Eelista ökomärgist

Nii nagu eelmisel aastal, nii ei saanud ma ka sel aastal kõrvale jääda ERLi ökomärgisega toodete esiletõstmise kampaaniast. Enamus tooteid on juba tuttavad. Valisin ka seekord märgituspoeks Rimi. Aga erinev on märk ise. Ja ka kampaania nimi - rohelise toote kampaania ja sellest tulenevalt ka selline heleroheline mummuke, millele valgega roheline peale kirjutatud on (üritasin pildi ka tekitada... udune tuli, aga annab ettekujutuse).

Parem hilja, kui ....

No arumaimõista. Kõik muud sünnipäevad püsivad meeles, aga blogi sünnipäev kipub õigel päeval ununema. Kusjuures päev-paar enne oli mul meeles.
Aga igatahes, neljapäeval (22. jaanuar) sai minu blogi ka 4-aastaseks.

Tihe nädalavahetus

Hakkas teine juba reedel vinge peoga pihta - Tartumaa KOVide uusaastapidu. Oli tantsu, tralli, nalja, naeru, süüa, juua, isetegevust ja esinemisi. Oli inimesi, kelle kohalolekut sellel üritusel olin juba ette aimanud ja oli neid, kelle nägemine seal peol mind üllatas. Ja meie olime viimased lahkujad (see olevat juba traditsioon). Koju jõudsin nii kolme paiku (ja olgem ausad, mitte just kõige kainemas olekus.... )
Hommikul kaua magada ei saanud, tuli asjad kokku panna ja võimalikult varasele bussile jõuda. Olin plaaninud kella 10sele jõuda, aga ei suutnud siiski esimes(t)e äratusheli(de) peale ennast püsti ajada ja nii jõudsin 10.30 bussile (mis tuleb Narvast ja mille bussijuht mulle isegi pileti hinda vene keeles ütles). Võrus tuli kõigepealt mõned poekäigud ette võtta ja siis kui pakilisemad asjad tehtud olid, otsustasin, et tukun veits (selline kudend räime tunne oli peal). Ja nii me siis tegimegi lõunauinakut - mina ühes toas, vennanaine koos oma pojaga teises toas :) Kui üles ärkasime tulid vanaema ja vanaisa ning ema sünnipäevapidu võiski alata.
Ka järgmisel hommikul ei olnud mahti kaua magada. Esiteks teatas kahejalgne nelja-aastane "äratuskell" kõva häälega, et ta on buss ja nüüd on Lennujaama peatus (ühistranspordivahendite fänn nagu ta on). Selle hõike peale manitseti ta küll vaiksemaks, aga mul tegelikult oligi vaja ennast võimalikult vara üles ajada, et jõuda veel sõbranna juures käia. Nii et ei mingit teise külje keeramist ja voodis mõnulemist, vaid krapsti üles ja tegutsema. Jalutasime natuke talvises lumesajus, pärast rääkisime veel teetassi taga juttu ning juba oli aeg koju tagasi tulla, sest seekord oli Tartusse tagasi jõudmisega natuke kiire. Kella neljaks oli vaja koosolekule jõuda. Ja jõudsin ka.

ee... meem

Maailmaparandaja viskas siis jällegi ühe meemi. Käesoleva meemi reeglid:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi.

Niisiis:
1. Pere Sellega polnud erilisi probleeme, kuna mul on endal ka sama sildike postituste puhul kasutusel ju.
2. Sõprus Sellega polnud ka nagu probleemi - võtsin aga sildiga "pidu" postitused lahti ja valisin sealt ühe välja.
3. Armastus Vat sellega oli tõsine probleem. No ei kirjuta sellistel teemadel. Lõpuks leidsin ühe postituse, kus sõna vähemalt sees leidus :)
4. Iseendast Sellega oli ka natuke keerulisem. Paljudes postitustes on midagi minust, võibolla oleks mõni asjakohasem ka kusagil olnud, aga lihtsalt ei leidnud üles. Aga igal juhul see iseloomustab ka päris hästi.
5. Varia Valdkonna osas ei tekkinud küsimustki - eks ma miskit rohelist ikka siia poetan :) Nii et valisin lõppenud aastast ühe vahva rohelise aktsiooni välja.

Ja nüüd selle meeminduse üks keerulisemaid osasid - edasiloopimine.
Kuna ma loen ainult selliseid blogisid, mille omanikku ma ise ka tunnen, siis piirdun ka kolme meemisaajaga, kui keegi tunneb, et tahaks endale meemikest, siis olge lahked ja võtke.
Mina annan edasi neile:
Saarlanna
Mätta Räpsaja
Lumeuss

Naised

Sõprus, armastus, perekonnasuhted, eneseteostus... ja ei ühtegi meest ekraanil. Kuigi tuleb tõdeda, et ma märkasin viimast asjaolu alles siis kui nii umbes 2/3 filmist oli läbi... :p
Mina teadsin enne kinno minekut filmist vaid mõnerealist tutvustust. Ja jäin filmiga rahule. Paar inimest, kes olid treilerit näinud, olid natuke pettunud - nad ootasid enamat. Sama asja on ka minul mõne filmiga juhtunud, nii et siit teeks järelduse - ei ole mõtet enne treilerit vaadata, parem vaata kogu film ära, nii saad parema elamuse. Kuigi nii on ilmselt ka raskem otsustada, millist filmi vaadata.

Töövõit

Nagu ma siin blogis ka ilmselt maininud olen, on praegu seis selline, et tööjuures on 4 sööjat, kellest 3 (ehk siis kõik peale minu) on mehed. Mis omakorda tähendab seda, et keegi peale minu nõusid ei pese. Siiski, paar korda on juhtunud, et on oma taldrik puhtaks pestud. Aga eile juhtus selline lugu, et tulin mina puhtaks pestud taldrikutega tagasi puhkeruumi, kus ülejäänud töökaaslased leiba luusse lasid ja vestlesid. Hakkasin radiaatoril kuivavat rätikut võtma, kui üks töökaaslastest küsis naljaga pooleks, et kas annan neile kõigile nüüd rätikud. Sellist asja ei lasknud ma endale 2 korda öelda - vastasin selle peale "Aga palun!" ja andsin kõigile kolmele rätikud kätte. Ja kuivatasid kenasti nõud ära :D Vat seda saab nimetada töövõiduks. Töövõiduks kolleegide ümberkasvatamise osas ;)

R.I.P. Kilu

Nüüd on ka Kilu (ehk õige nimega Kiluvürts) läinud. Juba mõni päev tagasi oli teine kahtlaselt passiivne. Laupäeval enne bussile tõttamist ei olnud aga kontrollida tema seisukorda. Täna igal juhul oli kindel, et see kala enam ei ela. Ei teagi, kas asi oli selles, et tubades vahepeal jahedaks läks või oli miski muu probleem või lihtsalt vanus (ta oli nii umbes 4 aastat vana, nende kalade eluaeg peaks olema 3-5 aastat).
Rohkem ma ilmselt kaladega sahmerdama ei hakka. Mulle istuvad siiski rohkem sellised neljajalgsed loomad, keda saab paitada (eelkõige kassid ja küülikud).

Mitteametlikult

Laupäeval toimus T. mitteametlik sünnipäevapidu ehk lihtsalt tore koosviibimine sõpradega juhuslikult sünnipäevalähedasel ajal. Seekord tema õe juures (siinkohal suur kiitus õele, et ta meil sinna koguneda lasi... põrand igaljuhul sai vist igast joogist oma osa... ja mõnest söögistki... siit moraal: ilma vaibata põrand on parem, sest seda on lihtsam puhastada).
Et asi ainult lobisemiseks ei jääks, lasti meil kõigepealt näpuosavust harjutada. Mõningate jubinate kokku-lahti harjutamisega saime hakkama, mõned jäidki mõistatuseks. Edasi läks inimeste sildistamiseks. Väikeste vihjete (mõnel puhul lausa etteütlemise) abil lahendasid kõik oma identiteedikriisi ära ja said aru, kes nad tegelikult on. Ja siis tuli Aliase aeg. Mina sattusin Maniga ühte tiimi. Läks päris hästi (esimesena meenus küll üks kord, kus nad M.-ga paaris olid ja mitu ringi avatud voorus istusid, sest nad ei saanud ise ühtegi punkti), eriti arvestades seda, et meid oli siiski ainult 2 (võitjad olid kolmekesi võistkonnas... ja neil oli Maailmaparandaja).
Ja siis tuli enam mitte nii ontlik mäng. Tõde või tegu? Kui naabrid oleks trepikojas liikunud või Man ärkvel olnud, oleks nad nii mõndagi näinud/kogenud. Aga need, kes ärkvel olid ja kaasa mängisid said sellest kõigest osa. Tegelikult jäi asi ikkagi täitsa sündsuse piiridesse (kuigi jah, see tüüp, kes meie seltskonnas esimest korda viibis, võis päris huvitama mulje meist saada :p).
Kuigi Man oli esimene äravajuja ja hommikul ka esimene ärkaja (ning poes käis ja meile pannkookegi küpsetas), ei olnud ta valmis tagasi Tartusse sõitma. Nii et ei jäänud mul muud üle, kui rooli istuda. Seega, esimest korda elus sõitsin Tallinnas (ja seda veel sellise autoga, millega ma polnud varem kordagi sõitnud ja millel tagumine käik ebanormaalses kohas asetseb... seda viimast ei läinud küll Tallinna piires rohkem vaja, kui maja eest ära minema hakates). Õnneks oli marsruut lihtne... ainult ringteid oli sinna ikka isuga tehtud. Ja mina arvasin, et Tartu linnavõimudel on mingi värk nende ringteedega... tuleb välja, et Tallinnale ei saa ligilähedalegi. Aga jõudsime õnnelikult kohale (loodetavasti jõudis õigel ajal bussijaama ka see buss, mis pea terve tee meil sabas istus), minu maja ees muidugi läks Man ise rooli, nii et seda, kas ka tema ilusasti koju jõudis, ma ei tea.

Austraalia

Käisime eile J.-ga kinos. Vaatasime Austraaliat. Hea film. Silmailu oli ka - ilusad loodusvaated, meeletult armas aborigeenipoiss (või noh õigemini aborigeeni ja valge järeltulija, ehk siis kreeminägu) ja Hugh Jackman muidugi (hämmastav kuidas üks mees habemega nii metsik ja ilma habemeta tõeliselt ponks poiss välja näeb.... ja ausalt öeldes on mõlemad variandid silmale rõõmuks)... meestele ilmselt pakub silmailu pigem Nicole Kidman.
Nii et kel mõte kinno minna, soovitan.

Üks hea ütlus, mis filmist kõlama jäi: "Just because it is so, doesn't mean that it has to be that way."

Harrastusfotograaf plõksib

Käisin kolmapäeval ja neljapäeval väljas jalutamas ja pilte klõpsimas. Lehe jaoks. Panen mõned siia ka.

Nagu näha, oli kolmapäeval pilves ilm.

Neljapäeval see-eest oli selge ja karge talveilm. Pärastlõunal, kui ma pilte tegema läksin, polnudki enam väga külm, aga sellel näpul, mis nupule vajutas, hakkas ikka suht külm.

Tegemist vajavate asjade nimekiri

Uusaastalubadused ma selle nimekirja kohta öelda ei tahaks. Pigem asjad, mida tahaks/oleks vaja teha.

* autole uued kojamehed osta
* need suitsuandurite ülespanemise käigus tekitatud liigsed augud kinni pahteldada
* minna verd andma
* lõpetada vähemalt üks neist raamatutest, mis pooleli on
* ....

Kindlasti oli veel midagi, mis mulle vahepeal pähe tuli, aga kuni pole leiutatud ikkagi sellist seadeldist, mis mu mõtted automaatselt blogisse üle kannaks, jääb ikka mõni asi kirja panemata.

***

Aga midagi uut olen ma sel aastal juba õppinud - õhupallidest vahvate asjade väänamist (ühest õhupallist koera tegemist ja kahest õhupallist lille tegemist). Seda kõike ühel peol, kus olid koos nii suured kui väikesed lapsed ja kõigil oli lõbus.

Aasta vahetumisest

Kui kutsutakse toredate inimeste poolt mõnusasse kohta aastat vahetama, ega siis ei saa ju ära öelda. Nii ma siis seadsingi peale poolikut tööpäeva sammud bussijaama poole ja istusin pisikesse Sarbussi bussi. Kes vähegi saarel käinud, teavad, et see buss viib üle Suure Väina. Seekord ma väga palju kaugemale sellega ei sõitnud ka (ok, üle Väikse Väina ka, aga siis aitas), sihtkohta viis mind hoopis Milli. Kohati meenutas sõit küll safariparki, sest iga natukese aja tagant vahtis või vilksas mõni loom tee ääres. Eriti hulluks läks asi Sõrves, kitsed ei tahtnud enam tee äärde äragi mahtuda. Aga jõudsime ilma laipadeta ikka ilusti kohale (Mps küll rääkis meile oma eelnevatest vastupidistest kogemustest).

Enne uue aasta kohale jõudmist käisime Maailmaparandajaga saunas ja lugesime kõik näärivanale luuletusi (võrdõiguslikkuse printsiibi kohaselt oli kõigil ühesugune kingituse sisu... Karl välja arvatud (eks mõned ole ikka ju võrdsemad kui teised)). Keskööl läksime välja paugutama (päris uhke tulevärk oli) ja prussakaid lennutama (ei tahtnud teised hästi lennata). Lisaks tegime kõnesid ka teistesse peopaikadesse, et võimalikult paljudele inimestele head uut aastat soovida.


Minu jaoks venis pidu päris pikaks. Tegelikult oli mul nii nelja paiku plaanis magama minna, aga siis sattusime M.-ga jutusoonele ja mõni aeg hiljem tuli ka A. baarist tagasi ning jutuks tuli kevadine päikesetõusu vaatamine. Ja loomulikult koorus sealt välja idee minna ka sel hommikul vaatama, kuidas päike tõuseb. Ainus häda oli selles, et kell on umbes kuus ja päike ei taha mitte enne üheksat tõusta. Noh, nii poolteist tundi läks lobisedes mööda, M. jõudis vahepeal magama minna ja Une-Mati kippus kallale. Aga kange tahtmine oli ikka see päike ära näha. Enne kaheksat läksimegi siis vaatama, et kui kaugel see päike nüüd omadega siis ikkagi on. Käisime ühes kohas ja läksime teisegi (et madalikul kinni olevat laeva vaadata)... vahepeal läks juba täitsa valgeks, aga päike veel nina välja pista ei tahtnud. Infotelefonilt saime teada, et nii umbes kolmveerand tundi läheb veel aega. Väljas oli aga külm ja soe tuba koos padjaga pea all tundus liiga ahvatlev, nii et otsustasime ikkagi tagasi minna.

Kui millalgi peale lõunat silmad lahti tegin, oli päike kõrgel taevas. Aasta esimene päev tervitas ilusa ilmaga... kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on sel aastal iga päev päike ennast näidanud.