis. Ka need jutud, mis nad vahepeal rääkisid, olgugi, et mingi 85% neist olin ma juba eelmise kontserdi ajal kuulnud. Mind see ei häirinud väga, sest neid oli ikkagi tore kuulata. Palju rohkem häirisid mind need kaks tibi, kes meist tagapool mokalaata pidasid. Mitu korda oli mu kannatus katkemas, aga just sel hetkel jäid nad hetkeks vait või hakkas üks neist laulu kaasa laulma. Kurjast pilgust nende suunas polnud ka abi, sest nad vaatasid ainult üksteise poole. Lõpuks läksid nad üldse minema ja ma ei pidanudki kurja tädi mängima.
Kontsert ise kestis kusjuures üllatavalt kaua. Muidu oleks see ju väga tore olnud, et neid tervelt 2,5 tundi kuulata sai, aga see istumine polnud seal mugav nagu eelpool mainitud sai ja väike igatsus pehmete autoistmete järgi tuli. Ideaalne oleks olnud seda kontserti pehme istme peal istudes kuulata, aga noh, kõik ei saagi täiuslik olla. Tegelikult polegi vist mingi asi täiuslik, aga see selleks.

Ah jaa, see ei puuduta nüüd küll kontserti, aga kui keegi tahab teada, kus on pöialposte suvekorter, siis ma võin rääkida.

Kolm korda võite arvata, kus ma eile käisin...

Te vist ei arva ära. Ma käisin Meie Mehe kontserdil :P Miks? Lihtsalt sellepärast, et ma sain tasuta piletid (selliseid asju tuleb ette kui korterinaaber Elmari raadios töötab). Kutsusin sõbranna kaasa ja läksime.
Alustuseks kõndisime mööda letist, kus müüdi Meie Mehe nänni. Noh plaadid ja T-särgid on tavaline asi, aga seal olid müügil ka punased stringid, millele oli valge niidiga Meie Mees peale tikitud. Ma kujutan ette, et teismeliste fännide seas võib see päris minev kaup olla. Igal juhul oli seal palju noori ja umbes teist samapalju selliseid keskealisi. Meiesuguseid nagu ei olnud. Ühtegi tuttavat ka ei olnud (huvitav küll miks :P).
Esialgu tuli lavale Hellad Velled, mis koosnes ühest parajalt paksust onust ja kahest kõhnemast onust, kes pilli mängisid. Igav oli. Ainus laul mille viisi ma ära tundsin, oli see kunagine hitt Dragostea Tin Dei, millele nad eestikeelsed sõnad olid teinud, refrään oli midagi seesugust, et kallan vanni kuuma vee (mul tekkis küsimus, et miks peaks keegi vett vanni kallama, kas see mitte tavaliselt kraanist ei tule???). Igal juhul läksid nad viimaks minema ja siis tuli korraks lavale selline huvitav koosseis nagu Kultivaator, mis tegelikult kujutas endast Meie Meest, kellel olid seljas mulgi kuued ja muu selline kraam ja nad mängisid kitarri, viiulit, kontrabassi jms, ühesõnaga asja ideeks oli näidata rikkumatut eesti muusikat. Igal juhul see mulle täitsa meeldis. Nad esitasid selliseid rahvaviise nagu Ütle miks ja Lõbus maja. Peale seda tuli lavale Nexus. Ja kolm meesterahvast, kes olid nende pillimehed (sõbranna teadis rääkida, et nad teevad nüüd rokki). Kuna ma ei olnud päris lava ees (ülla-ülla) ja mul prille ka kaasas ei olnud, ei saa ma päris kindel olla, aga üks nende kidramees oli väga selle tüübi moodi, kes meil Hansapäevadel helimees oli, see lahkema olemisega neist (seda, kes mulle korra peale käratas, nägin ma Haapsalus Genialistide esinemise ajal). Aeg-ajalt oli isegi päris hea sound, kui ainult see tibide laul poleks asja ära rikkunud. Need kaks kõhnemat tibi väänlesid irmsasti seal lava peal, ilmselt üritasid kompenseerida seda, et nende laul kõlas rohkem hiire piuksumisena.
Lõpuks siis tuli peaesineja ka lavale. Alustasid selle rekkamehe lauluga, aga Maarja aset täitis see ainus häälega neiu sealt Nexusest. Loomulikult ei anna taset võrreldagi, aga noh, ajas asja ära. Ja selle sain ka teada, kes seda Juanita häält teeb - see on see hallide juustega onu, kuigi mul tekkis küll kahtlus, kas ta ikka õige mees on, nii kile hääl.... Vrõnn da da laulu lauldi ka. Sellel on päris tabavad sõnad ja tantsutüdrukute liikumine ja riietus läks asjaga hästi kokku.
Aga meie hakkasime järjest rohkem haigutama. Kell oli ju palju ka, tööinimeste värk. Seega otsustasime ära minna. Aia taga oli hunnik inimesi, kes kontserti kuulasid. See kostis tglt päris kaugele. Zeppelini juures kuulsime ilusti, kuidas nad Moskvat laulsid. Eedeni juurde kostus ka. Siis kui ma majade vahele jõudsin, hakkas ilutulestik (ma küll ei näinud, aga kuulsin).
Vot selline lugu siis. Aga täna lähen ma Otepääle Tättet ja Matveret kuulama.

Tagasitulekust

Laupäeval hakkasin siis Saaremaalt mandri poole vurama. Kuna ma ei viitsinud vara üles tõusta ja asjade kokku saamisega läks ka aega, siis vaatasin, et no kolmese praami peale peaks ilusti jõudma. Väike peatus Liival ja mingi 14.40 või midagi sinnakanti olin ma Kuivastu sadamas. Järjekord aga ulatus kassadest väljapoole. Nii, Piret ütles, et Viire peale mahub siis ka ära kui saba kassadest väljapoole on, loodame siis Viiret (esimene kord vist kui ma Viiret tahtsin). Tükk aega ei liikunud asi üldse, lõpuks jõudsin kassani, ostsin pileti ja vurasin praami poole. Vanamees, kes enne mind oli viibati peale. Mina seisan ja ootan seal rambi juures ja näen kuidas ramp nina all suletakse.....oi ma olin vihane....ikka väga vihane. Oleks mulle tol hetkel labidas antud, oleks hakanud kohe koos Merikesega püsiühendust rajama. Järgmine praam pidi ju alles kell viis minema. Jälle kaks tundi oodata. Üksi. Aga mis mul siis ikka muud teha oli, panin aga maki mängima ja üritasin muusikat nautida.
Kui kell oli umbes veerand viis hakkas sadamas seisva Regula juures mingi liikumine. Algatuseks lasti sealt korstnast himsat musta tossu välja (kole vaatepilt ühe kktehnoloogi jaoks) ja mõne aja pärast jooksis sealt välja onu, kes hakkas pileteid kontrollima. Huvitav oli see, et ei laustanud ta teps mitte bronni reast. No sain praami peale siis, seal käis mingi ilge kopsimine, ühed kahtlesid, kas see praam üldse teisele poole välja jõuab. Kell hakkas alles poolele lähenema, seega olin arvestanud sellega, et nüüd vahin tükk aega praamis. Läksin siis päikesetekile ja nägin, et bronni rida polnud üldse liikunud, teised autod olid peale võetud ja parajasti suletakse luuki. See oli meeldiv. Natuke enne viit olin Virtsus, tee peal sõitsime veel Viirest mööda (seda lootsikut ei salli ma nüüd kohe silmaotsaski). Väike kurgiraksu-peatus Elvas ja kell üheksa olin juba Annelinnas.
Seega siis natuke rohkem kui aasta peale lubade saamist olen sõitnud Saaremaale ja tagasi.

Puhkusest

Natuke siis sellest, kuidas mina oma puhkust veedan. Rattamatkast ei hakka ma hetkel kirjutama, sest te kas teate, kuidas seal oli, loete seda kunagi mu matkakirjeldusest või siis polegi vaja teada.
Esmaspäeva pealelõunast alates redutan siis mina siin Kuressaares vaheldumisi Aia 18 ja Aia 23 majas põhiliselt (kes veel ei tea, siis ühes elavad mu vanaema ja vanaisa, teises tädi oma perega). Ja mida ma siis teinud siin olen ka... eee kui aus olla siis ei midagi erilist. Lebotanud. Täiega. Rannailma pole nagu olnud (kui üks hommik oli, siis peale lõunat hakkas sadama). Seega loen ajalehti/ajakirju või vaatan telekat (Garfieldi multika vaatasin ära, polnudki kõige hullem) või mängin solitaire'i või lahendan sudokut vanadest slõhtulehtedest. Nüüd saan muidugi netis ka kolada, sest tädil tuli nett tagasi (selleks oli vaja teises majas vaid juhe korra välja tõmmata ja tagasi panna, aga ikka kulus selleks kolm päeva). Paar korda olen Pillet ka kiusanud. Mängisime Heroes of Might and Magicut. Me võitsime, sinine ja roheline loss said vallutatud :) Ah jaa, pildid lasin ka ära ilmutada (on ikka vereimejad küll, nad tahtsid 4!!! krooni pildi eest, õnneks leidsin ühe koha kus 3.60 oli). Paar pilti on ekstra head, teised on lihtsalt toredad. Vot nii. Aga homme tulen mandrile tagasi ja esmaspäevast olen jälle asjalik... või midagi sinnapoole :p

mõelege ise sellele pealkiri kui tahate

Eile oli selline tegus õhtu, et kell neli tuli siis ette võtta järjekordne visiit oma hambaarsti juurde. Kuna ma olen selline madala valulävega, siis lasin ikkagi tuimestuse ka panna, kuigi ma teadsin, et see püsib veel mitu tundi pärast arsti juurest ära tulekut. Umbes viie ajal sain selt tulema terve suuga ja nii mõnegi saja krooni võrra vaesemana.
Kell seitse algas Jaama 14 hoovis Hulkur Rasmuse etendus. Ega ma muidu poleks läinud, aga sõbranna sai tasuta pääsme ja kutsus mind ka kaasa. Päris hea oli. Seda oli natuke kaasajastatud, väike räpp ja röövel, kes rääkis nagu rullnokk. Etenduse vaheajal läks mul kõht hirmus tühjaks, sest ma polnud kodus söönud. Ostsin sealt siis endale süüa ja kuigi see söömisprotsess oli vääga vaevaline tänu sellele, et vasak pool alalõuast ja pool keelt tuimad olid. Aga see aitas natuke kaasa ilmselt tuimestuse üleminekule, sest etenduse lõpuks oli asi juba enam-vähem normaalne.

Aga nüüd varsti panen Saaremaa poole ajama :)

Maamõõtja elust

Oli mind sellega juba tükk aega ähvardatud ja eile sai see siis lõpuks teoks - läksin välja maad mõõtma (tglt kui päris aus olla käis põhiliselt gaasitrassi mõõtmine, aga see selleks). Eilsesse päeva sobis see hästi, sest ma olin terve päeva maha lebotanud ja siis kui tööpäev tglt läbi oleks pidanud saama, sai lõpuks ka nats asjalik oldud. Mina olin see, kes vaia hoidis, mis tähendas, et ma pidin seisma ja seda toigast ilusti otse hoidma ja prisma õigesse suunda keerama. Polnud eriti raske, kuigi natuke raskendas seda minu käte värisemine. Ja just siis kui tuli 10 sek asja kenasti paigal hoida, tulid igasugu putukad mulle käe peale ronima ja kõditama. Sadistid! Umbes 2,5 tundi läks kokku aega sellega. Kokku sai 56 korda vaia paigal hoida.
Täna hommikul läksime teise kohta mõõtma. Minu õnneks läksime ikka kaheksast mitte kella viiest nagu Erik aeg-ajalt Margusega mõõtmas käib. Nüüd oli mul juba enam-vähem teada, mida teha tuleb. Selle võrra oli asi lihtsam. Natuke uurisin seda aparaati ka (Geodimeter, kui see nimi kellelegi midagi ütleb), aga jäin siiski vaiahoidmise juurde. Selgus ka, et 8. kanal millel meie raadiosaatjad on, on väga populaarne, mingi A-kat sõiduõpetaja jagas oma õpilasele käsklusi sellelt kanalilt. Päris naljakas oli kui aeg-ajalt kostus, et "pööra paremale" või "mine rohkem vasakule" :P
Nüüd pusin eile mõõdetud punktide põhjal kaarti teha.

Lubadused täidetud :)

Nädalavahetusel sai täidetud ka teine uusaasta lubadus - käisin Haapsalus ära. Ja mida ma siis seal nägin: igasuguseid inimesi, igasuguseid autosid (mõnesse ronisin sisse ka ja seda sõna otseses mõttes), merd, palju lahedaid tsikleid (ikka korralikke choppereid), Leningrad Cowboysid (neid tglt kuulsin rohkem kui nägin), kiirendusvõistlust (reeglid olid nii segased, et mina küll pihta ei saanud).
Linn ise oli armas, mulle meeldis. Lähen hea meelega teinegi kord. Ainult nats kaugel on. Sinna sõit võttis meeletult kaua. Loomulikult oli ka peatusi suht tihedalt minnes. Tagasi sai õnneks kiiremini.
Reedel Pärnust läbi sõites nägime seda ka, mis juhtub kui jalakäijad astuvad hooga teele sebra kõrval ja ei veendu selles, et lähenev auto neid näeb. Igal juhul need vaesed sakslased ei näinud neid. Ja ma ei imesta. Kui meie sellele kohale lähenesime, ei näinud mina ka mitte tuhkagi, sest päike paistis otse silma.
Ühest tundsin ma küll nädalavahetusel puudust - öörahust. Küll lasti seal autodel jaurata, küll jageleti omavahel, küll lasti valjusti muusikat, ühesõnaga magamisest öösel suurt miskit välja ei tulnud. Seetõttu tuli teha päevaseid uinakuid, et üldse jõuaks olla.