Käisime eile Leigol kontserdil. Kõige eredam elamus? Leigole saamine. Kohe peale suurelt teelt Lutike peale ära keeramist oli autode rodu vastas. Või õigemini meil õnnestus ennast täpselt bussi taha sättida. Ja nii me siis sõitsimegi kogu selle maa Leigole kiirusega 0 või midagi sinnapoole (spidoka osuti lihtsalt väreles seal nulli kandis). Kui meil lõpuks õnnestus ennast ära parkida, läksime kontserdipaika. Olime suhteliselt hästi varustatud - istumisalune oli, söök oli, jook oli, natuke paksemaid riideid ka (järgmine aasta tuleks sokid ikkagi kotti pista, lõpuks läks jalgadel olemine pisut jahedaks).
Selleks ajaks kui me kohale jõudsime oli Liisi Koikson ära laulnud. Aga järgmine oli Jaan Tätte, kelle mängu taustaks näitasid Sven ja Jaak looduspilte. Seejärel Chalice koos orkestriga ja kõige lõpuks Rujaleidjad (või kuidas nad ennast nimetasidki).
Üldiselt oli väga ilus. Kui hämaramaks läks, pandi järvele küünlad ning pimeduse saabudes mäe peal lõkked põlema. Vaatemängu igatahes oli. Lisaks sellele loomulikult värvidega mäng laval. Ei hakkagi praegu üritama seda täpsemalt kirjeldada, kes täit aimu tahab, peab ise kohale minema ja oma silmaga vaatama.
Ja siis tuli järgmine katsumus - tagasi koju minek. Õnneks oli tehtud üks teelepääs sinna ligidale, kus meil auto seisis. Aga kuna me läksime tagasi teist teed, kust tulime, polnud meil päris täpset aimu, et kustkaudu kõige õigem minna oleks. Asi lõppes sellega, et me ekslesime natuke mööda Lõuna-Eesti kruusateid ja mingi auto sõitis meil taga (nad võibolla arvasid, et me teame, kuhu me läheme), aga lõpuks (olles tunda saanud, mida tähendab tõeliselt treppis tee) jõudsime ikkagi Elvasse välja ja sealt edasi Tartusse oli juba vana tuttav tee.
*umbes sama, mis Kolgata tee
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar