Erinevad teemad

Käisin eile jällegi Keskkonnahariduskeskuses loodusfilme vaatamas (seekord olin korralik ja ei lasknud endale tudengipiletit sokutada). Esimene film oli sellest, kuidas jutud ja filmid elajalikest haidest on üle pingutatud ning viinud need suured kalad peaaegu väljasuremise äärele. Päris huvitav oli vaadata, kuidas inimesed rahulikult haidega koos sukeldusid ja isegi neid puutusid, ilma et midagi juhtuks. Loomulikult tuleb olla ettevaatlik oma liigutustega nagu teistegi metsikute loomade puhul ja seda toonitati ka igal sammul, et ise järgi proovida pole siiski hea mõte (tegu oli ikkagi inimestega, kes on haide käitumist pikalt uurinud). Teine film oli samuti mereteemaline ja rääkis kašelottide elust. Kolmas oli sinitiivaliste keerulisest kohastumusest. Igatahes oli hariv küll ja huvitav ka.

Täna käis üks onu Starmanist vaatamas minu ära keeranud telekat. Kaabli kontrollimise tulemusena jõudis ta järeldusele, et probleem peab ikkagi telekas olema, et see ainult ühte sagedust mingil põhjusel tunnistab. Nii et tuleb sellega ikkagi remonti minna. Aga seda tuleb teha nii poolsalaja, sest ema arvab, et seda pole mõtet parandada ja tahab mulle vägisi uut osta. Mina aga ei taha uut, sest kui vana saab parandada, siis ei ole ju uus asi vajalik (vastupidiselt sellele Expert kaupluste reklaamile, kus streikivale asjale kuvaldaga virutati ja siis poodi uue järele mindi).

Ja siia lõppu lisaks veel ühe õnnesoovi oma vanaisale (kes küll ei ole interneti kasutaja), kellel täna on sünnipäev (peo pidasime küll nädalavahetusel ära) ja ta saab 87 aastaseks. Pole midagi öelda - elujõuline maapoiss :)

Ja homme näen oma tulevasi kolleege, lähen koos nendega Pärnusse :))

Eesti 90

Head vabariigi aastapäeva, kallid kaasmaalased!

Ratturi lõbus elu

Olen mõnikord mõelnud, kui mõni teine rattur vastu sõidab, et kas peaks tervitama nii nagu bussijuhid või rekkajuhid omavahel tervitavad. Täna aga juhtus selline tore lugu, et tulin mina Rimist välja ja läksin oma ratta juurde seda lukust lahti tegema, kui samal ajal sõitis üks noormees sinna rattahoidla juurde ja ütles mulle: "Tere". Ma siis teretasin vastu, ise küll pisut üllatunud, et kas ma peaks teda tundma vms. Aga tegelikult oleks ju tore, kui kõik ratturid tõesti üksteist tänaval teretaksid. Selline mõnus kogukonna tunne tekiks.
Ja kui juba jutt ratastele läks, siis on hea tõdeda, et tänu rattaga tööle tulemisele teen ma mõne inimese päeva rõõmsamaks. Vähemalt nii mulle täna töökaaslane väitis, kui ta õhtul mind vaatas (ma olin täies ratturivarustuses) ja naerma hakkas ning ma küsisin, et miks ta naerab (sest ta oli varemgi mind selles riietuses näinud).

You are 10:02 a.m.

You are breakfasty, like a pile of pancakes on a Sunday morning that have just the right amount of syrup, so every bite is sweet perfection and not a soppy mess. You are a glass of orange juice that's cool, refreshing, and not overly pulpy. You are the time of day that's just right for turning the pages of a newspaper, flipping through channels, or clicking around online to get a sense of how the world changed during the night. You don't want to stumble sleepily through life, so you make a real effort to wake your brain up and get it thinking. You feel inspired to accomplish things (whether it's checking something off your to-do list or changing the world), but there's plenty of time for making things happen later in the day. First, pancakes.

