Te ilmselt teate, kuidas ma suhtun pealinnas autoga sõitmisse, aga kui algsest rogaini seltskonnast pooled ära langevad ja alles jäänud poolest ainult minul auto on, siis ei ole väga valikut, kelle autoga kohale minna. Crex meisterdas mulle valmis kaardi koos põhjaliku seletusega, kuidas tema maja juurde jõuda, nii et iseenesest möödus esimene etapp eriliste viperusteta ja jõudsin õigeks ajaks õigesse kohta (õigeks ajaks selle pärast, et meelitasin crexi Black Riderit vaatama).
Rogain algas vara. Ja toimus pealinnast üsna kaugel. Ehk siis - teele tuli asuda kui päike tõusis. Selle asjaolu suurimaks miinuseks oli see, et me itta liikusime. Seega otse päikesele vastu. Ma ei olnud vist kunagi varem nii otse päikesetõusu sõitnud. Igal juhul oli nähtavus alla igasugu arvestust. Et siis mine ja sõida 110-ga nii et sa mitte midagi ei näe. Metsad olid õnnistuseks - varjasid selle tõusva päikese kenasti ära ja oli võimalik näha, kuhu me sõidame.
Sihtkohale lähenedes hakkas minu taha saba tekkima. Esialgu paar-kolm autot, lõpuks oli paras rivi neid. Arutasime omavahel, et kui ma nüüd kuhugi valesti peaks minema, ei tea, kas sõidavad järgi. Aga ei läinud valesti. Sildid olid olemas ja leidsime stardikoha kenasti üles. Viimane ponnistus veel enne stardimaterjalide kätte saamist - tagurpidi liivase künka otsa sirgelt parkimine - ja saime asuda marsruuti nuputama.
Start oli seekord ühine, rahvas liikus nii umbes kolme eri suunda. Meiega sama suunda pidi (ehk siis oli valinud sama punkti esimeseks) liikus päris mitu inimest, nii et vaade sealt tagantpoolt oli päris vahva. Esimese punktiga polnud muret - läksime sinna, kuhu rivi ees läks ja mere kaldalt puu najalt selle esimese punkti leidsimegi (taustaks võimsad vahused lained). Edasi läks raskemaks. Teise punkti olid nad ikka sõna otseses mõttes kraavi käänakusse pannud, nii et esimesel korral sellest mööda läksime, lõpuks siiski leidsime sellegi võsast üles. Üleüldse armastasid nad seal jubedalt kraave ja ojasid ja jõgesid. Vastupidiselt meile. Meie neid ei armastanud. Eriti tänu sellele ühele punktile, mis vaatamata kolmele katsele lõpuks leidmata jäigi. Järeldus, kui on koos vana mittelemmik - orvand - ja uus mittelemmik - kraav - siis sellisest punktist tuleb heaga eemale hoida. Raiskasime selle pagana punkti otsimise peale rohkem kui tund aega ja tulemuseks vaid üldise moraali langus ja lisaks nendele saamata jäänud 4 punktile veel kaotatud punkte kaotsi läinud aja näol, sest esialgset punktivõtmise plaani tuli nüüd kõvasti korrigeerida (kahjuks muidugi kaugemal asunud 5-punktiste arvelt). Samas järgmine 2-punktine tähendas oskuslikku kraaviületust (sogase veega kraav tundus liiga sügav, et sinna sisse minna) mahalangenud puutüvede abil, nii et meie arvates oleks pidanud selle eest küll rohkem punkte saama. Kokku ületasime kraave puutüvede abil kolmel korral. Sisse ei kukkunud kordagi. Puutüvesid üle kraavide oli neil seal palju. Ja ka metsa all oli maha kukkunud puutüvesid palju. Liigagi palju. Nad võiksid mõnikord oma metsasid koristada ka. Vaid ühel korral kohtasime jalutamise metsa. Ülejäänud aja tähendas mets puutüvede otsas või alt turnimist. Kõikide punktide kallal siiski norida ei saa - mõned kahepunktised olid tõesti vaid ära võtmise vaev. Pärast leidmata jäänud punkti jama hakkas meil siiski natuke paremini asi edenema, nii et ülejäänud punktid, mida võtma läksime, saime siiski kätte ja skoor tuli natuke parem, kui 4 h enne lõppu tundus, et see tulla võib.
Finišeerisime isegi kümmekond minutit enne aega, nii et pääsesime suuremast söögisabast. Üks asi tekitas aga paraja hämmingu - meid oli võistkonnas kaks, mõlemad naisterahvad, SI-pulk oli minu käes (oli spontaanne valik, mitte kusagil registreeritud otsus) ja tulemuse väljatrükil oli vaid minu nimi. Ei saa siiamaani aru, kuidas nad teadsid, et see just mina olen, kes väljatrükki võtma läks. Ainus seletus on see, et nad lihtsalt trükkisid tähestikus eespool oleva nime sinna.
Tagasisõit oli umbes sama tore, kui sinna minek oli olnud - seekord päike loojus ja meie sõitsime läände. Pool teed jälle nagu pimepeast sõitmine (eriti vahva oli see koht, kus neljarealine tee algas... kui eespool poleks autosid olnud, mis sama manöövri tegid, siis ma oleks ilmselt mõne märgi küll maha sõitnud).
Õhtul valdas meid küll teatav väsimus, aga võrreldes suvise rogainijärgse liikumatusega, oli olukord üsna hea. Ühtegi villi jalale ei saanud (investeering korralikesse jalanõudesse tasus ära), vaatamata mõningatele valusatele lihastele ja sinikatele, oli siiski olemas piisav liikuvus, et veel poodi jalutada.
Kokkuvõtteks ütleks, et kuigi oli ilus sügisilm ja jalanõud olid head, ei olnud see minu lemmik rogain. Nõme maastik, kohati väga kiuslik rajameister ja natuke ebatäpne kaart andsid kokku ka kehvima tulemuse. Loodetavasti läheb libahundil paremini.
