Surematust

Eile õhtul sain Surematu Romaani läbi. Ja ta täitis kõik minu ootused. Enamgi veel - lausa ületas neid. Ja siinkohal väike teadaanne - kui keegi veel tahab liituda donja Lestakala fännklubiga, siis võite mulle teada anda. Ma nimelt pole enam tema ainus fänn, Piret tuli ka klubisse :D
Üritasin eile donja Lestakala veenda ka järgmist romaani kirjutama, aga ta ei tahtnud vedu võtta. A eks me veel näe..

Car free

Taaskord on siis käes 22. september ja autovaba päev. Mina läksin tööle Karoliinega. Nagu eilegi. Ja nii nagu eile nii ka täna nägin hommikul tööle sõites Sõpruse sillal kahte inimest, kes paistsid autosid loendavat (mis tekitas minus väheke nostalgiat, sest kunagi olen isegi sellist asja teinud). Minu loogiline järeldus on, et nad lugesid autosid mitteautovabal päeval ja autovabal päeval ja pärast vaatavad, et kas on erinevust ka. Mina isiklikult arvan, et ega eriti vist ei ole. Vähemalt mulle küll mingit suurt erinevust silma ei hakanud. Ja töökaaslane kah unustas ära, et täna autovaba päev on, vähemalt väitis ta, et ta oli plaaninud sel päeval mitte autoga tööle tulla.

Huvitav kas see oli seotud tänase autovaba päevaga või mitte, aga eile avastasin, et keegi on lõpuks taibanud, et 6-kohalisest jalgrattahoidjast on Eedeni kaubanduskeskuse jaoks siiski vähe ja üks 6-kohaline oli juurde toodud. Mitte et 12 kohta piisav oleks, aga progress siiski. Kui nad igal aastal ühe 6-kohalise juurde paneks, oleks mõne aasta pärast juba täitsa arvestatav jalgrattaparkla seal.

Aga mulle isiklikult tundub, et ma olen nähtamatuks muutunud. Täna nägin linnas kahte tuttavat inimest, kellele ma lehvitasin ja kumbki ei reageerinud. A võibolla on asi minu kiivris ja prillides. Täna ma kogesin, kui vajalikud need prillid tegelikult rattaga sõites ikkagi on. Sõitsin mina rahulikult, kui lendas mingi parajalt pirakas putukas mulle vastu prilliklaasi serva. Kui mul prille ees poleks olnud, oleks ta ilmselt mulle näkku maandunud ja ma arvan, et see poleks üldse tore olnud.

4772

I want to ride my bicycle
I want to ride my bike

laulis Queen. Mul täna mingil hetkel hakkas see laul kummitama. Arvatavasti oli põhjus selles, et ma osalesin 9. Tartu rattamaratonil. Siiski mitte täispikal distantsil (nii kõrgelt ma oma võimeid ei hinda), kõigest 40 km. Minu arvates täiesti paras distants. Ja rada oli lahe. Otepää on ilus kant ja kohati sai ümbrust täiel rinnal nautida. Kohati aga tuli hoolega jälgida teisi rattureid, et nendega mitte kokku põrgata. Päris kogu aeg ma ratta seljas siiski polnud, mõnel tõusul tuli maha ronida. Aeg-ajalt oli selle põhjuseks tõusu järskus, aeg-ajalt see, et kõik eespool olijad ronisid maha ja siis ei jäänud mul lihtsalt muud üle kui seda sama teha, sest vastasel juhul oleks ma kellelegi otsa sõitnud. Paaris kohas olid hoiatavad märgid üleval, kui mõni eriti karm koht tulemas oli. Ühes kohas, kus seda polnud, oleks minu meelest küll vaja olnud. Oli suhteliselt pikk laskumine, nii et sai paraja hoo sisse ja lõpus oli täiesti lahtine liiv. Ma usun, et seal kukkus nii mõnigi. Mõnda kukkumist nägin ise ka, üks päris hull uperpall oli kohe stardi ligidal, aga õnneks hoidsin siiski piisavat pikivahet, et ise neile otsa ei pannud. Ühes kohas, kus tee hullult treppis oli, tulid mulle meelde need kommid, mis Saaremaal rattamatka ajal teele lendasid. Vat kui nüüd oleks kah puistanud, siis oleks saanud konkurente maha raputada - nad oleks kõik komme korjama hakanud :p Aga ega ma tegelikult sinna esikohta püüdma ju läinudki. Nagu meile ka stardis öeldi - see on rahvasõit. Kes võistelda tahavad, peavad täispika distantsi läbima. Minu aeg jäi üsna sinna kanti, kuhu ma arvasin - 2:30:48.0

P.S. 4772 oli mu stardinumber

Sushiõhtu

Eile tehti Raatuse ühikas sushit. Põhiliselt tegi seda Hannah. Mina ja Vivian aitasime hakkida ning Chris puhastas kala (pärast pikka pealekäimist). Kuna ma istusin strateegiliselt olulise koha peal, siis langes minu õlule ka kokku keeratud sushi-rulli juppideks lõikamine. Muidu tulid enam-vähem tükid, aga need, millele Rama sulatatud juustu vahele pandud sai, lagunesid natuke ära.

