Väike iluravi

Võtsin kuulda konstruktiivset kriitikat ja kohendasin natuke oma blogi (kaua ma käin Maailmaparandaja blogi kaudu teiste omi lugemas). Maailmaparandaja aitas muidugi. Nii võib minust veel häkker saada :P Ei, seda siiski mitte, vähemalt niikaua kuni mul on omadus arvutite halvimad küljed välja tuua.

Kolmapäevast

Kõigepealt aitäh Pillele maitsva kartulivormi eest.
Ja nüüd sellest, millega mul kodus meelt lahutada tuli. Nimelt istusin mina rahulikult oma toas, olin just arvuti käima pannud, et pisut asjalik olla, kui kuulsin kõrvaltoast Viviani karjatust: "Hiir!!!" "Oh jah, jälle üks on siia roninud", mõtlesin mina. Kõigepealt möllas see imepisike hiireke koridoris saabaste vahel. Meie tegime välisuksegi lahti, et minu sibagu trepikotta, aga tema otsustas hoopis minu tuppa sibada (ta mahtus ka iga prao vahelt läbi). Vivianil õnnestus ta lõpuks sealt välja kupatada. Mina juba mõtlesin, et haa, nüüd on lõksus, sest ma olin vahepeal köögi, vannitoa ja vetsu ukse kinni pannud, aga see sunnik mahtus köögi ukse alt läbi (minu meelest on seal täiesti olematu vahe). Järgnes hiire pliidi alt välja ajamise aktsioon, mis lõpuks vilja kandis. Hiir sibas jälle koridori, kus mina ühe ja Vivian teise purgiga teda taga ajasime. Sellest ta enam ei pääsenud ja nii jooksiski ta lõpuks Viviani käes olnud purki lõksu. Edasi läks tema tee õue ja aktsioon "Hiirepüüdmine" oli sellega lõppenud.

Söögist

Nagu sai kokku lepitud, on neljapäeval minu juures söömine. Oleks ka hea teada, kui palju näljaseid suid toita tuleb, muidu tuleb veel äkki puudu või midagi. Mõned on mulle juba suuliselt või kirjalikult teatanud oma tulekust. Kellaajaks pakuks näiteks pool kaheksa.

Auto, bussi, trommi ja rongiga

Sel nädalavahetusel olin ma üsna liikuv. Reede õhtul Võrru, et siiski venna sünnipäeva ka tähistada ja laupäeva päeval tagasi Tartusse. Paar tundi asjade kokkupanemiseks ja finantsdendroloogilise saavutuse lappimiseks ja kinni mässimiseks. Siis linnaliinibussiga bussijaama, et seal kahekordse bussi peale istuda, mis meid Tallinnasse viis. Nuputasime tükka ega, et kas kohad 3-6 on alumisel korrusel või on üleval. Selgus, et ikkagi üleval. Mingid tüübid olid sinna ette istunud ja me ajasime nad oma kohtadele. Kobisesid teised, et issand, mingid korralikud, tahavad oma kohtadele istuda... ma ei tea, kas nad olid pimedad või mis, aga oleks võinud ju aru saada, et meil on ruumi vaja. Õigemini Sandral, sest siis hoidis tema puud. Pealegi, seal ees on alati nõutud koht olnud, ma ajaks vist siis ka sealt ära kui mul puud või midagi sellist poleks, mis ruumi nõuab. Tallinnasse jõudes otsisime tromm nr 2 üles ja ronisime sinna peale, et Balti jaama sõita. Ainus häda oli selles, et me ei teadnud täpselt, kus väljuda. Mistõttu me väljusime üks peatus liiga vara. Mistõttu me ei jõudnud selle elektrirongi peale, kuhu me plaaninud olime. Mistõttu me pidime 20 min Balti jaamas ootama. Aga kohale jõudsime (vaatamata sellele, et me meeletut ringi teetööde tõttu ei teinud ja isegi mitte auku ei näinud). Esimesed pool tundi kui me Jaanika juures olime, oli köök okupeeritud, Jaanikal ja Romanil oli keelatud sinna tulla. Kui lõpuks rahapuu korda sai tehtud ja kõik vajalikud allkirjad pöördumistele kogutud, siis võis kaks seltskonda ühendada ja edasi veinimajja suunduda. Seal sai süüa, seal sai juua, seal sai laululugu lüüa. Vahele mahtus ka populaarne seltskonnamäng arva-ära-kes-millise-laulu-pani. Sooda lugu ei tahtnud Jaanika vaatamata ilmsetele vihjetele kuidagi ära arvata. Väga põhjalik arutelu käis ka tatra valmistamise meetodite üle. Ja Romanile jõudis Kairi morsi ja viineri nali suure hilinemisega kohale, see on see kui pikk laud vahel on. Aga laulda sai, palju laulda. Nii palju, et mina väsisin laulmisest ära. Noh tegelikult hakkas üldse Mati mulle suht vara pinda käima, ma üritasin teda alguses minema laulda, vahepeal panin ka silmad kinni, tehes näo nagu oleksin alla andnud, aga lõpuks pidin talle siiski alla vanduma ja endale voodikoha otsima.
Ärkasin selle peale, et köögist kostsid imelikud hääled (see kuulus vist nõudepesumasinale). Ühiselt sai otsustatud, et Tartusse minnakse 16.50 rongiga. Enne seda jõudsime ära vaadata Jääaja, Blackadderi, Grease'i ja jupikese Beethoveni ei-te-mitmendatest seiklustest. Vahepeal pakuti ka pitsat ja juurde loomulikult veini (väga huvitav vein oli ja seda heas mõttes).
Nii et oli tore sünnipäev-soolaleib (nagu Roman ütles, oli see üheaegselt ka tema soolaleib, kuna tema kuuri ei mahtuvat rohkem inimesi peale tema... aga ma ei taha seda ikkagi hästi uskuda).

Suurepärane kontserdielamus

Eile toimus siis keemia ringis Jaan Söödi ja InBoili kontsert. Selline tavatu kontsert ma ütleks. Esiteks oli tavatu see, et nad istusid toolidega laua peal (peab ikka tugev laud olema). Teiseks polnud võimendust. Mulle meeldis see, et võimendust polnud, selline vahetu elamus oli. Kolmandaks nokkisid nad pisut üksteise kallal (eh eh eh.....ega kellelgi köharohtu pole :p) ja rääkisid natuke juttu laulude vahele. Neljandaks laulsid nad ka selliseid laule, mida kontserdil tavaliselt just ei kuule (Jääkaru lugu, Supilinn, Saladus) ja ka uusi laule. Ja üks laul jäi pooleli, sest inBoil unustas sõnad ära (pidi uue plaadi lugu olema). Ja ühe loo tegi kohapeal. Igal juhul oli hästi lõbus ja nauditav kontsertelamus. Kahetsege kõik, kes te ei käinud!!! :)))
Et natukene lohutada kahetsevaid mittekäinuid, panen siia kirja ühe vahepala, mille InBoil rääkis. Loo pealkiri on armastuskiri (päris kõik ei ole enam meeles, aga loo point peaks välja tulema küll).
Kallis Jaanika!
Armastan sind nii väga, et oleksin nõus sinu pärast võitlema kolmepealise lohega. Või hüppama kohe kohe purskama hakkavasse vulkaani, et sinu nime kraatrisse kirjutada. Või ühe hingetõmbega lennuõnnetuse ohvreid 5 km kaugusele kandma.
Sinu Peeter
P.S. Kui õhtul ei saja, tulen sind vaatama.

Teadaanne (see paistab suht popp pealkiri olevat)

Asi on nüüd nii, et punnitasin, mis ma punnitasin, aga ära oma tööd esitada siiski ei saanud. Liiga jutustav keskkonnatehnoloogia projekti kohta ja sellega pole mõtet komisjoni ette minna. Nüüd siis üritangi asja paremaks teha ja loodan, et Ahas hoolitseb selle eest, et jaanuaris kaitsmine tuleb (nii ta vähemalt mulle ütles). Vat nii.

Elu nagu ameerika raudtee

Vaheldumisi tõusud ja langused, entusiasm ja tüdimus, optimism ja paanika, lootus ja pettumus... ja lisaks sellele veel abitus, sest olukorra kontrollimine pole sinu võimuses.... mulle pole ameerika raudteel sõit kunagi meeldinud :S