Infoks

Kui kedagi huvitab, mida ma eile hilisõhul tegin, siis vihje saab siit.

Treenin palju jaksan

Otsustasin, et tuleb ikka hakata regulaarselt füüsilist koormust rakendama. Esimesena võtsin luubi alla Eedenis asuva spordiklubi, mis lubas nädal aega 99 eegu eest trennis käia.

Eile oli esimene trenn. Valisin ringtreenigu. Ehk siis vana sõber jõusaal. 12 harjutus, 3 ringi. Õnneks oli uusi teisigi, nii et oli kellele ette näidata, mis ja kuidas teha. Treener ise oli väga muhe, huumorimeelega ja pealekauba veel kena ka.

Soojendus meenutas kooliaegsed kehalise kasvatuse tundi - õlaringid, käte vibutused, puusaringid. Pärast lühikest soojendust asusime asja kallale. Loomulikult ei olnud mul kõik 12 harjutust kohe meelde jäänud, aga treener oli tähelepanelik ja tuli juhendas, kui miskit valesti tegin või abitu näoga ringi vahtisin.

Esimene ring sai läbi, st kõigil kõik 12 harjutust tehtud, lasti natuke puhata ja siis uus ring. Nüüd hakkas juba natuke tunda andma, et justkui oleks midagi juba teinud. 45 sekundit, mis iga harjutuse jaoks anti, tundus väga erineva pikkusega. Olenevalt harjutusest. Mõne puhul polnud asigi, teise puhul venis. Pärast 12 harjutust oli jälle aeg puhkuseks ning siis viimasele ringile. Nüüd olin juba suht võhmal. Aga siiski oli midagi eelnevate ringidega ka meelde jäänud, ühe harjutuse puhul, kus treener mind paar korda üle juhendama oli pidanud, tuli viimane kord juba õigesti välja.

Kui kolm ringi läbi, tulid venitused ning siis oli trenn läbi. Ja mina olin ka suht läbi. Korraks käisin saunast ka läbi (lootuses, et ehk teeb lihased pehmemaks). Täna aga tuleb tõdeda, et väga ei aidanud. Reie-, tuhara-, õla- ja rinnapiirkonna ning kõhulihased annavad ikka tunda. Kuna treener väitis, et ülejärgmisel päeval on kõige hullem, tõotab homme hullemaks minna. Näis. Muidu pole hullu, aga kui oled mõnda aega istunud ja siis püsti tõused, oleks nagu puujalad all.

Täna treeningprogramm jätkus. Seekord aga paljukuuldud pilates. Tükk maad rahulikum. Aga harjutusi tehes pidin pidevalt treenerit piiluma, sest suusõnaliselt antud juhised tekitasid enamasti möh-reaktsiooni. Ei saa öelda, et trenn nüüd liiga lihtne oleks olnud, ikka natuke pingutust oli ka. Üldiselt oli päris mõnus ja aeg läks kiirelt.

Kiibistatud

Esmaspäeval käisin KMAs. Pass ületas suvel kõlblikkuse aja ning otsustasin igaks võimalikuks puhuks ikkagi teha selle uue passi.

1. ülesanne - pilt.

Istun kabiini, toksin isikukoodi sisse, sätin ennast õigesse asendisse, sätin veel. Pagan, liiga kaua sättisin, asi algas otsast peale. Noh, teeme siis uuesti - isikukood, seekord sätin kiiremini, pildistame. Esimene pilt tuli hirmus. Üritan teise pildi jaoks paremat nägu teha. Natuke rõõmsamat. Juba parem. Kolmas umbes samamoodi.

Lähen võtan numbri ja suundun klienditeenindaja juurde. Tema võtab mu pildid lahti ja teatab, et saab ainult esimest pilti kasutada, kuna teistel ma naeratan (hmh.... omaarust ma püüdsin lihtsalt mitte nii surmtõsist nägu teha). Esimene pilt oli jube. Saan loa kiirelt uued pildid teha. Siirdun jälle boksi ja kordan juba tuttavat protseduuri. Üritan olla surmtõsine, aga jääda enda nägu (ega väga ei õnnestunud). Seekord pildid sobivad.

2. ülesanne - sõrmejäljed

Edasi tuleb anda sõrmejäljed. Kõigepealt lükatakse mulle juhend ette ning siis see jubin, kuhu sõrmega vajutama peab. Vajutan sõrmega, miski jama on. Klienditeenindaja palub mul sõrm korraks niisutatud padjakesele vajutada, et äkki on liiga kuiv. Niisutan sõrme, aga ikka pole asi õige. Mul palutakse sõrm ära võtta. Ootan natuke kuni klienditeenindaja arvutis miskit sätib. Teine katse. Vajutan, vajutan tugevamini, nüüd sobib. Teine sõrm. Sellega läheb õnneks kiiremini (juba kogenum :p).

Sõrmejäljed antud, saan ka riigilõivu ära maksta, ning siis on kõik ja edasi jääb vaid oodata teadet passi valmimise kohta. Arvestasin ikka nädala-paariga. Aga tundub, et passimeistritel ei ole palju tööd. Eile sain teate, et valmis on. Täna käisin ja tõin ta ära. Tõdesin, et perforeeritud kujutis näeb parem välja kui pilt.

Möödunud nädalavahetuse tegemised

Blogi on vahepeal unarusse jäänud. Mitte et mul midagi kirjutada ei oleks, aga lihtsalt ei jõua selleni. Täna üritan seda viga parandada.

Sai pulmas käidud ja tv-st sai pidulikult tb (ma vahetasin juba telefonis ja Hotmaili kontaktides ka nime ära). Sõit peopaika oli üsna pikk ja mitmete peatustega, aga tore. Kuigi kõht natuke nurises. Ja otse loomulikult tuli tühja kõhu peale kohe kolm tervitusnapsu jutti võtta. Mind aga on õpetatud viina põhjani jooma (asjaolu, millesse mu ema teatava negatiivsusega suhtub), mis tähendas, et sööma hakates katus juba natuke lidus. Mõned kohustuslikud tervitusnapsud olid veel ning seejärel keerasin pitsi teisipidi ja edasi jõin morssi. Tantsu sai ka vihutud. Meid ristiti kuldkabujalakesteks (etendasime lava ees tantsutüdrukuid). Millegipärast ütlesid bändimehed alati enne kõige ebamäärasema rütmiga lugusid, et kui samme ei oska, siis vaadake

kuldkabujalakeste pealt. Aga üks oluline tähelepanek - järgmine kord pulmariietuse valimisel tuleb veenduda, et selles riietuses saab jive'i tantsida. Loomulikult oli ka traditsioonilisi pulmamänge ning pärgki mängiti maha. Ehk siis järgmine kord löövad pulmakellad juba Maailmaparandajale ja Mpsile :) Ah jaa... mina olin seekord protokollija ametis.

Pulmast läksime koos Crexi ja Jupijumalaga suht varakult ära. Nemad vaesekesed said veel vähem magada, mina natuke rohkem, aga meil mõlemal olid ees sportlikud üritused. Minul juba neljandat korda rattamaraton. Esimest korda sõitsin seda suurema seltskonnaga. Eelnevatel aastatel olen üksi käinud. Sellest tulenevalt oli seekordne aeg ka pea tund aega kehvem. Meil olid seltsis erineva ettevalmistusega inimesed ja kuna kogu asja mõte oli pundina pildile jäämine, ootasime aeglasemaid aeg-ajalt järgi. Paar tüüpi olid küll nii kannatamatud, et kimasid eest ära

ning lõpetasid pea 1,5 h varem, aga põhigrupp püsis koos. See

tähendas ka pikemaid pause toitlustuspunktides (seal sai punt kokku kogutud enne uuesti rajale asumist). Enne lõppu korjasime taaskord endid kokku ning viimase kilomeetri sõitsime kenasti koos. Ühel kaaslasel tuli just enne finišikoridori jõudmist rattal kett maha, aga saime siiski kenasti finišisse. Kuna meil kõigil olid rohelised särgid, pidas kommentaator meid SEB võistkonnaks (kuigi roheline roheliseks, meie särgi toon on ikka totaalselt erinev seebipanga omast). Sellist asja ei saanud aga kuidagi lubada ja nii ma hõikasin talle sealt putkast möödudes :"Rohelised, mitte SEB". Selle peale tuli pobinat poliitilise reklaami mittetegemise kohta ning järgmisel hetkel ulatati meile kohukesed. Võtsime asjad (või noh, mõnele lausa toodi kätte need... vot milline teenindus) ning suundusime sööma. Esialgu teatati, et supp ja kuklid on otsas. Siis tuli info, et poole tunni pärast saab suppi. Selle jõudsime ära oodata (kukleid nad juurde ei küpsetanud, aga pole hullu, rajal sai neid söödud ka). Siis saime teada, et medaleid oli vähem, kui osalejaid. Lubati postiga järele saata. Eile edastati mulle ka korraldaja pikk ja põhjalik vabandav selgitus selle kohta, miks tagumise otsa rahvas mõnedest asjadest ilma jäi. Noh, ikka juhtub.

Lubadused, lubadused

Eile sai täidetud üks uusaastaülesanne/lubadus. Autol on uued kojamehed. Vahetamine ei olnud üldse nii lihtne, kui on abis inimene, kes seda kunagi varem teinud ei ole. Aga tehtud sai. Ja uued on ikka paremad küll :)

Vaatasin üle ka teised selleks aastaks püstitatud ülesanded. Üks vahib mulle pidevalt laest vastu ja tuletab ennast meelde, aga ehituspood on ju tervelt mõnisada meetrit kodust... Verd pole ka sel aastal anda jõudnud, kuigi mõte on pidevalt peas, et võiks seda teha... aga aasta pole veel läbi ka ju.

Korralagedusest ja sireenidest

Häbematuse tipp ma ütlen. Kui ühel päeval lepitakse kokku, et järgmine päev tuleb inimene vald lammutusloa taotlusega ja järgmisel päeval öeldakse mulle, et hoone on öösel kokku lükatud, siis see on täielik nahhaalsus. Korda ei mingisugust. Seaduste peale sülitatakse. Midagi tuleb ette võtta...

***

Ma olen tihti mõelnud, et mis siis saab, kui tuleb kusagilt mõni alarmsõiduk huilgavate sireenide saatel, aga mul pole kuhugi eest tõmmata, et teda läbi lasta. Täna nägin, mis saab. Midagi ei saa. Huilgab autode rivis ja ootab kuni tuli fooris roheliseks läheb. Ma loodan, et miskit selle ajaga maha ei põlenud. Aga kui ikka foori taga mitu rida autosid täis on, siis ju pole kuhugi kõrvale tõmmata. Üks auto tegi seal miski veidra manöövri, aga ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas. Õnneks olin ma ise teisel pool ristmikku.

Kardulad võetud

Üle pika aja sattusin koju siis, kui oli plaanitud kartulivõtmine. Ilmateade küll üritas plaane muuta, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. Selle asemel varustasime ennast võimalikult vihmakindla riietusega. Kui põllule jõudsime tibas kergelt. Ehk siis kartulid olid parajalt sopased. Ja kindad said ka kohemaid sopaseks (mina leidsin, et sellise ilma puhul on kõige parem kombinatsioon tavalised kindad + kummikindad, siis ei saa käed nii ligaseks). Igal juhul tuleb mainida, et keep ei ole mitte kõige mugavam vihmakaitse kartulivõtmise ajal, kippus teine muudkui ette jääma. Aga vihm tugevnes ja nii tuli keebiga maid jagades kartuleid noppida. Kui esimene sats ära sai võetud, otsustas vanaisa natuke oodata traktori tagasikutsumisega, et äkki jääb vihm hõredamaks. Niisiis läksime sauna eesruumi kuivama. Selle ootamise käigus jõudsin ka kempsule pilgu peale visata - isa oli karkassi valmis saanud ja pool katustki oli peal. Ukse sisse nõudsime emaga südamekujulist auku, eks näis, kas ta teeb ka selle :p

Vihm sadas vahelduva eduga - kord tihedamalt, kord hõredamalt. Ühel hõredamal hetkel leidsime, et mis me ikka ootame, las traktor tuleb ja ajab uued vaod lahti. Vanaisa helistas, aga selgus, et traktorist oli seenele läinud (jube jama küll, kui mobiili pole, pead ootama, kuni mees seenelt tagasi jõuab). See tähendas, et tuli jupp aega oodata, enne kui traktor jälle kohal oli. Ja loomulikult jõudis ta täpselt siis, kui olime asunud lõunasöögi kallale. Supp tuli kiiresti sisse ajada ja tagasi põllule. Kuna vihm oli selleks ajaks päris järgi jäänud, loobusin keebist. Kartuleid oli vähe ja need, mis olid, olid pigem kääbuskartuli nime väärt, nii et töö edenes kiiresti. Varsti olid jälle vaod võetud ja seekord läks vanaisa autoga traktoristile järgi (traktori jättis ta meie põllu serva, aga keegi ei söandanud ise sellega põllule minna). Ka viimastest vagudest ei tulnud oluliselt suuremat saaki ja varsti oligi kõik.

Kuna kell oli veel üsna vähe, läksime emaga kah seenele. Väga suurt saaki ei saanud. Seal oli küll väga uhkeid ja suuri seeni, aga need on teadupärast enamasti ussitanud. Aga piisas sellestki, mis saime.