Pedja-Pede-Emajõgi

Just sellisel marsruudil nagu pealkirjas on (kui te enne kuulnud ei ole, siis Eestis on tõepoolest olemas Pede jõgi), liikusime me sel nädalavahetusel. Kanuudega. Seekord olid meil alumiiniumist kanuud (ma polnud varem selliseid eriti näinudki). Fortuuna tahtel sain mina endale kanuukaaslaseks ühe meie kahest meessoost matkalistest (noh, kui aus olla, siis ega teine tegelikult üldse polnudki ju loosirattas). Vaatamata sellele, et ta ei olnud kunagi varem kanuuga sõitnud, saime kenasti hakkama. Nojah, alguses kiskus asi natuke paremasse kaldasse kohati, aga pärast kohtade vahetust hakkas asi edukamalt minema (läksin ise ninasse ja lasin meesterahva tüüri juurde).
Esimene peatus tuli seekord päris ruttu - käisime vaatetornis, mis oli üsna alguspaiga lähedal. Istusime natuke, pritsisime üksteist OFFiga, proovisime kohaliku köiskiigu ära (ja ei kukkunudki jõkke) ja siis liikusime edasi. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema, tuli varsti otsida koht kehakinnituseks. Seekord ei olnud see koha otsimine sugugi nii lihtne nagu Koiva peal - kaldad ei olnud sugugi mitte liivaranna nägu. Lõpuks otsustasime teha söögipausi kohas, kust nagu nii tuli kanuusid maad mööda lohistada. Koht ise oli suhteliselt mudane, nii et T.S. kaotas oma plätud mutta ära. Ta ise sellest erilist numbrit ei teinud, aga meie võtsime ette suure päästeoperatsiooni ning läksime mutta sobrama. Otsing kandis vilja - L leidis mõlemad plätud üles ja pärast puhtaks loputamist kõlbasid need jälle jalga panna. Peale kehakinnitust läksime jälle liikvele. Enne veel üritasime oma asukohta kaardil määratleda (hiljem selgus, et see oli meil enam-vähem õnnestunud), et teada saada, kui palju veel minna on. Seekordne distants oli umbes kaks korda pikem kui eelmisel aastal. Ja jällegi ei osanud kohe millegi järgi oma asukohta määrata, nii et mingil hetkel kui õlad ja käed juba valusaks hakkasid muutuma, tekkis tõsine vajadus GPSi või millegi sellise järele, millega oleks võimalik teada saada, kui palju siis veel Londonini on (üks mootorpaat sõitis vastu ja teatas, et Tallinn pole enam kaugel, aga kahjuks ei taibanud õigel ajal küsida, et kuidas Londoniga on). Õnneks nägime varsti paremalt poolt jõge sisse tulemas ja järeldasime, et tegu on Põltsamaa jõega, mis ühineb Pedjaga ning nüüd oleme Pede jõe peal ja Londoni (ehk siis ööbimispaik) pole enam kaugel. Ja õigus meil oli - varsti nägime L-i ja M-i kaldal. Olgugi, et nad soovitasid meil pikad püksid kanuus jalga tõmmata sääskede kaitseks, läksime ikkagi kaldale lühikeste riietega. Ja kohe ründas meid ka tõsine sääserügement. Ma pole elu sees nii palju sääski korraga näinud, nagu seal oli. Egas midagi, võimalikult ruttu pikad riided selga ja tuli üle elada. L ja M sõitsid korra tagasi, et vaadata, kas teisi ei paista veel. Tulid tagasi sama targalt, aga varsti juba hakkasid teised kanuud paistma. Tervitasime neid rõõmuhõisetega. Kahjuks ei õnnestunud kõigil turvaliselt kaldale saada - ühest kanuust kukkusid kaldele tõmbamise käigus inimesed välja. Õnneks jäid kõik terveks ja said ruttu kuivad riided selga panna. Õhtu möödus süüa tehes (supp, lõkkevorstid, tuhakartulid) ja okstega vehkides (muidu ei saanud kuidagi sääskedest lahti). Nii kesköö paiku olid aga üllataval kombel sääsed kadunud. Ja endalgi hakkas väsimus võimust võtma. Vaid kaks eriti vastupidavat meist jäid lõkke äärde laulma (ülejäänud olid telgis ja üritasid magama jääda). Lõpuks väsisid nemadki ja järele jäi vaid linnulaul (neid lõõritas seal kah päris palju).
Hommikul peale sööki, nõudepesu, veel ühte otsimisaktsiooni (T.S.-i üks plätu oli eelmisel õhtul taas mutta varjunud, aga seekord seda leida ei õnnestunudki) ja asjade pakkimist alustasime taas sõitu. Nii mõnedki kehaosad ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks oli see teekond lühem ja ka tunduvalt kergem, kuna Pede jõgi oli palju sirgem ja varsti jõudsime Emajõele, kus oli päris tugev vool, nii et kohati ei pidanudki sõudma, liikusime niisama ka edasi. Me olime taas kohti vahetanud ja nüüd olin mina tüüris (paar korda põrutasime kaldale natuke lähedale, aga üldiselt püsisime kursil). Ühel hetkel sõitis meile mootorpaat vastu. Et mitte lainetuses ümber minna, keerasime ennast jõele risti ja jäime kenasti vee peale. Varsti jõudsimegi ujumissilla juurde, kuhu kanuudele järgi pidi tuldama. Tõmbasime kanuud kaldale ja sättisime ennast ootama. Jõudsin isegi korra ujumas käia, nii et see on ka nüüd tehtud. Eriti kaua ootama ei pidanud, kanuutransport jõudis kohale natuke varemgi kui kokku oli lepitud. Ja nii lõppeski meie kanuumatk. Ja tulemus oli umbes sama nagu eelmisel aastal - pisut põlenud, mõningate valusate lihastega, aga rõõmus ja rahul :)