Itinädal

See nädal on möödunud itimeeste tähe all.
Esiteks lasi töökaaslasel nädala alguses nett jalga ja ma siis üritasin oma MSNi kontaktides leiduvate itimeeste abil probleemi lahendada. Ei õnnestunud :p Aga probleem polnud mitte selles, et abi oleks ebakvaliteetne olnud, vaid selles et enamasti ei saa selliseid asju neti teel lahendada, vaja läheb ikka füüsilist kohalolekut. Täna siis lõpuks tuligi üks tubli itimees, kes lahendas ära kõik probleemid, mis meie toa arvutitel parasjagu olid ja küsis, et kas on veel midagi (mis oli minu meelest äärmiselt üllatav, sest mulle on jäänud mulje, et nad tavaliselt üritavad selle probleemi, mille pärast neid kutsuti ruttu ära lahendada ja siis võimalikult kähku minema putkata, et keegi millegi uuega neid tüüdata ei jõuaks).
Ja kuna see nädal on juba selline itinädal olnud, siis tüütasin veel ühte itimeest (seega siis kolmas itimees, keda ma sel nädalal MSN-i kaudu tüütasin) oma koduarvuti probleemikestega (ühele sain lahenduse, teine on jällegi müsteeriline probleem nagu ma aru sain).

Ökofestivalist

Käisin täna Põlvas ökofestivalil. Põhiliselt kuulasin seminare. Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli lõppemas ehitamisega seotud blokk, kuulsin veel maa energiat käsitleva ettekande lõppu ja ülevaadet rohelise energia hetkeseisust ja sellest, et tuulegeneraatoreid tuleb juurde ja juurde. Järgmine osa käsitles tarbimist. Esimene ettekanne oli SEI-st ühe neiu poolt, kes rääkis üldiselt säästvast tarbimisest. Ei midagi uut minu jaoks :p Järgmine oli Andres Siplane, kes rääkis pakendiringlusest. Väga lahe ettekanne oli. Ja inimene, kellel oli kõige vanem mobiiltelefon (5 aastat vana), sai riidest pakendiringluse märgiga koti kingituseks. Edasi tuli Reet Ausi ettekanne, mis puudutas rõivatööstust ja selle keskkonnamõjusid ning jõudis välja tema rõivakollektsioonini, mis on tehtud vanadest riietest. Ausalt öeldes seda viimast ettekannet kuulates tekkis küll tunne, et peaks vältima suurtootjate rõivaid, kuna nende tootmine on keskkonnale hirmus kahjulik ja riided tehakse meelega kehvakvaliteedilised, et inimesed ikka uusi ja uusi riideid peaksid ostma (muide, näiteks toodi rõivaketid Mango, H&M jt). Täitsa kahju kohe, et ma õmblemises kompliment pole. Kuigi ega see kangatööstus kah parem pole, vaid üksikud tegelevad tõeliselt "maheda" kanga tootmisega.

Sõbrad, teiega on hea...

... aga elu samme seab... See laul oli meie eileõhtusel olengul läbivaks teemaks. Ja kogu peol oli mõistetavatel põhjustel pisut nostalgiline alatoon. Aga muidu oli tore pidu. Osa ajast istusime väljas ja nautisime augustiõhtut. Lõpuks hakkas ikkagi pisut jahe ja tuli tagasi tuppa minna, kus sai ka mõned tantsuringid tehtud. Küll kahekesi, küll kolmekesi, küll viie-kuuekesi puntras koos tammutud. Igatahes lõbus oli :)

Nõudemäärija-päkapikk

Eile ja täna õhtul oli põhiteemaks meesterahvastele mustade nõude tekitamine. Eile käisime Turu tänaval lasagnet tegemas. Ja sinna kõrvale sai ka natuke sporti vaadatud. Jalgpall oli seekord üllatuslikult isegi vaadatav (Eesti ei kaotanudki), aga korvpall seevastu ei kannatanud mingit kriitikat. Lasagne igal juhul tuli täitsa hea (vaatamata sellele, et keegi unustas soola juustukastme sisse panna, aga kui pärast soola peale raputasime, siis oli söödav küll). Ja nagu te juba ilmselt aru saite, jätsime nõud korteriperemehe pesta :p Viimase asjaolu tõi ta täna vabanduseks sellele, et mitte Mani juurde ilmuda (või võttis lihtsalt natsa "puhkust" enne nädalavahetust, sest nagu ma aru olen saanud, plaanitakse selleks ajaks pidu reede õhtust pühapäeva õhtuni). Aga meie Murueidega läksime (ja jaa, lugesite õigesti, meil oli siin külaline kaugelt). Nagu hiljem selgus, oli selle külaskäigu põhjuseks tegelikult salakaval plaan konkurentsi likvideerimiseks jäätise abil. Ja ka seekord jätsime korteriperemehele nõusid, mida pesta :p