Telekavaba

Kuigi telekavaba nädal on alles 21-27. aprillil, käib mul juba praegu telekavaba nädal. No kui päris aus olla, siis ega ma viimasel ajal pole eriti palju telekat vaadanud nii või teisiti, aga nüüd puudub mul see võimalus üldse. Mis siis juhtus? Kui ma isegi teaks. Tegin laupäeval teleka lahti ja ainus, mida sealt näitas (osadelt kanalitelt) oli EuroNews (venekeelse pealelugemisega). Helistasin Starmani, sealt öeldi et üldist riket ei ole, tehku ma automaathäälestus. Lihtsam öelda kui teha. Näppisime T-ga igasugu nuppe, aga miski ei aidanud. Sealt, kust muidu sai ikka kanalit otsida, ei tulnud ka abi, sest vajutasime seda nuppu küll, aga pilt jäi samaks. Vana hea restardi-meetod ka ei aidanud - lülitasime teleka välja, aga see talle aru pähe ei pannud, sisse tagasi lülitades tegi ikka sama asja. Nii et arvatavasti tuleb see masin jälle millalgi parandusse viia (kunagi ta seal juba käis). Aga mitte veel. Enne lasen mõnel meesterahval seda asja uurida (vennal näiteks).
Üldiselt pole see suur probleem, et telekast ühtegi normaalset kanalit vaadata ei saa. Kuid pühapäeval ma siiski otsustasin, et tahan superstaari saadet näha ja läksin sel eesmärgil J-le ja L-le külla. Nii et selline pisut sotsiaalsem telekavaatamise viis :p

Plaanide tegemise kasulikkusest

Mõnikord on plaanide paika panek kasulik. Näiteks eelmine nädalavahetus sai paika pandud plaan selle nädala reedel Tartus välja minna lantimise eesmärgil.
Kõigepealt otsustasime olla natuke sportlikud ja läksime Lõunakasse uisutama. Pärast einestasime natuke minu juures ning edasi läksime küla peale. Esialgne plaan nägi ette mingil hetkel kuhugi edasi minekut, aga seltskond oli nii meeldiv, et ei tahtnudki klubisse minna. Nii et õhtu jooksul plaanide sisuline osa veidi muutus, aga eesmärk sai täidetud :pp Muuhulgas nägime ära ka pisikese O., kellest ma juba päris palju kuulnud olin. Hästi vahva poiss on.

Täna on plaanis ära teha see, mis eile tegemata jäi ehk siis tantsima minna. Eks näis...

TÄIENDUS (pühap): Käisimegi Atlantises. Tantsisime päris korralikult, nii et koju minnes lõid jalad tuld välja. Ja kuigi läksime plikadekambaga, kogunes meie juurde tantsima mingil hetkel päris mitmeid mehi :p Ühelt, kes kõige kauem meie juurde pidama jäi, sain ka visiitkaardi... Igal juhul oli tore üle pika aja jälle tantsimas käia.
P.S. Meie jäime StarCafe-sse pidama, L. oli kord ühes, kord teises saalis.
P.P.S. Tuleb välja, et ma näen usaldusväärne välja - minult küsiti ainult seda, kui vana ma olen, dokumenti näidata polnud vaja.

Sõbrapäeva puhul

Üks suur kalli kõigile sõpradele!

Aitäh, et olemas olete :)

Uued tuuled

Lõik I. Mangi horoskoobist Kaladele 2008. aastaks:
Uus aasta tuleb parem. Rohkem vabadust, liikumist, uusi tutvusi ja üldse sisukam. Veebruaris haaratakse temagi kaasa aastaplaanide koostamisse, uutesse projektidesse /.../Veebruari keskpaigaks saab talle aga selgeks, mis koha ta võib töökollektiivis leida ja millises nišis ta võiks tegutseda.

Arvestades seda, et ma reedel lahkumisavalduse esitasin, võiks öelda, et läheb päris täppi. Nii et jah, vahetan töökohta. Lähen kohalikku omavalitsusse tööle. Saab see riigileib ka ära maitstud :p