A seltskond oli huvitav. Kogu aeg vooris mingisugust rahvast sisse välja. Mina olin enne kogu kohalkäinud inimhulgast vast veerandit näinud. Ja mingil huvitaval põhjusel oli naissoo esindajaid kaks korda rohkem kui mehi (kõik kohalolnud mehed olid selle boksi elanikud). Üks tüüp oli veider. Alguses hoidis pisut omaette, vahepeal vaatas toas multikaid ning leidis, et inimesed peaksid rääkimise asemel laulude sõnu kuulama (tema toast kostus suhteliselt vali muusika). Mingil hetkel hakkas ta natuke rohkem suhtlema. Ja muide, kõnealune noormees on eestlane. Tal pidi küll rootsi pass olema, aga põhimõtteliselt on tegu siiski eestlasega. Hannah millegipärast ei uskunud, et ta eesti keelt oskab rääkida. Pärast vist jäi ikka uskuma.

Aga üldiselt oli väga tore üritus. Internatsionaalne veel pealekauba. Ma arvan, et sakslasi oli seltskonnas vist kõige rohkem. Päris huvitav oli see kui köögis viibis 5 inimest, neist 3 olid sakslased (ning ülejäänud 2 ehk mina ja Vivian saame saksa keelest aru küll) ja Hannah rääkis teise sakslasega inglise keeles. Meie loomulikult ei saanud sellekohast märkust tegemata jätta. See ühelt keelelt teisele mineks on tegelikult vist kohati keerulisem kui kaasmaalasega võõrkeeles rääkimine. Samas mina rääkisin kah mõned korrad selle eesti noormehega inglise keeles, aga see oli enamasti selle mõttega, et teised kah aru saaks.

Kontrollimatusest

Eelmises sissekandes kirjutasin ma sellest, kuidas ma kontrolli oma arvuti üle ära andsin, sel nädalavahetusel kogesin ma seda, mis tunne on autoga sõita, kui see nagu polekski sinu kontrolli all. Ei, ma ei kihutanud teelt välja ega midagi, lihtsalt autol pandi cruise peale (maakeeli peaks see püsikiiruse hoidja olema). Kuidagi imelik on sõita, kui jalad pedaalidel ei ole (kuna tegemist oli automaatkäigukastiga autoga, siis vasak jalg igavles nagu nii), tõesti selline tunne nagu ise ei kontrollikski kõike, mis auto teeb. Tegelikult oli väga lihtne kontroll tagasi saada - tuli ainult pidurit vajutada. Samas ei olnud selle auto puhul ise pedaale kontrollides ka väga hea sõita, sest gaasipedaal oli nii kõva vedruga, et ma pidin ikka päris kõvasti jõudu rakendama, et normaalset kiirust kätte saada. Lõpuks harjusin ära ja siis arvatavasti ületasin kiirustki (päris kindel ei ole, sest spidomeeter oli armatuurilt ära tõstetud... eks see ole jah selline ebavajalik iluasjake või nii).
Kui juba autode peale jutt läks siis mainin selle ka ära, et käsipidur e õige nimega seisupidur (kui mu mälu mind nüüd ei peta), olgu ikka selline kang kahe istme vahel. Millalgi näitas mingis autosaates uut Audit, millel oli see ainult nupp... väga lahja mu meelest. Nüüd aga nägin, et see võib olla ka pedaali kujul. Ka see variant on minu meelest tobe. Seda ei saa ju enam kässariks nimetada...

Ka sina, Villem

Viimasel ajal on päris palju pilte fotopici üles pandud, mis on iseenesest ju tore. Kahjuks on ilmnenud mul väike tõrge nende vaatamisel - enamuse piltide suurelt nägemiseks pean panema full size, st ise nad mul normaalsesse suurusesse ei lähe. Noh, mõtlesin siis, et küsin mõne arvutiasjanduses targema inimese käest, kas sellele probleemile võiks ka lahendus olla. MSNis arupärimine lõppes sellega, et mina istusin arvuti taga käed rüpes ja vaatasin, kuidas kursor igasugu aknakesi lahti teeb (see sai toimuda läbi sellise huvitava funktsiooni nagu remote assistance). Uskuge mind, see on üsna veider kui istud arvuti taga, aga arvuti elaks nagu oma elu. Aga kõige selle tulemusena selgus, et mul on arvutis mingi müstiline probleem ja võibolla aitaks see, kui kogu asi uuesti installida. Mind see tegelikult ei üllata, ma olen juba pikemat aega seisukohal, et mina ja arvutid lihtsalt ei klapi. Võibolla on see minu aura, mis arvutitele ei meeldi vms. Samas olin ma siiamaani arvanud, et minu Villemiga on lugu teine, aga nagu selgus, on ka siinkohal sama lugu nagu kõigi ülejäänud arvutitega.