Muide, kas te teate kui mõnusad ja soojad praegu ööd on?

Küsi(tle)ja suu pihta ei lööda

Eile õhtul käis minu ukse taga üks naisterahvas Emorist. Ning loomulikult vastasin ma sellele küsitlusele, mida ta läbi viis (ma ei ütle iialgi ühelegi küsitlejale ära, kuna ma olen ise piisavalt palju küsitlusi läbi viinud). Seekordne küsitlus käis raha kohta. Päris huvitav oli. Ja pastaka sain ka kingituseks.

Hiiumaast

Sai siis selle pika nädalavahetuse jooksul teoks mõte rattamatkast Hiiumaal.

Reedel peale tööd hakkasime Tartust Rohuküla poole sõitma. Kuna ma ei olnud kunagi varem Hiiumaal käinud, ega ka ise Haapsallu sõitnud, uurisin (nagu juba tavaks saanud) töökaaslaselt selle kohta, et kust kaudu oleks kõige mõtekam sõita. Tema soovitas Paide ja Rapla kaudu, nii et saigi see marsruut valitud. Üldiselt läks ilma viperusteta, teele ette jäänud linnadest saime kenasti läbi (tänud kaardilugejale :)), ainus jama oli see, et takerdusime pidevalt mingite aeglaste liikurite taha nagu haagissuvilad ja teetöömasinad. Aga Rohukülla jõudsime kenasti õigeks ajaks. Või vähemalt nii me arvasime, et 45 minutit varem on piisav. Panime siis rattad sõiduvalmis ja suundusime piletikassa poole. Mingil veidral põhjusel oli reede õhtul neil vaid üks piletikassa avatud ja seal taga oli piisavalt pikk järjekord, mille edasiliikumist aeglustas tunduvalt mitte eriti kaines olekus noormeeste kamp, kes vahele üritas trügida. Mingi hetk tekkis juba tunne, et jäämegi praamist maha, sest ei saa lihtsalt õigeks ajaks piletit ostetud, aga õnneks viimasel hetkel saime siiski piletid kätte ja kihutasime praami poole. Seal oli teisigi rattureid, nii et üks laevatööline lasi lausa oma ametikäigu ukseesise ära ummistada, et rattad ära mahuks.

