Sai pulmas käidud ja tv-st sai pidulikult tb (ma vahetasin juba telefonis ja Hotmaili kontaktides ka nime ära). Sõit peopaika oli üsna pikk ja mitmete peatustega, aga tore. Kuigi kõht natuke nurises. Ja otse loomulikult tuli tühja kõhu peale kohe kolm tervitusnapsu jutti võtta. Mind aga on õpetatud viina põhjani jooma (asjaolu, millesse mu ema teatava negatiivsusega suhtub), mis tähendas, et sööma hakates katus juba natuke lidus. Mõned kohustuslikud tervitusnapsud olid veel ning seejärel keerasin pitsi teisipidi ja edasi jõin morssi. Tantsu sai ka vihutud. Meid ristiti kuldkabujalakesteks (etendasime lava ees tantsutüdrukuid). Millegipärast ütlesid bändimehed alati enne kõige ebamäärasema rütmiga lugusid, et kui samme ei oska, siis vaadake
kuldkabujalakeste pealt. Aga üks oluline tähelepanek - järgmine kord pulmariietuse valimisel tuleb veenduda, et selles riietuses saab jive'i tantsida. Loomulikult oli ka traditsioonilisi pulmamänge ning pärgki mängiti maha. Ehk siis järgmine kord löövad pulmakellad juba Maailmaparandajale ja Mpsile :) Ah jaa... mina olin seekord protokollija ametis.
Pulmast läksime koos Crexi ja Jupijumalaga suht varakult ära. Nemad vaesekesed said veel vähem magada, mina natuke rohkem, aga meil mõlemal olid ees sportlikud üritused. Minul juba neljandat korda rattamaraton. Esimest korda sõitsin seda suurema seltskonnaga. Eelnevatel aastatel olen üksi käinud. Sellest tulenevalt oli seekordne aeg ka pea tund aega kehvem. Meil olid seltsis erineva ettevalmistusega inimesed ja kuna kogu asja mõte oli pundina pildile jäämine, ootasime aeglasemaid aeg-ajalt järgi. Paar tüüpi olid küll nii kannatamatud, et kimasid eest ära
ning lõpetasid pea 1,5 h varem, aga põhigrupp püsis koos. See
tähendas ka pikemaid pause toitlustuspunktides (seal sai punt kokku kogutud enne uuesti rajale asumist). Enne lõppu korjasime taaskord endid kokku ning viimase kilomeetri sõitsime kenasti koos. Ühel kaaslasel tuli just enne finišikoridori jõudmist rattal kett maha, aga saime siiski kenasti finišisse. Kuna meil kõigil olid rohelised särgid, pidas kommentaator meid SEB võistkonnaks (kuigi roheline roheliseks, meie särgi toon on ikka totaalselt erinev seebipanga omast). Sellist asja ei saanud aga kuidagi lubada ja nii ma hõikasin talle sealt putkast möödudes :"Rohelised, mitte SEB". Selle peale tuli pobinat poliitilise reklaami mittetegemise kohta ning järgmisel hetkel ulatati meile kohukesed. Võtsime asjad (või noh, mõnele lausa toodi kätte need... vot milline teenindus) ning suundusime sööma. Esialgu teatati, et supp ja kuklid on otsas. Siis tuli info, et poole tunni pärast saab suppi. Selle jõudsime ära oodata (kukleid nad juurde ei küpsetanud, aga pole hullu, rajal sai neid söödud ka). Siis saime teada, et medaleid oli vähem, kui osalejaid. Lubati postiga järele saata. Eile edastati mulle ka korraldaja pikk ja põhjalik vabandav selgitus selle kohta, miks tagumise otsa rahvas mõnedest asjadest ilma jäi. Noh, ikka juhtub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar