Teatriparadiis

Mis ma oskan öelda? Suurepärane etendus. Ega vist ei saakski tulemus halvem olla, kui terve lava on täis nii tasemel näitlejaid. Kusjuures, pooled näitlejad olid samad, kes "Frankensteinis", nii et on täiesti mõistetav, miks mõlemad etendused head olid. Aga jah, tänase teatrikülastusega jäin väga rahule, kel võimalust on, siis soovitan soojalt vaatama minna. Saate hea kõhutäie naerda :)

NV

Mõtlesin, et kirjutaks lühidalt oma ülitegusast nädalavahetusest.

Algas see toreda õhtusöögiga reedel. Hea seltskond, kana ja riis, lõbusad jutud... mida sa hing veel ihkad?

Laupäev algas vara (laupäeva kohta). Poole kaheksa paiku oli äratus, siis vutt-vutt-vutt Vanemuise alumisse parklasse, kus ootas mind buss. Kui lõpuks kõik olid kohal, kes Tartust tulema pidid, algas sõit päälinna, et minna ja asutada roheline erakond. Sattusin istuma väga huvitavasse kohta bussis, ning terve tee kuulsin igasugust asjalikku infot kogu selle asja kohta ning minu kõrvalistmelt tehti telefonitsi kiireid parandusi loodava erakonna põhikirja. Neid parandusi tehti veel muidugi ka kohapeal.
Nagu oligi üsna ootuspärane, ei püsinud selline koosolek ajaliselt etteantud raamides - lõunapaus oli tund aega hiljem kui ette nähtud ning kuna meil oli voli TTÜ aulat kasutada ainult kuni kella viieni, käis asi peale lõunapausi äärmiselt kiirendatud korras. Üldiselt olen mina tehtud otsustega rahul, ainult logona oleks tahtnud ühte teist varianti näha, aga noh, enamuse hääl loeb. Eks siis nüüd paista, kuidas valimistel läheb.

Pühapäev möödus enamuses koos vanematega. Käisime koos Tsink Plekk Panges söömas (mina ei olnud seal varem käinud). Toit oli täitsa hea, ootama pidi veits kaua, aga elasime üle. Õhtu viis meid aga vanasse anatoomikumi, kus Emajõe Suveteater "Frankensteini" mängis. Peab mainima, et väga erinev tavateatrist. Esiteks polnud vaja väga muretseda selle pärast, mida sinna selga panna, sest nagu nii anti kitlid selga (nii palju kui jagus, meie saime). Teiseks toimus etendus mitmes ruumis. Ja kolmandaks, olid need ruumid üsna väikesed ja seetõttu olid näitlejad hästi lähedal. Aga etendus ise oli hea, nii et kui kellelgi tekkis huvi ja neid pileteid veel saada on, siis soovitan soojalt.

Mpsi 7 päeva vanemaks tegemisest

Ma ei oleks uskunudki, et minu ühinemine REAG-ga ja peatne roheliste erakonna liikmeks saamine nii suurt poleemikat tekitab. Kõige hämmastavamad olid küsimused a la "mis kasu sa sellest saad?". Kas tõesti peab igal pool mingi kasu mängus olema? On see siis nii mõistetamatu, et keegi võiks tahta lihtsalt oma panust anda? Ma olin tõesti üllatunud selle üle eile. Aga kellel tõesti tekkis küsimusi loodava erakonna kohta, siis külastage loodava erakonna kodulehte.

A muidu oli täitsa tore sünnipäev. Läbivateks teemadeks olid kapid, inglid, võõrsõnad ja loomulikult oli vanaema retsept jällegi poulaarne. Aga Roman pole suutnud kogu selle aja peale veel retsepti pähe õppida, tuli muudkui paberi pealt järgi vaadata. Ning siis veel loomulikult kass, kes pääses napilt kolmanda mõõtme kaotusest. Õhtu lõpus üritasime teda ka jooma õpetada, aga kahjuks ei võtnud õppust. Veel.

Meeste vajalikkusest

Mõni aeg tagasi oli Maailmaparandaja blogis vist teemaks see, et mehi pole vajagi, saab ise ka hakkama. No eilse ja tänase põhjal võin mina öelda, et on ikka vaja küll. Sai kohe päris mitu tehnilist laadi probleemi ära lahendatud. Kuna probleemide lahendajateks olid erinevad isikud, oli muidugi ka vahe probleemi lahendamise kiiruses. Ühest probleemist olin rääkinud kaks aastat (selle lahendamine ise võttis umbes 1,5 tundi), teisest kaks kuud (see lahendati nii umbes viie minutiga), kolmandast rääkisin eelmine reede ja täna see lahendati (aega kulus jällegi ca 1,5 tundi).
Loomulikult oleks kõige toredam kui saaks ise hakkama, ilma igasuguse kõrvalise abita, aga kahjuks ei ole minul sellist tehnilist taipu ja oskusi. Seega, nagu ma juba eelnevalt mainisin, mehi on siiski vaja.

just a little patience

Hommikul oli veel suht normaalne ilm. Lõunal käies oli juba suht vastik ilm. Pärast lõunat läks asi suhteliselt liiklusohtlikuks. Ja just sellisel päeval tuli mul päris mitu korda linnas sõita (aga vähemalt sain kätte selle, mille pärast ma praktiliselt terve päeva tõmblesin). Selline libedakoolitus, et oi-oi-oi. Ma ei tea, kui kaugele ma siis oleks jõudnud, kui ma nädalavahetusel talvepapusid Nissanile alla saanud poleks. Ilmselt oleks kusagil esimesel ristmikul põigiti keset teed olnud vms. Ja see ei ole ju normaalne, et ma jätan auto 5-10 minutiks seisma ja uuesti sõitma hakates tuleb teda jälle harjaga lumest puhtaks pühkida, et mingigi nähtavus saavutada. Ühesõnaga - talv. Ja kõik sellega kaasnevad rõõmud ja "rõõmud". Aga tagasi liikluse juurde. Lisaks sellele, et teeolud mitte just liiklejasõbralikud täna ei olnud, oli jalakäiatel mingi massiline enesetapukalduvus küljes. Või kuidas nimetada seda pidevat suvalises kohas üle tee töllerdamist või punase tulega üle ülekäiguraja minemist??? Mina nimetan seda igatahes enesetapusooviks, sest tänase ilmaga ei ole teps mitte tark mõte oodata autojuhtidelt äkitselt pidama saamist. Ja siis veel üks "tore" tegelane, keda mul täna "au" kohata oli - sõitsin mina Taara pst-l ja mingi tüüp sõidab mulle vastu, endal nii õige nägu peas. Teadupärast on Taara pst mõlemal sõidusuunal üsnagi kitsas. Aga kuna vastutulev sõiduk oli suurem (mingi minikaubik vms), ei jäänud mul muud üle, kui pooleldi kõnniteele ronida. Liikle siis niimoodi.

Ja blogil on ka täna kehvad teeolud vms, miks ta muidu nii aeglane on.

Kuust ja muust

Tänase selge ilmaga paistab kuu lihtsalt vapustavalt ilus. Kindlasti annab sellele juurde ka veel õhukese lumekihiga, kuid siiski valge maastik. Otsustasin, et ei mõtle lumega seoses enam ainult sellele, et ma veel endale sobivaid talvesaapaid poest leidnud ei ole, vaid naudin ilu. Sest vähemalt tänane Tartust Võrru sõit kuuvalgel oli küll väga ilus. Tekkis tunne, et nii võiks veel jumal teab kui kaua sõita. Lihtsalt nii kena oli. Ja kuidagi müstiline. Metsade vahelt läbi sõites tekkisid suhteliselt tontlikud varjud. Ja valge oli. Ka ilma kaugtuledeta nägi päris hästi (aga mitte Võrus majade vahel neid enesetapu kalduvustega inimesi, kes täiesti valgustamata tänaval ilma helkurita praktiliselt sõiduteel patseerisid).

Niimoodi kuuvalgel sõites kandusid mu mõtted jälle ühe teema juurde, mille üle ma ka paar päeva tagasi omaette mõtisklesin. Nimelt mina usun saatusesse. Ei tea isegi miks, aga olen täiesti veendunud, et mõningad asjad on nö ette kirjutatud (näiteks see, millal sa sured). Nüüd aga jõudsingi mõtisklustega selleni, et millised asjad siis on ette kirjutatud ja millised on valikute tulemusena juhtunud asjad. Näiteks, kas mingi inimesega tuttavaks saamine võib olla ette määratud või juhtub see just tänu mingile varem tehtud valikule? Kas siis kui oleks teistsugune valik tehtud, poleks selle inimesega tuttavaks saanud või oleks see siiski juhtunud, aga mingit teist teed pidi? Aga need küsimused jäävadki ilmselt vastuseta, sest vaevalt, et leiduks inimest, kes kindlat vastust teaks.