Suve varjupool

Suvega kaasnevad paljudel inimestel puhkused. Tänu sellele ei saa hetkel autot jagada, pean iga hommik üksi tööle sõitma. Aga see pole veel midagi. Palju kehvem on see, et lastead puhkab alates sellest nädalast kuni augusti keskpaigani. Mõtlete, et mis seal siis hullu on? No aga ikka see, et kokad ju ka puhkavad. Küsimuse peale, et kuidas teised selle kokkadevaba aja varasematel aastatel lahendanud on, teatas üks töökaaslane, et tema on alati juulis puhanud.... kaval. Igal juhul tähendab kokkade puhkus seda, et tuleb ise süüa varuda.

Afterparty

Jaanipäeva afterparty (nagu T.V. ise oma sünnipäevapidu nimetas) peetud. Tegelikult nimi suht õigustas ennast, nii mõnedelgi külalistel oli enne (kas siis samal päeval või eelmisel õhtul) veel mingi pidu. Meil oli olnud oleng Elvas eelmisel õhtul.
Pidu ise oli mõnus - söödi, joodi, lauldi (Anneka valssi uue korteri sisseõnnistamiseks), mängiti mänge ja meie käisime koos Maailmaparandaja ja Jupijumalaga öösel Anne kanalis ujumas. Lahe oli (ma polnud kunagi varem Anne kanalis käinud). Öö oli üllatavalt soe ja vesi oli värskendav. Lõpuks kobisime meiegi tagasi minu juurde, et magama minna. Seekord oli üldse palju inimesi minu juures öömajal - 6 inimest kokku. Aga ära mahtusime.

Tõeline e-kodanik

ID-kaardi tegemisega sain mõni aeg tagasi hakkama, nüüd sain endale ka ID-kaardi lugeja (jätkuvalt mõtlen tänutundega Mpsi peale, kes mind selle asjandusega varustas). Ja jätsin endast ka jälje maha järjekordse rekordiürituse abil (see oleks siis teine kord üritada maailmarekordi tegemisel osaleda... esimene oli aastaid tagasi Võrus Sabatantsuga, aga see vist ei saanud rekordiks).
Nüüd võin ma tõelise e-kodanikuna asju ajada e-riigis.

Muide, see video on päris lõbus, mida ID-kaardi tarkvara alla tõmmates näitab :p

Elu seisab ilma elektrita

Kahjuks tuleb tõdeda, et tõepoolest - ilma elektrita pole tööjuures praktiliselt midagi teha. Täna hommikul läks meil vool ära (kuigi väidetavalt pidi saama neid elektritöid külas teha nii, et meil jääb elekter alles, aga elu näitas, et ikka ei saanud küll). Tulenevalt sellest sai pool päeva aega surnuks löödud. Natuke lugesin raamatukogus ajakirju-ajalehti, siis tüdinesin sellest ära ja läksin tagasi töökohale. Lõunat ka ei saanud lasteaiast, sest seal ju elektripliidid. Niisiis käisin esimest korda väljaspool vallamaja söömas. Aga üllatav on see, et kui lubati elektrit tagasi kella kaheks, siis isegi 5 minutit enne kahte läks raadio taas tööle ja tuled põlema ja sai tagasi normaalse elu juurde pöörduda (kuigi küünlavalgel vetsus käia oli päris armas).

Jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi

Jep, rohi tuleaseme ümber oli päris kõrge, õnneks oli isa päris tulematerjali ümbert selle maha niitnud.

Et seekord siis sai enda jurude kutsutud inimesed (tuli ju ära kasutada seda, et lõpuks ometi on meilgi koht, kus saab sedasorti asju korraldada). Kaardimaterjali ja telefonijuhiste abil leiti koht üles (asub teine küll asula läheduses, aga siiski mitte nii lihtsalt leitavas kohas metsade vahel). Kui esimesed külalised saabusid, siis sadas ladinal (Eesti jaanipäevailm). Mõne aja pärast sadu lakkas ja kuigi taevast katsid veel hallid pilved, otsustasime ilma trotsida ja ennast õue kolida. Laud sai kohale kantud, grill püsti pandud ja kui viimane asi lauale kantud oli, hakkas jällegi sadama. Tassisime laua puu varju ja tõmbasime selga keebid, et vihm üle jääks. Mõjus - varsti jäigi sadu järele ja taevas hakkas vaikselt selginema. Ja kuigi see päeval tundus uskumatuna, oli õhtu lõpuks taevas selge ja päike paistis.

Nii et sai maha peetud selline mõnus jaanipäeva grillipidu šašlõki, vorstikeste, mõnusa seltskonna ja stiilsete kokteilidega. Kui kõhud juba täis olid, läksime ka aia taha, kuhu olid kuhjatud oksad lõkke jaoks. Kuna päevane vihm oli selle hunniku korralikult läbi leotanud, tuli kuurist tuua kuivi puid lõkke alustamiseks. Õnneks seal seda materjali oli. Natuke võtsime ka küünist kuivi heinu juurde (need läksid eriti kiirelt põlema). Hoolsa tuletegemise tulemusena saime mõne märja oksa ka põlema. Siis aga oli saun juba piisavalt soe ja tuli saunaskäik ette võtta. Kuigi see saun ei ole just parima ülesehitusega (leiliruum ja pesuruum on koos, mis mulle isiklikult väga ei istu), oli päris mõnus. Pärast sauna otsustasime omadega tuppa kolida. Seal demonstreeris Maailmaparandaja meile oma imelist kitarrimängu. Hiljem võttis Mps siiski asja üle, nii et ei laulnud terve õhtu Juba linnukesi, Kahte lonkavat tüdrukut ja teisi toredaid lugusid, millega Maailmaparandaja meile esines. Kuna ka VU-l oli kitarr kaasas, saime pärast laulda lausa kahe kitarri saatel. Võiks öelda, et meie laul on rahustav, sest J. ja M. tukastasid sel ajal, kui ülejäänud laulsid. Nii umbes nelja paiku läksime kõik ära magama... välja vaadates ei oleks seda kuidagi ööks nimetanud, tõesti valge oli.

Londonist

Paneks siis natuke kirja ka reisimuljeid Londonist (seekord siis sellest Inglismaa omast, mitte Pede jõe äärest ;)).

Saime oma kompsudega kenasti lennukisse, meie kohvrid kõlbasid käsipagasiks ja vedelike pakkemeetodiga oldi ka rahul. Vaade alla maa peale oli päris kena. Täpselt nagu Maa-ameti kaardiserveri ortofoto, ainult et koos pilvedega :p Siis oli vaade pisut igavam, kui ainult pilved olid - lõputu valge väli (ajaviiteks tegin mõned Sudokud). Lõpuks tuli taas maa nähtavale, seekord Inglismaa. Kohe hakkas silma see, et metsaga kaetud alasid oli vähevõitu, aga põlde oli sümmeetriliselt küntud (neile oleks nagu keegi joonlauaga ette joonistanud, kus traktor sõitma peab).

Igal juhul jõudis lennuk kenasti pärale (mida saatis loomulikult reisijate aplaus pilootidele) ja meie astusime Inglismaa pinnale. Esiteks otsisime üles koha, kust me bussi peale saame, et linna sõita. Koha leidsime üles, peale mõningast ootamist saime ka bussi peale. Ja järgnes sõit, mille kestel nii mõnigi kord ma hinge kinni hoidsin - istusin otse akna all ja nägin, kui lähedalt buss aeg-ajalt teistest sõidukitest möödus. Ja noh, muidugi sõitsid nad seal valel pool... ja teed tundusid ka kuidagi kitsamad. Igal juhul jõudsime lõpuks siiski ühes tükis kohale. Edasi tuli otsida üles lähim metroojaam ja katsetada kuulsa tube'i lollikindlust. On tõesti lollikindel - saime täiesti hästi sellega liiklemisega hakkama. Ainus asi oli see, et tuli meeles pidada, et eskalaatoril tuleb seista paremal pool, et vasakult saaks inimesed sinust mööda joosta. Ja neid jooksjaid jagus. Lõpuks jõudsime oma hotelli ja panime asjad ära ning läksime linna avastama. Esmalt otsustasime lähemat tutvust teha mõne söögikohaga, tegelikult esimesega, mis tee peale jäi, kui nüüd päris aus olla. Koht ise oli OK, aga mina läksin toiduvalikuga alt. Võtsin pizza, aga kuigi mulle üldiselt meeldib õhukesepõhjaline pizza, siis selle puhul oli tegemist natuke liiga krõbedaks küpsetatud põhjaga asjaga - mul oleks läinud vaja saagi, et seda normaalselt lõigata. Aga kuna ma ettekandjalt saagi ei küsinud, siis kaklesin selle noa abil, mis mulle toodi, oma toiduga. Mina võitsin lõpuks.

Kuna meil olid ostetud piletid London Eye nimelise vaateratta peale, otsustasimegi seal kohe ära käia. Ei pidanudki kaua ootama, et astuda oma gondlisse. Vaade, mis sealt avanes oli tõesti kena - terve linn nagu peopesal. Kui olime oma tiiru vaaterattal ära teinud, võtsime ette jalutuskäigu mööda Thames'i kaldapromenaadi (Jubilee Walkwayd kui nüüd täpne olla). Sihtmärgiks oli Tower Bridge. Ja sinna me ka jõudsime. Lisaks vaatasime üle ka Toweri enda (seda küll ainult väljastpoolt).

Järgmisel hommikul saime kogeda ka täistuubitud Londoni metrood, kuigi ma ütleks, et hommikuses Annelinna bussis on olud ikkagi kitsamad. Aga taaskord saime süsteemile pihta ja jõudsime õigeks ajaks Exceli keskusesse, kus meie reisi peapõhjus - GNLD 50. juubeli konverents - aset leidis. Peale konverentsi saime kokku ühe Londonis elava eestlasega - minu töökaaslase tütrega, kellele ta ema eestist eesti leiba ja Tupla šokolaadi saatis, nii et saime endale lausa giidi õhtuseks vaatamisväärsustega tutvumiseks :) Seekord sõitsime metrooga Green Parkini, jalutasime sealt Buckinghami paleeni (valvurid ei olnud suurte mütsidega, aga tundusid siiski tõsised ja suht liikumatud, aga me ei läinud neid torkima), edasi läbi järgmise pargi, kus oli päris palju oravaid ja lisaks linde täis tiik. Kuigi me eelmisel õhtul tegelikult läbi vaateratta gondli saime Big Benile pilgu peale visata, tahtsime asja ikkagi lähemalt vaadata ja nii me suundusimegi sinnapoole. Ahistasime natuke ka parlamendihoonet valvavat politseinikku, aga ta ilmselt oli harjunud totakate turistidega, kes pildistada tahavad, igal juhul oli ta nõus minu ja Laisikuga pildile jääma. Edasi hüppasime ühe punase kahekordse bussi peale ja võtsime suuna Trafalgar Square'ile ja šoppasime ka natuke. Kuna selleks ajaks olid kõhud juba tühjaks läinud, võtsime suuna hiinalinnale, et mõnes hiina restoranis keha kinnitada. Vahepeal tekkis väike muutus ööbimisplaanides - K. kutsus meid lahkesti enda juurde öömajale ja otsustasimegi vahetada pesapaika.

Laupäeva hommikul võtsime uuesti suuna Exceli keskusele. Seekord kestis konverentsi osa pool päeva ning vahepõikega Canary Wharfile käisime K. juurest läbi. Õhtul ootas meid sealsamas konverentsikeskuses õhtusöök ja peale seda Bryan Adamsi kontsert. Võtsime kohad esireas, lavast mõne meetri kaugusel kohe ühe mikrofoni juures, et ikka lähedalt Bryanit näha. Esialgu laulsid kaks noormeest meile natuke soojenduseks ja siis ta tuligi. Asukohavalik oli meil õnnestunud - käis teine päris tihti selle mikrofoni juures laulmas, kus me seisime, nii et saime tõepoolest lähedalt näha seda kanada lauljat. Vanusest hoolimata laulab endiselt hästi. Ja praktiliselt kõik suuremad ja tuntumad hitid tulid esitamisele. When You're Gone'i ajaks võeti publiku seast üks neiu Mel C osa laulma. Kahjuks ei olnud tal sõnad just kõige paremini peas ja viisipidamine oli ka nagu oli, aga Bryan kiitis teda julguse eest. Ka sellel kontserdil kasutati vana head plaksutage-meid-tagasi-võtet. Pärast esimest kummardamist, kui nad tagasi kutsuti, mängiti veel päris mitu lugu. Mina igal juhul jäin kontserdiga väga rahule ja õnneks ei läinud ka hääl pärast kontserti ära vaatamata kaasalaulmisele ja muul kujul hääle kurnamisele.

Tagasi K. juurde jõudes pakkisime kohvrid ja saime veel paar tundi magada enne kui tuli ennast lennujaama poole sättima hakata. Seekord läksime teise bussiga ja sõit oli rahulikum (võis tuleneda muidugi ka öisest kellaajast) ning jõudsime poole kiiremini kohale. Lennujaamas saime veel päris tükk aega oodata ja poodides kolada, kui need lahti tehti. Lõpuks oli aeg sealmaal, et saime oma värava poole sammud seada ning varsti tõusimegi Inglismaa pinnalt õhku.

VIISakas inimene vastab, kui küsitakse

Niisiis tuleb minul ka vastata ilmselt neile viiele küsimusele, mis Maailmaparandaja mulle suunas.
Reeglid:Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kahjus tuleb olla ebaoriginaalne ja öelda, et lõpetasin põhikooli. Rohkem nagu ei meenugi sellest ajast.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* Mõningad raamatud ootavad läbi lugemist.
* Kirjutuslaua sahtlite sisu vajaks üle vaatamist ja korrastamist.
* Kitarri võiks kah mõnikord näppida... 8-)
* Uued teksad oleks vaja osta.
* Londonis käigu kohta postitus vaja teha :p
Huhh.... see oli raskem kui ma arvasin. Polegi nii palju asju, mis tegemist ootavad, kui mulle vahel tundub. :)

3. Lemmiksnäkid?
Pähklid, näkileivad, oliivid

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
If I had a million dollars.... I'd be rich ;)
Aga tegelikult... noh eks ma siis tegeleks rohkem selliste asjadega, milleks siis väga palju aega ei jää, kui tööl käid. Võibolla võtaksin ette mõne huvitava reisi.

5. Kohad, kus oled elanud?
Esimesed 3 eluaastat vanaema juures, siis saime omaette korteri, kus möödusid minu aastad kuni selleni, kui keskkool lõpetatud sai.
1. kursusel elasin Karlovas Kuu tänaval. Alates 2. kursusest olen elanud Annelinnas (alguses Kalda tee lõpus, nüüd Eedeni ligiduses).

Nii, ja nüüd see kõige raskem osa - suunata asi edasi 5 inimesele, aga vaatame, mis juhtub. Et siis suunaks edasi järgmistele blogijatele:
1. Mätta Räpsaja
2. Lumeuss
3. Sooda
4. Tujukas
5. Janalill

Londonisse

Ärge nüüd ära ehmatage, kui mind paar järgnevat tööpäeva MSNis ei ole. Olen lihtsalt Eestist väljas. Londonis täpsemalt (seekord siis mitte Pede jõe kaldal vaid Thames'i ääres).
Pühapäeva lõuna paiku saabun tagasi.