Kella 10 paiku olime siis Hiiumaal. Esialgne plaan oli esimeseks ööks Kassarisse jõuda, aga mõne aja pärast sai selgeks, et nii edukad me pole. Tuli hakata lähemalt ööbimispaika otsima. Aga nagu ikka sellistel puhkudel, ei paistnud alguses kusagilt sobivat kohta. Muidu oli tegelikult iseenesest väga mõnus sõita seal tähistaeva all. Lõpuks leidsime ühe kartulipõllu, mille servas oli lapike rohumaad, kuhu paistis olevat võimalik telk asetada. Mõningate tehisvalgusallikate abiga saime telgi püsti ja ronisime sisse, et tuttu minna. Kahjuks aga oli Une-Mati ilmselt kuhugi mujale selleks ööks läinud, sest minul ei tahtnud kohe kuidagi und tulla. Natuke vist ikka sain sõba silmale, aga seitsme ajal hommikul oli meil kõigil silm lahti ja otsustasime edasi sõita ja kusagil ilusamas paigas hommikust süüa (mitte et see põld nüüd nii kole oleks olnud, aga seal oli kole palju hirmus näljaseid sääski, kes kohe üldse olla ei lasknud). Ja nii me einetasimegi Köleri mälestuskivi juures. Ning siis rühkisime edasi, kuni jõudsime ka Kassarile. Tänu meie varajasele stardile olime seal üsna vara. Käisime Sääre tirbil ära. Kohe seal päris lõpus, nii et varbad vees olid. Mõnus hommikune jalutuskäik oli. Sealt edasi võtsime suuna Emmaste poole. Järgmine peatus tuli suht ruttu, sest olime otsustanud esimeses ettejuhtuvas poes varusid täiendada. See esimene ettejuhtuv tuli aga suht ruttu (tegelikult isegi liiga ruttu - tee läks just kenasti mäest alla, aga siis tuli hoog maha võtta ja peatada). Lisaks sellele, mis oli plaanis olnud osta, saime ka ühe tuulehaugi võrra rikkamaks. Kassarilt välja jõudes otsustasime lõunapausi ära pidada. Bussipeatused on hea koht lõunapausiks, nagu juba varasem rattamatka kogemus näidanud on. Kui olime oma söögi praktiliselt lõpetanud ja asusime J-i paanikašokolaadi ründama, tuli üks kohalik meesterahvas ja tahtis kangesti juttu puhuda. Õigemini, eriti lähedale ta tulla ei julgenud, rääkis meiega suht kaugel, mistõttu suur osa tema jutust meil tegelikult möödasõitvate autode tõttu kuulmata jäi. Aga hästi viisakas mees oli. Natuke jutustas meiega ja siis jalutas edasi Käina poole (sinna oli 4 km meie lõunapausi bussipeatusest). Pärast mõningast leiva luusse laskmist istusime jälle oma ratastele ja rühkisime Emmastele lähemale. Kuna edasi tuli hirmus armsaid bussipeatuse majakesi, pidime me ühes neist ikkagi veel ühe lebo tegema enne Emmastesse jõudmist. Aga lõpuks me sinna jõudsime. Ja jäime ootama saarlasi.

Koos saarlastega jõudis ka kahjuks üks vihmapilv kohale, nii et meie ühise sõidu algus kulges vihmas, aga seda eriti kauaks õnneks ei jätkunud. Käisime korra ka ühe kena kiriku juures ja ööbimispaigaks valisime (olles eelnevalt mõningate kohalike ja kohalikke olusid paremini tundvate isikutega nõu pidanud) ühe RMK matkarajal asuva püstkojaga puhkekoha. Väga mõnus koht oli. Natuke maad eemal oli ka kuivkäimla, mis oli küll auguga põrandas, aga väga korralik. Ja mustikaid oli ka ümbrus täis. Sain minagi neid kuulsaid Hiiumaa mustikaid maitsta. Aga pikk päeva oli seljataga ja sel õhtul ronisime päris vara telkidesse ära.

Hommikul peale pudrusöömist panime jälle telgid kokku, paigutasime asjad ratastele ja sõitsime edasi. Esimene peatus oli Vanajõel. Mõnus ürgoruke oli, kahjuks polnud meil aega seal pikemat matka teha. Järgmiseks tuli Rebasemägi, kuhu mõned meist üles ronisid (mina ka). Ja siinkohal väike märkus - seal ei olnud vaatetorn, vaid vaatepoodium (ühekorruseline asi, mis pole kõrgemal kui 2 meetrit, ei ole ju torn!). Järgmine koht oli juba õige torn - Kõpu tuletorn. Jällegi jäid osad meist maapinnale ja teised võtsid ronimise ette (mina loomulikult ka, sest mina polnud kusagil varem käinud). Sealt oli juba päris hea vaade. Kõpust sõitsime edasi Luidjale, kus pidasime lõunapausi (kuna aga varude täiendamiseks oli vähem võimalust, kui me lootnud olime, ei olnud see eriti rikkalik eine) ja käisime ujumas. Muidu oli suht soe vesi ja hea liivane põhi, aga neist millimallikatest pole minagi eriti vaimustuses. Peale mõningast peesitamist sõitsime Kõrgessaarde, kus oli suurem pood, nii et saime õhtuks ennast varustada. Reigis tegime väikse metssea vaatamise peatuse. Olid lahedad küll. Ja pisikesed olid armsad. Kuldid aga pisut sõjakad. Ja farmiomanik oli tore (muide, kas te vaatasite seda farmi logo seal pileti peal...). Väike vahepeatus veel ühe puust kiriku juures ja järgmiseks sihtmärgiks oli Tahkuna tuletorn. Kuna sealkandis oli vähem kattega teid, raputas kruusatee natuke minu ratta koormat paigast ära. Korra kui ratta peatasin, et seda sättida, peatus minu kõrval kolm autot. Esimesest küsiti, kas on abi vaja. Ütlesin, et aitäh, aga ma kohendasin kõigest oma kandamit. Ja siis küsiti teisest sama. Minu kinnituse peale, et ikka kindlasti ei ole abi vaja, sõitsid nad edasi. Lahke rahvas seal saarel.

Tahkunas käisime jällegi tuletornis ja kõndisime kivilabürindis ning turnisime rannas veidike suuremate kivide peal. Kellaaeg oli juba üsna hiline ja päike hakkas loojuma, seega tuli ööbimiskoha asukohta jällegi esialgsese plaaniga võrreldes veidi muuta. Jäime Tahkuna poolsaare põhjaserva. Koht iseenesest oli aga imeline. Metsatukk otse mere ääres, mis tähendas õhtusööki päikseloojanguga. Mida hing veel ihata võib??? Ja kuna ka seda kohta oli "õnnistatud" lugematul hulgal sääskedega, siis otsustasime peale sööki Maailmaparandaja telki kolida. 6 inimest mahtus suurepäraselt sinna. Ja et oleks tõeline telgiläbu, pidi keegi ikka midagi ümber ka ajama (seekord olin mina see kobakäpp). Aga ilmselt ei läinud piisavalt rummi ümber, muidu poleks neil seal telgis öösel külm olnud :p Mina öösel eriti ei külmetanud, aga hommik tundus küll suht jahe. Mind kohe kuidagi ei tõmmanud hommikul ujuma (kuigi rand oli ilus ja meri kohises nii mõnusalt). Aga enamus meist siiski käis ära.

Ning algaski meie matka viimane päev. Vahepeal väike remondipeatus (minu ratta tagapidur keeldus ühel hetkel töötamast) ja üsna varsti olimegi Kärdlas (viimased 5 km oli lausa imeline rattatee). Käisime kohvikus söömas ja Konsumis šoppamas (paljukiidetud Hiiumaa leiba ostmas) ning oligi aeg jälle eri suundadesse sõita - saarlased Sõru poole ja mandri omad Heltermaa poole. Paar puhkepeatust ja varsti leidsimegi ennast juba tuttavatest kohtadest. Sadamale lähenedes märkasime kõigepealt autode rivi. Sellest tuiskasime uhkelt mööda ja seekord saime ilma igasuguse vaevata piletid kätte ning suundusime praamile. Praami peal saime endale paar hoolealust - üks perekond reisis koos kassidega, kes toodi välitekile, aga kuna perenaine ise lapsega väljas olla ei tahtnud, palus ta meil neil silma peal hoida. Päris kenad kassid olid.

Vastupidiselt minu ühele unenäole oli ka auto Rohuküla sadamas alles. Ratas jälle autosse pakitud, algas sõit tagasi Tartu poole. Koju jõudes olid suhteliselt väsinud, aga rahul ja õnnelik, sest matk oli tore.

Kaelast saati vees on hea olla

Avasin täna oma trennihooaja - käisin Auras süvaveeaeroobikas. Oli sama väsitav nagu kevadelgi. Nagu arvata oligi, ei olnud täna väga palju rahvast Auras. Mis mulle isiklikult meeldis. Rohkem ruumi nii ujulas kui riietusruumides.
Eile käisin ka tglt ujumas, aga järves. Verevis. Sinna on nädalavahetusega võrreldes rohkem seda heina tekkinud, aga muidu oli mõnus.

Elu pärast puhkust

Kusjuures tegelikult ei olegi väga hull. No ok, hommikul seitsme paiku üles tõusmine ei ole vahepeal kergemaks muutunud, aga siiani (st need kaks tööpäeva, mis selja taga on) olen hakkama saanud. Jah, muidu poleks ju väga vigagi, ainult et see ruum ei sobi 30-kraadise kuumaga töötamiseks. Varem jahtus meie tuba ööseks maha, nii et hommikulgi oli jahe, aga nüüd enam ei jahtu. Aga olgu, ei taha viriseda selle suve üle, niigi teda vähe.

Tegin vahepeal ka seda kuulsat shuffle testi. Kahe erineva playlistiga (üks oli kogu muusika, mis mul arvutis on, teine koosnes sellistest lugudest, mida ma tihedamini kuulan). Päris kõike siia ei kopeeri, aga tooksin mõned huvitavamad näited.

Where will I get married?
Esimene list andis Elton Johni Empty Gardeni, teine Guns'n'Rosesi Paradise City. Et siis kas tühjas aias või paradiisilinnas.

What is my best friend's theme song?
Teine list andis selle peale Hüääni nutulaulu. Minu meelest läheb laulu sõnum terminiga "parim sõber" natuke vastuollu või mis.

How can I get ahead in life?
Esimene list andis Queeni One visioni. Sobib päris hästi ju.

Will I have a happy life?
Esimene list andis Jääääre Vargapoisi tango. Minu meelest on see lustakas laul, seega peaks vist olema küll õnnelik elu :)

Will I have children?
Esimene list andis Mika Love today. Noh, see ütleb kõik. Teise listiga saadud Die Toten Hoseni Kopf oder Zahl (kull või kiri) jätab asja pigem lahtiseks...

Leigo tee*

Käisime eile Leigol kontserdil. Kõige eredam elamus? Leigole saamine. Kohe peale suurelt teelt Lutike peale ära keeramist oli autode rodu vastas. Või õigemini meil õnnestus ennast täpselt bussi taha sättida. Ja nii me siis sõitsimegi kogu selle maa Leigole kiirusega 0 või midagi sinnapoole (spidoka osuti lihtsalt väreles seal nulli kandis). Kui meil lõpuks õnnestus ennast ära parkida, läksime kontserdipaika. Olime suhteliselt hästi varustatud - istumisalune oli, söök oli, jook oli, natuke paksemaid riideid ka (järgmine aasta tuleks sokid ikkagi kotti pista, lõpuks läks jalgadel olemine pisut jahedaks).
Selleks ajaks kui me kohale jõudsime oli Liisi Koikson ära laulnud. Aga järgmine oli Jaan Tätte, kelle mängu taustaks näitasid Sven ja Jaak looduspilte. Seejärel Chalice koos orkestriga ja kõige lõpuks Rujaleidjad (või kuidas nad ennast nimetasidki).
Üldiselt oli väga ilus. Kui hämaramaks läks, pandi järvele küünlad ning pimeduse saabudes mäe peal lõkked põlema. Vaatemängu igatahes oli. Lisaks sellele loomulikult värvidega mäng laval. Ei hakkagi praegu üritama seda täpsemalt kirjeldada, kes täit aimu tahab, peab ise kohale minema ja oma silmaga vaatama.
Ja siis tuli järgmine katsumus - tagasi koju minek. Õnneks oli tehtud üks teelepääs sinna ligidale, kus meil auto seisis. Aga kuna me läksime tagasi teist teed, kust tulime, polnud meil päris täpset aimu, et kustkaudu kõige õigem minna oleks. Asi lõppes sellega, et me ekslesime natuke mööda Lõuna-Eesti kruusateid ja mingi auto sõitis meil taga (nad võibolla arvasid, et me teame, kuhu me läheme), aga lõpuks (olles tunda saanud, mida tähendab tõeliselt treppis tee) jõudsime ikkagi Elvasse välja ja sealt edasi Tartusse oli juba vana tuttav tee.

*umbes sama, mis Kolgata tee

Saaremaisest elust

Lühidalt sellest, mis saarel toimus.

Kõigepealt muidugi Laisiku ja Mattise sünnipäev. Tore oli. Ja hariv. Ja ujuda sai. Lisaks ilusale ilmale oli kohale tellitud ka üks põder, kes üle tee jooksis (ohutus kauguses), kui me õhtul ujuma läksime. Kohe näha, et sünnipäevalapsel sidemed KKMiga. Tantsida oli ka tore (saab ilma meesteta ka).

