Algus oli omapärane. Ja pikk. Tekkis juba mõte, et kui kogu film selline on (aegluubis liikuvad üksikud pildid taustaks üsna kriipiv viiuliheli), siis läks küll valikuga kehvasti. Aga õnneks hakkas siiski ühel hetkel nö õige film pihta. Lugu ise tundus esialgu tavaline. Mida rohkem asi edasi läks, seda kummalisemaks muutus peategelase käitumine ja hakkas tekkima tunne, et seal on miskit korrast ära, aga seda, mis siis viga on, vaatajale ei avaldatud. Lootsin endamisi, et teine osa annab mingid vastused esimeses osas tekkinud küsimustele peategelase vaimse tervise kohta, aga ei andnud. Hoopis juurde tekitas neid. Samas, läheneva maaimalõpuga sai tema palju paremini hakkama, kui tema õde, kes sellest üsnagi paanikasse läks. Aga lõpp tuli ja sellega lõppes ka film. Isegi lõputiitreid ei olnud (mis tekitas saalis natuke hämmingut, ei saanudki aru, kas film lõppes nüüd ära või tuleb veel midagi).
Koju minnes mõtisklesin omaette maailmalõpu teemadel. Kui teaks, et ta tõepoolest lõppeb, ega siis midagi parata olekski. Keegi ei jää sind taga nutma, sina ei jää kedagi taga nutma. Ilmselt teeks enne lõppu asju, mida praegu ei teeks tagajärgede pärast või siis neid asju, mida veel kindlasti elu jooksul ära tahad teha. Miskipärast tundub mulle kogu maailma lõpp vähem kurb kui vaid ühe elu lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar