Ursula

Möödunud nädalavahetusel külastasin siis perekondlikel põhjustel Võrumaad. Täpsemalt öeldes oli tegu isa sünnipäevaga. Muuhulgas nägin ka kahte põhikooli klassiõde. Aga laupäeva õhtul sõitsime Kataga hoopis naaberlinna. Põhjuseks oli see, et naaberlinnal, täpsemalt öeldes Põlval, olid päevad. Nende raames toimus mingi filmifestival vms. Selle filmifestivali lõpus oli kontsert. Kontserdil esinesid Ursula, Slide Fifty ja Winnie Pooh. Esimene neist oli otseseks põhjuseks, miks me Põlvasse sõitsime. Huvitav oli. Esiteks oli huvitav seda publikut vaadata. Kuidagi teistsugune.... teiseks oli huvitav Ursulat esinemas vaadata. Solist tegi väga huvitavaid liigutusi ja mingi hetk läks üleüldse mingi tagaajamine ja laval ringi kondamine lahti. Aga hea oli. Tasus minna küll. Ülejüünud bände me kuulama jääda ei viitsinud, kuna nädalavahetusel oli teadupärast jahe ilm ja vahepeal kuulutati selle filmifestivali võitjaid välja ja nagu nii olime me tegelikult ainult Ursula pärast kohale läinud.

Aga praegu kummitab hoopis Dagö... tean tõustes igal hommikul, end enam odavalt ei müü...

Tagasivaade

Tundub, et Tartu linnaisad/-emad fännavad ekstreemsporti. Eriti trikirattureid. Ega muidu ei oleks Tartus sellised rattateed, mis lõpevad trepiga (see kuulus rattatee seal Hansakeskuse ees ja ka vana kaubamaja juures saab sellist ekstreemsust harrastada). Kui see trepp on juba pikemat aega oma geniaalsusega Tartus hiilanud, siis Riia mäele (Pepleri ja Kastani tänava vahelisele lõigule) on tekkinud sellised huvitavad hüpekad. Et ikka tuleks trikiratturite järelkasvu.
Mis siis veel huvitavat. Noh, käisin eile Pillel külas. Pille kui põline Eurovisioonifänn, otsis netist vanad Eurolaulud (kõik vist ei olnud võidulaulud, sest seal näiteks ABBAt ei tulnud) ja me kuulasime neid. Loodan, et tema korterinaabrid väga vihaseks ei saanud, sest tema tubli arvuti leidis, et neid tuleb kõvasti mängida. Aga alguses oli väga popp laulda "amuur, amuur", praktiliselt igas laulus oli see sees. Ja aastatega toimusid märgatavad edusammud. Kõigepealt žestikuleeriti kätega, siis tulid taustalauljad, siis hakkasid ka jalad liikuma, siis läksid kleidid lühikeseks jne. Igal juhul oli põnev. Ja koduteel kummitas mul siiski The Voice, ma kavatsen selle üles otsida.

Ja nii ta läbi saigi

Tänasest siis on minu ainekava täidetud, varsti ootab ees eksmatt. Kaitsmine läks normaalselt, Mauring ei norinud, vestlesime hoopis mõnusasti klassi ees, hindeks sain B (juhul kui kedagi huvitama peaks).
Nüüd hakkan normaalset elu nautima. Normaalset selles mõttes, et enam ei ole kahe asja vahel rabelemist, saab ainult ühe asja kallal rabeleda (ehk siis tööd teha rabada :p). Aga natuke veider on ka. Alates sellest kui ma kuueaastane olin, olen seotud olnud kooliga. Ja nüüd äkki enam ei ole (no olgu, ametliku lõpuni on pisut veel aega, aga minu jaoks on nüüd sellel kõigel joon all). See tähendab, et ma olen nüüd see osa, kes ei saa bussides, teatris, kontsertidel, kinos ja muudes sellistes kohtades enam soodustust, vaid ostab täispileti (kuigi oktoobrini kehtib veel mu üliõpilaspilet ja ma kavatsen seda sinnamaani kasutada :p).

Aga ikkagi on hea tunne. Aega võttis, aga asja sai nagu vanarahvas ütles :)

Las kallab

Täna ma võin oma ajastuse üle tõeliselt uhke olla. Kell oli natuke neli läbi, vaatasin tööjuures aknast välja ja mõtlesin, et need tumedad pilved tähendavad ilmselt peatselt hakkavad tugevat vihmasadu (terve päev oli olnud soe ja lämbe ka). Otsustasin, et kihutan siis koju, muidu saame Karoliinega veel läbimärjaks. Õue jõudes tundsin, et on veel soojemaks ja lämbemaks läinud ja õhk oli lauda paks ning täis igasugu erinevaid lõhnasid. See lämbus kuidagi võimendas neid. Mulle meeldib selline äikse-eelne ilm. Natuke enne Sõpruse silda hakkas pisut tibama ka. Eedeni juures hakkas juba nats rohkem sadama, aga see jäi normaalse saju piiridesse. Kui ma olin koju jõudnud ja aknast välja vaatasin, oli akna taga ühtlane vihmakardin. Sellises sajus poleks vist eriti tore sõita olnud, mistõttu ma olin äärmiselt rahul, et juba kodus olin :D
Aga äike on lahe. See müristamine ja välk ja.... :DDD

Põrgu külmus kinni

Mäletate, kui talvel olid need -30 kraadised ilmad, siis liikusid ringi need temperatuuri-teemalised naljakirjad? Igal juhul üks neist lõppes umbes nii:
-372 C - Hell freezes over, Finland wins Eurovision
Tundub, et nüüd see põrgu siis külmus või kohe külmub, sest Soome just võitis. Mulle meeldis nende Hard Rock Halleluuja. Ma isegi hääletasin nende poolt. Ja Leedu poolt hääletasin ka, sest nende laul oli lihtsalt geniaalne. Eriti lahe oli see tüüp, kes viiuli saatel tõmbles. Soomlased võiksid nüüd leedukate lugu kaverdada :P
Aga üldiselt oli päris huvitav vaadata. Laulude üldine skeem oli lihtne - Lumivalgeke ja 5 breikivat pöialpoissi. Mõnede laulude puhul tegi 1 pöialpoiss midagi muud - näiteks tuli klaveri seest välja või keerutas plaati vms. Oli ka muidugi selliseid, kus laulis bänd, mis tähendas vähem väänlevaid pöialpoisse. Lätakatel oli tglt veel 7. liige ka, a see oli mingi veider robot. Üldiselt nende Cosmos oli suht hale. Pole ime ka, et nad nii vähe punkte said. Ja vaene Malta suutis lõpuks selle 1 õnnetu punkti ikka kätte saada.

Kultuur, kultuur

Nagu Merikese blogist juba lugeda võis, käisime Viljandis kontserdil. Ja ma pean ütlema, et asi oli tõepoolest väärt kogu kulutatud aega ja raha ja ma ütleks, et jäi lausa ülegi, st asi oleks olnud väärt veel rohkem aega ja raha, aga näe rohkem ei olnud vaja kulutada. Kontsert ise oleks võinud küll kesta veel ja veel ja veel, aga noh, anname ikka pillimeestele ka armu.
Pärast kontserti sai veel lossimägedes ringi konnatud ja fotograafilisi eksperimente tehtud. Ühe paneksin siia üles ka (ma loodan, et Merike ei pahanda), võite ise arvata, kes pilti tegi :P

Aga kultuurist veel niipalju, et ma üritan vist mingit kultuurishokki saada vms. Eile õhtul käisin Genialistide kontserdil (oli hea, aga mitte nii hea kui eelpoolmainit kontsert) ja järgmisel neljapäeval pidi olema Domus Dorpatensises InBoiliga mingi vestlusõhtu, mida tasuks täitsa kaaluda.

P.S. Teate kui hea on põõnata laupäeva hommikul kui mingid pakilised kohustused sind üles ei sunni???

Käkk, kahes eksemplaris

Sai see asi siis täna ära esitatud. Tänu sellele, et mul hunnik lisasid oli, sai teine täitsa paks. Pea sada lehte tuli ära. Enne kui ta oma täismahu saavutas, tuli muidugi pool päeva printeriga kakelda. Oma tööarvutiga kaklemast ma loobusin, see jooksis iga teise liigutuse peale kokku, otsustasin hoopis Marguse arvuti hõivata. Tänud sulle, Margus. Pärast printeriga kaklemist sai natuke veel Wordiga kakeldud, et see asi ka pee-dee-ehvistatud saaks. Ja siis tormasin DigiCopi. Siuhvilks oli onul (teate küll, see kõrvarõngaga) kaks eksemplari köidetud. Päris uhked olid. Kui see kõvakaaneline 80 eeku ei maksaks, teeks ehk endalegi ühe. Mälestuseks :p (a mine tea, võibolla kunagi teengi). Igatahes toppisin oma kaks eksemplari kotti ja kihutasin Vanemuise ning andsin oma dubleeritud käki Heli Raagmaale. Vähemalt on see nüüd tehtud. See saba ka veel ületada ja siis on kõik.

My precious

Lõpuks ometi on mul ustav kaaslane, kes on valmis tulema minuga ükskõik kuhu ja olema öö läbi minuga üleval kui vaja. Tema nimi muideks on Villem, ehk pikalt Villem Dell. Villem on kõige kallim asi, mis mul on. Ma mõtlen nende asjade hulgast, mis päriselt minu on. Lisan tema pildi ka siia.

Kuidas käsi käib?

Selg valutab, ajud kärssavad ja sõrmed klõbisevad aina mööda klaviatuuri. Söömisele ja magamisele üritan võimalikult vähe aega raisata. Aga midagi rõõmustavat on ka. Sain uue mänguasja. Vahel ta küll talitab liiga palju omatahtsi (arvab, et teab, mida ma tahan, aga tegelikult tahan mina midagi muud), aga muidu on tore.

Sellest teemast siis ka natuke

Mulle väideti, et blogis kurtmine on lõputöö kirjutamise parim osa. Siiamaani pole seda teinud. Päeval korra mõtlesin, et kurdaks, aga praegu ei ole nagu kurtmistuju jälle. Nagu võibolla kellaajast näha on, siis minu ja Mati suhted on natuke muutunud. Kui homme tööpäev poleks, siis tegeleks veel selle lõputöö alias käkiga (ma loodan, et sa, Pille, ei pahanda, et ma sinu tarvitusele võetud väljendit kasutan; leidsin täna postkasti puhastades selle kirja, millega sa oma lõputöö mulle saatsid, see luuletus seal ees oli jube armas :) ), aga praegu vist tuleks magama minna, et töötegemisest homme (või kui nüüd täpne olla, siis täna) midagi välja tuleks.
Aga kui nüüd tööst endast natuke rääkida, siis ühe asja sain kolmapäeval tehtud - praktilise osa ehk inimeste kiusamise (sellega seoses tuli mul mõte, et peaks töös tänuavaldustes vist Karoliine ka ära mainima, ilma temata oleks seda tükk maad keerulisem teha olnud :p). Nüüd siis on vaja veel ainult tulemused kirja panna, neid analüüsida, järeldused teha ja teooria osa ka täiendada ja korrigeerida... käkitegu eksole...

And I just can't get enough... ei, ei, ma pole lolliks läinud, lihtsalt see laul tuleb praegu raadiost (avastasin, et päris lõbus on tööga tegeleda, kui pleier peas on... melomaan nagu ma olen).

Tudengite kevadpäevad

Tundub, et tudengipäevadest osavõtt on minu puhul võrdeline sellega, kui palju ma reaalselt ennast tudengina tunnen või ülikooliga seotud olen. Lühidalt siis - oli kesine. Aga kui pöörata nüüd pilgud kvantiteedilt kvaliteedile, siis võib vist rahule jääda. Nagu ma siin eelmises postituses juba kirjutasin, sain suurepäraste kontsertelamuse (ma usun, et TAMi esinemine oli ka elamusrikas, aga kahjuks ei sobinud see aeg mulle, mistõttu ei saanud külastada), tudengilaadalt astusin küll vaid korraks läbi, aga see-eest sain Hakule seltsilise (pidi Sooda poeg olema... siis hakkab ta vist oma isa üsna tihti nägema, sest niipalju kui mina olen aru saanud, käib Sooda suht tihti siin), volbritule süütamise jõudsin ka ära oodata (see üritus oli natuke igav või õigem oleks öelda, et venis... kui see tuli lõpuks põlema sai oli asi väga lahe (eriti meeldisid mulle need raketid, mis olid nagu väiksed putukad, kes üksteisest eemale lendavad), aga enne tule süütamist kippus küll Vässu kallale).
Üks tore sündmus, mis viimastesse päevadesse ära mahtus, aga mis otseselt tudengipäevadega seotud polnud, oli järjekordne Vaksali punkri läbu. Oli tore jälle endisi punkrielanikke näha ja teisi ka, sest ega ma viimasel ajal just palju sõpru ei näe (võõraid näen rohkem... ). Pireti massažitegemise oskus igatahes läheb järjest paremaks :)