14. juuni 2006

The memory remains

Eilse päeva planeerisin ma juba märtsis. Mäletan täpselt seda otsustavat tundi, mil ma läbi lumesaju Statoili poole sammusin, et pilet ära osta. Mõni aeg tagasi hakkasin siis uurima-vaatama, kuidas ja kellega Tallinnasse saada. Lõpuks sain ennast ühe sõbra auto peale sebida. Teised inimesed, kes selle autoga tulid, olid mulle esialgu tundmatud, nüüd võin öelda, et sain endale mõned toredad tuttavad juurde. Sinnasõit möödus rahulikult. Lobisesime, kuulasime natuke muusikat, vaatasime kass Oggy multikaid. Mis muutis autosõidu eilse palava päevaga eriti toredaks, oli asjaolu, et autos, millega me läksime, oli konditsioneer. See on suvel ikka väga hea asi (esmaspäeval ma "nautisin" päikse käes seisnud ja ilma konditsioneerita autoga sõitmise mõnusid). Tallinnas korjasime veel ühe inimese peale ja edasi tuli lahendada auto parkimise probleem. Peale mõningast söömist-poeskäiku-riietevahetamist asusime lauluväljaku poole teele. Seal väravas väga hullult mu kotti läbi ei tuulatudki, olin valmis hullemaks. Sisse saime natuke enne seda kui Padar soojendama hakkas. Pedigreest jäime küll ilma, aga ma selle üle eriti ei kurvastanud (võin ju poes ka koeratoitu vahtida). Mõningase otsimise peale leidsime muruplatsi, kuhu ennast maha toetada. Mina olin kogu selle aja paigal, osa meie seltskonnast vooris pidevalt edasi-tagasi. Aga rahvast oli igasugust. Eri rahvusest, eri riietuses (ma ei saa aru, kuidas nendel tõsistel "karvastel" küll palav ei ole sellise päikesega üleni mustas). Aga väide, et kui sellisel üritusel kuhugi maha istud, siis näed ära kõik oma tuttavad, kes sinna tulnud on, ei pea paika. Ma ei näinud ühtegi tuttavat, keda ma teadsin seal kontserdil olevat (kaasa arvatud eelpool toodud väite autorit). Mõnda tuttavat nägu siiski nägin.
Peale viimast soojendusesinejat liikusime lavale pisut lähemale. Saime päris hea nähtavusega koha peale. Mingi hetk ilmusid meie kõrvale mingid tibid, kellest üks ei osanud näppugi visata, teine õpetas teda tükk aega, et millised näpud püsti hoida ja millised alla suruda... ühesõnaga seal oli tõepoolest igasuguseid inimesi.
Ja siis nad tulid. Tegelikult seda ei saagi kirjeldada. See oli võimas. Ja olgugi, et ma ei teadnud kõiki laule, mis nad seal laulsid, nautisin kogu showd täiega. Nad ise olid nii armsad... muudkui tänasid, et me neile nii hea enesetunde tekitame jne Lubasid tagasi tulla kui plaat valmis on ja nad sellega tuurile lähevad. Ja nagu ikka jäeti parimad palad nö lisalugudeks. Mina ootasin kõige enam ühte lugu... mis tuli ka lisaloona... and nothing else matters :) Natuke tulevärki oli ka ja lõpus loobiti nänni neile, kes lava ees olid.
Kesköö paiku sai see kontsert siis läbi. Rohkem kui 78000-pealine mass hakkas väravate suunas liikuma. Tegelikult liikus asi üllatavalt kiiresti, ma arvasin, et on hullem mäsu. Liikudes kuulsid kogu aeg jalge alt plastikukrõbinat - terve lauluväljak oli kaetud plasttopside ja muu prahiga. Mul hakkasid käed prügikottide järgi sügelema, et seda jama kokku korjata, aga ma talitsesin ennast, sest oli vaja koju tagasi jõuda. See viimane oli juba natuke keerukam. Auto oli küll alles (vastupidiselt mõne mehe hirmule), aga terve tänav oli juba ummikus seisvaid autosid täis, nii et eriti sellest kasu esialgu polnud. Mõne aja pärast suutsime ennast autoderivvi mahutada ja natukesehaaval edasi liikuda. Natuke seiklemist ja olime linnast väljas. Kuna ma olin tolleks hetkeks suhteliselt väsinud, toetasin pea kotile ja lebotasin seal tagaistmel (üks inimene, kes Tartust meiega tuli, jäi Tallinna, nii et terve tagaiste oli minu päralt). Mingi hetk jäime seisma. Tõstsin pea ja nägin meeletut autoderivi või õigemini nende piduritulede punast sära nii kaugele kui silm seletas. Ummik keset maanteed. Käisid naljad selle üle, et maantee on täis ja nüüd sõidamegi 30-ga Tartusse. Õnneks nii hull asi polnud, 30-ga sõitsime vaid umbes 10 km või nii. Lõpuks selgus ka põhjus - avarii (olime ise ka seda juba oletanud). Täna kuulsin, et üheks pooleks selles avariis olla põder olnud. Kusjuures natuke enne seda avarii kohta oli põdrad teel märk. Järelikult asub märk õiges kohas... Väike peatus oli ka Kükita grillis, kust ma üritasin midagi söödavat saada, aga kuna järjekord ei liikunud peaaegu üldse ja see, mida mina tahtsin, oli otsas, siis loobusin. Kui me jälle sõitma hakkasime, viskasin ennast uuesti pikali ning jäin ilmselt magama, sest kui ma oma arvates natukese aja pärast pea tõstsin, avastasin, et me oleme Tartus. Päike oli tõusnud ja kuidagi veider oleks olnud isegi magama minna kui ma nii väsinud poleks olnud. Kell oli pool viis kui koju jõudsin.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Korraldajatele soovitan järgmine kord väravas kontrollida näpuviskamiseoskust, et ikka igaüks sisse ei saaks. Ja Maris....sügiseks olgu kõik laulud peas...kontrollin. Ja mis Bedigree-se puutub...heast bändist jäid ilma...head muusikat teevad.

P.S Sügav kaastunne põdra omakestele:(

Unistaja ütles ...

Ma millalgi Hoia ja keelas nägin ühte Pedigree laulu.... ei meeldinud, nii et ei jäänud millestki ilma...

Anonüümne ütles ...

Telekas nägin Metallica-meestest saadet, tegid parajasti stuudios ühele loole põhja... ei meeldinud, nii et ei jäänud millestki ilma...
:b