Põige põhjapoole

Reedel kohe peale tööpäeva lõppu kihutasin bussijaama (tglt oli plaan linnaliini bussiga minna, aga jäin sellest maha ja võtsin siis jalad selga ning vedasin ennast kondimootori abil nii kiiresti kui võimalik sinna kohale) ning hüppasin bussi peale, mis mind pealinna viis. Seal oli juba vastuvõtukomitee ootamas (hiljem kuulsin, et lausa pikisilmi ja busse lugedes ootasid nad) ning pärast tervituskallisid istusime autosse. Edasi läks sõit Salmistusse. Ees ootas meeldiv õhtu koos kokanduslike harjutustega. Tegime paellat (minu ülesandeks jäi küll ainult paprika lõikumine). Maitses väga hea. Ainult krevettide koorimine oli veits tüütu, aga teadjamad inimesed ütlesid, et ilma kooreta krevetid pole nii hea maitsega (kuna ma ise eriti tihedasti neid ei söö, ei osanud vastu ka vaielda), seega väike näpumäärimine hea maitse nimel ei olnud eriti suur ohver. Ülejäänud aeg kulus rummile (valge rumm Schweppes Ginger Ale'iga on väga hea), lobisemisele ja muudele meelelahutuslikele tegevustele. Kuni lõpuks tuli aeg tuttu minna.
Järgmisel hommikul otsustasime ära, et jääme selleks päevaks paigale ning kutsume teised ka pealinnast ära. Peale hommikusööki võtsime ette mõnusa jalutuskäigu mere ääres. Kujunes natuke pikemaks, kui alguses arvasime, aga äärmiselt mõnus oli (ei mäletagi, millal ma niimoodi mere ääres jalutasin viimati). Tagasi jõudes olime pisut väsinud ja näljased. Otsustasime enne sööma hakkamist ikkagi poes ära käia. Kohuke maitses imeliselt suurema nälja kustutamiseks. Päris kohe ei saanud sööma ka hakata, kui tagasi jõudsime (meil oli paellat veel järel), sest enne tuli küpsisetort valmis meisterdada. Mingil hetkel sai plaadimasinasse lükatud Noorkuu plaat, mis võttis jala tatsuma nii minul kui L.-l, aga kui Mika plaat mängima hakkas, siis kepslesime lausa kolmekesi. Ja mõnusama õhkkonna huvides said tuled ära kustutatud ning tua jäid valgustama vaid 2 küünalt. Ja nii juhtuski, et kui ülejäänud rahvas Tallinnast kohale jõudis, tabas neid kerge hämming, kuna tuled olid kustus. Kuid autotulede valgel märkasid nad aknast karglevaid siluette. Aga Love Today lihtsalt on selline laul, mille ajal ei saa paigal seista. Näiteks S. oli sama meelt, sest ka tema hakkas tantsima selle järgi. Varsti peale kogu rahva kokku saamist otsustati sauna minna. Mingi osa seltskonnast jäi natukeseks veel kööki lobisema, aga varsti läksime meiegi sauna. Olin täiesti kindel, et 7 inimest korraga sinna sauna ei mahu, aga eksisin. Mahtusime ilusasti sinna vahetustega ära - osa istus pesuruumis, osa leiliruumis ja iga natukese aja tagant vahetati asukohti vastavalt vajadusele. Lõpuks olime kõik saunast väljas (ka L.) ja meeleolukas õhtu võis jätkuda. Teemad läksid kohati väga huvitavaks (mehed-naised, võrgutamine jne), aga ma usun, et me ei teinud seekord seltskonna ainsale vaprale meesliikmele jututeemadega liiga. Kella 4 paiku hakkasime magamisasemeid sättima. Kuna enamus meist magas ühes toas, siis kohe magama jäämisest ei saanud juttugi olla - unejutud, kollijutud, niisama jutud. Ma arvan, et mingi viie paiku siiski jäädi magama.
Täna peale kosutavat hommikusööki liikusime tagasi pealinna. Enne bussi peale minekut käisime veel Järve selveris diivanitel istumas :p (päris häid diivaneid oli). Siis aga tuli tagasi Tartu poole sõitma hakata.

Aitäh võõrustajale ja teistele, kes kohal olid, mõnusa nädalavahetuse eest :)

P.S. See küpsisetort maitses imehea.