Pikk päev Rakveres

Eile oli Rakveres rohelise erakonna II üldkoosolek. Olin minagi kohal. Seekord oli eriti lihtne - tublid inimesed olid transpordi korralikult ära organiseerinud, nii et kõik kes vähegi vaevaks võtsid, said kohale. Seda oli ka koha peal näha - osavõtjate hulk oli tükk maad suurem kui eelmisel aastal.
Päevakava oli tihe (nagu alati). Seekord kutsuti korra ette ka eelmine juhatus (nii palju kui neid kohal oli, päris kõiki 19-t vist ei olnud) ja kummardasid kenasti. Ennelõunane aeg kulus möödunud aasta aruannete kuulamisele.
Peale lõunat läks asi põnevamaks - võeti ette põhikiri. Oli kolm erinevat varianti, hääletustulemused olid küllaltki tasavägised. See paar tundi, mis põhikirja jaoks oli ette nähtud, kulus kiiresti. Lisaks tuli paika panna ka valitavte kogude suurused. Muude kogude suhtes oldi nõus valimiskogu poolt välja pakutuga, vaid juhatus ja volikokku otse valitavate inimeste arv tekitasid vaidlusi. Lõpuks jäi juhatus 13-liikmeliseks ja volikogussegi valiti otse üldkogult 13 inimest.
Pärast õhtusööki toimusid valimised. Sai hulga riste tõmmata. Seekord ma ristikesi lugeda ei saanud, sest ma ise kandideerisin ka ühte kogusse ja huvide konflikti vältimiseks ei ole lubatud hääli lugeda, kui ise ka kandideerid. Tulemusi ma kohapeal ära oodata ei saanud, sest buss lahkus Rakverest kell üheksa, aga selleks ajaks polnud hääled veel ära loetud. Praeguseks on tulemused teada.

Miks ei ole hea mõte võõrastele oma numbrit anda?

Sest võib juhtuda, et mõni võõras, kellele sa kunagi oled oma numbri andnud, arvab heaks sulle kell üks öösel, kui sina magusasti magad, helistada. Just nii juhtus täna öösel - magan rahulikult, heliseb telefon. Loomulikult ärkan üles selle peale, võtan telefoni vastu (võõras number). Teisel pool toru meeshääl, kes teab mu nime ja tahab lobiseda. Minu pahase märkuse peale, et on öö ja normaalsed inimesed magavad, teatas ta, et öösel pidi mõte paremini jooksma. Aga ega ma päris täpselt teada saanudki, kes see oli, kes mulle helistas. Ta väitis, et tal oli telefonis mu nimi ja number ja ilmselt olin ma selle talle ise andnud kunagi. Nojah... eks seda on juhtunud küll... varem, siis kui ma veel noor ja rumal olin :p
Mul läks 5 minutit aega, et talle selgeks teha, et on öö ja ma tahan magada ja ei ole huvitatud temaga lobisemisest ega ka kokku saamisest (äärmiselt lihtne on "ei" öelda, kui oled unine ja ainus soov on kõne lõpetada ja tagasi magama minna).