Tangot tantsitakse kahekesi

... ja kõiki teisi tantse ka. Miks ma sellest nüüd siin räägin? Aga sellepärast, et meil hakkas jälle tantsuhooaeg. Mõnus oli jälle üle pika aja tantsida. Enamus oli täitsa meeles isegi, vaid mõned figuurid, mida polnud nii palju jõudnud harjutada, olid pisut ununenud.

Mis siis veel uut? No sügisega koos hakkavad ka mõningad saated, mida vaadata tahaks, aga need pagana teleonud on osasid algusaegu ja isegi päevi muutnud. Esmaspäeval jäin ma sellepärast poolest C.S.I.-st ilma ja täna sattusin täiesti juhuslikult Hoia ja keelat vaatama. Ja Jürkat ei olegi enam hindajate seas :(( Aga Reet Linna oli täitsa asjalik. Tibi on ka välja vahetatud. Tannu on neil vähemalt alles. Muide, ta kasutas ka täna sõna "nunnu" :p

Väsinud, aga rahul

Miks väsinud? Sest kahe päevaga on läbitud pea 500 km.
Miks rahul? Sest oli irmus tore ja mitmed valged kohad Eesti kaardil said suht värvilisteks ja tegelikult läks asi üsna plaanipäraselt, kuigi mulle millalgi selle nädala keskel tundus, et plaani nagu õieti polegi. Kaks kohta, kus mina kindlasti käia tahtsin olid Elistvere loomapark ja Palamuse ning need said käidud. Unustamatu ilvesekiisu, rebased (eriti Uru ja Reks, aga ka vana ja targa näoga rebane) ning hüperaktiivsed oravad (need oravad andsid väljendile " nagu orav rattas" hoopis uue ilme) said ära nähtud. Ilmnes ka, et Elistvere loomapargi parklas olid eraldi pooled tumesinistele autodele ja muud värvi autodele. Et oleks ikka ilus ühtlane rivi, olid kõik kolm laupäeval startinud autot tumesinised. Meie parkisime kõik kolm autot kõrvuti ning tagasi tulles avastasime, et meie kõrval on veel kolm tumesinist. Ja see tumesiniste autode ülekaal kordus veel mitmel korral laupäeva jooksul.
Peale Palamusel käiku võtsime suuna Kuremaale, kus toimus väike piknik järve kaldal. Seal oli maru uhke parkla tehtud. Muidu oli täitsa kena koht ja tore söömaaeg, aga herilased olid jälle Mani avastanud. Kahjuks ei tiirelnud nad ainult Mani ümber, aga teda jälitasid nad kõige rohkem. Siiski pidid ka ülejäänud olema äärmiselt ettevaatlikud söömisel, et mitte leiba koos herilasega hammustada.
Edasi järgnesid vahepeatused Laiusel ja Äntu järvede ääres ning siis jõudsime juba Rakverre. Ronisime korraks üles mäkke linnuse juurde, et kohe sealt alla tulla. Väike trenn noh. Enne Karepale jõudmist põikasime läbi veel Kundast (ilmselgelt olid mõnedel seal oma tagamõtted, ega niisama mingit kirikut vaatama minda ikka) ja Toolsest. Viimane oli väga lahe - laevad ja varemed ja liumägi :)
Lõpuks siis olime Karepal. Mina polnud seal varem käinud. Väga ilus oli muidu - mere ääres ja puha. Üle pika aja jälle välipidu (mis arvatavasi jääb ka viimaseks sel aastal) ning isegi ilmataat oli meile suht armuline, paaril korral ikka lasi vihmal sabiseda.
Tänane päev algas suht vara. Üheksa paiku oli start ning natuke enne kümmet kohtusime oma kanuudega. Mina olin kapteniga ühes kanuus ning loomulikult olime meie esimesena lõpp-punktis. Matk iseenesest oli väga vaheldusrikas - oli nii vaba ja sügavat vett kui ka üle kivide ja puutüvede minekut. Ümber kanuud meil ajada siiski ei õnnestunud ja nagu ma aru sain, siis ka üksi teine kanuu meie omadest ei läinud ümber. Sõiduvõtetes oli aga suurt erinevust näha - meie käisime ikka mõlemad jalgupidi vees ära, Man näiteks oli ka lõpus kuiva jalaga, aga noh, tema tuli ka jala üle finišijoone. Edasi läsime Tapale süüa otsima. Leidsime ka sealt ühe Grossi poe ning peale söögipausi võtsime suuna Tartu peale.