Jätk eelmisele postitusele

Täna jõudsin niikaugele, et läksin Tele 2 esindusse oma telefoniga. Seal öeldi, et kuna garantiiaeg on läbi, oleks mõtekam mõne firma poole pöörduda, kus neid parandatakse (nemad saadaks selle Tallinnasse ja aega võtaks asi umbes kaks nädalat) või uus osta (kõige soodsam pakkumine oleks 600 eeku uue telefoni eest). Seadsin siis sammud sinna firmasse, kus kohapeal telefonide remondiga tegeletakse (firma nime täpselt ei mäleta, aga Kapitali majas asuvad Tartus). Seal öeldi kohe, nii kui ma olin öelnud, mis viga on, et jah see on nende mudelite puhul tavaline probleem ja üks kaabel tuleb ära vahetada. Tund aega kulub ja maksab 400 eeku. Mõtlesin hetke ja otsustasin, et ei ole mulle uut telefoni vaja, las teevad selle korda. Ja nii ma ootasin tund aega - käisin söömas ja kolasin pisut kaubamajas ringi ning tunni aja pärast oli telefon nagu uus (ja seda sõna otseses mõttes, kuna tarkvara ka uuendati, olid telefonil tehasesettingud peal ehk siis sama nagu poest ostes).

Kommunikatsiooniprobleemidest

Teisipäeval avaldusid mul mõningad probleemid inimestega suhtlemisel.
Esiteks oli hääl hommikul madalam kui tavaliselt, aga see viga õnneks taandus õhtuks, sain oma normaalse hääle tagasi (tulenevalt nohust siiski pisut nasaalsem kui tavaliselt, kui prantsuse keelt oskaks, oleks praegu hea rääkida :p).
Teiseks otsustas mu telefon iseloomu näidata. Alguses ei saanud üldse aru, mis tal häda on. Pilt kadus muudkui eest ära. Lülitad sisse, tuleb pilt ette, natukese aja pärast jälle läinud. Lõpuks võttis ette kirja Ei tunnista SIM-kaarti ja keeldus igasugustele muudele nupuvajutustele reageerimast. Soovitati mul siis aku tagant võtta. Noh jah, kergem öelda kui teha. Peaaegu tund aega mässasin sellega, et akuni jõuda (teate küll neid vajuta-nupp-alla-ja-siis-liiguta-korpust-selles-suunas nippe), andsin ka mõningatele meesterahvastele proovida, aga nemadki pidid alla vanduma. Nii et selliste asjade puhul tuleb tõdeda, et visadus viib sihile, sest lõpuks mul õnnestus ta ikka lahti saada. Noh, võtsin siis aku tagant ära, ootasin ja panin tagasi. Lülitasin telefoni sisse, võttis pildi ette, aga niipea kui klappi sulgema hakkasin, oli jälle tume ekraan. Lülitasin uuesti sisse - jälle sama asi. Jõudsin järeldusele, et probleem on mingites kontaktides seal klapis ja niikaua kuni ma telefoni klappi ei liiguta, on kõik ok. Ja kuna ma pole jõudnud siiamaani kuhugi Tele 2 esindusse, ongi mul selline avatud telefon. Alguses tahtsin vanast harjumusest peale kõne lõppu klappi kinni lüüa, aga nüüd olen juba ära harjunud, et hoian ta lahti.

Suurtest pidustustest

Reedel toimus suur pidu. Ema juubelipidu. Külalised sai jagada kolme grupeeringusse - sugulased, sõbrad ja kolleegid. Viimane neist sisaldas mulle kõige rohkem võõraid inimesi, aga ka kõige värvikamaid tegelasi ma ütleks. Ja lisaks olid ka pillimehed, kellest üks kuulus tegelikult ka gruppi sõbrad ning pidas lisaks pillimehe ametile ka õhtujuhi ametit. Nii et lisaks söömisele ja jutlemisele ja tantsimisele ja laulmisele oli kavas veel viktoriin sünnipäevalapse kohta (ma sain ka auhindu õigete vastuste eest), tekst sünnipäeva kohta, mis oli täiendatud külalsite poolt öeldud omadussõnadega (alguses tulid ilusad sõnad, teise ringiga hakkas juba vürtsikamaid tulema), ühised laulu- ja tantsumängud (lapaduu, me lähme rukist lõikama jne) ning veel toredaid kohapeal ettevalmistatud etteasteid.
Tantsimise kohta veel niipalju, et kuigi ma tekitasin endale neljapäevaõhtul korraliku varbatrauma, läks siiski tantsuks. Ja mulle hakkab järjest enam tunduma, et jalaga seotud vigastuse parim ravim on tants, sest õhtu lõpuks ei valutanud mu vaene traumeeritud varvas enam üldse :)