Pedja-Pede-Emajõgi

Just sellisel marsruudil nagu pealkirjas on (kui te enne kuulnud ei ole, siis Eestis on tõepoolest olemas Pede jõgi), liikusime me sel nädalavahetusel. Kanuudega. Seekord olid meil alumiiniumist kanuud (ma polnud varem selliseid eriti näinudki). Fortuuna tahtel sain mina endale kanuukaaslaseks ühe meie kahest meessoost matkalistest (noh, kui aus olla, siis ega teine tegelikult üldse polnudki ju loosirattas). Vaatamata sellele, et ta ei olnud kunagi varem kanuuga sõitnud, saime kenasti hakkama. Nojah, alguses kiskus asi natuke paremasse kaldasse kohati, aga pärast kohtade vahetust hakkas asi edukamalt minema (läksin ise ninasse ja lasin meesterahva tüüri juurde).
Esimene peatus tuli seekord päris ruttu - käisime vaatetornis, mis oli üsna alguspaiga lähedal. Istusime natuke, pritsisime üksteist OFFiga, proovisime kohaliku köiskiigu ära (ja ei kukkunudki jõkke) ja siis liikusime edasi. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema, tuli varsti otsida koht kehakinnituseks. Seekord ei olnud see koha otsimine sugugi nii lihtne nagu Koiva peal - kaldad ei olnud sugugi mitte liivaranna nägu. Lõpuks otsustasime teha söögipausi kohas, kust nagu nii tuli kanuusid maad mööda lohistada. Koht ise oli suhteliselt mudane, nii et T.S. kaotas oma plätud mutta ära. Ta ise sellest erilist numbrit ei teinud, aga meie võtsime ette suure päästeoperatsiooni ning läksime mutta sobrama. Otsing kandis vilja - L leidis mõlemad plätud üles ja pärast puhtaks loputamist kõlbasid need jälle jalga panna. Peale kehakinnitust läksime jälle liikvele. Enne veel üritasime oma asukohta kaardil määratleda (hiljem selgus, et see oli meil enam-vähem õnnestunud), et teada saada, kui palju veel minna on. Seekordne distants oli umbes kaks korda pikem kui eelmisel aastal. Ja jällegi ei osanud kohe millegi järgi oma asukohta määrata, nii et mingil hetkel kui õlad ja käed juba valusaks hakkasid muutuma, tekkis tõsine vajadus GPSi või millegi sellise järele, millega oleks võimalik teada saada, kui palju siis veel Londonini on (üks mootorpaat sõitis vastu ja teatas, et Tallinn pole enam kaugel, aga kahjuks ei taibanud õigel ajal küsida, et kuidas Londoniga on). Õnneks nägime varsti paremalt poolt jõge sisse tulemas ja järeldasime, et tegu on Põltsamaa jõega, mis ühineb Pedjaga ning nüüd oleme Pede jõe peal ja Londoni (ehk siis ööbimispaik) pole enam kaugel. Ja õigus meil oli - varsti nägime L-i ja M-i kaldal. Olgugi, et nad soovitasid meil pikad püksid kanuus jalga tõmmata sääskede kaitseks, läksime ikkagi kaldale lühikeste riietega. Ja kohe ründas meid ka tõsine sääserügement. Ma pole elu sees nii palju sääski korraga näinud, nagu seal oli. Egas midagi, võimalikult ruttu pikad riided selga ja tuli üle elada. L ja M sõitsid korra tagasi, et vaadata, kas teisi ei paista veel. Tulid tagasi sama targalt, aga varsti juba hakkasid teised kanuud paistma. Tervitasime neid rõõmuhõisetega. Kahjuks ei õnnestunud kõigil turvaliselt kaldale saada - ühest kanuust kukkusid kaldele tõmbamise käigus inimesed välja. Õnneks jäid kõik terveks ja said ruttu kuivad riided selga panna. Õhtu möödus süüa tehes (supp, lõkkevorstid, tuhakartulid) ja okstega vehkides (muidu ei saanud kuidagi sääskedest lahti). Nii kesköö paiku olid aga üllataval kombel sääsed kadunud. Ja endalgi hakkas väsimus võimust võtma. Vaid kaks eriti vastupidavat meist jäid lõkke äärde laulma (ülejäänud olid telgis ja üritasid magama jääda). Lõpuks väsisid nemadki ja järele jäi vaid linnulaul (neid lõõritas seal kah päris palju).
Hommikul peale sööki, nõudepesu, veel ühte otsimisaktsiooni (T.S.-i üks plätu oli eelmisel õhtul taas mutta varjunud, aga seekord seda leida ei õnnestunudki) ja asjade pakkimist alustasime taas sõitu. Nii mõnedki kehaosad ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks oli see teekond lühem ja ka tunduvalt kergem, kuna Pede jõgi oli palju sirgem ja varsti jõudsime Emajõele, kus oli päris tugev vool, nii et kohati ei pidanudki sõudma, liikusime niisama ka edasi. Me olime taas kohti vahetanud ja nüüd olin mina tüüris (paar korda põrutasime kaldale natuke lähedale, aga üldiselt püsisime kursil). Ühel hetkel sõitis meile mootorpaat vastu. Et mitte lainetuses ümber minna, keerasime ennast jõele risti ja jäime kenasti vee peale. Varsti jõudsimegi ujumissilla juurde, kuhu kanuudele järgi pidi tuldama. Tõmbasime kanuud kaldale ja sättisime ennast ootama. Jõudsin isegi korra ujumas käia, nii et see on ka nüüd tehtud. Eriti kaua ootama ei pidanud, kanuutransport jõudis kohale natuke varemgi kui kokku oli lepitud. Ja nii lõppeski meie kanuumatk. Ja tulemus oli umbes sama nagu eelmisel aastal - pisut põlenud, mõningate valusate lihastega, aga rõõmus ja rahul :)

Siuhvilks ja valmis

Täna peale tööd otsisin üles ühe rehvitöökoja ja läksin uurima, kas minu poldiga rehvist veel asja saab. Töömees tuli ja vaatas, ütles, et saab asja küll, ajagu ma aga auto garaaži, nad teevad korda ja panevad kohe alla ka. Ja nii oligi - mul jäi üle ainult vaadata ja imestada, kuidas mõne minutiga oli rehv parandatud ja ratas auto allagi pandud (ise meenutasin, kuidas mina eelmine nädal võimlesin selle ratta kallal :p). Aga jah, neil on ka muidugi proffesionaalsemad tööriistad kasutusel.
Üks huvitav asi hakkas veel silma - seina peal oli läbipaistev kastike, kust vaatasid vastu rahatähed ja peal oli silt "Töö kiire ja korralik". Päris hea mõte... eks inimesed annavad vabatahtlikult ikka parema meelega raha välja kui sunniviisiliselt mingi hinnakirja alusel.

Kiirvisiit pealinna

Tegin nädalavahetusel kiirvisiidi pealinna, et üle vaadata mõningate sugulaste elamised ja ka sugulased endid.
Reede õhtul tormasin kohe peale tööd rongile. Jaamas oli vend koos pisipõnniga juba vastas. Põnn oli auto tagaistmel oma toolis ja mind juhatati ka tagaistmele, sest laps nõudis, et ma tema kõrval istuks :) Poes jagas ta meile juhiseid, kes peab käru lükkama ja kes asju kärusse asetama. Ja autoõidu ajal teatati igast trollist möödudes, kuhu see troll sõidab (laps on tõsine trollifänn). Peale poeskäiku jõudsime venna juurde. Kuigi ta on seal umbes aasta aega elanud, pole ma varem talle külla jõudnud. Aga päris kena elamine.
Laupäeval läksime koos vennaga teisi sugulasi vaatama. Ka neil polnud ma enne külas käinud ja mis veel tähtsam - 5 ja poole kuused kaksikud tüdrukutirtsud oli ka vaja üle vaadata (nemad olidki tegelikult põhiettekääne Tallinna minekuks). Toredad olid. Vanemate sõnul on üks isa nägu ja ema iseloomuga, teine ema nägu ja isa iseloomuga (lapse isa arvates ideaalne naine :p).
Peale mõningast aias istumist ja lobisemist ja laste imetlemist oligi aeg lapsevanemad igapäevatoimetuste juurde tagasi lasta ja minul bussi peale minna, sest Tartus ootas mind üks sünnipäev.