Edasi läks minu tee Laisiku juurde (aitäh, et sa olid nõus mind vastu võtma). Pühapäeval käisime veel ujumas, tegime pannkooke ja siis läksime merepäevadele. Ja ei läinudki kaua, kui me paljajalu, püksisääred üles kääritud, seal mudas tantsisime. Kõige suurem mure oli see, et libeda muda sees pikali ei käiks. Õnneks jäid kõik püsti (peale Oti, kes korra ikkagi külje maha pani).

Järgnevatel päevadel vaatasin sugulased üle, värvisime Laisiku esikut (ja ka iseendid), käisime öises Titerannas hirmnäljaste sääskede keskel ujumas, pidasime grilliõhtut Kuivastus, käisime kinos (Ocean's 13 on hea film), tegime Murueide juures seene-makaronivormi (või oli see nüüd makaroni-seenevorm) ja lõpetuseks tähistasime tädi ja tädimehe sünnipäeva ning oligi aeg tagasi mandri poole sõitma hakata. Reedel polnud Kuivastus eriti suurt järjekorda ja mahtusin ilusti praamile, Virtsus oli järjekord juba hoolimata suhteliselt varasest kellaajast päris korralik. Mul oli tulnud mõte, et võiks mõne hääletaja peale võtta. Esimesi nägingi juba Virtsus, aga need tahtsid Haapsalu poole sõita, sinna mul aga asja ei olnud (sel nädalavahetusel). Peale Pärnut oli tee ääres 3 meesterahvast hääletamas. Pidasin siis kinni ja võtsin nad peale, tahtsid teised Kilingi-Nõmmele minna. Päris läbi ma sealt ei sõitnud, panin nad ühes bussipeatuses enne Kilingi-Nõmmet maha. Täitsa lõbusad sepad olid (kõik kolm pidasid Pärnus sepa ametit). Hiljem nägin veel kahte poisikest, kes nii umbes kilomeeter maad edasi sõita tahtsid.

Kahte avariid nägin ka tagasiteel. Üks oli Pärnus silla peal (mistõttu oli seal ikka päris korralik ummik juba), tagant sisse sõitmine, kolm autot rivis ja teine oli Kõpus ning tundus tõsisem, kiirabi oli kohal ja üks mootorratas oli pikali maas (mööda sõita tahtvad autod pidid läbi kõrvalasuva pargikese sõitma).

Ülevaade reisist

Linnad
Berliin – loomulikult palju huvitavaid hooneid, palju tuntud vaatamisväärsusi, aga mis tegelikult kõige iseloomulikum – ehitav linn (igal pool, kuhu vaatad, on vähemalt üks kraana või ühed tellingud).
Potsdami platsil saime ühe kõrghoone katuselt päris hea pilgu linnale visata. Juutide monument oli ka huvitav. Aga selles kohas, kus oli Füreri punker on nüüd vaid tühi muruplats (koos tahvliga, mis räägib sellest, mis seal kunagi oli).
Käisime ka paaris muuseumis, ühes neist oli saksa kunstnike tööd, teine oli Pergamoni muuseum, kus oli vägagi palju vaadata, kahjuks sai meil aeg otsa (museum pandi kinni).
Lüneburg – kohutavalt ilus ja armas linn minu meelest. Ilusad vanad majad ja mitte ainult kesklinnas, vaid ka mujal. Ainus jama oli see, et ei saanud hästi aru, kas tegu on sõidutee või jalakäijate tee või platsiga, sest kõikjal vanalinnas oli sarnane sillutis ning ühes kohas, mis mulle kangesti Tartu raekoja platsi meenutas, selgus, et tegu on siiski tänavaga (mina oleks oma peaga kenasti keset tänavat edasi töllerdanud, aga õnneks oli meil teadjamaid inimesi kaasas).
Vaatamisväärsustest külastasime St. Michaeli kirikut (kus keegi parajasti orelit harjutas) ja raekoda (äärmiselt huvitav, säilinud sellisena nagu ta kunagi ehitati).
Lübeck – ka seal oli selliseid ilusaid vanu majasid, aga kahjuks oli mitmes kohas ehitatud ilusa vana kõrvale uus moderne maja, mis minu meelest sinna üldse ei sobinud. Käisime ka kahes kirikus, millest esimene ajas mulle judinad peale (seda enam kirikuna ei kasutatud, vaid seal oli hoopis mingi moodsa kunsti näitus, mis mõjus üsnagi õõvastavalt), aga teine oli ilus ning seal teises oli pilt Notke Surmatantsust – nii Lübecki kui Tallinna omast (Lübeckis olnud originaal põles ära).
Hamburg – kuna Hamburgi külastamise ajal oli ilm sant, külastasime pikalt poode (allahindlused on toredad). Siiski trotsisime vihmasadu ja sõitsime jõge mööda randa (aga mitte ujuma) ning pärast jalutasime natuke maad tagasi. Ühel hetkel maandusime mingis huvitavas sadamakõrtsis. Ja kõige lõpuks ostsime Burger Kingist ka hamburgerit (minu kinnisidee oli süüa hamburgerit Hamburgis).
Lippstadt – jällegi ilus vanalinn, kirik, kus orelit harjutati. Tänu sellele, et siin Hannah vanemad elavad, saime siin autot kasutada. Ühel õhtul külastasime pubi (mille baarman meilt lõpuks küsis, et kust me ikkagi pärit oleme ja Hannah sõnul oli ta tükk maad lahkema olemisega kui muidu) ning teisel kokteilibaari, mis oli väga lahe koht (mina proovisin Caipiriña ära).
Käisime ka lähedal asuval matkarajal ära. Oli mõnus jalutuskäik metsarajal (minu üllatuseks oli osa sellest rajast kaetud asfaldiga). Ning pärast otsisime ühe järve, kus ujuda, nii et ka ujumas sai lõpuks käidud.
Münster – see linn on tuntud oma paljude võlvide poolest ning seal oli ka hästi palju kirikuid. Sel ajal kui meie seal olime, juhtus linnas olema just moodsa kunsti näitus (erinevad skulptuurid mööda linna laiali), mõned olid päris huvitavad skulptuurid. Mind üllatasid selle linna puhul veel pargis ringi hüppavad jänesed, aga veel üllatavamad olid nad ringtee keskel asuval rohealal.
Külastasime ka maja nimega Rüschhaus, mille ehitas arhitekt Johann Conrad Schlaun, ja kus hiljem elas kirjanik Annette von Droste-Hülshoff.

Liiklus
Liiklusest jäid meelde eelkõige igasugu Bahnid (ehk siis maakeeli rongid). Berliinis oli S-Bahn ja U-Bahn ja siis loomulikult veel need kõige suuremad, mis linnade vahel liikusid. Esimest korda automaadist S-Bahni pileti ostmisega me hakkama ei saanud, hiljem kui olime näinud juba, kuidas seda tehakse, saime hakkama küll. Aga mõningad automaadid ei tahtnud raha vastu võtta (ja seda eriti siis, kui kiire oli). Korra õnnestus mul ka ühest S-Bahnist maha jääda. Jooksime viiekesi rongi peale, aga mina olin viimane ja uksed läksid minu nina ees kinni. Jäin siis ootama, et teised uuesti tagasi tuleksid (meil oli ostetud viie inimese pilet). Õnneks on seal tihe rongiliiklus ja väga kaua aega ei läinud.
Ja piletikontrolörid vürtsitavad aeg-ajalt oma päeva reisijate arvelt. Sõitsime seal kenasti nelja inimese piletiga, mille Hannah oli hommikul ostnud, kui tuli kontroll peale. Andsime talle selle pileti, aga tema räägib, et tegu on väärtusetu paberijupiga. Me siis mõtlesime, et sai vale paber antud (meil oli neid palju), aga ükski teine ka ei kõlvanud. Lõpuks pani onu kontrolör pileti Hannah nina alla ja osutas näpuga ühele reale ja küsis, et mis sinna kirjutatud on. Tuli välja, et ainus probleem oli see, et ta polnud sinna oma nime kirjutanud (neil peab millegipärast nime peale kirjutama piletile).
Teid ületati Saksamaal tihtipeale suvalises kohas. Neil väga palju sebrasid ei ole. Ja kui ongi sebrad ja veel foorid ka, siis on see jama, et tuli vahetub hoobilt, ei mingid rohelise tule plinkimist enne punaseks minekut, lihtsalt ületad teed ja järsku on tuli punane. Ja endises Ida-Berliinis on kummalise kujuga mehikesed foorituledel.
Ja tänavatel oli suhteliselt palju rattaid näha nii sõitmas kui seismas. Ja neid seisvaid rattaid oli kinnitatud iga suvalise posti külge. Enamus rattaid olid väga lihtsad ja tundusid suht vanad. Uhkemate ratastega käidi pikemaid sõite tegemas. Kuna põhiline pikamaaliiklus toimub seal rongidega, on väga mugav rattaga ükskõik kuhu minna. Rattateed olid praktiliselt igal pool ja enamasti teistsugust värvi sillutisega kui jalakäijate tee.
Korra sõitsime ka bussiga (Berliinist Hamburgi) ning meie üllatuseks tuli sealgi mobla välja lülitada, sest see võib liiklusõnnetuse põhjustada (on ikka elektrooniliseks see värk aetud).

Saksamaast
No esiteks tuleb mainida muidugi sakslaste külalislahkust. Hannah vanemad võtsid meid väga soojalt vastu ja olid üldse äärmiselt toredad. Enamasti olid ka ettekandjad igasugu söögikohtades väga toredad, ainus erand oli Hamburgi sadamakõrtsi tädi, kes tundus suhteliselt ükskõikne selle suhtes, kas me seal olime või ei.
Saksamaal on ikka rohkem ökoasju müüa kui meil. Näiteks on seal selline jook nagu Bionade (ökoloogiliselt valmistatud limonaad), mis maitses väga hästi.
Sakslaste seas on väga populaarne ping-pong. Käisime Berliinis ühes kohas, kus seda mängida sai. Kõige huvitavam oli see, et nad mängisid seda mitmekesi umber laua liikudes, nii et iga üks lõi ühe korra ja siis läks kord üle järgmisele. Kes vea tegi, läks mängust välja. Lõpuks jäid siis ainult kaks järele, kes omavahel siis kolme või viie punktini mängisid.
Avastasime ka saksa keele ja eesti keele sarnasusi. Nii mõnelgi korral muutus inglise keelde tõlkides sõna hoopis teistsuguseks (eriti söögiasjade puhul).
Saksamaale pole varvassokid veel jõudnud. Hannah vanemad olid väga üllatunud minu jalas selliseid sokke nähes.
Üks asi, mis minule veider tundus, olid viinerid purgis. Kui ma Hannah käest küsisin, et miks viinerid purgis on, küsis ta vastu, et aga kus nad siis olema peaksid. Lõpuks jõudsime järeldusele, et viinerite purkipaneku ilmne põhjus on see, et nad säilivad kauem.
Aga see küsimus, et miks Ritter Sport just Sport on (Ritter on šokolaadivabriku omaniku nimi), jäigi vastamata.

Veel mõningaid märkusi
- Vedelad asjad on targem panna ikkagi minigrip kotti (eriti kui sul neid kodus palju on), et vältida “meeldivat” üllatust märgade riiete näol, kui pagasi avad.
- Lennujaamas on reisijad nagu laborirotid, keda kogu aeg kuhugi juhitakse.
- See järjekod, kus Jaanika seisab, ei olegi alati kõige aeglasem. Myth busted.
- Võrdsus peab valitsema. Kui sind ühes suunas minnes lennujaamas läbi katsutakse, siis teises suunas tulles mitte ja vastupidi. Lõpuks olime me kõik korra läbi kobatud.
- Triin on lahke olekuga või siis lihtsalt näeb rikas välja, miks muidu temalt kogu aeg raha küsiti. Aga Jaanika näeb välja väga saksa keele oskajalik, miks muidu kogu aeg temaga saksa keeles rääkima hakati.
- Activity mängimine nii, et kõik seda keelt ei oska, milles mäng on, on äärmiselt lõbus tegevus. Vähemalt meil küll oli.
- Kui Hannah pokkerisõltlaseks hakkab, oleme meie süüdi. Alguses spagetijupid, edasi hambaorgid…. kaugel need majad ja autodki on, mida panusteks panna.

Pilte siia juurde ei hakka panema, need on näha Triinu galeriis (kui selgitusi vaja, eks küsige).